Härjapea jõgi

Vaata vikipediast

Nimi/Nimed

Enamlevinud nimi: Härjapea jõgi, teised nimed: Härjapea oja, Härjapea kanal, Retschka.
Härjapea jõgi oli jõgi, mis voolas Ülemiste järvest läbi Tallinna praeguse kesklinna ja suubus Tallinna lahte.
Härjapea jõgi oli keskajal linna veerikkaim jõgi ja tähtsaim vooluveekogu.

Jõe lähteks võib pidada Ülemiste järve so umbes 35 meetrit merepinnast ning suue asus Tallinna lahes, ehk 0 meetrit merepinnas. Jõe pikkus oli umbes 4,5 km. Seega oli jõe languseks ~~ ca 9 m/km, seega suurima languga jõgi Eestis!

Asukoht/Paiknemine

Härjapea sai alguse Ülemiste järvest ja voolas mööda praeguse Siselinna kalmistu linnapoolset piiri ning pöördus apostliku õigeusu kalmistu väravate lähedal kaarega Juhkentali tänava poole, moodustades selle äärde Tiigiveski paistiigi (praeguse Tiigiveski pargi piirkonnas). Juhkentali tänava piirkonnast kulges jõgi rööbiti Veski tänavaga praeguse Mardi tänavani, sealt üle Liivalaia tänava Maakri tänava kohal ja Kivisilla tänava kaudu edasi Tartu maantee algusest diagonaalselt üle Gonsiori tänava Narva maantee ja praeguse Pronksi tänava ristumiskohani, kust jätkas mööda Jõe tänavat. Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt käänas jõgi järsult paremale ning vähem kui sada meetrit teisel pool Uus-Sadama tänavat suubus Tallinna lahte.

Viimaste aastatuhandete jooksul toimunud pideva maakerke tagajärjel on meri Tallinnast järjest põhja poole taandunud ja Härjapea jõgi muutus seetõttu aja jooksul pikemaks. Kui veel keskajal oli jõe suue praeguse Tartu maantee alguse kandis, siis 20. sajandi alguseks oli jõe pikkus järvest kuni mereni praeguse sadama lähedal umbes 4,5 km.

Härjapea jõel oli mitu lisajõge, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja, mis voolab tänapäeval samuti maa all kanalisatsioonitorustikus.

Härjapea jõe järgi on saanud nime Jõe tänav.

Ajalugu

13. sajandil rajati Härjapea suudme lähedal asunud kivisilla (praeguse Kivisilla tänava) lähedusse jõe idakaldale (linna poolt vaadates vastaskaldale) Jaani seegi pidalitõbiste ravila ehk leprosoorium.

Härjapea jõe äärde tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitu vesiveskit (sh Ülemiste veski, Jaaniveski ja Tiigiveski), millest nii mõnegi juurde kujunes hiljem suurem tööstusettevõte. 14. sajandi alguseks oli Tallinnas 5–6 Härjapea vee jõul töötavat veskit. Tiigiveski rajati juba 13. sajandil ja kuulus algselt Mihkli nunnakloostrile. Tiigiveski/Liivaoru veskid töötasid Tiigiveski paistiigi veevarudel.

Ühe hüpoteesi järgi on Härjapea jõgi saanud nime muinasajal Härjapea (Härjänpää vms) nime kandnud neeme järgi, mis sai 15.–16. sajandil uueks nimeks Toompea.Mall:Lisa viide

29. septembril 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Tallinna raele ja linna kodanikele õiguse juhtida vett Tallinna vallikraavidesse Härjapea jõest, ojadest ja allikatest ning samuti lubati rajada veskeid. Tingimuseks oli, et ei kannataks Ülemiste veski veerežiim.

Alates sellest aastast toitis jõe vesi selleks spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka Tallinna linnamüüri lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea vanas jõesängis voolab mõnikord vett tänapäevalgi: sellest annavad märku nt Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.

Fail:Map of Tallinn, 1810.jpg

Tallinna linn ja Härjapea jõgi 1810. aasta linna kaardil

Fail:План города Ревеля 1876.png

Tallinna linn ja Härjapea jõgi 1876. aasta linna kaardil

Fail:Pharuse kaart Tallinna linnast, 1910.png

Härjapea jõgi 1910. aasta linna kaardil

1688. aasta linnaplaan (koostanud Samuel Waxelberg) näitab Härjapea jõel 8 vesiveskit (lähtudes ülemjooksult): 1. Ülemiste veski; 2. Vase-Paberiveski; 3. Suru-seemisnahaveski; 4. Vaseveski; 5. Suru-Tiigiveski; 6. Jaaniveski; 7. Suruveski; 8. Saeveski.

