Oandu veski

Oandu vesiveski asukoht, lõige Maaameti veebikaardilt

Oandu karjamõis 1798 a Mellini kaardil

Maade jaotus veski ümbruses 1860-ndatel; EAA.1324.1.621.1

Oandu veskisild, Sagadi mõisarahvas von Fockid. Pildistamise ajavahemik jääb 1908-1912 a vahele

Oandu veski ümbrus kaheverstasel kaardil, u 1905. Maameti kaardikogu

EAA.1324.1.624.1

Oandu veskijärv, u 1930. a. Vasakul Suur veski, lüüs, paisu ülevool ja Väike veski. Fotol Aabramson, Uustal ja Kaldenberg.

Nimed

Veski tänapäevane levinuim nimekuju on Oandu veski . Paralleelnimi Oandu vesiveski. Kohalikus kõnepruugis ka Oondu veski või Uhandu veski. Harva kasutatakse nimekuju Oanduveski. Varem on olnud kasutusel ka kirjapilt Oando veski. Veski oli/(on) jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt põhiliselt saeveski ning jahuveski töötas kõrval-tootmisena.

Asula/veski vanemad nimekujud: de molle to Owan, Hofwandes, Ouants, de Mole tho Ouanth, Ofen, Ufwandes, Owando, Oando, Іоандо, Joandu .

saksa k. Owando Mühle.

Asukoht

Veski asukoht, aadress: Lääne-Viru maakond , Haljala vald , Oandu küla , Saare ja Veski kinnistud . Asumi kood: 5575.

Kinnistu nr 88703:001:0286/0285; eraldiseisev veskikinnistu ; kasutustüüp: aktiivses kasutuses.

Kaugus Rakverest linnulennult : 29 km.

Vanema haldusjaotuse järgi Virumaa , Palmse vald (1922 a.) või ka Haljala kihelkond , Sagadi mõis, Oandu karjamõis (kuni 1917).

Asukoht Google kaardil N: 59.565176 E: 26.103981

Asukoht Maaameti kaardil X: 6592465 Y: 677991

Asukoht Regio/Delfi kaardil pl: 59°33′54.632″ ; ip: 26°6′13.815″

Vesikondlik paiknemine: Altja jõe alamjooksul, veekogu kood: vee1076600.

Tehniline teave

Veskihoone üldine tänapäevane (2019) seisund: konserveeritud müürid, katuseta. Veski sisustus pole säilinud.

Veskipaisu üldine tänapäevane seisund: töökorras.

Paisu kõrgus: 3,4 meetrit, ülevoolu tüüp: šahtülevool .

Paisutus: olemas; haldaja - vald.

Veski paisjärve nimi on Oandu järv , paisjärve kood: vee2088770.

Veski sild: heas seisus, materjal: betoontruup, veskitee: veskitee heas seisus, eravalduses.

Piirangud

Natura 2000 ala : jah, Lahemaa loodusala.

Muinsuskaitseline ehitis: ei.

Kalapääs: pole.

Hüdroelektrienergia tootmine

Otseselt hüdroelektrienergiat pole toodetud, kuid veskis oli auruturbiin, millega toodeti elektrit ümbruskonna talude tarbeks; võimsus pole teada.

Ehitise info

Kaks veskihoonet

Ajalugu

Ajalooallikates märgitakse Oandu vesiveskit esimest korda poole tuhande aasta eest, 1517. aastal, kui oli omanikevahetus Sagadi mõisas, mille osa oli ka Oandu veski. Lisaks Oandule (de molle to Owan) mainiti siis ka Lauli küla (Lauell) ja Kosta veskit (de molle to Kusten). 1549. aasta ürikus on Oandu veski kirjapildiks - de mole to Ouantu. Ajaloodoktor Enn Tarveli andmetel pärineb esimene kirjalik jälg Sagadi mõisast (hove tho Saccadi) mõisnik Helmeyt Risebiteri testamendist 1469. aastal. Kuid mõis võis juba varemgi olemas olla. 1684. aastast kuni mõisate riigistamiseni Eesti Vabariigile kuulus Sagadi mõis von Fockide suguvõsale. Ajalooürikute andmeil töötasid 1693. aastal Sagadi maadel lisaks Oandule veel ka Kosta ja Ligedama veskid.

