Sangaste Alaveski

Sangaste villaveski, 2000. a. Foto Enno Kirt

Sangaste Alaveski, 2012, juuli. Foto: ...

Sangaste villaveski, 2008, aprill. Foto : Veskivaramu, R.V.

Sangaste Alaveski renoveerimine puhkekeskusks. 2025, sept. Foto: Illar Pastarus

Nimi/Nimed

Veski tänapäevane asulajärgne nimekuju on Sangaste Alaveski. Paralleelnimed: Alaveski (Sangaste) või ka Sangaste villaveski. Harvem kasutatakse selle veski kohta nime Lauküla veski või Lau veski. Esineb ka eksitavat nimekasutust Villemi veski või Villemi villaveski kujul, kus "Villemi" on tänapäevase Sangaste veski vana, 18. sajandi nimekuju. Saksa keeles Lauküll Mühle.

Veski on/oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt villaveski ning pärandi tüübilt mõisaveski.

Asukoht/Paiknemine

Asukoht: Valga maakond. Veekogu: Väike-Emajõgi

Seisukord/Lisateave

Veski seisukord:

• 2025. a. - hoone renoveerimisel/ümberehitamisel. Pais asendamisel kalapääsuga.
• 2012. a. - hoone säilinud, heas korras , pais - osaliselt säilinud.

Ajalugu/Pärimus

villaveski.ee info

Kodulehelt https://www.villaveski.ee/ (2010. a.)

Praeguseks teadaolevalt on Sangaste villaveskit mainitud kui Villemi villaveskit juba 1796. a. L. A. Mellini kaardil (A. Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001). Rohkem kaugemat ajalugu ei ole õnnestunud eriti tuvastada. Kohalik pärimus ütleb, et ta on kuulunud koos ülemise jahuveskiga krahv Bergi karjamõisa valitsejale (Oberst või Obrest), kelle vanem tütar Anastasia olevat olnud Jüri Vilmsi abikaasa. Hiljem läks karjamõis Bergi ülemvalitseja Witte valdusse, veel hiljem (EV ajal) ostis villaveski keegi Saare nimeline mees, kes emigreerus 1940 Kanadasse.
Nõukogude ajal kuulus villaveski kolhoosile ja töötas jõudumööda kõik need 50 aastat. Sellel ajal kasvas aga ümbrus võssa ja paljud villaveski juurde kuuluvad väiksemad hooned (sepikoda,elumaja, laut) jäid pikkamööda tühjaks ja lagunesid.
Peale Eesti taasiseseisvumist tagastati veski Kanadas elavale väliseestlasele Saarele, kes veski 90-ndate lõpul edasi müüs. See lõpetas ühtlasi ka igasuguse sihipärase tegevuse villaveskis, sest ajad olid rasked nii lambakasvatusele kui lõngandusele.
Viimane veskimees Heldur Segar koos abikaasa Maiega töötasid seal veel 1999, aga uus omanik nägi veskis vaid kinnisvara objekti ja nii ta seal kurvalt kolm aastat laguneski vete pääl. Suuremast rüüstamisest päästis villaveski ilmselt nurgatagune koht ja ümbervoolukanalisisse varisenud sild. Ka oli vahepeal ümbervoolukanalisse kobras elama asunud ja kogu kupatuse kenasti üles paisutanud.

Veski on kahjuks ajutiselt suletud, lugedes allolevat infot tasub seda arvestada. Info edastas meile veel toimiva villavabriku veskimees Neeme. Loodame, et Sangaste kunagi taas tööd alustab, ootame neid väga.
Valgamaal asuv Sangaste villaveski pärineb aastast 1796. Veski kuulus Sangaste krahv Bergi suguvõsale ja töötab samade kraaside ja "villahundiga" siiani. Ainult ketrusmasin on uuendatud, aga ka see masin pärineb aastast 1889. Nüüdseks on veski loomulikult omanikku vahetanud ja ka vahepeal unustusse vajunud villatööstus hakkab jälle tasapisi oma vana ja väärikat elu edasi elama. Nõukogude ajal veskis töötanud „kaltsuhunt“ on aga igaveseks oma „hambad“ metallivarastele loovutanud ja seega seda teenust veski enam ei paku.
Edaspidi loodamegi taastada vanad veeturbiinid, et veelgi loodustsäästvamalt töötada.
Kuigi veski asub Väikse Emajõe kaldal ja siin oleks lihtne villa pesta, oleme otsustanud töödelda tellija toodud pestud villa. Mis aga villast edasi, see sõltub nüüd juba tellijast. Meie motoks on „ Teie ideed, meie teostus“ Kuna villaveski on väike, siis saab siin katsetada erinevaid ideid (teha koera, - ja kitsekarvast lõnga, korrutada erinevaid värve kirjuks lõngaks, teha erineva jämedusega lõnga, kraasida erinevaid villatoone viltimiseks sobivaks villavatiks, teha sedagi erinevate toonide kihtidena jne, ja loomulikult ikka ka lihtsat lõnga). Oleme avatud igasugustele ideedele ja valmis Teid teenindama juba alates 3 kg pestud villast. Villavati tegemiseks piisab aga ka juba 1 kg villast.
Enda reklaamimiseks oleme teinud ka ise erinevaid naturaalvärvi lõngu ja andnud need müüki. Küll aga oleme rohkem huvitatud teenustöödest. Tellimustööna saame valmistada ka lõnga meie naturaalvärvi toormaterjalist (valge, erinevad naturaalvärvi toonid). Kogu vill on pärit Lõuna Eestist Sangaste ümbrusest. Kogu villatöötlemisprotsessi, alates kaalumisest ja lõpetades villavihtide sidumisega saab vaadata ka koos veskimehe seletustega E-R 9.00-17.00- ni (etteteatamisel). Üks seanss kestab orienteeruvalt 60 min ja maksab ühele külastajale 50.-, õpilasele 30.-. Kuna maja on kütteta, siis alla +10 c ei saa kahjuks veskis lõnga kedrata. Veskimehest saab sellel ajal metsamees ja võib-olla vahest ka kalamees ja suure külmaga lumemees. Pakkuda on ka Valgamaad külastavatele puhkajatele telkimisvõimalus koos renoveeritud suitsusauna kasutamise võimalusega.

