Holdre mõis: erinevus redaktsioonide vahel

← Vanem muudatus
VisuaalneVikitekst
 
(ei näidata sama kasutaja 29 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
;eraT-0-76_001_0011515.pdf
;eraT-0-76_001_0011515.pdf
===SISUKORD===
===SISUKORD===
* SISSEJUHATUS
* [[Holdre_mõis#SISSEJUHATUS|SISSEJUHATUS]]
* I. AJALOOLINE ÜLEVAADE
* [[Holdre_m%C3%B5is#I._AJALOOLINE_%C3%9CLEVAADE|I. AJALOOLINE ÜLEVAADE]]
* II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS
* II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS
** 1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju  
** 1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju  
11. rida: 11. rida:
* ILLUSTRATSIOONIDE NIMESTIK
* ILLUSTRATSIOONIDE NIMESTIK
* ILLUSTRATSIOONID ( 1 - 9)
* ILLUSTRATSIOONID ( 1 - 9)
===SISSEJUHATUS===
Käesolev arhitektuuriajalooline ülevaade käsitleb Valga rajoonis Helme külanõukogus asuva Holdre mõisaansambli ehituslikku kujunemist.
Töö on koostatud vastavalt Kultuurimälestiste RPI ja koondis "Tartu Autoveod" lepingule nr.III-84o15 16. jaanuarist 1984. a.
Holdre mõisa peahoone näol on tegemist stiilse ning kunstiväärtusliku ehitisega. Valminuna 1910. aastate algul kuulub ta juugendstiili ilmekamate näidete hulka eesti mõisaarhitektuuris. Seda arvestades esitati 1979. aastal ettepanek objekti võtmiseks riikliku kaitse alla kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena. Arhitektuurimälestisena on riikliku kaitse all ka üks kõrvalhoonetest.
< ref >
"Sirp ja Vasar" 1l.IX 1981. Nr.37, lk.14.
< /ref >
Valminud kirjutis on koostatud laiendatud ülevaatena: lisaks hoonestuse konkreetsele analüüsile on käsitletud ka mõisa varasemat ajalugu, hoonete arhitektuurteoreetilist tagapõhja jne. Sellega seoses on läbi töötatud rida materjale vabariigi arhiivides ning hulk vastavasisulist kirjandust. Ülevaatele on lisatud illustratsioonid 1982. aastal teostatud ülesvõtete ning fotoreproduktsioonide näol.


