Jakobson, Märt

Daatumid

Märt Jakobson
Sünniaeg: 16. juuni 1828
Sünnikoht: Saaremõisa, Tarvastu khk, Viljandimaa
Surmakuupäev: 26. märts 1904
Surmakoht: Porimõisa talu, Helme vald
Matmiskoht: Helme kalmistu, uus osa, 13-47

Annotatsioon

Märt Jakobson oli valla/kihelkonna taseme julge ühiskonnategelane ning publitsist-kirjasaatja ning koolmeister Helmes kuni 1887. aastani.
On kirjutanud artikleid ajalehtedele "Pärnu Postimees", "Eesti Postimees", "Sakala" jm.
On kirjutanud öpiku "Koli-Laste ramat". I jaggo. Tartu, 1861. Teine trükk ilmus Tartus 1868. aastal.
Avaldas lugusid eesti keelest ja koolitamisest.
Mõned näited: "Eesti Postimees" - "Vannast ja uest eestikeele kirjutamissest" (1865), "Kelemurde ühhendusest"(1868), õpik "Uus ramat" (1868).
Märt Jakobson väljakutsuva pealkirjaga artikkel ilmub "Sakalas" - "Villandi maakonna kardetav mees" (1880), kelleks oli mõistagi tema ise.

1870. aasta 6. juulil vottis Märt Jakobson osa kuulsast nn Esimese Ärkamisaja konverentsist Helme Köstrimäel.

Märt Jakobson on koostanud kodu-uurimistöö Helme vallakooli ajaloost, mille ta andis edasi Karl Ruut'ile, mistõttu just viimast on peetud töö autoriks.

Mälestusi

Mida ma tean ja mäletan Märt Jakobsonist. Ruuta Kuusksalu, märts 2015. a.

