Ülemiste-Juhkentali paberiveski: erinevus redaktsioonide vahel

Resümee puudub
Resümee puudub
 
(ei näidata sama kasutaja 3 vahepealset redaktsiooni)
5. rida: 5. rida:


PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST
PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST
 
<!--
Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise
Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise
105. aasta paiku.
105. aasta paiku.
229. rida: 229. rida:


12
12
das. Esimeses, 1676. aasta palvekirjas Tallinna raele kirjeldas
Wiedenbauer lühidalt oma elukäiku. Ta olevat võõrsil kaua
aega ausalt «paberivalmistamise kunsti harrastanud ja oska-
vat valmistada ka ammendamisvorme». Tallinnas olevat ta
vana paberiveski leidnud, millel aga puudunud meis-
ter. Saanud kuulda, et Wiedenbauer ammendamisvorme ja
paberit valmistama on oppinud, keelitanud veski omanik,
Karjaveski mölder, siin teda «önne katsuma» ning lubanud
lagunenud veski omal kulul hädapäraselt korda seada, talle
veski esimeseks aastaks tasuta kasutada anda ning selle hil-
jem odava hinna eest omanduseks müüa.
Wiedenbauer seadis lagunenud veski 1675. aastal töökorda
ja tahtis vastavalt kokkuleppele hakata «leiba teenima».
Veski omanik P. Reincke olevat aga järgmisel, 1676. aastal
J. Wiedenbauerilt 400 taalri tasumist hakanud noudma.
Põhjenduseks toonud ta asjaolu, et ta oli eelmisele paberi-
möldrile palju raha laenanud, mis jäänud tagasi saamata.
See nõudmine tundus Wiedenbauerile ülekohtusena ja kõr-
gena, eriti seetottu, et talvel olevat tal tervelt 1/3 toodetud
paberist raisku läinud, kuna lagunenud ruumide tottu ei
suudetud paberit kuivana hoida. Uskudes P. Reincke luba-
dusi, jäänud ta Tallinna peatuma ega jätkanud «oma onne
otsimist mujal», ta ei saavat rentniku seisukorraga leppida,
sest kogu Saksamaal kehtiva kutsetava kohaselt, millest ta
kinni peab pidama, ei sobi temal kui paberimöldril vilja-
veski möldrile maksukohuslaseks olla, sest vastasel korral
ei saaks sellisid pidada ega neid tavanõuete kohaselt rän-
dama saata.
Kuna veskialuse maa ülemomandiõigus kuulus linnale,
pakkus Wiedenbauer oma teeneid raele, rõhutades, et ka
kuninglik kindralkuberner nägevat maa huvides meelsasti
tema kohalejäämist. Ta palus seetõttu raadi lasta veskihoo-
ned ja sisseseade ära hinnata ja avaldas nõusolekut tasuda
veski hind vastavatel tähtaegadel ning maksta linnale maa-
rendina 15 riigitaalrit aastas. Kõikidest muudest avalikõigus-
likest kohustustest ja koormistest palus Wiedenbauer ennast
vabastada ning tõotas neil tingimustel siia jääda, paberiveski
täiuslikku korda seada ja nii head ning odavat paberit toota,
nagu seda Saksamaal valmistatakse. Oma pakkumisele, mis
Wiedenbaueri sönade järgi tulevat ühiseks kasuks linnale ja
kogu maale, lootis ta soodsat otsust ning lubas seda tasuda
oma virga ja kvaliteetse tööga.
J. Wiedenbaueri teistkordselt 18. mail 1677 raele esitatud
palvekirja alguslausetest võib järeldada, et eelmisele pal-
13
vele ta rahuldavat vastust ei saanud. Kirjas on mainitud, et
tal tekkinud kavatsus kaltsude tagavara läbi töötada ja siis
parema töökoha leidmiseks edasi rännata. 1677. aasta kevadel
suri aga Karjaveski mölder. Wiedenbaueri lahkumiskavat-
susest kuulda saanud, tegi möldri lesk talle ettepaneku
soodsa kokkuleppe alusel kohale jääda ja tööd paberiveskis
jätkata. Arvestades rahutut aega, võtnud Wiedenbauer pak-
kumise vastu.
Pealegi avanes J. Wiedenbaueril nüüd võimalus paberi-
veski omanikuks saada. Tolleaegsete kommete ja arusaamade
järgi oli see endastmõistetav ja rae poolt isegi otse ette
nähtud, et linnaveskite surnud möldri või mõne teise koha
täitmisel sai ametiõigused see sell või meister, kes nõustus
abielluma oma eelkäija lesega või kosima selle tütre. Sama
teed Tallinna paberiveski omanikuks saamiseks kavatses
nüüd kasutada ka Wiedenbauer. Enne tahtis ta end aga igati
kindlustada ja taotles selleks raelt privileegi ainuõigusliku
paberiveski rajamiseks ning kaltsude kokkuostmiseks, sest
muidu ei saavat ta paberitoodangut täiusele viia.
