SAAREMAA TUULEVESKID

SAAREMAA TUULEVESKID

---

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Lehekülg annab ülevaate Saaremaa tuulikutest, nende kujunemisloost ja tuulikute ajaloost laiemalt.
Kirjeldatakse Saaremaal levinud peamisi tuulikutüüpe - pukktuulikuid, peaga tuulikuid ja hollandi tuulikuid.
Lehekülg sisaldab hulgaliselt nõuandeid tuulikute hoolduseks ja konserveerimiseks, aga ka hävinud tuulikute pärimuse talletamiseks ja kultuurilooliseks teadvustamiseks.

Parematel aegadel on Saaremaal üheaegselt eksisteerinud üle 1200 tuuliku. Tänapäeval on sellest säilinud küll armetud riismed, kuid Eesti kultuuriloos moodustab tuulikute pärand siiski tähelepanuväärse teemavaldkonna, mille laiema teadvustamise poole siinne lehekülg püüdleb.

AJALUGU

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas

Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga.
Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (paremal joonisel).
Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive - ringi.

Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistanist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistan'is tuulikute olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas'udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.

Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse.

Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku - "ventorum molendina" - ehituseks, millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite ehituskeeld ühe miili raadiuses.

13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk- Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.

Skemaatiline tuulikute põlvnemine

Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust

AASTAARV	SÜNDMUSED
16000 eKr	Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks
4000 eKr	Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist.
2000 eKr	Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks
1500 eKr	Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus
1200 eKr	Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5
550 eKr	Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks
500 eKr	Esimesed looma- või inimjõul ringiaetavad veskidVahemeremaade idaosas
250 eKr	Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias
50 eKr	Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses
25 eKr	Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis
	Kristuse sünd
50	Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool
100	Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele
200	Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis
319	Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks
398	Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil
488	Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft
	Keskaja algus
530/547	Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama
536	Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski
640	Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik
950	Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud
1105	Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum"
1143	Varaseim viide tuulikule Inglismaal
1180	Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias
1200	Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas
1220	Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades
1270	Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril
1270	Horisontaalveski levib Hiinasse
1341	Pukktuuliku esmamainimine Hollandis
1400	Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt
1486	Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, sisaldab vesiveski kirjeldust
	Uusaja algus
1500	Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörava tiiviku mehhanismi
1570	Õlimanufaktuurid Itaalias
1573	Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal
1575	Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis
1588	Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal
1640	Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku
1650	Esimene kruubiveski Saksamaal
1670	Esimene galeriiga "hollandlane" Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel
1701	Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa
1745	Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks
1754	Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.)
1756	Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi
	Algab tööstusrevolutsioon Euroopas
1760	John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski
1772	Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid - tuule tugevusele seadistatavad labad
1781	Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures
1782	James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks
1784	London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt
1787	Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias
1855	Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema
1865	Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Tuulikute ehitamist ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. Kehtestati rendi või talude väljaostu määrad. Tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum.
1869	Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis,
1880	Cincinnatis, 1881 Londonis, 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis,
1887	Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis
1873	Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin.
1875	Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu
1875	Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid
1875	võetakse kasutusele vahetatavate sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid.
1880	Arvukate Paltrock-tuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas
1891	Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour.
1909	Patent pneumaatilisele teraviljaveskile
1920	Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks. Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm.
1946/47	Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud).
1950/70	Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada.
1968	Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi.
1971-72	Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal'i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ka ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut hooldati regulaarselt üksnes omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17 tk.
1977-1979	Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas.
1979	Jüri Ling taastab Muhus linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele.
1985	Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku muuseumi ekspositsiooniks.
1991/92	Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted.
2004	Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust. 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad.
2008	Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel, mis on turistidele külastamiseks avatud

Mõistetest

Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks.

A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi).

Varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik <- tuuling <- tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale.

Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski = vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi).

Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna "tuulik" , ei maksa kõiki pukk- või hollandi-tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on.

Eesti keele terminite rikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.

---

Tuulikute tüübid

Eesti alal on levinud kolme tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, hollandi tuulikud ja peaga tuulikud. On ka üksikuid erikujulisi tuulikuid, mis oma erandliku konstruktsiooni või paiknemise poolest (näiteks hoonete katustel) on enamasti põhitüüpide tuletised, aga mis omaette tuulikutüüpe ei moodusta.

Pukktuulik

Pukktuulik on Kesk-Euroopast pärinev tuuliku tüüp, kus tuuliku neljakandiline kere toetub tuuliku kesksele emapuule (sambale) ja kogu keret on vastavalt tuulesuunale võimalik ümber telje tuulde keerata. Eesti pukktuulikutel on üks paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest. Tuulik on üleni puidust ehitis, ka laudkatusega. Kivijalg, veskikivid ja kivilaager on ainukesed kasutuselolevad kividetailid. Ühenduste ja võllide jaoks on kasutatud separauda. Eesti pukktuulikuid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad, kuigi on piirkondlikke erandjuhtumeid.
Pukktuulikuid käsitletakse eraldi antud kodulehe peatükis PUKKTUULIKUD.