Oandu veski möldrid (hingeloendite andmeil): Owandu möldri Jürri, sünd. 1726 - aastani 1795. Tema teine poeg Maddis, sünd 1761 - aastani 1811. Tema kolmas poeg Tomas, sünd. 1764 - aastani 1818. Willa (Vila) Josepi Thomas Pahmann, sünd 1796 - aastani 1834. Johann Jürgens, sünd. 1779 - aastani 1841.

Sagadi mõisa plaanil 19. veebruarist 1883 (koostatud varasema 1835. aasta mõisaplaani järgi) on märgitud Oandu, Ligedama ja Kosta vesiveskid, Paistemäe tuuleveski, Paduri villaveski, Kivirehe viljaveski.

19. sajandil oli Oandul Altja jõel kaks vesiveskit: viljaveski ja saeveski. Viljaveski ehk Väike veski asus möldri elumajas. Selle paekivist hoone seina on raiutud daatum 1849. Suurem, mitmekorruseline hoone ehitati 1836. aastal raud- ja paekivist. Telliskivides sillusevõlvid on nähtaval akna- ja ukseavades. Paisjärve poolse otsaseina ülaosas on raudkivil aastaarv 1836. Kui vett oli veskijärve vähe kogunenud, töötas vaid Väike veski.

1880. aastatel pöörati tähelepanu ka tööohutusele. Oandu saeveski kaheleheküljelises sisekorra eeskirjas on muuhulgas kirjas, et „... joobnud rahwad ei woeta tööle, samoti ka mitte lapsed ...“ ja „... on keelatud piipu weskis polletada ...“ ning „... saed peawad ikka terawad wiilitud olema ...“. Oandu veski eeskirja koostas Sagadi mõisahärra Paul Aleksander von Fock isiklikult, kuna talle meeldis selliste eeskirjade koostamisega tegeleda.

20. sajandi alguses oli kivist veskihoones ka aurumasin, millega ühendati veevaesel ajal vilja- ja saeveski ning lauavabriku tööseadmed ning toodeti elektrit.

Mõisate riigistamise järel jäeti endisele Sagadi mõisa omanikule Ernst von Fockile osa maid rendile. 1926. aastal tagastati talle ka mõisast eraldatud 5,47 ha suurune mõisamaakoht Oanduveski.

Eesti Wabariigi ajal töötas Oandul nii sae- kui jahuveski, tehti puusärke ja toimusid laudkäsitöö kursused. Veski kõrval materjalilaos käisid külanoored laupäeviti tantsimas, pühapäeva hommikutel kohtusid samas hoones aga palvevennad. 1936. aastal ostis von Fockilt Oandu vesiveski Loksalt pärit Theodor Hübschermann (Ipsermann, eestind. Jõesaar).

Veski hävis tulekahjus 1937. aasta veebruaris. Veski taastati juba järgmisel aastal.

Õnnetusest kirjutas ka 18. veebruari Päewaleht: „Tuli hävitas nii hoone kui ka kogu sisseseade, mis oli kogu ulatuses tule vastu kindlustamata. Hävinud hoone oli Oandu jõe kaldal üks põliseid ehitusi, kuna kaks alumist korda olid kivist, ülemine aga puust. Tööstus andis oma jõujaamast kogu ümbruskonnale ka elektrivoolu, nii et hoone hävimise tõttu jäid nüüd kõik voolutarvitajad pimedasse. Omanik hindab oma kahju 10 000 kroonile. See juhtum on aga seda kurvem, et nii hoone kui ka sisseseade olid kindlustamata ja omanikul suur perekond – abikaasa ja kuus alaealist last, kellel nüüd on kadunud igasugune eluvõimalus. Kuidas tuli alguse sai, seda pole seni selgunud.“

Teise maailmasõja järgsetel pinevatel aegadel oli Oandu veski külaelanike mälestustes metsavendade kokkusaamise kohaks. Rahvasuu seostab metsavendadega ka 1940ndate lõpus toimunud tulekahju. Ametlikult läks Suure veski sammaldunud ja kuiv laastukatus põlema siiski sädemest. Suurt kahju ei sündinud, katus parandati ära ning veski jätkas tööd.