1867. aasta kevadel toimus Tallinnas suur üleujutus, kui tormi tekitatud lained murdsid läbi muldtõkke, mis oli rajatud kaitseks Ülemiste järve üleujutuste eest. Ülemiste mäel oli lahtine linna suubuv magistraaltoru, kust Härjapea jõgi voolas Suur-Tartu maantee kohalt paekivisse raiutud kanalit mööda mäest alla. Jõe vesi täitis ääreni veskitiigi Juhkentalis (praeguse Tiigiveski pargi kohal), mis peagi üle ajas, ujutades üle Tartu maantee ja Maakri tänava lähikonna. Lühikese ajaga oli kogu Tartu maantee Mõigust kuni Jaani seegi ja Kivisillani vee all ning ka Narva maanteed mööda voolas suur jõgi. Pärast üleujutustest rikutud Tartu maantee parandamist ja veemagistraali kraavi katmist paigaldati samal aastal Tartu maanteele 10 kilomeetri pikkune malmtorustik.

Härjapea jõgi oli kasutusel juutide palvetuskohana, kuna Tallinnas ei olnud teist vooluveekogu. 1884. aastal rajati jõe kaldale Maakri tänava sünagoog.

Praeguse Juhkentali tänava, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonna paisutagune soostunud tiik aeti 1910–1911 täis Estonia teatri ehitusplatsilt kaevatud mullaga. Tiigiveski tiigi kohale rajati Tiigiveski park.

Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks väga reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), lõpetasid ka ülemjooksul asunud eeslinnade elanikud jõe vee tarvitamise 1880. aastatel ning 1914. aastal kaeti haisev Härjapea suuremas osas plaatidega. Jätkuva ebameeldiva lõhna tõttu otsustati 1936. aastal jõgi maa sisse suunata ja suunatigi täies ulatuses kanalisatsioonitorustikku 1937. aastal. Mõne tollase hinnagu järgi oleks Härjapea vesi pannud poole sajandi pärast ka Tallinna lahe kogu Kalaranna ulatuses tugevalt haisema, mille ennetamiseks loodeti selle ajaga ehitada kollektorisse filter ja kasutada kogunevat orgaanilist setet mujal väetiseks.

Lisandusi

Härjapea jõgi Härjapea jõgi (pikkus 4,6 km), endisaegse Tallinna tähtsaim vooluveekogu, sai alguse Ülemiste järvest ja järve äärseist allikaist. Kohane oleks siinjuures märkida, et Ülemiste järv asub Lasnamäe panganeemiku läänepervel madala vallscljaku taga lamedas nõos, meretasemest 36,2 m kõrgemal. Jõgi voolas välja järve põhjasopist, pöördus siis läände ning moodustas Liivalaia tänava äärde tiigi (praeguse spordihalli ja pargi piirkonnas), sealt edasi pöördus põhja ning Tuukri I. piir- konnas itta, suubudes merre sadama lõunapoolses osas. Suure langu ning puhta vee tõttu oli võimalik tema vett kasutada joogiks ning käitada mitme sajandi kestel veskeid. Härjapea jõge on esimest korda mainitud linna arveraamatus 1363. a. {Ifartjenpe). Tallinna ajaloost võime lugeda järgmist: „Varem veerikkal Härja- pea jõel töötasid mitmesugused veskid, milledest on alguse saanud mõnedki Tallinna hilisemad tööstusettevõtted. Ürikute andmetest võib järeldada, et 1300. aasta paiku oli Härjapea jõel 5—6 veskit, mis ei kuulunud linnale. Nähtavasti ei suutnud olemasolevad veskid, millest osa ei olnudki viljaveskid, enam rahuldada elanikkonna vajadusi. Samuti võib oletada, et Jüriõõ ülestõusu ajal piirajad purustasid Härjapea jõel tõotavad veskid, mistõttu raad oli sunnitud rajama uusi viljaveskeid ohutumatesse kohtadesse, linnaväravate ja eesväravale vahel." Et selgust tuua, kus veskid asusid ning millega tegelesid 13. sajandist alates kuni nende likvideerimiseni, võtame aluseks Rootsi ajal (1561 -1710) kindlustustõõde organiseerija, leitnant Samuel Waxelbergi koostatud Tallinna plaani 1688. aastast, millele on kantud Härjapea jõgi ja seal paiknenud 8 veskil.

Tänapäev

Fail:Härjapea sild.IMG 20230727 152334.jpg

Narva maanteel üle Härjapea jõe viinud silla varemed (teetööde käigus välja kaevatud, 2023)

24. juulil 2023 ilmus Pronksi tänava ja Narva maantee ristmikul tee-ehituse käigus maa alt päevavalgele 18. sajandist pärit kivist kaarsild, mis ületas omal ajal Härjapea jõge.

Kirjandus

• Tallinna Härjapea. Vaba Maa, 11. juuli 1929, nr 157, lk 8.
• Härjapea jõe asemik. Vaba Maa, 24. märts 1934, nr 70, lk 7.
• Härjapea kollektor avati. Uus Eesti, 30. jaanuar 1936, nr 29, lk 3.
• Jüri Muttika. Jõgi Tallinna Kesklinnas?!?, Eesti Ekspress, 22. juuni 2004.

Välislingid

• Ajavaod: 75 | Kaotatud jõgi, ETV, esmaeeter 7. aprill 2013