Veski omanik

Esmaste veskite rajajad ja omanikud olid väga tõenäoliselt kloostrid ja piiskopi- ja ordulinnused, sest just nende lisandumisega Eesti olustikupilti tekkisid nö lossid-kindlused ja suured rühmad inimesi, kes polnud ise põllupidamises mitte mingil moel tegevad, kuid kelle käsutusse voolas kümniste ja koormistena märkimisväärne kogus teravilja ning samas tuli toita tsentraliseeritud korras suur hulk kloostrielanikke või linnuse-sõdalasi korraga. Otsest orjade kasutamist ristikirik ei soosinud ja nii tuli ajapikku käsikiviga jahvatamine vee jõul töötavate veskite vastu välja vahetada. Väga võimalik, et kloostrirahvas ja piiskopisulased kui haritum osa uutest peremeestest olid Eestimaa esimeste vesiveskite valmissaamiseks pisut rohkem võimelised panustama kui ilmikuist osavad relvavennad või sõjakad ordumehed.

Nii ongi esimeste veskitega seotud kirjalikes allikates tihti peategelasteks mõni piiskop või klooster. Nii on seal juttu Kärkna kloostri veskist, (tollase nimega Valkena klooster) ja Dünamünde kloosterist, kes omandas ühe veski Sagentakes ja muudest piiskopkondlikest maavaldusüksustest Rävalas, Saares ja Tartumaal.

Selliseid 13-14 sajandi linnuseid, kus veskikoht tänu looduslikele tingimustele sai olla kindlustusehitisele suhteliselt lähedal või lausa külje all, on üle Eesti mitmeid: Helme ordulinnuse juures Arstle veski, Karksi ordulinnuse külje all Linnaveski, Viljandi ordulinnusest mitte väga eemal Valuoja veski, Vastseliina piiskopilinnuse lähistel Mõisaveski, Padise kloostri veski, Paide ordulinnuse külje all olnud Simsoniveski. Veskite nimed on antud tänapäevasel kujul. Seega võime öelda, et esmase veskid Eestis olid kloostriveskid ja linnuseveskid.

14. sajandi keskel hoogustus eramõisate (saksapäraselt - rüütlimõisate) rajamine märgatavalt. Üha enam ja enam anti esialgu eelkõige just Liivimaa piiskoplikest maavaldustest teenekatele ja hierarhias kõrgel kohal olevatele ordu- ja kiriku-funktsionääridele päriseks omandiks maad, mida nad enne vaid maksukogujaina haldasid või rendilepingu alusel kasutasid. Pisut hiljem algas sama protsess ka Eestimaa osas. Säilinud ajalooürikute põhjal võib tõdeda, et esialgsed mõisad olidki vähese pindalaga majapidamishoonete kompleksid kuhu kuulus enamasti ka veski. Kuna algsete mõisate põllumaa osakaal oli üpris väike ja vajalik toit ning teravili saadi naturaalmaksudena talupoegadelt, siis teraviljast jahu saamine mõisapere toitmiseks tingis peaaegu alati veskite ehitamine mõisate juurde.

15. sajandi keskpaigaks olid väga paljud mõisad muutunud naturaalmajanduslikeks lokaalseteks tootmisüksusteks. 1457. aastal välja antud peapiiskop Silvester Stodewescheri armukiri laiendab vasallide pärimisõigust läänidele (sealhulgas ka veskitele) kogu Eesti- ja Liivima ulatuses. Üksiti võib seda lugeda mõisamajanduse ja pärisorjuse väljakujunemise daatumiks Eestis ning mõisaveskite omanditüübi valdavaks muutumise ajaks.

18. sajandil Lääne-Euroopas alanud tööstuslik pööre mõjutas aegamööda omandisuhteid ka veskite ja mõisate vahel. Vene tsaaririigi poolt sisse seatud pearahamaks ja mõisnike viinapõletusõigus koos kõrtsipidamisõigusega ilmselt laiendasid/kiirendasid protsessi, kus mõisate poolt üha enam veskeid anti rendile peamiselt saksa soost eraisikutele, sealhulgas endistele möldritele. Valdavaks rendiviisiks sai raharent. Tihti eraldati rendiveskite juurde ka pisut maad, mille eest rentnik ei pidanud tegema teorenti, vaid pidi tasuma mõisnikule mativilja müügist saadud rahaga.

19. sajandil esimesel veerandil keskvõimu poolt algatatud talurahvareform ja hilisemad maareformid muudavad taas veskite omamise suhteid. 1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Eestimaa ja Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid seniseid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses. Kui nüüd 1871 aastal välja antud seadus kaotab ka rüütlimõisate ainuõiguse veskite omamisel ja ehitamisel, siis on uut tüüpi veskiomandi eeldused loodud - hakkavad tekkima taluveskid. Soodsate veetingimuste korral jõukamad talupojad rajasid vesiveskid oma talu maadele. See oli nii levinud, et 1913. aastaks arvatakse olnud Eestis kokku umbes kuni 1500 vesiveski-ehitist.

20. sajandi algul, 1919. aastal, veel Vabadussõja ajal läbi viidud maareformi käigus toimus üldine suurmaaomanduste riigistamine. 10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud maaseadusega sundvõõrandati 1065 mõisat koos nende maaüksustega. Võõrandati ka mõisate tööstusettevõtted: 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi- ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast jne. Veskite võõrandamisel tehti vahet, kas tegemist oli põllumajandusliku tootmiskompleksi osaks oleva veskiga või iseseisva tööstus-käitisena käsitletava veskiga. Algselt anti võõrandatud vesiveskid rendile riigiveskitena, hiljem enamus müüdi eravaldusesse.