Ülemiste-Juhkentali paberiveski

1

KOLM SAJANDIT TALLINNA ESIMESE PABERIVESKI RAJAMISEST

PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST

Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise 105. aasta paiku. Uus leiutis levis aeglaselt lääne suunas ja labis pika rannu- tee, enne kui ta meie kodumaale joudis. 8. sajandil omanda- sid paberivalmistamise oskuse araablased. Sealt jätkus levik kaubandus- ja vallutusretkede vahendamisel. Leviku suunda sellel pikal teekonnal tähistasid järgmised punktid: Samar- kand Kesk-Aasias (kus paberivalmistamist margitakse esma- kordselt 751. aastal), Bagdad Iraagis (793. aastal), Kairo Egiptuses (900. aastal), Fess Marokos (1100. aasta paiku), Hispaania (1150. aastal), Louna-Itaalia (1276. aastal), Prant- susmaa (1320. aastal), Holland (1428. aastal), Rootsi (1523. aastal), Moskva (1563. aastal) ja Tallinn sada aastat hiljem. Paberivalmistamine toimus algselt peamiselt vee jõul töö- tavates paberiveskites, kus veejõu rakendamise körval oli rohkesti kasutada puhast ja pehmet vett. Paberiveski toodang soltus eelkõige tooraine - kaltsude saamise võimalusest. Paberimöldrid püüdsid seetõttu valit- susvõimult saada privileegi teatud piirkonnas ainuõigusli- kuks kaltsude korjamiseks oma kaltsukorjajate kaudu. Kaltsukorjaja tähtsus peegeldus mönikord isegi paberi vesi- märkides, mis kujutasid mitmes variandis kaltsukorjajat, margapuu olal. Kogutud kaltsud sorteeriti paberiveski ettevalmistusruu- mis materjali, värvuse jne. järgi, kōrvaldati nööbid ja haa- gid, harutati õmblused jne. ning lõigati vanadel vikatitel tükkideks. Kaltse eelnevalt ei puhastatud ega desinfitseeri- tud, peenestatud kaltsud asetati võrkpõhjadega laudadele, mida siis raputati, et kõrvaldada tolm ja prügi.

8

Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutoppe», mis avaldus raske kopsupoletiku näol. Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud pöhjaga puu- künadesse, kus see kaltsumass vee joul töötavate tambitsate abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku pee- nuse saavutanud mass tosteti künadest tagavarakasti. Seal segati see vee jõul töötavate rehadega püdelaks seguks, mis seejärel ammendamisnõusse ehk pütti tõsteti. Ammendamispütina kasutati ümmargust või ovaalset puu- nou, mille üle oli paigutatud laud ammendamisvormide ase- tamiseks. Kasipaberi ammendamisvorm koosnes tihedast vasktraatidest punutud pohjast ehk sõelast ja seda ümbritse- vast raamist. Üksikud traadid, nn. ribid, sõela koes olid jäme- damad ja sõela keskele oli kinnitatud vastava paberiveski tunnusena vasktraadist punutud vesimärgi kujutis. Tavaliselt töötas paberimeister 4-6 selliga: ammutaja, kummutaja, laotaja, seguvalmistaja, siluja; peale nende vajati abijoudu kaltsude puhastamisel, paberi kuivatamisel jne. Paberivalmistajad meistrid ja sellid ei pidanud end käsi- töölisteks, vaid kunstnikeks. Nad ei kuulunud ühegi tsunfti alla, kuid allusid tavaõiguslikult õppeaja, töövõtete ja käi- tumise suhtes siiski kindlatele normidele. Oma kaitsepüha- kuks, patrooniks, pidasid nad koos kunstnike ja raamatu- köitjatega püha Luukast ning paljud paberiveskid kasutasid üht püha Luukase atribuuti, nimelt härjapead, ka oma too- dangu vesimärgina. Meistrid ja sellid kandsid töötades kör- geid paberist käänatud mütse ja erivärvilisi polli: ammutaja helerohelist ja teised pruune. Ammutaja võttis ammendamisvormiga pütist paberimassi ja ulatas ühtlase kihiga vormi teisele sellile - kummuta- jale -, kes asetas sõelale sadestunud märjale paberimassile hästi vanutatud vildilehe ja kummutas paberilehe koos vil- diga pressimisraamile. Seda jätkati seni, kuni pressimisraa- mile kogunes 150-200 vildi- ja paberilehest lade. Nüüd kut- suti teised sellid kellahelinaga pressimisele appi. Pärast pressimise teel toimunud vee korvaldamist laotas kolmas sell - laotaja - paberilehed leht lehe peale vaikse- male pressile, kust need pärast pressimist nööridele kuivama laotati. Kuivanud paberilehed siluti vastavatel laudadel ahhaadist labidakestega voi taoti vesiratta joul töötavate vasaratega siledaks. Kirjapaberi valmistamisel kasteti kui- vad lehed liimilahusesse, kuivatati ja siluti uuesti. Valmis

9

paberipoognad sorteeriti, volditi, loeti vihikutesse ja riisi- desse1 ning pakiti. Ühest ammendamispütist suutsid ammutajad ja kummutaja 12-tunnise tööpäeva jooksul 8-10 riisi ehk ümmarguselt 4000-5000 poognat paberit valmistada. Käsitsi paberivalmistamine püttidest ammutamise teel kestis kuni XIX sajandini.