Hollandi tuulik

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega, ülalt koonduv 3-5-kordne kivist või puidust kehandiga tuulikuhoone. Hollandlastel (hollandi tuulikutel, hollandi-tüüpi tuulikutel) on üldjuhul kaks vastaskülgedel asetsevat ust - kui tiivik ühe ukse ees parasjagu töötab, peab juurdepääs teisest uksest olema tagatud. Tähtsaim tunnus on tuuliku pea - hollandi tuuliku pea tuuledepööramisel jäävad mehhanismid korruste lõikes kõik samadele kohtadele, pööratav on vaid pea, mis on põhiline süsteemierinevus pukktuulikutest, millel pöörab kogu kere. Hollandlastel on enamasti kaks või enam paari veskikive ja pukktuulikutest arenenum sisseseade. Kuna hollandi tuulikute kere on kõrge ja tiivad palju pikemad, on tuulikute võimsus pukktuulikutest oluliselt suurem ja jahvatuskvaliteet ühtlasem, sest kõrgemates õhumassides on ka tuul ühtlasema vooluga kui maapinna lähedal. Hollandi tuulikutel võib olla palju erinevusi sõltuvalt kere kujust, korruste arvust ja materjalist, tiibade ja lisaseadmete teostusest.
Hoolimata välistest erinevustest on galeriiga hollandlaste, sokkelkorrusega hollandlaste jms. üldnimetus siiski hollandi tuulik või ka tuuleveski. Eestist erinev tüpoloogia esineb aga näiteks Lääne-Euroopas, kus ühte variatsiooni esindavaid tuulikuid on nii massiliselt, et teatud tunnus võib saada uue tuulikutüübi liigituse aluseks, nt. Saksa Erdholländer (maahollandlane).
Saaremaa hollandi tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: HOLLANDI TUULIKUD

Peaga tuulik

Peaga tuulik on XX sajandi algul valdavalt Saaremaa idaosas levinud ühe paari kividega väike tuulik, mille välimus on identne hollandi tuulikuga. Peaga tuulik kohandatakse enamasti ümber amortiseerunud kerekonstruktsioonidega pukktuulikuist, mille valdavalt heas seisus mehhanismidele ehitatakse ümber vaid hollandi tuuliku kere. Seega saadakse effektne tuulik, mis rahuldab edukalt ühe talu jahvevajaduse ja on hiljem oma jõududega parandatav. Peaga tuulikuid mujal maailmas ei esine, seega on tegemist vägagi ainulaadse tuulikutüübiga.
Saaremaa peaga tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: PEAGA TUULIKUD

Tuulikutüübid Lääne-Euroopas

Paltrocktuulik

(sks.k. Paltrock = Palte(volt), Rock(seelik)). Kuigi voltseeliktuulik ei kõla eesti keeles eriti usutavalt ja see tuulikutüüp on levinud enamasti Hollandis ning Kesk-Euroopas, ei saa siiski sellise tuulikutüübi olemasolust mõõda vaadata. Tuulikutüüp leiutati 17. sajandil Hollandis ja algselt kasutati tuulikuid saekaatritena. Sisu ja ehitusviisi poolest on see tuulikutüüp nagu pukktuulik, aga kere ei toetu sambale. Selle asemel on tuulikule alla ehitatud meetrikõrgune alusmüür, mille peal siin ning ligi 30 rulllaagrit kere tuuldepööramiseks. Kuna siin või liiper, millel rullid liiguvad on sarnane raudteesüsteemidega hüüti tuulikutüüpi ka "Eisenbahnmühleks" - raudteeveskiks. Paltrocktuulik püüdis ühendada pukktuuliku ja hollandi tuuliku eeliseid: puidust ehitatuna oli ta odavam kui hollandi tuulik, stabiilsuselt mitte maha jäädes. Puuduv sammas võimaldas veel ühe alumise korruse olemasolu.

Torntuulik

Euroopas harva esinenud, enamasti vahemeremaades kasutusel olnud tuulikutüüp, millega don Quijot võitles. Koosnes enamasti kõrgest tornist ja selle otsa ehitatud katusest, millest ulatus välja tiivavõll tiivikuristiga. Tiibu ei saanud tuulde pöörata ning jahvatamine toimus ainult paikkonnas enamlevinud tuulesuuna puhul. Üksikuid torntuulikuid võib leida Kesk-Euroopa linnade linnamüüri tornidelt. Kreeta saarel ja Nessebaris Bulgaarias on torntuulikuid säilinud.