Koostajale esitatud Tõrva Gümnaasiumi 28. Lennu väikese sõpruskonna kohtumisel tallinna tehnika Minu teadmised Märt Jakobsonist põhinevad mu ema, Anna Treufeldt´i (neiuna Anna Värk) jutustustel. Märti ennast ma mäletada ei saagi, sest kui mina 1932. aastal ilmavalgust nägin, oli Märt juba 28 aastat Helme kalmistul puhanud. Emagi oli Märdi surma ajal vaid kolmeaastane. Märt Jakobson oli abielus minu vanatädiga - mu vanaisa, Jaan Värgi, noorema õe Ann´ega. Neil oli tütar Katariina, minu ema eakaaslane, keda Variku-Kataks kutsuti. Kata olnud väga ilus tüdruk ja saanud „väga hästi mehele“ - Tartumaale Kongutale, kus olnud jõukad talud ja „põllud nagu järvejää“. Hiljem olen kuulnud, et Kongutale sattus Katariina vanatädi Anne teise abielu kaudu. Seetõttu olnud meil Kongutal sugulasei kahes talus. Ise ma seal käinud ei ole – keerulised ajad on selle haru sugulased, nii nagu paljud teisedki, laiali pillutanud. Kui Märt Jakobson 1904-ndal aastal suri, olid tema vanemad tütred juba täisealised ja, nagu selgub Märdi arveraamatust, ka kaasavara saanud. Kuuldavasti oli ka Porimõis nende vahel jagatud. Ülejäänud vallasvara ja Variku talu oli testamendiga määratud lesele Annele ja tütrele Katariinale. Testamendi täitjaks ja järelevalvajaks oli minu vanaisa ja Anne isa Jaan Värk. Millal Ann ja Katariina Varikult lahkusid pole teada. Sellest ajast kui mina Varikut mäletan elas seal juba rentnik, kelle nime ma ei tea. Vallasvara hulka kuulus ka Märdi raamatukogu – „raamatu kogu“ või „bibliotek“, nagu ta ise kirjutab. See, praegu tagasi mõeldes hindamatu vaimne vara, oli vanaisa suur hoole- ja mureallikas kuni surmani. Sellest algavad ka minu mälestused. Värgi “rõõva-aida“ nurgas seisis väike must kapp, mille riiulitel seisid raamatud ja raamatuteks „poogitud“ ajalehed ja ajakirjad. See kapp ja raamatud seal sees olid perekonna reliikvia. Meeles on vanaisa (Papa) sõnad: „Neid puttu ei tohi, sul om käe mõskmade!“ Võisin siis olla nii 5-6 astane. Vanaemaga koos ikka mõnikord võtsime ja vaatasime põgusalt. Mind nad siis niiväga ei huvitanudki. Hoopis huvitavam oli aida vastasseina ääres suur must rautatud kirst – vanaema veimevakk. Selle kumera kaane sisepind oli tapetseeritud saksakeelse moeajakirja koltunud lehekülgedega, millel olid kõrgete soengutega pikkades pidulikes turnüüriga kleitides uhked daamid. Turnüüriga (istmikust tõstetud) kleidid olid moes 19-nda sajandi teisel poolel. Kirstus oli veel väiksem kast, mille sees olid vanaema pitsilised tanud, pearätikud, põlled ja ehted. Vanaema sõnad „Kui mia ütskõrd ära sure, saad sina kik mu nirtsu-närtsu endale“ olid tunnustavad ja kindlustunnet tekitavad. Tänu mu emale seisab see kirst nüüd Alaveski magamistoas aukohal, kaane sees ikka need uhked daamid, keda nüüd mu pojatütred imetlevad, sees juba tänapäevased „nirtsud-närtsud“. Märt Jakobsoni „bibliotekil“ nii hästi ei läinud. Vanaisa oli raamatud mu vennale määranud. Jaani peeti meie põlvkonnast kõige lugemishimulisemaks - „raamatukoi“, öeldi. Papa oli korduvalt käskinud raamatud Värgilt ära viia, Meile aga tundus julm ja lugupidamatu asju enne peremehe lahkumist „laiali tassida“. Pealegi algas sõda ja siis sõjajärgsed rasked aastad. Värgi tundus kõigele vaatamata turvalisem kui Alaveski. Peale vanaisa surma 1959-ndal aastal võttis meie noorim onu, Elmar, Värgi oma hoolde. Ta läks metskonda tööle ja, jagades end Tõrva linnamaja ja Värgi vahel, päästis sellega talu maa ja hooned ülejäänud küla saatusest. 1970-ndatel lükati teiste talude hooned kokku, juuriti üles metsad ja talumaadele rajati uudismaa. Taluasemed muutusid eikellegimaaks, kust igaüks võttis, mida soovis põhimõttel “mis ripakil, see ära“. Värgil toona veel midagi ripakil ei olnud – seal kehtis “mis ripakil ei ole, saab ripakile tõmmatud, ja ikka ära“. Nii juhtuski, et ühel päeval oli aidauks puru ja mis vähegi väärtuslik kaasa võetud. Kui minu poeg, Andres Kuusksalu, 1986-ndal sinnakanti tööle läks, oli ait veel terve ja põrandalt sodi seest leidis ta koltunud lehtedega vana klade – Märt Jakobsoni arveraamatu. Oli see juhus, või Jumala sõrm, aga Eesti rahva kultuurivara ei kadunud jäljetult! ( NB! Koostaja rõhutus) Ait ise jõudis veel ühe ajastu ära oodata – taasiseseisvuse. Tookord kahjuks ei mõistetud, et vabadusega koos peab käima kohustus mõtelda ja vastutada. Värgil oli alati mesilasi peetud. Vanaisal olid omalajal pakktarud, onu Elmar kasutas isetehtud moodsaid tarusid. Peale onu surma 1978-ndal aastal jäi järele kümmekond taru, kuhu mesilased ise sisse kolisid ja omapäi elasid. Üks selline oli rõõvaaida ukse kõrval aidatrepil. Keegi meemaias vennike oli mesilastelt nõelata saanud ja tigedana suitsiku tarusse visanud. Sellest süttis taru ja koos sellega kogu hoone – puukuur, kaks aita ja vankrikuur. Vanad poolpõlenud tammed rehielamu ja aida vahel tuletavad seda tänini meelde. Variku talu mäletan enne 1939/40-nda aasta suurt külma talve. Kord emaga Värgilt koju sõites keeras ema teeristis Varikule. (Variku asus selle tee ääres, mis praegu Karjatnurmest paremale keerab) Otse tee ääres oli suur õunapuuaed ja edasi, veidi kõrgemal, lihtne talumaja. Õunapuudealused olid lademes õunu täis. Mõned olid eriti mahlased ja maitsvad – neid kutsuti suvesibulateks. Hiljem olen teada saanud ka nende õige nime – Karabovka, vana Lõuna-Venemaa sort. Ka oma aeda on õnnestunud paar sellist puud saada, aga nii maitsvad kui tookord Variku aias nad siiski ei ole. Variku vana maja seisis seal peale sõdagi. Hiljem tehti sinna Tõrva prügimägi. Porimõisa mäletan ajast kui meie Sookääriku-alusele heinamaale sai sõidetud. Vinkle talust mööda sõites, enne Sookääriku teeristi, jäi paremale pikk palkidest hoonete rida - mitmed laudad ja küünid olid üksteise külge ehitatud.

Joon.001. Jaan Värk 1950-ndate alguses. Taustal ait, kus Märt Jakobsoni raamatukogu ligi 80 aastat varjul oli. Paremalt paistavad vankrikuur ja viljaait, „rõõvaait“ pildile ei ole mahtunud.

Joon.002. HENDRIK TREUFELDT (8.02.1873-10.12 1941.a.) Pikasilla Algkooli rajaja ja juhataja. Pilt õpetajate täienduskursuslaste dokumendilt.

Joon.003. (Kogumikus „Helme-Tõrva ajaloost“ lk. 98 olev foto on vale – sealsel fotol on Märt Jakobson)