===I. AJALOOLINE ÜLEVAADE===
===I. AJALOOLINE ÜLEVAADE===
Holdre mõisa ajalugu ulatub XVI sajandi keskpaika. Nagu mitmed ümbruskonna mõisad kujunes temagi endise Helme ordulossi aladele, kuid erinevalt teistest oli tal jääda hoopis väiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Oli aegu, mil mõisa maavaldus ei küündinud 1 adramaanigi  
Holdre mõisa ajalugu ulatub XVI sajandi keskpaika. Nagu mitmed ümbruskonna mõisad kujunes temagi endise Helme ordulossi aladele, kuid erinevalt teistest oli tal jääda hoopis väiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Oli aegu, mil mõisa maavaldus ei küündinud 1 adramaanigi  
<ref>
<ref>
28. rida: 40. rida:
''H. von H a g e m e i s t e r. Materialen zu einer Geschichte der Land güter Livlands. Uweiter Theil. Riga 1837, lk. 186.''
''H. von H a g e m e i s t e r. Materialen zu einer Geschichte der Land güter Livlands. Uweiter Theil. Riga 1837, lk. 186.''
</ref>
</ref>
Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikemaajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse nimegi - ''Holdre'' (saksa keeles Hollershof).
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikemaajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse nimegi - ''Holdre'' (saksa keeles Hollershof).
<ref>
<ref>
Varasemates dokumentides on mõis tuntud nime Morsel-Ilmus all. Märgitagu, et Liivimaal oli kaks mőisat nimega Hollershof - teine paikneb Riia külje all (läti keeles Alderu).  
Varasemates dokumentides on mõis tuntud nime Morsel-Ilmus all. Märgitagu, et Liivimaal oli kaks mőisat nimega Hollershof - teine paikneb Riia külje all (läti keeles Alderu).  
37. rida: 49. rida:
''G. R ä n k. Die alteren baltischen Herrenhofe in Estland. Bine bauhistorische Studie.  Acta academiae regiae Gustavi Adolphi. L. Uppsala 1971, lk. 65.''
''G. R ä n k. Die alteren baltischen Herrenhofe in Estland. Bine bauhistorische Studie.  Acta academiae regiae Gustavi Adolphi. L. Uppsala 1971, lk. 65.''
</ref>.  
</ref>.  
<br>1767. aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström, kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik, et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks 1779. aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B. J. Nieberg.
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; 1767. aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström, kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik, et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks 1779. aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B. J. Nieberg.
<ref>
<ref>
6 ''J. L i n n u s. Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 95.''
6 ''J. L i n n u s. Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 95.''
</ref>
</ref>
1. veebruaril 1794. aastal rentis Holdre 14500 rubla eest "chirurgus" Jakob Johann Reichard. Esmalt küll 20 aasta peale, kuid 1811 kirjutati mõis lõplikult doktori nimele. 1841. aastal jäi mõisa omanikuks tema ainus tütar Amalie, kellelt see 1855. aastal kapten George Ludwig Teibnerile pärandus. Viimane müüs mõisa kahe aasta pärast 45000 rubla eest Limbaži kodanikule Wilhelm Schwartzile, see omakorda õuekohtu asessor Max von Oettingenile, too Ernst Schwartzile jne. Loomulik, et keegi neist ei plaaninudki mõisat põhjalikumalt välja ehitada, vaid kasutasid seda rohkem kapitalimahutusena. Enamasti ei elanud nad ise ka mõisas, vaid lasid seda rentnikel valitseda.
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; 1. veebruaril 1794. aastal rentis Holdre 14500 rubla eest "chirurgus" Jakob Johann Reichard. Esmalt küll 20 aasta peale, kuid 1811 kirjutati mõis lõplikult doktori nimele. 1841. aastal jäi mõisa omanikuks tema ainus tütar Amalie, kellelt see 1855. aastal kapten George Ludwig Teibnerile pärandus.
<ref>
L. von S t r y k. Beiträge, lk. 366.
</ref>
Viimane müüs mõisa kahe aasta pärast 45000 rubla eest Limbaži kodanikule Wilhelm Schwartzile, see omakorda õuekohtu asessor Max von Oettingenile,
<ref>
Maximillian von Oettingen (1843-1800), õigusteadlane, tuntud liberaalse poliitikategelasena ning reformide eest võitlejana
Vt. temast: Deutschbaltisches biographisches Lexikon. 1710-1960. Köln, Wien 1970, lk. 760.
</ref>
too Ernst Schwartzile jne. Loomulik, et keegi neist ei plaaninudki mõisat põhjalikumalt välja ehitada, vaid kasutasid seda rohkem kapitalimahutusena. Enamasti ei elanud nad ise ka mõisas, vaid lasid seda rentnikel valitseda.
<ref>
Näit. 1892. aastal oli Holdre rentnikuks Ernst Kupfer. Tollal oli mõisal viinavabrik, telliselööv, 3-käiguline [[Holdre veski|vesiveski]] koos katuselaastu-masinaga, tőrvaahi ja 2 kõrtsi. - A. W. K r ö g e r, Livländisches Verkehrs- und
Adressbuch. Riga 1892, lk.97.
</ref>
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; 1909. aastal sai mõisa omanikuks Woldemar Dimitri (Demetius) von Ditmar.
<ref>
Sündinud 6. aug. 1865 Kaismas Pärnumaal, surnud 13. märtsil 1933 Tartus. Ditmarid ilmusid Saaremaale XVI sajandil, 1725. aastal kanti nad vene, 1745. Eestimaa ja 1797. Liivimaa aadlimatriklisse. XX saj. algul kuulusid Ditmarite aadlisoole Adavere, Vändra, Käru (alates 1851), Kaisma (alates 1859), Holdre ja Kingli mõisad. - Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil Livland. II Bd. Görlitz 1929-42, lk. 723-730.
</ref>
Mõne aasta eest oli too ostnud Kingli mõisa Saaremaal Pöide kihelkonnas - mis ajendas teda Holdret ostma on mõneti selguseta, võib-olla aitas sellele kaasa tõik, et tema teine naine oli naabermõisa Taagepera omanike sugulane (Marie von Stryki tütar). Vaevalt omandusdokumendid korda saanud, rühkis Ditmar uue elamu väljaehitamisele. Joonised tellis ta samalt arhitektilt, kes oli äsja kavandanud Taagepera mõisahoone (1907-1912) - seepärast tuligi uus hoone oma arhitektuurilaadilt Taageperale väga lähedane. Lõplikult valmis ehitis veidi enne I Maailmasõja algust.
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; Ditmarid olid mõisa omanikud ka siis kui kodanliku maareformi alusel mõisad 1919. aastal võõrandati ja jagati asunikele.
<ref>
Märgitagu, et 1910. aastatel kuulusid mõisale [[Holdre saeveski|saeveski]] ja telliselööv (rentnik M. Suuder), kuna mõisasüdamest versta kaugusel paikneva [[Holdre veski|vesiveski]] oli endale ostnud J. Hasen-Jäger. Endises körtsis paiknes vürtspood, iga aasta 10. septembril korraldati selle juures laata. Mõisa territooriumil paiknes ka külakool (öpetaja H. Allast). - A. R i c h t e r, Baltische Adressbücher. Bd. I. Livland. Riga 1909, v. 758-759.
</ref>
 