Maahollandlane

Maahollandlane - sks. k. Erdholländer - kogu kerega vahetult maapinnale toetuv hollandi tuulik. Kere püramiidjalt tahuline või ümar, valmistatud puidust, mis toetub maa peale rajatud kivist kuni meetrikõrgusele vundamendile. Seinakonstruktsiooni nurgapostid ulatuvad läbi kõikide korruste tuuliku peani. Iga korruse kohta on seintes diagonaalristid kere kooshoidmiseks. Seinad on kaetud laudadega ja ülelöödud roomattide, laastude või sindlitega. Tiivad ulatuvad peaaegu maani ja on maapinnalt seadistatavad. Tuulikutüüp kujutab endast võrldemisi algupärase välimusega hollandi tuulikut. Kirjeldatud tuulikud on Eestis levinud peamiselt Mandri-Eesti aladel, eriti Lõuna-Eestis. Kuna termin maahollandlane ajab segadusse - kas on tegemist maa piirkonnas asuva või maapinnale toetuva kerega tuulikuga, on eesti keeles korrektne nimetada neid tuulikuid lihtsalt hollandi tuulikuteks.

Sokkelkorrusega hollandlane

Sokkelkorrusega hollandlane - sks. k. Sockelgeschossholländer - püramiidjalt tahulise ja puidust konstruktsioonil kerega, soklikorrus vertikaalsete kiviseintega. Soklikorrus võimaldab veski allolevat suuremat ruumi kasutada näiteks vankri ja viljakottidega veskisse sissesõiduks. Ka sellel tüübil seadistatakse tiibu enamasti maapinnalt, mis sinna välja ulatuvad. Soklikorrus võimaldab ehitada tuuliku kere kõrgemaks kui näiteks maahollandlasel, kuna samale konstruktsioonile lisatakse alla lisakorrus soklikorruse näol. Eestis sokkelkorrusega hollandlasi teadaolevatel andmetel ei leidu.

Galeriiga hollandlane

Galeriiga hollandlane - sks. k Galerieholländer - kere püramiidjalt tahuline ja puidust. Kivist soklikorrus või korrused ulatuvad galeriini, mille pealt seadistatakse tiibu. Alumised korrused võimaldasid veskihoone ühendada möldri elu- või kõrvalhoonetega. Tiivad ei kujutanud seega maapinnal liikujatele ohtu, olles galeriiga kõrgemal, kus ka parem tuul jahvatamiseks. Eesti tuulikud kirjeldatud Kesk- Euroopa tüübi alla siiski päris ei mahu - nimelt galerii esineb meil ka kivikehanditel, olles mõisatuulikutel (nt. Andja L-Virumaal, Rannamõisa Harjumaal) lausa võlvituna teostatud. Lääne- ja Kesk-Eestis esineb galerii sageli nii kivi- kui puithollandlastel, Saaremaal leidub hollandlastel galerii peaaegu alati.

Tornhollandlane

Tornhollandlane - sks. k. Turmholländer - massiivse kivikerega hollandlane kuni tuuliku pea alla välja. Varieeruvaid kerekujusid on väga palju. Alumise tahulise korruse ja ülalt koonilise kerega; alt silinderjad, ülalt ümarad koonuselised; täismassiivsed tahulised jt.; vanimad tüübid on silinderjad, mille kuju pärineb Vahemere maade torntuulikutest. Tornhollandlased võivad omada maahollandlase, sokkelkorrusega hollandlase või galeriiga hollandlase kuju. Nende kere on valmistatud vastavas piirkonnas enamlevinud kivist. Tornhollandlane ja ka teised eelpoolkirjeldatud hollandlaste tüübid võivad omada keldrit, kui nad on rajatud looduslikule, sageli ka kuhjatud künkale, mis on keldri kaevamiseks sobiv. Tornhollandlase nimetus esineb siiski vaid Saksamaal, kuna alles 1739. aastal Madalmaadest Saksamaale leviv hollandi tuulik ei suuda uut nimetust üle tuua. Kõikide varasemate mittekeeratava peaga torntuulikute järgi nimetatakse kivikerega hollandi tuulikuid edasi tornideks, lisades vaid torn-hollandlase. Eestis nimetatud Saksa tüpoloogiat ei kasutata, meil on tornhollandlased lihtsalt hollandi tuulikud.

Wippmühle - vabisev tuulik

Wippmühle - (sks. k. wippen = vabisema) - leiutati 1414 Hollandis tuule abil vee tõstmiseks. Pukktuuliku kere mõõtmeid vähendati tunduvalt, kuna see pidi nüüd mahutama vaid suure hammasratta, värkli ja pärsi. Kere tõsteti õõnsa samba otsa ning titsidele anti pikkust juurde, lõpuks seisis tuulik vaid koonuseliselt ühendatud titsidel. Selle titsidekoonuse keskel asus püstvõll, mis tuule jõu alla kehandisse edasi kandis, kus asus käitatav mehhanism. Vanimad joonised sellest tuulikutüübist pärinevad Leonardo da Vinci visandiplokist. 17. sajandil kohandati Wippmühle Belgias jahu jahvatamiseks. Alumine koonus tehti suurem ja kaeti laudadega kinniseks ruumiks, mille sees asusid veskikivid. Tuule surve ja pisikese ülemise kehandi kergus panid sageli veskikere vabisema, millest ka tuulikutüübi nimi. Peamine erinevus pukktuulikuga võrreldes seisnes selles, et käitatav mehhanism ei asunud enam keeratava kere sees, vaid selle all asuvas koonuselises ehitises. Wippmühlet kasutati ka laudade saagimiseks. Selle eeliseks oli maa ligidal laudade saagimise võimalus, kus ei pidanud sajakiloseid palke kõrgele veskikeresse tirima. Hollandis võib imetleda tänapäeval kuni sadat Wippmühlet. Eestis võib üksikuid tuulikuid liigitada wippmühle alla, kuid kuna meil ei ole seda nimetust kunagi tuntud, on targem meie erandlikke tuulikuid wippmühleks mitte nimetada.