1949. aastal küüditati veski omanik Siberisse. Veski natsionaliseeriti ja laudu hakati saagima Rakvere mööbliartellile. Veskitamm lagunes ajapikku ja veski töötas edasi aurukatla jõul. Lisaks puudele põletati ka vähem põlevat kraami. Veski veejõu- ja aurumasina ajamite ümberlülitamine lauasaagimiseks ja teravilja jahvatamiseks oli ohtlik tegevus ja juhtus ka surmaga lõppenud õnnetusi. Aurumasina kohta kõrges hoones tähistasid paksud tellisseinad - Sagadi mõisa löövis põletatud tellistest vooderdatud sisemine topeltmüüritis.

Oandu veski lõpetas töö 1960ndate aastate algul.

Kohalike inimeste andmetel soovisid nõukogude aastail sinna teha puhkekodu Tapa MEK, EKE ja Viru kolhoos. Kui 1971. aastal loodi Lahemaa rahvuspark, pandi need projektid seisma ja veski läks Lahemaa taastatavate objektide nimekirja, kuid enne kui jõuti seal midagi tegema hakata, Eesti iseseisvus. 1984. aastast on olemas veel Suure veski inventariseerimis-joonised, tehtud Rakvere Metsamajandi poolt. 1994. aastal tagastati omandireformi käigus Oandu vesiveski Theodor Jõesaare tütrele Aino Turetskile. 1995. aastal alustas Turetskite pere Väikese veski renoveermist, tehes ära suure töö veski alumise korruse veekindlaks muutmiseks, kuna see asub paisjärve veepinnast allpool. 1998. aastal ostis Suure veski varemed Margus Reinsalu perekond ning järgmisel, 1999. aastal ka Väikese veski ehk möldri maja.

Oandu veski naabritest. Oandu veski naabruses asus ka Sagadi mõisale kuulunud Oandu karjamõis. Hoonetekompleksi kivist läänetiib ehitati 1830. aastatel. 1849. aastal valmis idatiib - kivist laudahoone ja arvatavasti ka kahte hoonet siseõueks ühendanud pae- ja raudkivimüürid, mis kaeti põletatud savist katusekividega. 1853. aastal ehitati paisjärve põhjakaldale kivist jääkelder, mida kasutati piimajahutuskeldrina. Jää murti paisjärvest. Otsaseinas on kivile tahutud aastaarv 1853. 1857-60 ehitati karjamõisa uus peahoone, mil oli puust viilkatusega katusekorrus, avar keskveranda, balustritega rõdu- ja trepipiirded, stiilsete sepistatud kaunistustega laiad tiibuksed ja muud baroksed elemendid. Uhke häärber sai aastaid hiljem Sagadi mõisa försteri (metsahärra) elukohaks ja mõisametskonna keskuseks. Metskonna kontor asus Oandul 20. sajandi lõpuni. Aastatel 2005-2008 renoveeris RMK hooned Oandu külastuskeskuseks. Siit saavad alguse ka loodusrajad.

Ajaloodaatumeid. 1510 - märgitakse ajalooürikus Sagadi mõisa kõrval asuvat Palmse mõisa ja Palmse Oruveski veskit. 1669 -1678 oli Sagadi mõisa rent 700 riigitaalrit aastas. Eraldi rendilepinguga oli 1669. aastal rendile antud üks saeveski. 1800 - oli Palmse mõisal viis vesiveskit (Joaveski, Oruveski, Laviku veski, Sae veski), kaks tuulikut (mõlemad ühe paari kividega ja puust). Ühes neist sai saagida kuni kolmetolliseid planke. Palmsel oli mingil ajajärgul ka Võsu külje all Jaaniojal veski. 1820 - sõlmiti Vihula, Sagadi ja Karula mõisate omanike vahel leping Annikvere jõe äravoolu kraavile kindla tõkke püstitamiseks Karula mõisa maa-alal. 1835. aastal kirjutas Vihula mõisa omanik A. Schubert Sagadi mõisa omanikule von Fockile, et Vihula saeveski on tugevasti amortiseerunud ning nõuab suurt remonti, mida kavatsetakse alustada sama aasta märtsis. 1858. aasta hingeloendi andmeil elasid Eskul puusepp, metsavaht ja laulumees (köster), Oandul mölder, müürsepp ja karjane, Ligedamal kõrtsmik ja telliskivimeister.

