Ülemiste-Juhkentali paberiveski

Redaktsioon seisuga 7. juuni 2024, kell 10:06 kasutajalt Riho (arutelu | kaastöö) (Uus lehekülg: 'Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutoppe», mis avaldus raske kopsupoletiku näol. Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud pöhjaga puu- künadesse, kus see kaltsumass vee joul töötavate tambitsate abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku pee- nuse saavutanud mass tosteti künadest tagavarakasti. Seal segati see vee jõ...')
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutoppe», mis avaldus raske kopsupoletiku näol. Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud pöhjaga puu- künadesse, kus see kaltsumass vee joul töötavate tambitsate abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku pee- nuse saavutanud mass tosteti künadest tagavarakasti. Seal segati see vee jõul töötavate rehadega püdelaks seguks, mis seejärel ammendamisnõusse ehk pütti tõsteti. Ammendamispütina kasutati ümmargust või ovaalset puu- nou, mille üle oli paigutatud laud ammendamisvormide ase- tamiseks. Kasipaberi ammendamisvorm koosnes tihedast vasktraatidest punutud pohjast ehk sõelast ja seda ümbritse- vast raamist. Üksikud traadid, nn. ribid, sõela koes olid jäme- damad ja sõela keskele oli kinnitatud vastava paberiveski tunnusena vasktraadist punutud vesimärgi kujutis. Tavaliselt töötas paberimeister 4-6 selliga: ammutaja, kummutaja, laotaja, seguvalmistaja, siluja; peale nende vajati abijoudu kaltsude puhastamisel, paberi kuivatamisel jne. Paberivalmistajad meistrid ja sellid ei pidanud end käsi- töölisteks, vaid kunstnikeks. Nad ei kuulunud ühegi tsunfti alla, kuid allusid tavaõiguslikult õppeaja, töövõtete ja käi- tumise suhtes siiski kindlatele normidele. Oma kaitsepüha- kuks, patrooniks, pidasid nad koos kunstnike ja raamatu- köitjatega püha Luukast ning paljud paberiveskid kasutasid üht püha Luukase atribuuti, nimelt härjapead, ka oma too- dangu vesimärgina. Meistrid ja sellid kandsid töötades kör- geid paberist käänatud mütse ja erivärvilisi polli: ammutaja helerohelist ja teised pruune. Ammutaja võttis ammendamisvormiga pütist paberimassi ja ulatas ühtlase kihiga vormi teisele sellile - kummuta- jale -, kes asetas sõelale sadestunud märjale paberimassile hästi vanutatud vildilehe ja kummutas paberilehe koos vil- diga pressimisraamile. Seda jätkati seni, kuni pressimisraa- mile kogunes 150-200 vildi- ja paberilehest lade. Nüüd kut- suti teised sellid kellahelinaga pressimisele appi. Pärast pressimise teel toimunud vee korvaldamist laotas kolmas sell - laotaja - paberilehed leht lehe peale vaikse- male pressile, kust need pärast pressimist nööridele kuivama laotati. Kuivanud paberilehed siluti vastavatel laudadel ahhaadist labidakestega voi taoti vesiratta joul töötavate vasaratega siledaks. Kirjapaberi valmistamisel kasteti kui- vad lehed liimilahusesse, kuivatati ja siluti uuesti. Valmis

9