Tjasker

Tjasker on väikseim leiduv tuulikutüüp, mille funktsiooniks on vee transport. 17. sajandil Hollandis kasutusele võetud minituulik kujutas endast ainult tiivavõlli, mille ühes otsas olid tiivad, 30-kraadise kaldenurgaga võlli allosas aga puidust tigu (Archimedese kruvi)vee kerimiseks mõõda võlli üles anumasse. 1950-ndate keskel hävines tuulikutüüp pea täielikult, vaid üks 1915. ehitatud kehand säilus Heidescapis Brandeburenis. 1980. a. meisterdas Hollandi tuulikuehitaja Dijksma 16 uut tuulikut loodushoiualade kuivendamiseks, mis on tänaseni töös. Hüüdnimeks oli Tjaskeril "Schrickmöhl" - hirmutusveski. Tjaskereid Eestis ei esine.

---

---

PUKKTUULIKUD

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Pukktuulik on Saaremaa sümbol. Kes ei ole tuulikuid näinud ei ole Saaremaal käinud. Eemu ja Angla tuulikud on kõige rohkem kuulsust Saaremaale toonud, kuna esimene asub ideaalse koha peal ning Angla tuulikute gruppi lihtsalt peab nägema - seegi asub ühe põhilise liiklus- ning turismimarsruudi ääres. Peale nende on aga Saaremaal säilinud ka teisi tuulikute gruppe, kuigi varem oli neid ridamisi mitmete külatänavate ääres. Näiteks Pöitse külasse sissesõidul võib märgata paremal pool külatänavat asuval karjamaal vähemalt kolme lagunenud tuulikujalga, mis meenutavad kunagist tuulikutegruppi. Kõnnu küla tuulikutepaarist külaväljakul on resatureeritud vaid üks, teine, aastaid tagasi remontimise kaalutlustel laiali lammutatud, laseb ajahambal hea maitsta. Kuusiku küla tuulikuterivist on säilinud vaid kolm vanakest, keskmine kokkuvarisemise äärel. Lööne küla tuulikute grupist on viimaste aastatega kadunud kaks tuulikut. Kõõru küla tuulikutereast pole peaaegu enam midagi alles. Ratlas oli varasel Nõukogude ajal isegi tuulikute hävitamise kampaania. Paljud varemed tähtsamate liiklemisteede ääres lükati siis kokku, et sotsialistlikule süsteemile meelehead teha ja eesrindlikult viisaastaku plaani täita.

Saaremaal on säilinud palju küla põldudel üksikuna asuvaid tuulikuid. Üks selliseid on Kuusnõmme küla ainuke säilinud tuulik, mida mainitakse paljudes turismibrožüürides ja ka valla kodulehel, aga mille seisukord hetkel (2006) ei ole just turistidele eksponeerimist väärt. Kui hollandi tuulikut võib vaadelda iseseisva üksusena - tootmisvahendina, siis pukktuulikut arvatakse enamasti taluhoonestuse hulka. Pukktuulik paikneb ka enamasti talu krundil, olles küla- või põlluvaheteega liidetud taluhoonestusega ühte. Vähemalt püüdsid maakorraldajad lapimaade korraldamise ajal 20. sajandi alguses talu krundid võimalikult selliselt luua, et talu tuulik jääks ikka talu maa peale. Kõrusel, kus ka Eesti Vabariigi jooksul ei suudetud maakorralduskava läbi viia, tekkis tüliküsimus viimaste säilinud tuulikukerede osas veel 1990 lõpus, kui ühe pere säilinud pukktuulik oleks äärepealt naabrite maa peale jäänud. Varemete kuuluvuse üle on ka nüüdsel ajal parajalt isepäist omavolitsemist täheldada.

Pukktuulik on Saaremaal enamlevinud tuulikutüüp. Tuulik seisab püsti sambal, mille ümber võimaldab terve kere pöörata ning vastavalt tuule suunale end vastu tuult suunata. Sammas on enamasti jämedast kuni 60 cm läbimööduga tammest nelja-viie meetri pikkune puitpost, mille ülaserva on lõigatud ümar tapp.Sammas seisab püsti titside ehk tugede abil, mis on sissetapitud diagonaalideks samba ja alusraami vahel. Titside ümber on laotud lahtistest murtud või lõhatud looduslikest kividest tuuliku jalg, milles üks või enam tuulutusava.