kranich.ee info

Kodulehelt http://www.kranich.ee/veski.html (vtl. 2025. a.)

Ajalugu

Nagu eelpool kirjas on Sangaste Villaveskit mainitud kui Villemi villaveskit juba 1796.a. L.A.Mellini kaardil (A.Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001). Rohkem kaugemat ajalugu ei ole õnnestunud tuvastada. Kohalike inimeste mälestuste järgi on ta mingil ajal kuulunud koos ülemise jahuveskiga krahv Bergi karjamõisa valitsejale (Oberst või Obrest), kelle vanem tütar Anastasia olevat olnud Jüri Vilmsi abikaasa. Hiljem läks karjamõis Bergi ülemvalitseja Witte valdusse, veel hiljem (EV ajal) ostis villaveski keegi Saare nimeline mees, kes emigreerus 1940 Kanadasse.

Nõukogude ajal kuulus villaveski kohalikule kolhoosile ja töötas jõudumööda kõik need 50 aastat. Sellel ajal kasvas aga ümbrus võssa ja paljud villaveski juurde kuuluvad väiksemad hooned (sepikoda,elumaja, laut) jäid pikkamööda tühjaks ja lagunesid. Pärast Eesti taasiseseisvumist tagastati veski Kanadas elavale väliseestlasele Saarele, kes veski 90-ndate lõpul edasi müüs. See otsus lõpetas ühtlasi ka veski tegevuse. Viimane veskimees Heldur Segar koos abikaasa Maiega töötasid seal veel 1999, aga uus omanik ei näinud villatöötlemises oma tulevikku ja nii jäigi villaveski seisma, masinad roostetama ja hoone lagunema. Suuremast rüüstamisest päästis ilmselt nurgatagune asukoht ja ümbervoolukanalisisse varisenud sild. Ka oli vahepeal veski naabriks kobras elama asunud ja kogu kupatuse kenasti üles paisutanud. Ilmselt mädanenud sillale ja koprale peabki tänulik olema, et veski rüüstajate ja metallivaraste saagiks ei langenud ning oma uue ärkamise ära oodata jõudis. 2003 sügisel vahetas veski järjekordselt omanikku. Uusi omanikke võlus ennekõike mõte vanad masinad uuesti käima panna ja lisaks lõngatootmise taastamisele ka ilmselge museaalse väärtusega ettevõte turistidele avada. Enne veski taaskäivitamist tuli lisaks kiirele katusevahetamisele, mis EAS-i abil teoks sai, ka võssakasvanud ja olmeprügi täis ümbrust korrastada ja sild taastada. Tänu paljudele sõpradele, kes ei pidanud paljuks mitmetel talgutel osaleda ning veski parema tuleviku nimel higi valada ja vaeva näha, sai ka see teoks. Suur aitäh neile! Kui siis viimaks ka veskisse asjalik meister leida õnnestus, said mõne kuu tõsise tööga ka masinad korda ning 2008. aasta maikuus võis öelda, et Sangaste villaveski on taas avatud. 2008. aastal tehtud dendrokronoloogilise uuringu põhjal selgus, et praegune veskihoone on ehitatud kahes järgus. Põhjapoolne osa tõenäoliselt 1891 ning lõunapoolne 1903. See, missugune veskihoone algselt välja nägi, ei ole kahjuks teada.

Tegelikult ei tea me vaatamata uurimisele ja üritamisele veski ajaloost ikkagi veel suurt midagi ning loodame, et koostöös Tartu Ülikooliga õnnestub arhiivimaterjalidest ühtteist leida ja senisest palju enam teada saada ning ka siia kirja panna.

