THE WINDMILLS OF SAAREMAA

The WINDMILLS of SAAREMAA                          

---

This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head" and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

Mihkel Koppel, 2006

The HISTORY of WINDMILLS

Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas

Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga.
Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (paremal joonisel).
Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive - ringi.

Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistanist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistan'is tuulikute olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas'udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.

Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse.

Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku - "ventorum molendina" - ehituseks, millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite ehituskeeld ühe miili raadiuses.

13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk- Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.

Skemaatiline tuulikute põlvnemine

Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust

AASTAARV	SÜNDMUSED
16000 eKr	Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks
4000 eKr	Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist.
2000 eKr	Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks
1500 eKr	Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus
1200 eKr	Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5
550 eKr	Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks
500 eKr	Esimesed looma- või inimjõul ringiaetavad veskidVahemeremaade idaosas
250 eKr	Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias
50 eKr	Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses
25 eKr	Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis
	Kristuse sünd
50	Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool
100	Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele
200	Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis
319	Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks
398	Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil
488	Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft
	Keskaja algus
530/547	Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama
536	Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski
640	Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik
950	Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud
1105	Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum"
1143	Varaseim viide tuulikule Inglismaal
1180	Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias
1200	Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas
1220	Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades
1270	Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril
1270	Horisontaalveski levib Hiinasse
1341	Pukktuuliku esmamainimine Hollandis
1400	Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt
1486	Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, sisaldab vesiveski kirjeldust
	Uusaja algus
1500	Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörava tiiviku mehhanismi
1570	Õlimanufaktuurid Itaalias
1573	Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal
1575	Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis
1588	Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal
1640	Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku
1650	Esimene kruubiveski Saksamaal
1670	Esimene galeriiga "hollandlane" Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel
1701	Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa
1745	Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks
1754	Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.)
1756	Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi
	Algab tööstusrevolutsioon Euroopas
1760	John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski
1772	Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid - tuule tugevusele seadistatavad labad
1781	Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures
1782	James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks
1784	London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt
1787	Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias
1855	Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema
1865	Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Tuulikute ehitamist ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. Kehtestati rendi või talude väljaostu määrad. Tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum.
1869	Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis,
1880	Cincinnatis, 1881 Londonis, 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis,
1887	Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis
1873	Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin.
1875	Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu
1875	Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid
1875	võetakse kasutusele vahetatavate sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid.
1880	Arvukate Paltrock-tuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas
1891	Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour.
1909	Patent pneumaatilisele teraviljaveskile
1920	Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks. Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm.
1946/47	Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud).
1950/70	Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada.
1968	Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi.
1971-72	Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal'i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ka ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut hooldati regulaarselt üksnes omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17 tk.
1977-1979	Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas.
1979	Jüri Ling taastab Muhus Linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele.
1985	Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku muuseumi ekspositsiooniks.
1991/92	Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted.
2004	Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust. 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad.
2008	Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel, mis on turistidele külastamiseks avatud

Mõistetest

Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks.

A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi).

Varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik <- tuuling <- tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale.

Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski = vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi).

Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna "tuulik" , ei maksa kõiki pukk- või hollandi-tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on.

Eesti keele terminite rikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.

---

The POSTMILLs

Postmill is the common type of windmill in Saaremaa and Estonian islands.

JPG* file:///D:/%...tud/Postmill_saaremaa.gif

During Soviet occupation in 1944 - 1991 postmill became a symbol of Saaremaa. This was caused by the lack of postmills in Estonian mainland and the very strong concentration of postmills in Saaremaa, Hiiumaa and smaller islands. The restoration of windmills begun in Saaremaa in 1979, when mr. Jüri Ling restored his Eemu postmill in Muhu island and opened it as a museum. This postmill is working and opened for tourists still today.

The other very famous group of windmills is located in village Angla, which is a common group of windmills for a village of Saaremaa. While the farmhouses are grouped together in a dense village, the windmills of almost every farmhouse are located separately on a higher place next to the village. The four postmills and one dutch type windmill of Angla are opened for tourists and one of the postmills is grinding.

Despite the very famous tourist icon windmills, Saaremaa has lots of hidden values. There are still existing some alternative groups of postmills, where the location is not good enough for tourist routes, but the postmills have preserved their ancient exterior and their surrounding milieu.

JPG* file:///D:/.../_originaal_/Lahtipakitud/villemi.gif file:///D:/%2...e.jpg/Lahtipakitud/kuusnomme.jpg

The oldest existing postmill of Saaremaa dates back to 1701, it is located in Atla village. The farmer, who were at the same time millers, worked on postmills up to 1960-s, when industrial mills and Soviet collective farms closed the last grinding postmills. Because in Soviet era private enterprising and production was forbidden, the millers could not grind even for themselves. In 1960-s and 1970-s there was a purposed extermination of postmills - a direct order from Soviet government. In many villages the postmills were drown down with tractor, the wood and mechanisms were cut for heating.