Kogu kere raskuse võtab enese peale ematala ehk söömer, mille alaküljel asub ümar sisepidine tapp. Viimase uksepoolsele küljele on tavaliselt kirjutatud või sisse lõigatud tuuliku ehitamise ja parandamise aastaarvud. Söömeri otsadele toetuvad tammest horisontaaltalad, mis on põhilised tuuliku kere kandeelemendid. Kere raamistik koosneb neljast enamasti männipuust nurgapostist, mille sisse on tapitud tammised horisontaaltalad esimese ja teise korruse ning ka sarikate kandmiseks. Mõlema korruse igas seinas on nurkade tugevduseks diagonaalid, mis oluliselt stabiliseerivad tuuliku keret ning hoiavad ära väänet ja läbipainet kere keeramisel.

Mõnedel tuulikutel on need diagonaalid kumerad nagu laevaehituses, Lääne-Saaremaal leidub ka pikki läbi kahe korruse ulatuvaid diagonaale. Osade tuulikute põlvpakkude all asetseb puidust ring, mis võtab muist kere koormusest enesele ja stabiliseerib raamistikku (Kuusiku, Kõnnu, Kuumi tuulikud). Katus on ühekelbaline laudkatus. Seinalaudis on täissulundiga, Muhus ka sulundita, kuid veesoontega. Harvemini on näha ka vertikaallaudist esiseinal (Paenase, Kuusiku). Laudis ühtlustab horisontaaltalades tekkivaid pingeid ning muudab küljed monoliitsemaks.

Kere asendit kindlustavad paralleelsed jämedad puittappidega raampakud - põlvpakud, mis paiknevad esimese korruse põranda all. Tuulikusse pääseb põlvpakkude küljes rippuvat treppi pidi. Trepimademe piire oli vahest kaunistatud rombjate ja diagonaalsete latimustritega, mis tänapäevaks juba aegade hämarusse kadunud. Esimene korrus on jahukirstu ja sõelade päralt, teisele korrusele pääseb nurgas asuvat treppi pidi. Teise korruse põrand on jämedatest plankudest ja paksem kui alumisel korrusel.

Veskikivid toetuvad teise korruse põrandale aga mitte keset ruumi, vaid sambast pisut tiibade pool, kuna kividest läbiulatuvat vertikaalset võlli - pilli ei ole võimalik kere tsentrisse asetada, sest söömer on juba ees. Veskikivid tõmmati tuulikusse tuule jõul, mistarvis tuuliku parema poole küljelaudis on teise korruse kohalt kivide laiuselt katkestatud ja äravõetavate laudadega. Pukktuuliku taastajad on aga sageli teinud selle vea, et löönud uue laudise paremale tuuliku küljele täispikana, mistõttu algne kivide sisse vinnamise idee on kaduma läinud. Kivide tuulikust väljatõstmine oli aga küllalt tavaline nähtus, selleks piisas teise korruse seinas olevast eemaldatavast laudiseosast täiesti.

PEAGA TUULIKUD

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Peaga tuulik on vaid Saaremaal mõne eksemplarina levinud ja säilinud tuulikutüüp, mida võiks nimetada ka hollandi tuulikuks, kuid sisuliselt on tegemist hollandlase ja pukktuuliku ristsugutisega. Peaga tuulik erineb pukktuulikust vaid kerekonstruktsiooni poolest. Nimelt toetub peaga tuulik oma kerekoonusega kivist vundamendile ning tuulde saab pöörata vaid tuuliku pead justkui hollandi tuulikulgi. Tuulikukerel on kaks ust vastasseintes, et mölder ühe ukse ees pöörlevate tiibade korral teisest uksest liikuda saaks. Kui aga vaadata peaga tuuliku sisemusse, siis on jahvatusmehhanism ning kahekorruselise kere teise korruse põrandal asuv ühe paari kividega jahvemehhanism samasugune kui pukktuulikul.

Kuna peaga tuuliku kogu sisemine värk, suur hammasratas, harkpilli värkel, kivid ja peaaegu kõik ülejäänud mehhanismid, on samade mõõtmetega, mis pukktuulikutel, on kogu kerekoonus väikesemõõduline ning peaga tuulik ei ole sugugi pukktuulikust kõrgem, pigem hoiab veel enam maadligi kui pukktuulik. Saaremaa peaga tuulikud on kõik puidust kerega, kuna kivikoonuse ehitus oleks vaevarikas ja kallis ning seinad peaksid püsimiseks omama küllaldast paksust, mistõttu ei ole kivikerega peaga tuulikuid teadaolevalt ehitatud. Peaga tuuliku kere kujutab endast eriti tugevat ja stabiilset tüvikoonust, kuna hollandi tuulikutes kasutatavaid seinadiagonaale kasutatakse sarnaselt pukktuulikutele ristuvate talade nurkades.

