Lehekülje Ülemiste-Juhkentali paberiveski lähteteksti vaatamine

1 2 3

KOLM SAJANDIT TALLINNA ESIMESE PABERIVESKI
RAJAMISEST

PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST
<!-- 
Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise
105. aasta paiku.
Uus leiutis levis aeglaselt lääne suunas ja labis pika rannu-
tee, enne kui ta meie kodumaale joudis. 8. sajandil omanda-
sid paberivalmistamise oskuse araablased. Sealt jätkus levik
kaubandus- ja vallutusretkede vahendamisel. Leviku suunda
sellel pikal teekonnal tähistasid järgmised punktid: Samar-
kand Kesk-Aasias (kus paberivalmistamist margitakse esma-
kordselt 751. aastal), Bagdad Iraagis (793. aastal), Kairo
Egiptuses (900. aastal), Fess Marokos (1100. aasta paiku),
Hispaania (1150. aastal), Louna-Itaalia (1276. aastal), Prant-
susmaa (1320. aastal), Holland (1428. aastal), Rootsi (1523.
aastal), Moskva (1563. aastal) ja Tallinn sada aastat hiljem.
Paberivalmistamine toimus algselt peamiselt vee jõul töö-
tavates paberiveskites, kus veejõu rakendamise körval oli
rohkesti kasutada puhast ja pehmet vett.
Paberiveski toodang soltus eelkõige tooraine - kaltsude
saamise võimalusest. Paberimöldrid püüdsid seetõttu valit-
susvõimult saada privileegi teatud piirkonnas ainuõigusli-
kuks kaltsude korjamiseks oma kaltsukorjajate kaudu.
Kaltsukorjaja tähtsus peegeldus mönikord isegi paberi vesi-
märkides, mis kujutasid mitmes variandis kaltsukorjajat,
margapuu olal.
Kogutud kaltsud sorteeriti paberiveski ettevalmistusruu-
mis materjali, värvuse jne. järgi, kōrvaldati nööbid ja haa-
gid, harutati õmblused jne. ning lõigati vanadel vikatitel
tükkideks. Kaltse eelnevalt ei puhastatud ega desinfitseeri-
tud, peenestatud kaltsud asetati võrkpõhjadega laudadele,
mida siis raputati, et kõrvaldada tolm ja prügi.

8

Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad
inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutoppe»,
mis avaldus raske kopsupoletiku näol.
Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi
määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud pöhjaga puu-
künadesse, kus see kaltsumass vee joul töötavate tambitsate
abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku pee-
nuse saavutanud mass tosteti künadest tagavarakasti. Seal
segati see vee jõul töötavate rehadega püdelaks seguks, mis
seejärel ammendamisnõusse ehk pütti tõsteti.
Ammendamispütina kasutati ümmargust või ovaalset puu-
nou, mille üle oli paigutatud laud ammendamisvormide ase-
tamiseks. Kasipaberi ammendamisvorm koosnes tihedast
vasktraatidest punutud pohjast ehk sõelast ja seda ümbritse-
vast raamist. Üksikud traadid, nn. ribid, sõela koes olid jäme-
damad ja sõela keskele oli kinnitatud vastava paberiveski
tunnusena vasktraadist punutud vesimärgi kujutis.
Tavaliselt töötas paberimeister 4-6 selliga: ammutaja,
kummutaja, laotaja, seguvalmistaja, siluja; peale nende
vajati abijoudu kaltsude puhastamisel, paberi kuivatamisel
jne. Paberivalmistajad meistrid ja sellid ei pidanud end käsi-
töölisteks, vaid kunstnikeks. Nad ei kuulunud ühegi tsunfti
alla, kuid allusid tavaõiguslikult õppeaja, töövõtete ja käi-
tumise suhtes siiski kindlatele normidele. Oma kaitsepüha-
kuks, patrooniks, pidasid nad koos kunstnike ja raamatu-
köitjatega püha Luukast ning paljud paberiveskid kasutasid
üht püha Luukase atribuuti, nimelt härjapead, ka oma too-
dangu vesimärgina. Meistrid ja sellid kandsid töötades kör-
geid paberist käänatud mütse ja erivärvilisi polli: ammutaja
helerohelist ja teised pruune.
Ammutaja võttis ammendamisvormiga pütist paberimassi
ja ulatas ühtlase kihiga vormi teisele sellile - kummuta-
jale -, kes asetas sõelale sadestunud märjale paberimassile
hästi vanutatud vildilehe ja kummutas paberilehe koos vil-
diga pressimisraamile. Seda jätkati seni, kuni pressimisraa-
mile kogunes 150-200 vildi- ja paberilehest lade. Nüüd kut-
suti teised sellid kellahelinaga pressimisele appi.
Pärast pressimise teel toimunud vee korvaldamist laotas
kolmas sell - laotaja - paberilehed leht lehe peale vaikse-
male pressile, kust need pärast pressimist nööridele kuivama
laotati. Kuivanud paberilehed siluti vastavatel laudadel
ahhaadist labidakestega voi taoti vesiratta joul töötavate
vasaratega siledaks. Kirjapaberi valmistamisel kasteti kui-
vad lehed liimilahusesse, kuivatati ja siluti uuesti. Valmis