JPG* villemiuus.jpg

The restored postmill in Viltina is built around 1780. Since its establishment, it has changed its location 3 times. The Viltina Villem´s postmill has been in its position now over 130 years and still belongs to the same owners family. Its construction and exterior has been restored, mechanisms are conserved at the moment.

JPG* file:///D:/%23Z_/Lahtipakitud/saatus.jpg

Lots of Saaremaa windmills are in bad shape today, but some of these can be still rescued.

HEADMILL

so-called windmills "with head"

DUTCHMILL

The Dutch type windmill is a windmill with conical body. The main difference with postmills comes from the rotating cap in top of the windmill, while postmills will turn their whole body.

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandlased on kaheksatahulise kerega, kivist hollandid aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Koonuseline kereehitus annab parema staatilise püsivuse ja väiksema tuulesurve. Kehandid on ehitatud murtud paest, kohati ka tahutuna või raudkivist. Lääne-Euroopas esineb ka tahulisi kehandeid, mis kivist ehitatud. Need on kaheksatahulised, harvemini kuue, kaheteist või isegi kuueteisttahulise kerega. Müüri paksus kivist hollandlasel on alaosas 90 - 100 cm, üleval kuni 40 cm. Eesti tuulikute pead on kas a) ümberpööratud paadi-, b) hulktahuka- või c) kaheksatahulise kiivri kujulised, Saaremaal ainult paadikujulised.

Hollandi tuulikutel on enamasti kaks paari kive, suurematel kivituulikutel ka kolm või neli paari (Kõrkvere hollandlane). Viljakotid vinnatakse teisele või kolmandale korrusele mehhanismi abil, mida on võimalik tuule abil käitada ülekandega püstvõlli küljest. Selleks on vahelagedesse tehtud kotivinnamise luugid, mis avanevad ja sulguvad ise vastavalt viljakottide liikumise järgi. Hollandi tuuliku töötamise põhimõte ning sisseseade on sarnane pukktuulikule, mistõttu osad kannavad samu nimetusi, kuigi nende paiknemine ning tööskeem on erinev. Hollandi tuuliku tiivavõll on hästi jämedast puust (tamm, mänd) läbimõõduga 50 - 80 cm ning ahenev tagumisest otsast. Uuemad võllid on kokku liidetud jöduratest tammeprussidest ja klambritega kõvasti kokku tõmmatud.
Võll toetub tiibade pool otsas kaelaga kivilaagrile, tagaosas aga lõppeb rauast pusiga, mis on kinnitatud riiviga määrdepannile. Tiivavõllilt saadav ülekanne käitab suure hammasratta, mis annab läbi värkli jõu edasi püstvõllile. Võll on läbi mitme korruse ulatuv männipalk, mis paneb mitu korrust allpool liikuma horisontaalse hammasratta - kammratta, millelt omakorda kahe mõlemal pool võlli asuva veskikivipaari jaoks olevad värklid jõu üle võtavad ja kivid liikuma panevad. Viljajuhtimise süsteem on sama kui pukktuulikul. Ülevalt koludest pealevalatav vili käib kivide vahelt läbi ja valgub kivikorruse all oleval korrusel jahukirstu, kus jällegi sõelade abil keed ja praht välja tuulitakse.
Vastavalt kivipindade töötluserinevustele on sageli kruubi ja jahu jaoks kivipaarid erinevalt seadistatud, samuti vahetatakse söelasid. Suurematel Saaremaa hollandi tuulikutel on 4 - ­5 korrust, kusjuures kammratas, värklid ja jahukirstud paiknevad teisel korrusel (Angla, Kõrkvere, Kõljala Mamma, Suure-Rootsi, Nõmmküla, Võhma, Kuressaare tuulikud).

Hollandi tuuliku tiivad kaeti sageli purjedega, Saaremaal kohati aga ka laudluukidega. Hollandi tuuliku tiivad käivad valdavalt kogu maailmas tuuliku eest vaadates vastupäeva. Tiiva õigest kumerusest sõltub tuuliku jahvatusvõimsus. On juhtumeid, kus tiibade purjeriie saadi karile jooksnud hukkunud laevadelt.