===II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS===
====1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju====


1909.aastal sai mõisa omanikuks Woldemar Dimitri (Demetius) von Ditmar. Mõne aasta eest oli too ostnud Kingli
Et analüüsida Holdre mõisamaja arhitektuuri, peaksime tegema lühikese ekskursi kunstilukku. Teatavasti oli 19. sajandi lõpp - 20. sajandi alguskümme otsustavamad ajajärke meie arhitektuuris ning kujutavas kunstis. Mitte ainult, et kunstnikke ja kunstihuvilisi tuli tollal juurde ennenägematul hulgal - 1902. aastal arvas üks Riia kunstikriitikutest väita söandavat, et "viimase seitsme aasta jooksul on meil rohkem maale välja pandud ja maalitud kui eelneva seitsmesaja aasta jooksul kokku,"
<ref>
1
</ref>- vaid toimus ka kvalitatiivne murrang loomingulises meetodis ning süsteemis, toimus tõeline läbimurd 20. sajandisse.
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; Nälg uue järele oli haaranud kõiki, Tšehhovil hüüti näidentideski, et on vaja uusi vorme: "Uusi vorme on vaja ja
kui neid ei ole, siis ärgu olgu midagi" - ja seepärast polegi imestada, et juugend, see historitsismi antipood, levis kulutule kiirusel. "Sest on raske ette kujutada mitmekülgsemat, rikkalikumat, vabamat stiili kui praegune, praegust kunstiperioodi võiks nimetada uueks renessanssiks, nii ootamatult ja vahetult võrsus ja puhkes uus lopsakas kunst"
<ref>
2
</ref>
- deklareeris ühel Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul E. von Wahl.
<br>&nbsp;&nbsp;&nbsp; Sajandivahetuse kujutavad kunsti ja arhitektuuri näibki iseloomustavat kõige enam rõhutatud uue, originaalse taotlus ja romantilisus. Ebaõige, seda eriti arhitektuuris, oleks stiili piiritleda ainuüksi visuaalsete tunnustega - iseloomulik kaarduv joon jne. -, vaid jälgida juugendit perioodistiilina kõigi selle laadide ja eripärade variatsioonilisuses. Pealegi oli juugendil enam kui teistel ajaloolistel stiilidel tendents vormilisele mitmekesisusele, vahel on kogu periood iseloomustatudki terminiga "stiili(de)
kunst"." Pidades määravaks mitte arhitektuurset vormi, vaid vormimoodustamise printsiipi, on võimalik ühendada juugendi erinevamaidki tendentse alates loodusvorme jäljendavast dekorativismist, lõpetades neoklassitsistliku monumentalismiga.
Juugend arhitektuur pole Eesti mõisates just sagedane nähtus - enamik mõisaansambleid ehitati välja eelmise kahe
sajandi jooksul ning 20. aastasaja algul uuendati hoonestust vaid üksikutes mõisates. Ometigi on viimaste hulgas küllalt väärtuslikku ning mitmekesist, et anda alust arhitektuuriajalooliseks käsitluseks.
Üldjoontes võime öelda, et domineeris konstruktiivsem, vormi ja materjali rõhutav tendents, kuna juugendi ornamentaalsem suund, mida iseloomustas eelkõige voolav-jooneline