Tuuliku pea pöörleb rullide peal, mis on kas puidust või rauast ning harkpilli värkli võll asetseb täpselt pea tsentris, et võimaldada suurt hammasratast iga tuule järgi keerata. Sisemuses on eraldatavad enamasti kaks korrust sarnaselt pukktuulikule ning jahvatusmehhanismide paiknemine on samane. Kuna peaga tuulikul puudub emapuu ehk sammas, võtavad kivide raskuse enda kanda pillpaku vertikaalsed toed ning osati ka välisseinad, millele toetuvad teise korruse põranda kandetarindiks olevad raampakkude-laadsed põrandapaarid. Tiivad on samasugused kui pukktuulikutelgi; tiivad pöörlevad päripäeva; purjede asemel olid Ridala ja Rannaküla tuulikutel eemaldatavad laudluugid tuule püüdmiseks.

s

Peaga tuuliku kivid ja harkpilli värkel asuvad täpselt kere tsentris. Ühel juba peaaegu lagunenud peaga tuulikul Rannakülas asub pillpakust veidi kõrgemal pilli külge kinnitatud suur kaldhammastega hammasratas, mis annab jõu läbi kardaani edasi seina ääres asuvale rihmarattale. Ajamit kasutati värklilt jõuülekande võtmiseks, mis pani veorihma abil käima tuuliku jahukirstu all asuva ventilaatori. Kaldhammasratas ja kardaan aga pärinevad hobuajamist, kus ringiratast ümber ajami käivalt hobuselt tiisliga ülekantud jõud antakse läbi kardaani edasi kolm-neli meetrit eemal asuvale rihmaratta ajamile. Peaga tuulikutel erineb pukktuulikutega võrreldes veel vaid harkpilli värkel, mis on peaga tuulikutel vähemalt kaks korda pikem. Äärmiselt omalaadne on ka peaga tuuliku pärsisüsteem, mis pärsiringi osas on hollandi tuulikutele omane, ulatudes 3/4 osas suure ratta ümber, kuid pärsikang on pukktuulikule omane, kus pidurdamine toimub seestpool tuulikukere.

Selline peaga tuulikutüüp on aga harulduseks ning igati säilitamist väärt. Praegu (2008) on korrastatud ja konserveeritud Ridala peaga tuulik ja Rannaküla tuulik. Peale nende asub üks peaga tuulik veel Murajas. Kõik nimetatud tuulikud on riiklikud arhitektuurimälestised. Mitmetest tuulikuliikidest kokkusobitatuna annab tuulikutüüp märku meistrimeeste osavusest ristata mitme tuulikuliigi parimad omadused oma vajaduste järgi väikeseks stabiilseks ja tootlikuks tootmisüksuseks.

HOLLANDI TUULIKUD

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Est See koduleht annab ülevaate Saaremaa (saksakeelse nimega Oesel) tuuleveskitest. Vanasti oli Saaremaal üle 1200 tuuliku. Need tuulikud kuulusid peamiselt talupoegadele. Saaremaal on 3 tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, nn peaga tuulikud ja hollandi-tüüpi tuulikud. Tänapäeval on Saaremaal veel mõned tuulikud alles, kuid see näeb võrreldes suure tuuleveskite ajastuga - mil igal lugupeetud talupojal või põllumehel oli oma tuulik - välja vaid rusupargina.

Eng This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head' and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandlased on kaheksatahulise kerega, kivist hollandid aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Koonuseline kereehitus annab parema staatilise püsivuse ja väiksema tuulesurve. Kehandid on ehitatud murtud paest, kohati ka tahutuna või raudkivist. Lääne-Euroopas esineb ka tahulisi kehandeid, mis kivist ehitatud. Need on kaheksatahulised, harvemini kuue, kaheteist või isegi kuueteisttahulise kerega. Müüri paksus kivist hollandlasel on alaosas 90 - 100 cm, üleval kuni 40 cm. Eesti tuulikute pead on kas a) ümberpööratud paadi-, b) hulktahuka- või c) kaheksatahulise kiivri kujulised, Saaremaal ainult paadikujulised:

Hollandi tuulikutel on enamasti kaks paari kive, suurematel kivituulikutel ka kolm või neli paari (Kõrkvere hollandlane). Viljakotid vinnatakse teisele või kolmandale korrusele mehhanismi abil, mida on võimalik tuule abil käitada ülekandega püstvõlli küljest. Selleks on vahelagedesse tehtud kotivinnamise luugid, mis avanevad ja sulguvad ise vastavalt viljakottide liikumise järgi. Hollandi tuuliku töötamise põhimõte ning sisseseade on sarnane pukktuulikule, mistõttu osad kannavad samu nimetusi, kuigi nende paiknemine ning tööskeem on erinev. Hollandi tuuliku tiivavõll on hästi jämedast puust (tamm, mänd) läbimõõduga 50 - 80 cm ning ahenev tagumisest otsast. Uuemad võllid on kokku liidetud jöduratest tammeprussidest ja klambritega kõvasti kokku tõmmatud. Võll toetub tiibade pool otsas kaelaga kivilaagrile, tagaosas aga lõppeb rauast pusiga, mis on kinnitatud riiviga määrdepannile. Tiivavõllilt saadav ülekanne käitab suure hammasratta, mis annab läbi värkli jõu edasi püstvõllile. Võll on läbi mitme korruse ulatuv männipalk, mis paneb mitu korrust allpool liikuma horisontaalse hammasratta - kammratta, millelt omakorda kahe mõlemal pool võlli asuva veskikivipaari jaoks olevad värklid jõu üle võtavad ja kivid liikuma panevad. Viljajuhtimise süsteem on sama kui pukktuulikul. Ülevalt koludest pealevalatav vili käib kivide vahelt läbi ja valgub kivikorruse all oleval korrusel jahukirstu, kus jällegi sõelade abil keed ja praht välja tuulitakse.