9

paberipoognad sorteeriti, volditi, loeti vihikutesse ja riisi-
desse1 ning pakiti.
Ühest ammendamispütist suutsid ammutajad ja kummutaja
12-tunnise tööpäeva jooksul 8-10 riisi ehk ümmarguselt
4000-5000 poognat paberit valmistada.
Käsitsi paberivalmistamine püttidest ammutamise teel
kestis kuni XIX sajandini.

TALLINNA ESIMENE PABERIVESKI

Omaaegne Tallinna Linnaarhiivi juhataja Otto Greiffen-
hagen käsitles esimesena Tallinna paberitööstuse tekkimist
ja selle arengut teoses «Die Baltische Papierindustrie in
Wort und Bild. Reval 1922>.
Selles märkis ta, et esmakordselt olevat Tallinna paberi-
veskit mainitud rae protokollis 25. septembrist 1677, mil aru-
tatud paberimölder Johannes Wiedenbaueri palvet temaga
vastava lepingu solmimise asjas. Selle teate alusel pühitses
Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute Aktsiaühisus muide koos
ajakirjandusega 25. septembril 1927 Tallinna paberitööstuse
250. aasta juubelit ja tähistas seda erilise mälestusraha
löömisega.
Järgnevate uurimiste käigus saadi Tallinna esimese pabe-
riveski kohta täiendavaid materjale.
1935. aastal ilmus ajakirja «Vana Tallinn» I köite I vihikus
R. Kenkmaa artikkel «Paberitoostuse tekkimisest Tallinnas,
eriti selle uuestiasutamisest möödunud sajandil», milles näi-
dati, et Tallinna paberitööstuse algust tuleb otsida hoopis
varasematest aastatest. Täiendavaid andmeid selle kohta
onnestus leida Tallinna Linnaarhiivist.2
Tallinna esimese paberiveski rajaja oli Lüübeki raamatu-
kaupmehe Samuel Jauchi poeg raamatukaupmees Lorenz
Jauch. Asudes Stokholmis, oli ta aastail 1642-1655 Turu
ülikooli raamatute muretseja ja sai 1651. aastal kuninganna
Kristiinalt privileegi Soome ja Eesti linnades raamatutega
kauplemiseks. Tallinnas viibimise ajal tutvus L. Jauch siin-

1 1 riis = 24 vihikut ehk raamatut = 480 poognat, s. t. lehed, mis
saadi võrkraamilt paberi käsitsivalmistamisel. Lihtsustamiseks hakati
trükipaberit hiljem arvestama 500 poognat riisi ja 1000 poognat nn.
uude riisi.
2 A. Kivi, 300 aastat Tallinna esimese paberiveski rajamisest.
«Polügrafist», 1964, nr. 1, lk. 28-34.

