Veerenni kanal

Veerenni kanal

Ülemiste järv teenindas Tallinna reguleeritud veevarustust juba 15. sajandist alates niinimetatud Veerenni kanali kaudu. Intensiivne veevõtt järvest ja selle töötlemine joogiveeks algas veepuhastusjaama rajamisega 1927. aastal ja edaspidi on läbivool järvest pidevalt suurenenud. Tänapäeval kuulub Ülemiste järv Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse ja seda majandab AS Tallinna Vesi.
Suurim sissevool Ülemiste järve on Pirita-Ülemiste kanal ehk Vaskjala-Ülemiste kanal. Järve toob vett ka magistraalkraaviks muudetud Kurna oja ehk Mõigu oja. Vett lisavad mõningal määral ka põhjaallikad.
Looduslikuks väljavooluks oli varem Härjapea jõgi (nimetatud ka Härjapea ojaks), tänapäeval toimub väljavool Tallinna veevarustussüsteemi kaudu ja liigvee ülevool Kadrioru suunas, endise Peetri kanali kaudu. Järve veetase kõigub aasta jooksul 2-3 m ulatuses.

Ajalugu

Tallinna linna rae taotlusel andis Taani kuningas Waldemar IV 29. septembril 1345. a. Tallinna raele ja linna kodanikele õiguse juhtida vett linnakraavidesse Nunnade veski (hilisema nimetusega Tiigiveski juurest, Härjapea allikatest ning kõikidest linnasarase lõuna- ja idapoolsetes osades asuvatest jõgedest, ojadest, allikatest jt. kohtadest, kust sobivam ja kasulikum. Samuti lubati rajada veskeid. Mõlemal juhul oli aga tingimuseks, et ei kannataks riigile kuuluva Ülemiste veski veerežiim.
Keskaegse õigusmõiste järgi kuulusid maa, maapõuevarad, vesi ja selle kasutamise õigus riigivalitsejale.

Kuninga loal rajatigi Ülemiste järvest linna 4 km pikkune kanal. See kulges liivamägedest praeguse kitsarööpmelise raudtee ja Veerenni tänava ristumiskohani, jätkus mööda praegust Veerenni tänavat (millest tuleneb ka viimase nimi) Süda tänavale ja sealt läbi linna Harju väravani. Harju värava juurest rajati 1,5 km pikkune kanaliosa merre. Vii- masele ehitati XIV sajandi keskpaiku kolm vesiveskit: Harju, Karja ja Viru veski. Need rajati pürjermeistri, raehärra ja ühe linnakodaniku ühisettevõttena. Järk-järgult ostis linn neilt kaasosanike õigused, tasudes ehitamiseks kulutatud kapitali ja rendise. Kanal ehitati algul lahtise veejuhtmena, mille põhi ja sei- nad olid laotud paest. Hilisematel aastate] kaeti see võlv- laega. Millal katmist alustati, ei ole teada. Kuid Samuel Waxelbergi linnaplaanil (1688) on kana! Harju veski paista- gist lüüsimajani (praeguse Veerenni tänava ja Tallinn-Väi- kese kitsarööpmelise raudtee ristumiskoha lähedal) näidatud võlvidega kaetuna. Muu osa kaeti ajavahemikul 1737— 1877. See ligi 4 km pikkune kanal oli oma aja hüdrotehniliseks suursaavutuseks. Äärmiselt täpsed nivelleerimistööd võimal- dasid kanali trassi nii valida, et ehitamisel ei tekkinud lähte ja linna maapinna suurte kõrgusvahede tõttu kanali uhtu- mise ohtu. Kahjuks ei ole kanali rajamise eeltööde ning ehi- tuse tehnilise juhataja kohta säilinud lähemaid andmeid. Küll on aga teada, et ehitajateks olid tööle käsutatud linna- elanikud — eestlased, nn. «korralised». Tööle käsutas linna- sundija (Stadtvogt) kohtuteenrite kaudu. Selline tööle käsu- tamise kord oli laenatud pärisorjuslikust mõisamajapida- misest.