Korba veski: erinevus redaktsioonide vahel

33. rida: 33. rida:
''Korba vesiveski ei kuulunud mõisale, vaid vabale talupojale Ruubenile ühes väikese maatükiga.''
''Korba vesiveski ei kuulunud mõisale, vaid vabale talupojale Ruubenile ühes väikese maatükiga.''
<ref>[https://eelis.ee/default.aspx?state=332;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-2085175822  RMK pärandkultuuri andmebaas]</ref>
<ref>[https://eelis.ee/default.aspx?state=332;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-2085175822  RMK pärandkultuuri andmebaas]</ref>
==Välislingid/Viited==

Redaktsioon: 29. oktoober 2023, kell 17:22

Korba veski asukoht Eesti üldkaardi, Maaameti

Nimi/Nimed

Veski tänapäevane asulajärgne nimekuju on Korba veski
Veski paralleelnimed on Korba mõisa veski või Korba poolmõisa veski. Veski viimase omaniku järgi Rube, A veski@
Saksa keeles Korba Mühle
Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt jahuveski ning pärandi tüübilt mõisaveski.

Korba küla – paik (küla) Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Viisu mõis). 1626 Currema, 1627 Korb, 1686 Kurpa oder Kurema (veski), 1726 Korps (küla Viisu mõisa all), 1796 Korba (küla). XVII saj loeti Korba Peetri khk-s olevaks. [1]

Küla on kuulunud Silmsi mõisa alla, hiljem oli seal Viisu mõisa kõrvalmõis.
Oli poolmõis Anna kihelkonnas Järvamaal. Mõis rajati 1817 Silmsi mõisast eraldatud alast.

Asukoht/Paiknemine

Veski asukoht, aadress:

Seisukord/Lisateave

Veskihoonest säilinud vaid varemed; pais hävinud; paisjärv hävinud

Ajalugu/Pärimus

Veskist on teateid 1686 aastast - Kurpa oder Kurema (veski).
Mellini 1797 a kaardil on Korba veski märgitud vastava tingmärgiga.
Eesti Jõukomitee loenduse andmeil töötas Korba veskis 1938. a. kaks vesiratast koondvõimsusega 24 hobujõudu. Toodanguks on märgitud lihtjahu ja püülijahu ning tangud. Omanikuks on märgitud Rube, A.

Korba vesiveski ei kuulunud mõisale, vaid vabale talupojale Ruubenile ühes väikese maatükiga. [2]

Välislingid/Viited

  1. Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016
  2. RMK pärandkultuuri andmebaas