Vastavalt kivipindade töötluserinevustele on sageli kruubi ja jahu jaoks kivipaarid erinevalt seadistatud, samuti vahetatakse söelasid. Suurematel Saaremaa hollandi tuulikutel on 4­5 korrust, kusjuures kammratas, värklid ja jahukirstud paiknevad 2. korrusel (Angla, Kõrkvere, Kõljala Mamma, Suure-Rootsi, Nõmmküla, Võhma, Kuressaare tuulikud).

Hollandi tuuliku tiivad kaeti sageli purjedega, Saaremaal kohati aga ka laudluukidega. Hollandi tuuliku tiivad käivad valdavalt kogu maailmas tuuliku eest vaadates vastupäeva. Tiiva õigest kumerusest sõltub tuuliku jahvatusvõimsus. On juhtumeid, kus tiibade purjeriie saadi karile jooksnud hukkunud laevadelt. Tuulikud ehitati võimalikult kõrged, kuna tuule tugevus maapinna läheduses kahaneb. Seega on ka puidust tuulikutel vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata. Galeriid ehk ringrõdu läks tuulikul vaja mitmeks otstarbeks - eelkõige keerati selle pealt tuulik vihmrit-pidi tuulde; sealt oli võimalik käia kergelt tiibu ja purjesid kohendamas ning kontrollimas, ilma et oleks pidanud kogu aeg redeliga tiibadeni ronima. Ja lõpuks oli tuulik, mille tiivad maani ei ulatunud, ohutum möldrile, mängivatele lastele ja karjamaal olevatele loomadele.

Millal hollandi tuulikud kasutusele võeti, seda on raske tänapäeval kindlaks teha. Vanim teada olev daatum, mis pajatab hollandi tuulikust pärineb aastast 1526, kui Loozerdijki poldris Madalmaades vahetati Wippmühle kahekasatahulise puidust tuuliku vastu, mille kirjeldus vastab hollandi tuulikule. Selle põhjal võib järeldada, et hollandi tuulikud tulid algselt kasutusele just kuivendustuulikutena. Arvatakse, et kivist kooniline hollandi tuulik on siiski kaheksatahulisest vormist vanem, kuid siiski ka pärit Hollandist. Kivist hollandlased on kasutusel peaaegu alati jahvatusveskitena. Piirkonnas Zuid-Holland aga leidub ka kuivendushollandlasi. Puidust kaheksatahuliste kehandite kasutuselevõtu tingisid paikkondlikud olud kuivendusaladel. Esiteks ei saadud soisele pinnasele ehitada rasket kivikehandit ja teiseks ei olnud piisavalt ehituskive, et torne laduda. Tahuline puitkehand oli kerge, materjali transport ei olnud vähese koguse juures probleemiks ja traditsiooniline fachwerk-ehitiste piirkond tagas fachwerki kasutamise ka tuulikute juures. Hollandis tingis hulgalise tuulikute leviku maapuudus, misjärel rahakad kaupmehed omade kuludega paljud soistunud alad poldriteks muutsid. Hollandi tuulikutele lisati 17. sajandil peagi peale kuivendusülesande ka teisi ülesandeid. Paljud tuulikud said kivipaari jahvatamiseks, teised saeraami, misjärel Holland tõusis tähtsaimaks laudade eksportijaks Kesk-Euroopas. 1707 loeti Hollandis Zaali ümbruses ligi 1200 tuulikut. See paikkond oli üks rikkamaid, vahendades ja töödeldes tuuleenergia abil kaupasid, mis liikusid merelt jõgesid pidi sisemaale või vastupidi. Täna leidub selles piirkonnas paarkümmend tuulikut, mis restaureeritud ja regulaarselt töös. Eestis olid esimesed hollandi tuulikud Mandrimaal mõisnike kasutuses, XIX sajandi keskpaigast alates võisid tuulikuid omada ka talupojad, kes siiski püstitasid alguses pukktuulikuid. Kuressaare ettevõtja Trei rajas tänaseni säilinud hollandi tuuliku 19. sajandi viimasel kümnendil, mis on täna Kohvik-veskina tuntud. II maailmasõjas hävinenud Kuressaare Mühlemanni hollandlane ehitati veidi varem 19. sajandil. Saaremaal kerkivad mitmed puidust kerega hollandlased alles Eesti Vabariigi alguses. Nii on Kõljala Mamma tuuliku seina raiutud ehitusaasta 1921, Angla hollandlane kerkis 1927, Kõrkvere tuulik 1930. aastatel. Hollandi tuulikud jäid seisma veidi hiljem kui pukktuulikud, seiskudes 1950. aastatel. Võib mainida, et täna Saaremaal ühtki töötavat hollandi tuulikut ei leia. Töökorda seatavaid ja komplektselt säilinuid on aga mitmeid: Kõrkveres, Nõmmkülas, Võhmal, Eeriksaares, Anglas, Karidas.