Seadmed

Algselt töötas veski veejõul ning lisaks veskit käitavale turbiinile oli ka teine ja väiksem, mis 110 voldist elektrivoolu tootis. Väike-Emajõe vooluhulgad on aga küllalt heitlikud ning seetõttu ehitati vist 1930. aastate keskel puidust veskihoonele punastest tellistest konku nn. „kuumpeamootori” tarbeks, mis siis, kui veejõudu kasutada ei saanud, veskit käigus hoidis. Kusagil 1970. aastate algupoolel asendati „kuumpea” elektrimootoriga ning veejõudu enam ei kasutatud. Elektri jõul töötab veski ka täna.

Veskiseadmed on toodetud firmas Platt Brothers & Co 1889. aastal Oldhamis Inglismaal ning inglaste tollase töö kvaliteedi kinnituseks ja kiituseks on nad töötanud kõik vahepealsed aastad ning pärast viimatist mitmeaastast pausi, töötavad nüüd jälle uuesti.

Esimene masin, mis villa vastu võtab, on „hunt”. Hundi ülesandeks on tükki jäänud villatuustid võimalikult lahti ja harali kiskuda, et neid võiks kraasima hakata. Mitte alati ei õnnestu see esimesel korral ning mõnikord juhtub, et osa villast peab veelkord hundi hammaste vaheltläbi käima.

Hundi järel ootavad villa kolm kraasi, millest esimest kutsutakse eelkraasiks. Hundist tulnud villa soeb eelkraas teistegi kraaside kombel õhukeseks looriks, mis pärast kraasimist kihthaaval trumlile keritakse, nii et sellest pehme vatitaoline pahmakas saab. Eelkraasist tulnud villal pole veel kaubanduslikku väärtust ja seepärast läheb vill edasi järgmisesse masinasse.

Vattmasin, nagu järgmist kraasi kutsutakse, ei erine oluliselt eelkraasist, kuid temast läbi käinud vill annab juba toote mõõdu välja. Villavatti võib kasutada viltimise toormaterjaliks, aga teda võib samasugusel kujul kasutada ka mujal (patjade ja tekkide täitematerjalina jne.).

Vattmasinalt läheb vill edasi kolmandasse kraasi – heidemasinasse. Seal kraasitakse vill veelkord läbi, lõigatakse rihmadega ribadeks ja rullitakse nahast valtside („pükste“) vahel ümaraks pehmeks ja hapraks heideks, mis lõpuks suurte rullide peale keritakse. Heie on materjal, mis oskajale käsitööhuvilisele juba palju võimalusi pakub.

Järgmiseks seadmeks on ketrusmasin. Ketrusmasinal keerutatakse suurtel rullidel olevast heidest ühekordne lõng, mis pisematele lõngapoolidele keritakse. Sangaste villaveski ketrusmasin on vana tüüpi nn. faktorketrusmasin, mis mööda siine edsi-tagasi kokku ja lahku sõidab ning selle töö on huvilise jaoks seetõttu vaatamisväärsus omaette.

Edasi läheb ühekordne lõng korrutusmasinasse, kus juba vastavalt tellija soovile ühekordsest kas kahe-, kolme- või enamakordne lõng saab, millest sokke, kindaid, kampsuneid või muud vajalikku kududa- heegeldada. Korrutusmasinal endal ei ole vahet, kas ta korrutab kokku sama- või erivärvilisi lõngu, et põnevamat tulemust saada. Kui viimast soovitakse, siis on see tellija ja meistri otsustada. Masin lihtsalt teeb oma tööd.

Viimaseks seadmeks on haspeldaja, mis olemuselt kõige lihtsam on ning millel korrutusmasinalt tulnud poolidelt lõng vihti keritakse, et tellija oma lõngavihi kätte saaks ja meile poolid ikka alles jääksid. Selle, kuidas lõngavihist kera saab, jätame paraku tellija enda hooleks.

Tulevik

Tulevik on täis igapäevaseid töid, sekeldusi ja muresid ning erinevaid investeerimisvajadusi. Lisaks sellele, et vanad masinad tahavad alatasa mõne jupi väljavahetamist, on kindlasti tarvis vahetada kraasid. Mitte masinad ise, vaid just see traatharjaseline kraasilint, mis nii eelkraasi, vattmasina kui heidemasina trumlite peale keritud on ja tänu millele hunditud villast üldse vatt või heie saab. Teiseks on kindlasti vaja ette võtta veskihoone kapitaalremont, sest katusevahetamine küll päästis maja, kuid teha on seal vell küll ja küll.

Miks me seda teeme? Aga sellepärast, et me lihtsalt ei taha, et selle veski lugu lõpeks. See on saanud just uue alguse ja on ilus, kui see lugu saab kestma veel kaua.