Tallinna tööstuse häll

Härjapea jõgi - see on Tallinna tööstuse häll.
Aleksander Kivi , Anto Juske.

Ülemiste järv

Järv Tallinna kaguserval.
Teised nimed: Järveküla järv, Mõigu järv või Kuningajärv; sks Obersee.
Nimi Kuningajärv ja Obersee esineb vanemais ürikuis, sest varem on järv kuulunud Taani kuningale. Alles 15. sajandi keskel on ta läinud Tallinna linna valdusse.
Veekogu kood: VEE2005900

Järv asetseb Põhja-Eesti platool, meretasemest 36,5 m kõrgemal. Suuruselt 3. järv Eestis, veekogu pindala on umbes 944 ha (9,4 km²) , suurim sügavus väljavoolukanali juures 4,2 m (keskmine sügavus 3,3 m). Järves on üks saar. Muda väljapumpamine, mida alustati 1960. aastate keskel, on järve sügavust ja mahtu aeg-ajalt muutnud.

Ülemiste järv on pikiteljega kirde-edela suunas orienteeritud, edelaotsas laiem veekogu. Teravneva kirdeotsani ulatub Tallinna hoonestik, idas ja lõunas ümbritsevad järve soised heinamaad, kagus põllustaud kõrgendik, kus paiknevad Mõigu ja Järveküla asula. Läänes ja loodes piiravad järve kuni 10 m kõrgused männimetsaga kaetud luited. Kaldad on valdavalt madalad - läänes ja loodes liivased, lõunas turbased, idas kamardunud, kirdes lubjakiviklibused.

Ülemiste järv teenindas Tallinna veevarustust juba 14. sajandist alates niinimetatud Veerenni kanali kaudu. Intensiivne veevõtt järvest ja selle töötlemine joogiveeks algas veepuhastusjaama rajamisega 1927. aastal ja edaspidi on läbivool järvest pidevalt suurenenud. Tänapäeval kuulub Ülemiste järv Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse ja seda majandab AS Tallinna Vesi.
Suurim sissevool Ülemiste järve on Pirita-Ülemiste kanal ehk Vaskjala-Ülemiste kanal. Järve toob vett ka magistraalkraaviks muudetud Kurna oja ehk Mõigu oja. Vett lisavad mõningal määral ka põhjaallikad.
Looduslikuks väljavooluks oli varem Härjapea jõgi (nimetatud ka Härjapea ojaks), tänapäeval toimub väljavool Tallinna veevarustussüsteemi kaudu ja liigvee ülevool Kadrioru suunas, endise Peetri kanali kaudu. Järve veetase kõigub aasta jooksul 2 m ulatuses. (Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977 )

Aastatel 1718, 1867 ja 1879 oli Ülemiste järves kevadel nii kõrge veeseis, et osa veest valgus linna hoonestatud alale.
Ülemiste järve vesi on rohekaskollane, vähe läbipaistev (0,3-1,6 m), hästi segunev ja soojenev. Tugevast läbivoolust hoolimata on järv mõnel aastal jäänud ummuksile.
M. ja K. Porki andmeil oli taimestik 1965. a. liigirikas (28 liiki), kuid vähene. Fütoplanktonit leidub järves rohkesti. M. Pork on leidnud siit ühe haruldase ränivetika. Zooplanktonit on järves üsna palju, leitud liikide arv on üsna suur (56); leidub haruldast vesikirbulist. Põhjaloomastikku oli 1958. a. vähe. A. Järvekülg on leidnud hulga haruldasi karpvähilisi. Järve kaldavees võib näha lainetuse mõjul taimejuurtest moodustunud "järvepalle", mis meenutavad väliselt ehtsaid järvepalle, aidates seletada viimaste teket.
Ülemiste järve kalastik on võrdlemisi liigivaene. Arvukamad on ahven, kiisk ja latikas. Rääbis on järve toodud ja siin kohanenud. Esineb peledit.
Ehkki Ülemiste järve veetase veetarbimisest tungitult suures ulatuses kõigub, on sealne linnustik M. Kahru andmeil muutunud liigirikkamaks ning arvukamaks.

Folklooris on Ülemiste järv üsna tähtsal kohal. Muistendid leinavast Lindast ja Ülemiste Vanakesest on üldtuntud. On lugusid Ülemiste järve rändamisest, järve tekkimisest maa alla vajunud kiriku kohale jne.
Järve kirdeosas on looduskaitse all olev rändrahn - Linda kivi.
Ka Eesti limnoloogia ajaloos etendab Ülemiste järv küllaltki tähtsat osa kui esimene mitmekülgselt uuritud Eesti järv. Uurimised toimusid aastail 1904-05 ja nende tulemusena ilmus 1908. a. G. Schneideri koostatud suurejooneline monograafia "Der Obersee bei Reval".