Ajaloo ülevaate koostanud S. Pärismaa, toimetanud A. Kütt.

Kohalike elanike mälestusi Oandu veskist

Aino Turetski: Veskis oli esimesel korrusel kaks jahuveskit, saeveski, höövlimasin ja pilpamasin. Jahu saadi kätte allkorruselt sest need kolud olid ju seal. Ja akusid laaditi. Metskonnas ja meil (veskis) oli ainukene, kellel oli elekter. Ainult sügisel ja kevadel. See oli seotud veskiga. Jahuveskitest üks töötas korraga. Sai teinekord uued kivid pandud. Teine oli varuks. Ma korra mäletan, et see teine töötas. Isa maksis riigilaenu ära, siis kui veski põles. Isa ostis veski 1936. a. Ta müüs maha Loksal maja, kahekordse maja, uue maja. Ja siis ta tuli veskisse elama ja siis ta ostis selle ära mõisnikult, ega siin vist seadmeid eriti sees ei olnud. Veski, teisel pool jõge see väike maja ja selle (veski). Siis ta tegi selles remonti ja tuli siia. Kui ta oli ära tulnud siia majja juba, siis pandi põlema. Isa ütles, et ta teab kes pani, mina tookord ei osanud pärida. Kes seda teab, miks. Kahtlustati, et isa tema naisega kurameeris.Pärast riigistamist, minu arvates ei jahvatatud aga saeveski töötas. Kui veski seisma jäi siis kohe varastati ära need talad, need olid ju pikad talad. Katus langes sisse. Siis vist saeveski (sisseseade) viidi Võsule. Veskis otseselt puusärgitööstust ei olnud, isa tegi. Isa võis neid jätta veskisse, sest kus sa ikka neid hoiad, kui ta tisler oled. Külas olid kõigil siin köögikapid ja need on kõik isa tehtud. Tal oli Loksa ju ka mööblitööstus, enne sõda, kui ta sääl veel elas. Isa tahtis kaupluse kunagi avada. Ma küsisin, mida sa oleksid müünud ja ta ütles, et väga paljud, kes tulid oma viljaga siia veskile, oleks tahtnud oma jahu maha müüa, et tema oleks seda müünud ja siis oleks rannast kala toond ja soolanud. Siis ta ehitaski, siit läks uks välja ka. See tuba pidi siis olema kauplusehoone ja teine tuba taga laohoone.

Agnes Reinsalu: Oandu veski oli minu noorusepõlves, siis kui see Jõesaar tuli sinna, tema tuli Loksalt ja tema selle siis korda tegi. Vägev lugu oli seal veskis. Seal tehti jahu, seal saagiti laudu, seal tehti puusärke, seal tehti kõike võimalikku. Puusärke müüdi kohalikele elanikele, ja kaugemalt ka kui tulid. Minu vanaema puusärk oli seal tehtud 1937 aastal. Veski oli ja, lõigati laudu ja üks hea ettevõtmine oli.Ja lõpuks läks osa perest sinna elama, ühe korra tegid elamisruumiks, magasid noored. Ja siis oli seal, kus see materjal oli, suur ladu või ait. Seal siis tantsiti. Jõesaar oli hea mees, lasi siis pühapäev tulla palvevennad palvetama. Laupäeval tantsiti ja pühapäeval paluti patud andeks. Ma käisin seal ka, no huvi oli egas muidu. Hiigla põnev kui need usuvennad käisid, siis seal ulusid ja palvetasid ja laulsid. Veskis oli siis suur ahi sees, kui ta põlema läks üks pühapäeva hommikul. Räägitakse, et oma hooletus oli, et kuiv ja süttiv kraam oli liiga ligidal ahjule. Hirmus oli, põles maha kõik. Kaua aega kui keegi seal midagi ei teinud. Tuuleveski oli Sagadi külas, Vihulas oli tuuleveski. Rohkem ei olnudki vaja, kaks tuuleveskit oli seal ümberringi.