==Viited==
==Viited==
7 L. von S t r y k. Beiträge, lk. 366.
8 Maximillian von Oettingen (1843-1800), õigusteadlane, tuntud liberaalse poliitikategelasena ning reformide eest võitlejana
Vt. temast: Deutschbaltisches biographisches Lexikon. 1710-1960. Köln, Wien 1970, lk. 760.
9 Näit. 1892. aastal oli Holdre rentnikuks Ernst Kupfer. Tollal oli mőisal viinavabrik, telliselööv, 3-käiguline
vegiveski koos katuselaastu-masinaga, tőrvaahi ja 2
körtsi. - A. W. K r ö g e r, Livländisches Verkehrs- und
Adressbuch. Riga 1892, 1k.97.
10 Sundinud 6. aug. 1865 Kaismas Pärnumaal, surnud 13.märtsil
1933 Tartus. Ditmarid ilmusid Saaremaale XVI sajandil,
1725.aastal kanti nad vene, 1745 Eestimaa ja 1797 Liivi-
maa aadlimatriklisse. XX saj. algul kuulusid Ditmarite
aadlisoole Adavere, Vändra, Käru (alates 1851), Kaisma
(alates 1859), Holdre ja Kingli moisad. - Genealogisches
Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil Livland.
II Bd. Görlitz 1929-42, 1k.723-730.

Viimane redaktsioon: 23. oktoober 2026, kell 09:35

eraT-0-76_001_0011515.pdf

SISUKORD

  • SISSEJUHATUS
  • I. AJALOOLINE ÜLEVAADE
  • II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS
    • 1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju
    • 2. Peahoone
    • 3. Kõrvalhooned
    • 4. Park
  • VIIDATUD ARHIIVIMATERJALID JA KIRJANDUS
  • ILLUSTRATSIOONIDE NIMESTIK
  • ILLUSTRATSIOONID ( 1 - 9)

SISSEJUHATUS

Käesolev arhitektuuriajalooline ülevaade käsitleb Valga rajoonis Helme külanõukogus asuva Holdre mõisaansambli ehituslikku kujunemist. Töö on koostatud vastavalt Kultuurimälestiste RPI ja koondis "Tartu Autoveod" lepingule nr.III-84o15 16. jaanuarist 1984. a.

Holdre mõisa peahoone näol on tegemist stiilse ning kunstiväärtusliku ehitisega. Valminuna 1910. aastate algul kuulub ta juugendstiili ilmekamate näidete hulka eesti mõisaarhitektuuris. Seda arvestades esitati 1979. aastal ettepanek objekti võtmiseks riikliku kaitse alla kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena. Arhitektuurimälestisena on riikliku kaitse all ka üks kõrvalhoonetest. < ref > "Sirp ja Vasar" 1l.IX 1981. Nr.37, lk.14. < /ref >

Valminud kirjutis on koostatud laiendatud ülevaatena: lisaks hoonestuse konkreetsele analüüsile on käsitletud ka mõisa varasemat ajalugu, hoonete arhitektuurteoreetilist tagapõhja jne. Sellega seoses on läbi töötatud rida materjale vabariigi arhiivides ning hulk vastavasisulist kirjandust. Ülevaatele on lisatud illustratsioonid 1982. aastal teostatud ülesvõtete ning fotoreproduktsioonide näol.

I. AJALOOLINE ÜLEVAADE

Holdre mõisa ajalugu ulatub XVI sajandi keskpaika. Nagu mitmed ümbruskonna mõisad kujunes temagi endise Helme ordulossi aladele, kuid erinevalt teistest oli tal jääda hoopis väiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Oli aegu, mil mõisa maavaldus ei küündinud 1 adramaanigi [1] - seega oli ta paarkümmend korda väiksem kui kihelkonna suurimad Helme, Hummuli ja Kärstna - ja ka talupoegade arvult oli ta üks kesisemaid.[2] Eks see peaks seletama, miks Holdre oli aegade vältel tihti ostu-müügi objektiks ning rendil ja miks ei ehitatud temas pikka aega välja esinduslikumat hoonestusansamblit.