10

raamatu

arengulugu. Tallinn 1933,

sete oludega trükinduse ja raamatukaubanduse alal, solmis
Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessori, linnaarsti ja
linna kindlustustööde juhataja Gebhardt Himseliga (ka
Himselius) lepingu selle poolt 1650. aastal koostatud kalendri
kirjastamiseks. See kalender ilmus L. Jauchi kulu ja kirja-
dega ning trükiti Lüübekis.
L. Jauch esitas 1650. aastal Tallinna raele märgukirja ette-
panekuga rajada Tallinna uus trükikoda koos vaselõikeosa-
konnaga, et kirjastada ja trükkida gümnaasiumile vajalikke
raamatuid ning ühtlasi avada Tallinnas ka raamatukauplus.
Sel ajal töötas Tallinnas küll juba gümnaasiumi 1632. aastal
rajatud trükikoda, kuid trükkali loiu tegevuse vastu valitses
üldine rahulolematus.3
L. Jauchi ettepanek oli 17. augustil 1650 rae koosolekul'
arutusel, kus temaga otsustati vastav leping solmida. Sama-
aegselt otsustati trükikoja ja vaselõikeosakonna sisseseadmist
toetada 400 riigitaalri suuruse summaga. Eestimaa Rüütel-
konna esindajate vahendamisel saadi uue trükikoja asuta-
miseks toetust ka riigilt.
L. Jauch kolis 1652. aastal kogu perega Tallinna, kusjuu-
res Turu ülikooli varustamist raamatutega jätkas ta kuni
1655. aastani.
1655. aastal sai L. Jauch soodsatel tingimustel linnalt suure
maatüki Härjapea je äärest, seemisnahaveski korvalt, mil-
lele rajas oma suvemõisa, nn. «Jauchenthali» (millest tulenes
hilisem Juhkental). See paiknes praeguse haigla alal V. Kin-
gissepa nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi krundi
kõrval.
Tõenäoliselt oli Jauchil juba selle maa-ala omandamisel
kava rajada sinna Härjapea jõe vee jõul töötav paberiveski,
sest selleaegsete tsunftinormide kohaselt oli raamatukaup-
meestel lubatud paberiveskeid asutada. See kavatsus sai
hoogu juurde, kui Tartu ülikool 1656. aastal Vene-Rootsi soja
tõttu Tallinna evakueeriti, kus see kuni 1665. aastani Tal-
linna gümnaasiumi ruumides tegutses.
Jauch avastas varsti, et Härjapea jõe ääres ei leidu tema
krundi ulatuses sobivat paika, kuhu tammi voiks rajada
ja paberiveski püstitada, ning palus seetõttu raelt maa-
alale juurdelõiget, mis talle ka lubati eraldada. Ent luba-
duse täitmine viibis. Pealegi halvenesid Jauchi vahekor-
rad raega.