August Kask: Kui mina seal olin siis Oandu veski töötas veel. Peremees oli üks Jõesaar. Ja hiljem tehti mingisugune artell ja siis ta kuulus Rakvere Mööbliartellile. Siis saeti ainult laudu seal, ega muud ei tehtud. Paate pidi hakatama tegema aga sest ei tulnd midagi. Eks ta üks 1950.-60. aastateni töötas, siis lagunes ära see asi seal. Peremees oli esteks ka seal aga siis peremees küüditati ära, Jõesaar ja. Hiljem tuli tagasi, siis seda artelli enam ei olnud ka. Veski pärast muidugi küüditati, kulak oli, ei siis aidanud midagi.

Endel Kartusov: Kui mina tulin sinna siis veski oli juba küps. Täiesti küps. Ja siis oli nihukene asi et see Jõesaar oli veel sääl, see käis alati minu juures. Ta oli ise küll pastor ja mattis. Hea küll ma nüüd räägin veskist edasi. See oli katki ja siis MEK-i mehed, MEK-i ministeeriumimehed, ma ei tea kus see jutt siis nendeni jõudis, need tahtsid siis seda veskit ülesse ehitad. Need tulid siis sinna, bravuuri olid nad nii kõvasti täis. Kuigi palju, nad tõid sinna kaks ehitusmeest ka ja kuigi palju seal ehitati ka. Mina ennast sinna vahele ei seganud ma hoidsin sellest kohe kaugemale tead. Aga see ehitus ei läinud, jälle rahadega või ja see asi jäi katki. Ega ta ei oleks vesiveski olnud, me tahtsime elektri panna sinna, just elektrijaama oleks teinud.

Väino Tihane: Vene ajal saeveski veel töötas, mina lasin selle maja palgid seal lõigata. Seal oli selline suur aurukatel. Veega siis ei töödanud, oli aurukatla pealt juba. Tamm mädanes ära ja tuli lahti. Hiljem tehti see tamm ülesse uuesti Oandule. Seal puhastati seda järve veel ja siis tehti uuesti Oandu tamm ülesse. Aga vahepeal oli tamm maas ja siis pandi sinna aurukatel. See oli 1958-59, kui see aurukatel töötas. Seal oli selline suur rihm autukatla pealt. Seal käidi seda määrimas miskitmoodi neid laagreid. Üleval jahvatati, seal olid veskikivid Trepp läks alumisele korrusele, sealt võeti see jahu vastu. Saeveski omanik oli Jõesaar. Tal oli väike puutöökoda seal, kus nüüd suvila ehitatud on. Hiljem tegutses Jõesaar köstrina, vene ajal, mattis inimesi Eskul. Siinpool veskit, kohe kalda peal oli puutöökoda, kus ehitati paate. Seal olid suured ruumid, kus käidi ka tantsimas. See oli noorte kooskäimise koht. Suur, pikk hoone oli seal. Jõesaarte maja oli karjamõisa vastas.

Kogunud ja üles kirjutanud Triin Neljandik.

Pärimus

1 - Eesti Vabariigi ajal töötas Oandul nii saeveski kui lauavabrik. Tänu veejõule oli nii veski omaniku majas kui metskonnakontoris elekter. Nõukogude ajal küüditati veski omanik, veski lõpetas töö 1950. aastatel. (A, Turetski)

2 - Oandu veskit on esmakordselt mainitud aastal 1517. Esialgu oli Oandul ainult jahuveski. 1836. aastal ehitati puithoone asemele uus mitmekordne kivist vesiveski, kus sai nii jahu jahvatada kui ka saelaudu saagida.

3 - 1517 on esmakordselt mainitud Oandut seoses jõel asunud veskiga. 1745 nimetati Oandut esimest korda Sagadi karjamõisana. XIX saj lõpust on Oandul ka metskonna keskus, vesiveski töö lõppes omaniku küüditamise tõttu 1949.

Lisainfo ja välised lingid

887:VEV:002 RMK EELIS

Artikkel Postimehes