Liivi sõja puhkedes ja Lõuna-Eesti siirdudes 1561. aastal Rzeczpospolita koosseisu käis Holdre mõis läbi mitmete Poola võimumeeste käest. 1597. aastal läänistas kuningas Sigismund III sõjategevuses laastatud valduse (pooled taludest olid tühjad) "eluks ajaks" Weidtenhagenist pärit rittmeister Heinrich Ramelile, kuid too pidas kasulikuks mõisat enda nimel pidada ainult aasta - mõisa ostis 2000 taalri eest Palm Riegmann. Riegmannilt päris mõisa tema kasupoeg Caspar Holler, seisuselt Riia linna kodanik. Viimase valdusõigus säilus ka siis, kui Liivimaa siirdus 1629. aastal Altmargi vaherahu järgi Rootsi alla. [3]
    Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikemaajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse nimegi - Holdre (saksa keeles Hollershof). [4] Ühtlasi pärinevad Hollerite valdusajast ka esimesed andmed mõisa hoonestuse kohta - 1690. aastate algul koostatud reduktsioonidokumentides nimetatakse mõisas väheldast puidust härrastemaja kisklaudadest katusega ning üksikuid kõrvalhooneid ja veskit. [5].
    1767. aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström, kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik, et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks 1779. aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B. J. Nieberg. [6]
    1. veebruaril 1794. aastal rentis Holdre 14500 rubla eest "chirurgus" Jakob Johann Reichard. Esmalt küll 20 aasta peale, kuid 1811 kirjutati mõis lõplikult doktori nimele. 1841. aastal jäi mõisa omanikuks tema ainus tütar Amalie, kellelt see 1855. aastal kapten George Ludwig Teibnerile pärandus. [7] Viimane müüs mõisa kahe aasta pärast 45000 rubla eest Limbaži kodanikule Wilhelm Schwartzile, see omakorda õuekohtu asessor Max von Oettingenile, [8] too Ernst Schwartzile jne. Loomulik, et keegi neist ei plaaninudki mõisat põhjalikumalt välja ehitada, vaid kasutasid seda rohkem kapitalimahutusena. Enamasti ei elanud nad ise ka mõisas, vaid lasid seda rentnikel valitseda. [9]
    1909. aastal sai mõisa omanikuks Woldemar Dimitri (Demetius) von Ditmar. [10] Mõne aasta eest oli too ostnud Kingli mõisa Saaremaal Pöide kihelkonnas - mis ajendas teda Holdret ostma on mõneti selguseta, võib-olla aitas sellele kaasa tõik, et tema teine naine oli naabermõisa Taagepera omanike sugulane (Marie von Stryki tütar). Vaevalt omandusdokumendid korda saanud, rühkis Ditmar uue elamu väljaehitamisele. Joonised tellis ta samalt arhitektilt, kes oli äsja kavandanud Taagepera mõisahoone (1907-1912) - seepärast tuligi uus hoone oma arhitektuurilaadilt Taageperale väga lähedane. Lõplikult valmis ehitis veidi enne I Maailmasõja algust.
    Ditmarid olid mõisa omanikud ka siis kui kodanliku maareformi alusel mõisad 1919. aastal võõrandati ja jagati asunikele. [11]

II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS

1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju

Et analüüsida Holdre mõisamaja arhitektuuri, peaksime tegema lühikese ekskursi kunstilukku. Teatavasti oli 19. sajandi lõpp - 20. sajandi alguskümme otsustavamad ajajärke meie arhitektuuris ning kujutavas kunstis. Mitte ainult, et kunstnikke ja kunstihuvilisi tuli tollal juurde ennenägematul hulgal - 1902. aastal arvas üks Riia kunstikriitikutest väita söandavat, et "viimase seitsme aasta jooksul on meil rohkem maale välja pandud ja maalitud kui eelneva seitsmesaja aasta jooksul kokku," [12]- vaid toimus ka kvalitatiivne murrang loomingulises meetodis ning süsteemis, toimus tõeline läbimurd 20. sajandisse.
    Nälg uue järele oli haaranud kõiki, Tšehhovil hüüti näidentideski, et on vaja uusi vorme: "Uusi vorme on vaja ja kui neid ei ole, siis ärgu olgu midagi" - ja seepärast polegi imestada, et juugend, see historitsismi antipood, levis kulutule kiirusel. "Sest on raske ette kujutada mitmekülgsemat, rikkalikumat, vabamat stiili kui praegune, praegust kunstiperioodi võiks nimetada uueks renessanssiks, nii ootamatult ja vahetult võrsus ja puhkes uus lopsakas kunst" [13] - deklareeris ühel Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul E. von Wahl.
    Sajandivahetuse kujutavad kunsti ja arhitektuuri näibki iseloomustavat kõige enam rõhutatud uue, originaalse taotlus ja romantilisus. Ebaõige, seda eriti arhitektuuris, oleks stiili piiritleda ainuüksi visuaalsete tunnustega - iseloomulik kaarduv joon jne. -, vaid jälgida juugendit perioodistiilina kõigi selle laadide ja eripärade variatsioonilisuses. Pealegi oli juugendil enam kui teistel ajaloolistel stiilidel tendents vormilisele mitmekesisusele, vahel on kogu periood iseloomustatudki terminiga "stiili(de) kunst"." Pidades määravaks mitte arhitektuurset vormi, vaid vormimoodustamise printsiipi, on võimalik ühendada juugendi erinevamaidki tendentse alates loodusvorme jäljendavast dekorativismist, lõpetades neoklassitsistliku monumentalismiga. Juugend arhitektuur pole Eesti mõisates just sagedane nähtus - enamik mõisaansambleid ehitati välja eelmise kahe sajandi jooksul ning 20. aastasaja algul uuendati hoonestust vaid üksikutes mõisates. Ometigi on viimaste hulgas küllalt väärtuslikku ning mitmekesist, et anda alust arhitektuuriajalooliseks käsitluseks. Üldjoontes võime öelda, et domineeris konstruktiivsem, vormi ja materjali rõhutav tendents, kuna juugendi ornamentaalsem suund, mida iseloomustas eelkõige voolav-jooneline