3 Fr. Fr. Puksov, Eesti
lk. 57 jt.

11

1664. aasta suvel suri L. Jauchi valduse korval asetseva
katelsepaveski-vasepaja rentnik ja nii avanes võimalus seda
ettevotet kasutada paberiveski rajamiseks.
Veski oli asutatud 1531. aastal linnalt renditud maa-alale
(Masina tn. 6), kuid 1662. aastal müüdud mölder Peter
Reinckele. Viimaselt rentiski L. Jauch vabanenud veski ja
hakkas seda paberiveskiks ümber ehitama, laenates selleks
raha ka veskiomanikult.
L. Jauchi rajatud paberiveski võis juba 1664. aasta sügi-
sel tegevust alustada, sest katelsepaveski ümberehitamine ei
olnud eriti mahukas too. Millal see just täpselt tegevusse
astus, on nappide andmete tõttu selguseta.
Tartus Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis talletatavates toimi-
kutes leidub aga rohkesti vesimärke kandvaid kirju, mille
paberipoogna ühel poolel asub vesimärk «narripea seitsme
kuljuse ehk kõrinaga» ja teisel poolel eelmise vesimärgiga
vastassuunaliselt paigutatud vesimärk «Reval» raamis, mis
vaieldamatult tõestab paberi päritolu Tallinna esimesest
paberiveskist.4
Tallinna esimese paberiveski toodangu kohta on varaseim
kindlakstehtud aastaarv 1667.
L. Jauchi rajatud paberiveski tegutses vordlemisi lühikest
aega. Jauchi volausaldajad ahistasid teda pidevalt. Ka Tal-
linna raad ei andnud talle rahu, taotledes tema väljatostmist
eluruumidest, mis varem gümnaasiumi trükkalile olid kuu-
lunud. Tema suvemõis oli läinud volausaldajate valdusesse.
L. Jauchi peamine võlausaldaja C. Corbmacher ütles 6. sep-
tembril 1667 obligatsioonid üles ja nõudis pandivalduse oks-
jonile määramist. Pärast korterist väljatõstmist siirdus Jauch
peatselt Stokholmi ja tema kinnisvara «Jauchenthal» mäa-
rati oksjonile.5
Paberiveski omaniku korraldusel jätkas paberiveski tööd
seni, kuni kaltsude tagavara jätkus, ja lopetas siis tegevuse.
Sellest ajast pärineb paber vesimärgiga «Jauchi-aegne
narripea kuljustega» ja vastaspoolel asetsevate initsiaalidega
«PR», s. o. Peter Reincke.6
Jauchi rajatud paberiveski jai kuni 1675. aastani seisma,
mil kevadpühade paiku ilmus Tallinna paberimölder Johan-
nes Wiedenbauer, kes paberiveski taastas ja tegevusse raken-

4 Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (RAKA), f. 1, nim. 2, t. 332,
333, 336 jt. Selgete vesimärkidega t. 333, lk. 16, 59 jt.
5 Tallinna Linna Riiklik Arhiiv (TLA), A.a. 35. Der Stadt Reval
Denkelbuch, lk. 102.
6 RAKA, f. 1, nim. 2, t. 336 (1668. aasta kirjal lk. 1).

12


das. Esimeses, 1676. aasta palvekirjas Tallinna raele kirjeldas
Wiedenbauer lühidalt oma elukäiku. Ta olevat võõrsil kaua
aega ausalt «paberivalmistamise kunsti harrastanud ja oska-
vat valmistada ka ammendamisvorme». Tallinnas olevat ta
vana paberiveski leidnud, millel aga puudunud meis-
ter. Saanud kuulda, et Wiedenbauer ammendamisvorme ja
paberit valmistama on oppinud, keelitanud veski omanik,
Karjaveski mölder, siin teda «önne katsuma» ning lubanud
lagunenud veski omal kulul hädapäraselt korda seada, talle
veski esimeseks aastaks tasuta kasutada anda ning selle hil-
jem odava hinna eest omanduseks müüa.
Wiedenbauer seadis lagunenud veski 1675. aastal töökorda
ja tahtis vastavalt kokkuleppele hakata «leiba teenima».
Veski omanik P. Reincke olevat aga järgmisel, 1676. aastal
J. Wiedenbauerilt 400 taalri tasumist hakanud noudma.
Põhjenduseks toonud ta asjaolu, et ta oli eelmisele paberi-
möldrile palju raha laenanud, mis jäänud tagasi saamata.
See nõudmine tundus Wiedenbauerile ülekohtusena ja kõr-
gena, eriti seetottu, et talvel olevat tal tervelt 1/3 toodetud
paberist raisku läinud, kuna lagunenud ruumide tottu ei
suudetud paberit kuivana hoida. Uskudes P. Reincke luba-
dusi, jäänud ta Tallinna peatuma ega jätkanud «oma onne
otsimist mujal», ta ei saavat rentniku seisukorraga leppida,
sest kogu Saksamaal kehtiva kutsetava kohaselt, millest ta
kinni peab pidama, ei sobi temal kui paberimöldril vilja-
veski möldrile maksukohuslaseks olla, sest vastasel korral
ei saaks sellisid pidada ega neid tavanõuete kohaselt rän-
dama saata.
Kuna veskialuse maa ülemomandiõigus kuulus linnale,
pakkus Wiedenbauer oma teeneid raele, rõhutades, et ka
kuninglik kindralkuberner nägevat maa huvides meelsasti
tema kohalejäämist. Ta palus seetõttu raadi lasta veskihoo-
ned ja sisseseade ära hinnata ja avaldas nõusolekut tasuda
veski hind vastavatel tähtaegadel ning maksta linnale maa-
rendina 15 riigitaalrit aastas. Kõikidest muudest avalikõigus-
likest kohustustest ja koormistest palus Wiedenbauer ennast
vabastada ning tõotas neil tingimustel siia jääda, paberiveski
täiuslikku korda seada ja nii head ning odavat paberit toota,
nagu seda Saksamaal valmistatakse. Oma pakkumisele, mis
Wiedenbaueri sönade järgi tulevat ühiseks kasuks linnale ja
kogu maale, lootis ta soodsat otsust ning lubas seda tasuda
oma virga ja kvaliteetse tööga.
J. Wiedenbaueri teistkordselt 18. mail 1677 raele esitatud
palvekirja alguslausetest võib järeldada, et eelmisele pal-