Rae otsusega 25. septembrist 1677 tuldi peaaegu kõikides
punktides J. Wiedenbaueri soovidele vastu. Ta vabastati
kaheks aastaks, mil ehitustood kestavad, linnarendist; ren-
diks määrati ettepaneku kohaselt 15 riigitaalrit aastas; tal
lubati linnas paberikauplus avada ja anti ainuõigus kaltsude
piirkonnas; lubati aiamaad
paberiveskis töötajate varustamiseks aiasaadustega ja lähedal
asetseval mäekünkal maa-ala uue kuivatushoone püstitami-
seks.7 Avalikõiguslikest koormistest vabastati ta ainult vahi-
korra ja valliehitamise kohustuste osas ja sedagi ainult
rahuajaks.
Paberimölder J. Wiedenbauer jäi nüüd Tallinna, abiellus
7. mail 1678 paberiveski surnud omaniku Peter Reincke tütre
Elisabethiga ja sai kaasavaraks ihaldatud paberiveski.
Ta seadis paberiveski korda ja asus tööle. Paberitoodang
ei saanud väga suur olla, sest puudus küllaldane hulk kaltse
(kaltsude korjamisega tegutsesid kaks kaltsukogujat). Too-
dangu turustamist halvasid kõrged tollid, kusjuures toll oli
ühtlane kogu paberitoodangule ja mitte liigitatud vastavalt
paberisordile. Seetõttu palus Wiedenbauer 1679. aastal raadi
alandada renti 15 riigitaalrilt 10 riigitaalrile.
7 TLA, B. B. 28, dokument nr. 4. Rae otsus 25. septembrist 1677
(praegu Laane-Saksamaal Gottingenis. Tsiteeritud prof. P. Johann-
seni «Archiv-Excerpte 15. 02. 1964» jargi).
14
Sellele vaatamata esines endise L. Jauchi
suvemõisa
«Jauchenthal» uus omanik J. D. Corbmacher 1688. aasta
kevadel kavaga rajada oma maa-alale uus paberiveski, kus-
juures veejou saamiseks kavatses ta kasutada Wiedenbaueri
paberiveski paistiiki ja tammi. J. Wiedenbaueri protesti peale
tegid eksperdid kindlaks, et Härjapea jogi kahte veskit
korraga samal tammil käitada ei suudaks, või siis ainult
kevaditi ja sügiseti suurvee ajal. J. D. Corbmacher loobus
lõpuks oma kavast, kuid nõudis Wiedenbauerilt jõe oma-
poolsele kaldale kivimüüri rajamist, et paistiigi ega veski
vana vesi tema maad ei kahjustaks. Wiedenbauer oli sellega
päri ja lubas isegi vabatahtlikult edaspidi linnale 10 riigi-
taalri vorra körgemat aastarenti tasuda, s. o. 25 riigitaalrit
aastas.
J. Wiedenbauer taitis oma lubadused, ehitas vajalikud
kaldakindlustused jne. ning 19. juunil 1689 määrati kindlaks
ka paisutuse korgeim nivoo kaitsemüürile märgitud ristiga.
21. mail 1690 solmiti temaga uus leping, millega muuseas
lubati veskile ehitada teine vesiratas ja tagati temale ning
pärijatele veski takistamatu kasutamise õigus ja samaaegselt
uute paberiveskite asutamise keeld Tallinnas.8
Pärast teise vesiratta valmisehitamist toötas J. Wieden-
bauer kahe ammendamispütiga, kasutades 4-6 selli ja abi-
joude.
1690. aastal märgib ta, et valmistab head trükipaberit ja
pakkimispaberit, mida eksporditakse Rootsi. Sel puhul tuli
maksta aga tolli nii Tallinnast väljaveol kui ka Rootsi sisse-
veol. Wiedenbauer kurtis raele esitatud kirjas, et Stokholmis
koheldakse teda tollimaksude määramisel kui välismaalast.
Tegelikult see nii ka oli seoses Rootsi koloniaalpoliitikaga
siinse provintsi suhtes.
Põhjasõja ajal valmistas J. Wiedenbaueri paberiveski suur-
tes kogustes sojaväele vajalikku padrunipaberit. Ent samal
ajal paberiveski olukord ometi halvenes.
Paberimölder J. Wiedenbauer suri 1705. aasta juulis. Lin-
naraad maäras 25. septembril 1705 raeliikmete hulgast
komissarid, kes pidid paberimöldri volausaldajate ja selli-
dega kokkuleppe sobitama, et säilitada paberiveski heas sei-
sukorras ja jätkata selle tegevust. J. Wiedenbaueril jäi
8 TLA, A. b. 126, Protocollum de Anno 1692, lk. 402 juures lahtine
leht rae protokolli valjavottega 2. juulist 1688. P. Johannsen,
«Archiv-Excerpte 15. 02. 1964», B. B. 28, dokument nr. 7 ja TLA,
f. 230, nim. 2, t. 285, lk. 2-3.
15
kokkuostmiseks linnasarase
-->

Viimane redaktsioon: 8. juuni 2024, kell 21:30

1

KOLM SAJANDIT TALLINNA ESIMESE PABERIVESKI RAJAMISEST

PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST

Pärit leheküljelt "https://weskiwiki.ee/index.php?title=Ülemiste-Juhkentali_paberiveski&oldid=22275"