Tuulikud ehitati võimalikult kõrged, kuna tuule tugevus maapinna läheduses kahaneb. Seega on ka puidust tuulikutel vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata.
Galeriid ehk ringrõdu läks tuulikul vaja mitmeks otstarbeks - eelkõige keerati selle pealt tuulik vihmrit-pidi tuulde; sealt oli võimalik käia kergelt tiibu ja purjesid kohendamas ning kontrollimas, ilma et oleks pidanud kogu aeg redeliga tiibadeni ronima.
Ja lõpuks oli tuulik, mille tiivad maani ei ulatunud, ohutum möldrile, mängivatele lastele ja karjamaal olevatele loomadele.

Millal hollandi tuulikud kasutusele võeti, seda on raske tänapäeval kindlaks teha. Vanim teada olev daatum, mis pajatab hollandi tuulikust pärineb aastast 1526, kui Loozerdijki poldris Madalmaades vahetati Wippmühle kahekasatahulise puidust tuuliku vastu, mille kirjeldus vastab hollandi tuulikule. Selle põhjal võib järeldada, et hollandi tuulikud tulid algselt kasutusele just kuivendustuulikutena. Arvatakse, et kivist kooniline hollandi tuulik on siiski kaheksatahulisest vormist vanem, kuid siiski ka pärit Hollandist. Kivist hollandlased on kasutusel peaaegu alati jahvatusveskitena. Piirkonnas Zuid-Holland aga leidub ka kuivendushollandlasi.

Puidust kaheksatahuliste kehandite kasutuselevõtu tingisid paikkondlikud olud kuivendusaladel. Esiteks ei saadud soisele pinnasele ehitada rasket kivikehandit ja teiseks ei olnud piisavalt ehituskive, et torne laduda. Tahuline puitkehand oli kerge, materjali transport ei olnud vähese koguse juures probleemiks ja traditsiooniline fachwerk-ehitiste piirkond tagas fachwerki kasutamise ka tuulikute juures. Hollandis tingis hulgalise tuulikute leviku maapuudus, misjärel rahakad kaupmehed omade kuludega paljud soistunud alad poldriteks muutsid. Hollandi tuulikutele lisati 17. sajandil peagi peale kuivendusülesande ka teisi ülesandeid.

Paljud tuulikud said kivipaari jahvatamiseks, teised saeraami, misjärel Holland tõusis tähtsaimaks laudade eksportijaks Kesk-Euroopas. 1707 loeti Hollandis Zaali ümbruses ligi 1200 tuulikut. See paikkond oli üks rikkamaid, vahendades ja töödeldes tuuleenergia abil kaupasid, mis liikusid merelt jõgesid pidi sisemaale või vastupidi. Täna leidub selles piirkonnas paarkümmend tuulikut, mis restaureeritud ja regulaarselt töös.

Eestis olid esimesed hollandi tuulikud Mandrimaal mõisnike kasutuses, XIX sajandi keskpaigast alates võisid tuulikuid omada ka talupojad, kes siiski püstitasid alguses pukktuulikuid. Kuressaare ettevõtja Trei rajas tänaseni säilinud hollandi tuuliku 19. sajandi viimasel kümnendil, mis on täna Kohvik-veskina tuntud. II maailmasõjas hävinenud Kuressaare Mühlemanni hollandlane ehitati veidi varem 19. sajandil. Saaremaal kerkivad mitmed puidust kerega hollandlased alles Eesti Vabariigi alguses. Nii on Kõljala Mamma tuuliku seina raiutud ehitusaasta 1921, Angla hollandlane kerkis 1927, Kõrkvere tuulik 1930. aastatel. Hollandi tuulikud jäid seisma veidi hiljem kui pukktuulikud, seiskudes 1950. aastatel. Võib mainida, et täna Saaremaal ühtki töötavat hollandi tuulikut ei leia. Töökorda seatavaid ja komplektselt säilinuid on aga mitmeid: Kõrkveres, Nõmmkülas, Võhmal, Eeriksaares, Anglas, Karidas.

CONTACT

Est See koduleht annab ülevaate Saaremaa (saksakeelse nimega Oesel) tuuleveskitest. Vanasti oli Saaremaal üle 1200 tuuliku. Need tuulikud kuulusid peamiselt talupoegadele. Saaremaal on 3 tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, nn peaga tuulikud ja hollandi-tüüpi tuulikud. Tänapäeval on Saaremaal veel mõned tuulikud alles, kuid see näeb võrreldes suure tuuleveskite ajastuga - mil igal lugupeetud talupojal või põllumehel oli oma tuulik - välja vaid rusupargina.

Eng This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head' and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

• mr. Jüri Ling restored his Eemu postmill in Muhu island
• villemi.gif
• kuusnomme.jpg
• Atla village.
• in Viltina

Viltina Villem´s