13

vele ta rahuldavat vastust ei saanud. Kirjas on mainitud, et
tal tekkinud kavatsus kaltsude tagavara läbi töötada ja siis
parema töökoha leidmiseks edasi rännata. 1677. aasta kevadel
suri aga Karjaveski mölder. Wiedenbaueri lahkumiskavat-
susest kuulda saanud, tegi möldri lesk talle ettepaneku
soodsa kokkuleppe alusel kohale jääda ja tööd paberiveskis
jätkata. Arvestades rahutut aega, võtnud Wiedenbauer pak-
kumise vastu.
Pealegi avanes J. Wiedenbaueril nüüd võimalus paberi-
veski omanikuks saada. Tolleaegsete kommete ja arusaamade
järgi oli see endastmõistetav ja rae poolt isegi otse ette
nähtud, et linnaveskite surnud möldri või mõne teise koha
täitmisel sai ametiõigused see sell või meister, kes nõustus
abielluma oma eelkäija lesega või kosima selle tütre. Sama
teed Tallinna paberiveski omanikuks saamiseks kavatses
nüüd kasutada ka Wiedenbauer. Enne tahtis ta end aga igati
kindlustada ja taotles selleks raelt privileegi ainuõigusliku
paberiveski rajamiseks ning kaltsude kokkuostmiseks, sest
muidu ei saavat ta paberitoodangut täiusele viia.
Rae otsusega 25. septembrist 1677 tuldi peaaegu kõikides
punktides J. Wiedenbaueri soovidele vastu. Ta vabastati
kaheks aastaks, mil ehitustood kestavad, linnarendist; ren-
diks määrati ettepaneku kohaselt 15 riigitaalrit aastas; tal
lubati linnas paberikauplus avada ja anti ainuõigus kaltsude
piirkonnas; lubati aiamaad
paberiveskis töötajate varustamiseks aiasaadustega ja lähedal
asetseval mäekünkal maa-ala uue kuivatushoone püstitami-
seks.7 Avalikõiguslikest koormistest vabastati ta ainult vahi-
korra ja valliehitamise kohustuste osas ja sedagi ainult
rahuajaks.
Paberimölder J. Wiedenbauer jäi nüüd Tallinna, abiellus
7. mail 1678 paberiveski surnud omaniku Peter Reincke tütre
Elisabethiga ja sai kaasavaraks ihaldatud paberiveski.
Ta seadis paberiveski korda ja asus tööle. Paberitoodang
ei saanud väga suur olla, sest puudus küllaldane hulk kaltse
(kaltsude korjamisega tegutsesid kaks kaltsukogujat). Too-
dangu turustamist halvasid kõrged tollid, kusjuures toll oli
ühtlane kogu paberitoodangule ja mitte liigitatud vastavalt
paberisordile. Seetõttu palus Wiedenbauer 1679. aastal raadi
alandada renti 15 riigitaalrilt 10 riigitaalrile.