TALLINNA ESIMENE PABERIVESKI

Omaaegne Tallinna Linnaarhiivi juhataja Otto Greiffen- hagen käsitles esimesena Tallinna paberitööstuse tekkimist ja selle arengut teoses «Die Baltische Papierindustrie in Wort und Bild. Reval 1922>. Selles märkis ta, et esmakordselt olevat Tallinna paberi- veskit mainitud rae protokollis 25. septembrist 1677, mil aru- tatud paberimölder Johannes Wiedenbaueri palvet temaga vastava lepingu solmimise asjas. Selle teate alusel pühitses Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute Aktsiaühisus muide koos ajakirjandusega 25. septembril 1927 Tallinna paberitööstuse 250. aasta juubelit ja tähistas seda erilise mälestusraha löömisega. Järgnevate uurimiste käigus saadi Tallinna esimese pabe- riveski kohta täiendavaid materjale. 1935. aastal ilmus ajakirja «Vana Tallinn» I köite I vihikus R. Kenkmaa artikkel «Paberitoostuse tekkimisest Tallinnas, eriti selle uuestiasutamisest möödunud sajandil», milles näi- dati, et Tallinna paberitööstuse algust tuleb otsida hoopis varasematest aastatest. Täiendavaid andmeid selle kohta onnestus leida Tallinna Linnaarhiivist.2 Tallinna esimese paberiveski rajaja oli Lüübeki raamatu- kaupmehe Samuel Jauchi poeg raamatukaupmees Lorenz Jauch. Asudes Stokholmis, oli ta aastail 1642-1655 Turu ülikooli raamatute muretseja ja sai 1651. aastal kuninganna Kristiinalt privileegi Soome ja Eesti linnades raamatutega kauplemiseks. Tallinnas viibimise ajal tutvus L. Jauch siin-

1 1 riis = 24 vihikut ehk raamatut = 480 poognat, s. t. lehed, mis saadi võrkraamilt paberi käsitsivalmistamisel. Lihtsustamiseks hakati trükipaberit hiljem arvestama 500 poognat riisi ja 1000 poognat nn. uude riisi. 2 A. Kivi, 300 aastat Tallinna esimese paberiveski rajamisest. «Polügrafist», 1964, nr. 1, lk. 28-34.

10

raamatu

arengulugu. Tallinn 1933,

sete oludega trükinduse ja raamatukaubanduse alal, solmis Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessori, linnaarsti ja linna kindlustustööde juhataja Gebhardt Himseliga (ka Himselius) lepingu selle poolt 1650. aastal koostatud kalendri kirjastamiseks. See kalender ilmus L. Jauchi kulu ja kirja- dega ning trükiti Lüübekis. L. Jauch esitas 1650. aastal Tallinna raele märgukirja ette- panekuga rajada Tallinna uus trükikoda koos vaselõikeosa- konnaga, et kirjastada ja trükkida gümnaasiumile vajalikke raamatuid ning ühtlasi avada Tallinnas ka raamatukauplus. Sel ajal töötas Tallinnas küll juba gümnaasiumi 1632. aastal rajatud trükikoda, kuid trükkali loiu tegevuse vastu valitses üldine rahulolematus.3 L. Jauchi ettepanek oli 17. augustil 1650 rae koosolekul' arutusel, kus temaga otsustati vastav leping solmida. Sama- aegselt otsustati trükikoja ja vaselõikeosakonna sisseseadmist toetada 400 riigitaalri suuruse summaga. Eestimaa Rüütel- konna esindajate vahendamisel saadi uue trükikoja asuta- miseks toetust ka riigilt. L. Jauch kolis 1652. aastal kogu perega Tallinna, kusjuu- res Turu ülikooli varustamist raamatutega jätkas ta kuni 1655. aastani. 1655. aastal sai L. Jauch soodsatel tingimustel linnalt suure maatüki Härjapea je äärest, seemisnahaveski korvalt, mil- lele rajas oma suvemõisa, nn. «Jauchenthali» (millest tulenes hilisem Juhkental). See paiknes praeguse haigla alal V. Kin- gissepa nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi krundi kõrval. Tõenäoliselt oli Jauchil juba selle maa-ala omandamisel kava rajada sinna Härjapea jõe vee jõul töötav paberiveski, sest selleaegsete tsunftinormide kohaselt oli raamatukaup- meestel lubatud paberiveskeid asutada. See kavatsus sai hoogu juurde, kui Tartu ülikool 1656. aastal Vene-Rootsi soja tõttu Tallinna evakueeriti, kus see kuni 1665. aastani Tal- linna gümnaasiumi ruumides tegutses. Jauch avastas varsti, et Härjapea jõe ääres ei leidu tema krundi ulatuses sobivat paika, kuhu tammi voiks rajada ja paberiveski püstitada, ning palus seetõttu raelt maa- alale juurdelõiget, mis talle ka lubati eraldada. Ent luba- duse täitmine viibis. Pealegi halvenesid Jauchi vahekor- rad raega.

3 Fr. Fr. Puksov, Eesti lk. 57 jt.

11