Veski omanik

Esmaste veskite rajajad ja omanikud olid väga tõenäoliselt kloostrid ja piiskopi- ja ordulinnused, sest just nende lisandumisega Eesti olustikupilti tekkisid nö lossid-kindlused ja suured rühmad inimesi, kes polnud ise põllupidamises mitte mingil moel tegevad, kuid kelle käsutusse voolas kümniste ja koormistena märkimisväärne kogus teravilja ning samas tuli toita tsentraliseeritud korras suur hulk kloostrielanikke või linnuse-sõdalasi korraga. Otsest orjade kasutamist ristikirik ei soosinud ja nii tuli ajapikku käsikiviga jahvatamine vee jõul töötavate veskite vastu välja vahetada. Väga võimalik, et kloostrirahvas ja piiskopisulased kui haritum osa uutest peremeestest olid Eestimaa esimeste vesiveskite valmissaamiseks pisut rohkem võimelised panustama kui ilmikuist osavad relvavennad või sõjakad ordumehed.

Nii ongi esimeste veskitega seotud kirjalikes allikates tihti peategelasteks mõni piiskop või klooster. Nii on seal juttu Kärkna kloostri veskist, (tollase nimega Valkena klooster) ja Dünamünde kloosterist, kes omandas ühe veski Sagentakes ja muudest piiskopkondlikest maavaldusüksustest Rävalas, Saares ja Tartumaal.

Selliseid 13-14 sajandi linnuseid, kus veskikoht tänu looduslikele tingimustele sai olla kindlustusehitisele suhteliselt lähedal või lausa külje all, on üle Eesti mitmeid: Helme ordulinnuse juures Arstle veski, Karksi ordulinnuse külje all Linnaveski, Viljandi ordulinnusest mitte väga eemal Valuoja veski, Vastseliina piiskopilinnuse lähistel Mõisaveski, Padise kloostri veski, Paide ordulinnuse külje all olnud Simsoniveski. Veskite nimed on antud tänapäevasel kujul.

14. sajandi keskel hoogustus eramõisate (saksapäraselt - rüütlimõisate) rajamine märgatavalt. Üha enam ja enam anti esialgu eelkõige just Liivimaa piiskoplikest maavaldustest teenekatele ja hierarhias kõrgel kohal olevatele ordu- ja kiriku-funktsionääridele päriseks omandiks maad, mida nad enne vaid haldasid või rendilepingu alusel kasutasid. Pisut hiljem algas sama protsess ka Eestimaa osas. Balti-saksa taustaga ajaloo-uurijate väidet, et mõisamajapidamised rajati enamjaolt külasarase servadesse või uutele alemaadele külakogukonna maad kasutamata, tänapäevased uurijad ei toeta. Küll aga võib säilinud ajalooürikute põhjal tõdeda, et esialgsed mõisad olidki vähese pindalaga majapidamishoonete kompleksid, kus põllumaa osakaal oli tühiselt väike (sest vajalik toit ja teravili saadi naturaalmaksudena talupoegadelt).

15. sajandi keskpaigaks olid väga paljud mõisad muutunud naturaalmajanduslikeks lokaalseteks tootmisüksusteks. 1457. aastal välja antud peapiiskop Silvester Stodewescheri armukiri laiendab vasallide pärimisõigust läänidele (sealhulgas ka veskitele) kogu Eesti- ja Liivima ulatuses. Üksiti võib seda lugeda mõisamajanduse ja pärisorjuse väljakujunemise daatumiks Eestis ning mõisaveskite omanditüübi valdavaks muutumise ajaks.

18. sajandil Lääne-Euroopas alanud tööstuslik pööre mõjutas aegamööda omandisuhteid ka veskite ja mõisate vahel. Vene tsaaririigi poolt sisse seatud pearahamaks ja mõisnike viinapõletusõigus koos kõrtsipidamisõigusega ilmselt laiendasid/kiirendasid protsessi, kus mõisate poolt üha enam veskeid anti rendile peamiselt saksa soost eraisikutele, sealhulgas endistele möldritele. Valdavaks rendiviisiks sai raharent.