7 TLA, B. B. 28, dokument nr. 4. Rae otsus 25. septembrist 1677
(praegu Laane-Saksamaal Gottingenis. Tsiteeritud prof. P. Johann-
seni «Archiv-Excerpte 15. 02. 1964» jargi).

14

Sellele vaatamata esines endise L. Jauchi

suvemõisa
«Jauchenthal» uus omanik J. D. Corbmacher 1688. aasta
kevadel kavaga rajada oma maa-alale uus paberiveski, kus-
juures veejou saamiseks kavatses ta kasutada Wiedenbaueri
paberiveski paistiiki ja tammi. J. Wiedenbaueri protesti peale
tegid eksperdid kindlaks, et Härjapea jogi kahte veskit
korraga samal tammil käitada ei suudaks, või siis ainult
kevaditi ja sügiseti suurvee ajal. J. D. Corbmacher loobus
lõpuks oma kavast, kuid nõudis Wiedenbauerilt jõe oma-
poolsele kaldale kivimüüri rajamist, et paistiigi ega veski
vana vesi tema maad ei kahjustaks. Wiedenbauer oli sellega
päri ja lubas isegi vabatahtlikult edaspidi linnale 10 riigi-
taalri vorra körgemat aastarenti tasuda, s. o. 25 riigitaalrit
aastas.
J. Wiedenbauer taitis oma lubadused, ehitas vajalikud
kaldakindlustused jne. ning 19. juunil 1689 määrati kindlaks
ka paisutuse korgeim nivoo kaitsemüürile märgitud ristiga.
21. mail 1690 solmiti temaga uus leping, millega muuseas
lubati veskile ehitada teine vesiratas ja tagati temale ning
pärijatele veski takistamatu kasutamise õigus ja samaaegselt
uute paberiveskite asutamise keeld Tallinnas.8
Pärast teise vesiratta valmisehitamist toötas J. Wieden-
bauer kahe ammendamispütiga, kasutades 4-6 selli ja abi-
joude.
1690. aastal märgib ta, et valmistab head trükipaberit ja
pakkimispaberit, mida eksporditakse Rootsi. Sel puhul tuli
maksta aga tolli nii Tallinnast väljaveol kui ka Rootsi sisse-
veol. Wiedenbauer kurtis raele esitatud kirjas, et Stokholmis
koheldakse teda tollimaksude määramisel kui välismaalast.
Tegelikult see nii ka oli seoses Rootsi koloniaalpoliitikaga
siinse provintsi suhtes.
Põhjasõja ajal valmistas J. Wiedenbaueri paberiveski suur-
tes kogustes sojaväele vajalikku padrunipaberit. Ent samal
ajal paberiveski olukord ometi halvenes.
Paberimölder J. Wiedenbauer suri 1705. aasta juulis. Lin-
naraad maäras 25. septembril 1705 raeliikmete hulgast
komissarid, kes pidid paberimöldri volausaldajate ja selli-
dega kokkuleppe sobitama, et säilitada paberiveski heas sei-
sukorras ja jätkata selle tegevust. J. Wiedenbaueril jäi

8 TLA, A. b. 126, Protocollum de Anno 1692, lk. 402 juures lahtine
leht rae protokolli valjavottega 2. juulist 1688. P. Johannsen,
«Archiv-Excerpte 15. 02. 1964», B. B. 28, dokument nr. 7 ja TLA,
f. 230, nim. 2, t. 285, lk. 2-3.

15



kokkuostmiseks linnasarase

-->