Viited

  1. ↑ Näiteks 1641. a. 3/4 adramaad, 1725 1/2 adramaad, 1734-1757 - 1 adramaa, 1832 - 1 ja 19/20 adramaad, 1875 - 2 ja 9/16 adramaad. L. von S t r y k, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil. Der ehstniche District. Dorpat 1877, lk. 350.
  2. ↑ 1715. aastal elas mõisa territooriumil 28 mõlemast soost talupoega, 1751. a. 98 tk, 1795. a. 155 tk, 1816. a. 178 tk. - H. L i g i, Talurahva arv ja paiknemine Lõuna-Eestis aastail 1711-1816; Uurimusi Läänemeremaade ajaloost II. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 371. Tartu 1976, lk.60-61; Holdre talupoegade majanduslikust olukorrast, mõisakoormistest jms annavad hea ülevaate Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis säilunud mõisa vakuraamatud (f.567, n.1, s.375; f.567, n.2, s.1005-1012; f.934, n.1, s.1-2).
  3. ↑ H. von H a g e m e i s t e r. Materialen zu einer Geschichte der Land güter Livlands. Uweiter Theil. Riga 1837, lk. 186.
  4. ↑ Varasemates dokumentides on mõis tuntud nime Morsel-Ilmus all. Märgitagu, et Liivimaal oli kaks mőisat nimega Hollershof - teine paikneb Riia külje all (läti keeles Alderu).
  5. ↑ G. R ä n k. Die alteren baltischen Herrenhofe in Estland. Bine bauhistorische Studie. Acta academiae regiae Gustavi Adolphi. L. Uppsala 1971, lk. 65.
  6. ↑ 6 J. L i n n u s. Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 95.
  7. ↑ L. von S t r y k. Beiträge, lk. 366.
  8. ↑ Maximillian von Oettingen (1843-1800), õigusteadlane, tuntud liberaalse poliitikategelasena ning reformide eest võitlejana Vt. temast: Deutschbaltisches biographisches Lexikon. 1710-1960. Köln, Wien 1970, lk. 760.
  9. ↑ Näit. 1892. aastal oli Holdre rentnikuks Ernst Kupfer. Tollal oli mõisal viinavabrik, telliselööv, 3-käiguline vesiveski koos katuselaastu-masinaga, tőrvaahi ja 2 kõrtsi. - A. W. K r ö g e r, Livländisches Verkehrs- und Adressbuch. Riga 1892, lk.97.
  10. ↑ Sündinud 6. aug. 1865 Kaismas Pärnumaal, surnud 13. märtsil 1933 Tartus. Ditmarid ilmusid Saaremaale XVI sajandil, 1725. aastal kanti nad vene, 1745. Eestimaa ja 1797. Liivimaa aadlimatriklisse. XX saj. algul kuulusid Ditmarite aadlisoole Adavere, Vändra, Käru (alates 1851), Kaisma (alates 1859), Holdre ja Kingli mõisad. - Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil Livland. II Bd. Görlitz 1929-42, lk. 723-730.
  11. ↑ Märgitagu, et 1910. aastatel kuulusid mõisale saeveski ja telliselööv (rentnik M. Suuder), kuna mõisasüdamest versta kaugusel paikneva vesiveski oli endale ostnud J. Hasen-Jäger. Endises körtsis paiknes vürtspood, iga aasta 10. septembril korraldati selle juures laata. Mõisa territooriumil paiknes ka külakool (öpetaja H. Allast). - A. R i c h t e r, Baltische Adressbücher. Bd. I. Livland. Riga 1909, v. 758-759.
  12. ↑ 1
  13. ↑ 2
Pärit leheküljelt "https://weskiwiki.ee/index.php?title=Holdre_mõis&oldid=32782"