Vasalemma tuulik: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.<ref>https://epl.delfi.ee/artikkel/51010018/ringreis-eestis-mooda-tuulikuid </ref> | Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.<ref>https://epl.delfi.ee/artikkel/51010018/ringreis-eestis-mooda-tuulikuid </ref> | ||
;Hanno Talving | ;Hanno Talving, 2005 | ||
Redaktsioon: 21. august 2023, kell 07:48
Vasalemma tuulik või Vasalemma mõisa tuuleveski
Kindlasti on autoga Keilast Haapsallu sõitja Vasalemma lossile lähenedes märganud teest eemal paremat kätt neljakandilist, paekivist kindlusetorni meenutavat ehitist. Tegemist pole siiski ei kindluse ega veetorniga, vaid ühe kunagise tuuleveski alumise osaga.
Kohalikust kivist ehk Vasalemma marmorist laotud veski viiekorruselises allosas paiknesid kunagi mehhanismid. Praegu alles oleva hoone peale oli esialgu püstitatud tsinkplekiga ülelöödud sõrestikmast, mille tipus, 28 meetri kõrgusel asus 10,5-meetrise läbimõõduga tuulerootor, teadaolevalt suurim omataolistest Eestis. Ainulaadse, kirikutorni meenutava tuuleveski laskis 1913. aastal ehitada Vasalemma mõisa tehnikahuviline omanik Eduard von Baggehufwudt.
Veskit kasutati nii jahvatamiseks, turbapurustamiseks, lauasaagimiseks kui ka veepumpamiseks. Veski jõudis töötada kõigest paar aastat, sest selle tuulerootori rikkusid Esimese maailmasõja alguses Vene sõjaväevõimud, kes kahtlustasid, et tiiviku keerlemisega edastatakse vaenlasele teateid. Samasuguses müstilises signaliseerimishirmus lõhuti näiteks ka von Glehni Kalevipoja kuju Nõmmel, samuti hävitati teisigi tuuleveskeid, eriti Pärnumaal.
Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.[1]
- Hanno Talving, 2005