TUULIKUTE PÄÄSTMINE

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Est See koduleht annab ülevaate Saaremaa (saksakeelse nimega Oesel) tuuleveskitest. Vanasti oli Saaremaal üle 1200 tuuliku. Need tuulikud kuulusid peamiselt talupoegadele. Saaremaal on 3 tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, nn peaga tuulikud ja hollandi-tüüpi tuulikud. Tänapäeval on Saaremaal veel mõned tuulikud alles, kuid see näeb võrreldes suure tuuleveskite ajastuga - mil igal lugupeetud talupojal või põllumehel oli oma tuulik - välja vaid rusupargina.

Eng This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head' and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

Laias laastus on võimalik tuulikud säilivuse järgi jagada 5 erinevasse säilivusklassi. Antud peatükk jagab soovitusi ja toob näiteid iga tuulikute säilivusolukorra kohta, kuidas kõige paremini meie kultuuripärandit päästa, hooldada ja tulevastele põlvkondadele säilitada.

   1. Kehand ja sisseseade hooldatud, tuulik töökorras
   2. Kehand ja sisseseade säilinud, halb seisukord
   3. Kehand lagunenud, varisemisohtlik, konstruktsioon ja tüüp jälgitavad
   4. Kehandi osad säilinud, säilinud kivijalg või ringmüür
   5. Hävinud, koht tuvastatav / koht tuvastamatu

TUULIKUTE HOOLDUS

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Est See koduleht annab ülevaate Saaremaa (saksakeelse nimega Oesel) tuuleveskitest. Vanasti oli Saaremaal üle 1200 tuuliku. Need tuulikud kuulusid peamiselt talupoegadele. Saaremaal on 3 tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, nn peaga tuulikud ja hollandi-tüüpi tuulikud. Tänapäeval on Saaremaal veel mõned tuulikud alles, kuid see näeb võrreldes suure tuuleveskite ajastuga - mil igal lugupeetud talupojal või põllumehel oli oma tuulik - välja vaid rusupargina.

Eng This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head' and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

PROJEKTID

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

Est See koduleht annab ülevaate Saaremaa (saksakeelse nimega Oesel) tuuleveskitest. Vanasti oli Saaremaal üle 1200 tuuliku. Need tuulikud kuulusid peamiselt talupoegadele. Saaremaal on 3 tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, nn peaga tuulikud ja hollandi-tüüpi tuulikud. Tänapäeval on Saaremaal veel mõned tuulikud alles, kuid see näeb võrreldes suure tuuleveskite ajastuga - mil igal lugupeetud talupojal või põllumehel oli oma tuulik - välja vaid rusupargina.

Eng This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head' and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.

KONTAKT

 ALGUS   AJALUGU   PUKK   PEAGA   HOLLAND  
 PÄÄSTMINE   HOOLDUS   PROJEKTID   KONTAKT   English  

The homepage was created by architect Mihkel Koppel mihkel.koppel(fi)mail.ee

VIITED

• 1. Database of European windmills: www.molendatabase.org ; www.molens.eu
• 2. Photochronic for rebuilding a postmill on Saarnaki islet: http://www.algonet.se/~plofgren/TheMill/Frame1.html
• 3. Title: "Eesti Talurahvaarhitektuur" ("Estonian Vernacular Architecture"); Author: Architect Karl Tihase, Publisher: Kunst, Tallinn 1974, 380 pages. language: EST; Second print: 2007; (ISBN-13 9789985596975; ISBN-10 9789985596975)
• 4. Title: "Angla tuulikute aastasada" ("100 years of Angla windmills") ; Author A. Trei, Published in Kuressaare 2000, 24 pages. Languages: EST, RUS, D, ENG, FIN
• 5. Title: "Eesti tuulikud" ("Windmills in Estonia;" Old photos between 1867-1944.") Author: Hanno Talving, Publisher: Tänapäev, Tallinn 2005, 192 pages. (ISBN- 139789985622889; ISBN-10 998562288x)

Additional literature:

• 6. Windmühlen in Deutschland, Holland, Belgien; Edelgard and Wolfgang Fröde; Publisher: Dumont, 1981, Köln; 239 pages (ISBN 3-7701-1222-9)
• 7. Mühlen: Geschichte der Getreidemühlen; technische Denkmale in Mittel- und Ostdeutschland; Otfried Wagenbreth; Leipzig, 1994; 448 pages (ISBN 3-342-00672-2)
• 8. Mühlenbau: Wasserräder und Windmühlen - bewahren und erhalten; Werner Schnelle; Publisher: Bauwesen Berliin, 1999; 208 pages (ISBN 3-345-00678-2)