Ülemiste paberiveski

KOLM SAJANDIT TALLINNA ESIMESE PABERIVESKI RAJAMISEST

A. Kivi, O. Karma, E. Jaanvärk

PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST

Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise 105. aasta paiku. Uus leiutis levis aeglaselt lääne suunas ja läbis pika rännutee, enne kui ta meie kodumaale jõudis. 8. sajandil omandasid paberivalmistamise oskuse araablased. Sealt jätkus levik kaubandus- ja vallutusretkede vahendamisel. Leviku suunda sellel pikal teekonnal tähistasid järgmised punktid:

• Samarkand Kesk-Aasias (kus paberivalmistamist märgitakse esmakordselt 751. aastal),
• Bagdad Iraagis (793. aastal),
• Kairo Egiptuses (900. aastal),
• Fess Marokos (1100. aasta paiku),
• Hispaania (1150. aastal),
• Lõuna-Itaalia (1276. aastal),
• Prantsusmaa (1320. aastal),
• Holland (1428. aastal),
• Rootsi (1523. aastal),
• Moskva (1563. aastal)
• ja Tallinn sada aastat hiljem (1663. a.)

Paberivalmistamine toimus algselt peamiselt vee jõul töötavates paberiveskites, kus veejõu rakendamise kõrval oli rohkesti kasutada puhast ja pehmet vett. Paberiveski toodang sõltus eelkõige tooraine - kaltsude saamise võimalusest. Paberimöldrid püüdsid seetõttu valitsusvõimult saada privileegi teatud piirkonnas ainuõiguslikuks kaltsude korjamiseks oma kaltsukorjajate kaudu. Kaltsukorjaja tähtsus peegeldus mõnikord isegi paberi vesimärkides, mis kujutasid mitmes variandis kaltsukorjajat, margapuu ōlal.

Kogutud kaltsud sorteeriti paberiveski ettevalmistusruumis materjali, värvuse jne. järgi, kõrvaldati nööbid ja haagid, harutati õmblused jne. ning lõigati vanadel vikatitel tükkideks. Kaltse eelnevalt ei puhastatud ega desinfitseeritud, peenestatud kaltsud asetati võrkpõhjadega laudadele, mida siis raputati, et kõrvaldada tolm ja prügi. Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutōppe», mis avaldus raske kopsupõletiku näol. Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud põhjaga puukünadesse, kus see kaltsumass vee jõul töötavate tambitsate abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku peenuse saavutanud mass tõsteti künadest tagavarakasti. Seal segati see vee jõul töötavate rehadega püdelaks seguks, mis seejärel ammendamisnõusse ehk pütti tősteti. Ammendamispütina kasutati ümmargust või ovaalset puunõu, mille üle oli paigutatud laud ammendamisvormide asetamiseks. Käsipaberi ammendamisvorm koosnes tihedast vasktraatidest punutud põhjast ehk sõelast ja seda ümbritsevast raamist. Üksikud traadid, nn. ribid, sõela koes olid jämedamad ja sõela keskele oli kinnitatud vastava paberiveski tunnusena vasktraadist punutud vesimärgi kujutis.

Tavaliselt töötas paberimeister 4-6 selliga: ammutaja, kummutaja, laotaja, seguvalmistaja, siluja; peale nende vajati abijõudu kaltsude puhastamisel, paberi kuivatamisel jne. Paberivalmistajad meistrid ja sellid ei pidanud end käsitöölisteks, vaid kunstnikeks. Nad ei kuulunud ühegi tsunfti alla, kuid allusid tavaõiguslikult ōppeaja, töövõtete ja käitumise suhtes siiski kindlatele normidele. Oma kaitsepühakuks, patrooniks, pidasid nad koos kunstnike ja raamatuköitjatega püha Luukast ning paljud paberiveskid kasutasid üht püha Luukase atribuuti, nimelt härjapead, ka oma toodangu vesimärgina. Meistrid ja sellid kandsid töötades kõrgeid paberist käänatud mütse ja erivärvilisi põlli: ammutaja helerohelist ja teised pruune.

Ammutaja võttis ammendamisvormiga pütist paberimassi ja ulatas ühtlase kihiga vormi teisele sellile - kummutajale, kes asetas sõelale sadestunud märjale paberimassile hästi vanutatud vildilehe ja kummutas paberilehe koos vildiga pressimisraamile. Seda jätkati seni, kuni pressimisraamile kogunes 150-200 vildi- ja paberilehest lade. Nüüd kutsuti teised sellid kellahelinaga pressimisele appi. Pärast pressimise teel toimunud vee kõrvaldamist laotas kolmas sell - laotaja - paberilehed leht lehe peale väiksemale pressile, kust need pärast pressimist nööridele kuivama laotati. Kuivanud paberilehed siluti vastavatel laudadel ahhaadist labidakestega või taoti vesiratta jõul töötavate vasaratega siledaks. Kirjapaberi valmistamisel kasteti kuivad lehed liimilahusesse, kuivatati ja siluti uuesti. Valmis paberipoognad sorteeriti, volditi, loeti vihikutesse ja riisidesse ning pakiti. Ühest ammendamispütist suutsid ammutajad ja kummutaja 12-tunnise tööpäeva jooksul 8-10 riisi ehk ümmarguselt 4000-5000 poognat paberit valmistada.

Käsitsi paberivalmistamine püttidest ammutamise teel kestis kuni XIX sajandini.

TALLINNA ESIMENE PABERIVESKI

Omaaegne Tallinna Linnaarhiivi juhataja Otto Greiffenhagen käsitles esimesena Tallinna paberitööstuse tekkimist ja selle arengut teoses «Die Baltische Papierindustrie in Wort und Bild. Reval 1922». Selles märkis ta, et esmakordselt olevat Tallinna paberiveskit mainitud rae protokollis 25. septembrist 1677, mil arutatud paberimölder Johannes Wiedenbaueri palvet temaga vastava lepingu sõlmimise asjas. Selle teate alusel pühitses Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute Aktsiaühisus muide koos ajakirjandusega 25. septembril 1927 Tallinna paberitööstuse 250. aasta juubelit ja tähistas seda erilise mälestusraha löömisega. Järgnevate uurimiste käigus saadi Tallinna esimese paberiveski kohta täiendavaid materjale. 1935. aastal ilmus ajakirja «Vana Tallinn» I köite I vihikus R. Kenkmaa artikkel «Paberitööstuse tekkimisest Tallinnas, eriti selle uuestiasutamisest möödunud sajandil», milles näidati, et Tallinna paberitööstuse algust tuleb otsida hoopis varasematest aastatest. Täiendavaid andmeid selle kohta õnnestus leida Tallinna Linnaarhiivist.

Tallinna esimese paberiveski rajaja oli Lüübeki raamatukaupmehe Samuel Jauchi poeg raamatukaupmees Lorenz Jauch. Asudes Stokholmis, oli ta aastail 1642-1655 Turu ülikooli raamatute muretseja ja sai 1651. aastal kuninganna Kristiinalt privileegi Soome ja Eesti linnades raamatutega kauplemiseks. Tallinnas viibimise ajal tutvus L. Jauch siinsete oludega trükinduse ja raamatukaubanduse alal, sōlmis Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessori, linnaarsti ja linna kindlustustööde juhataja Gebhardt Himseliga (ka Himselius) lepingu selle poolt 1650. aastal koostatud kalendri kirjastamiseks. See kalender ilmus L. Jauchi kulu ja kirjadega ning trükiti Lüübekis. L. Jauch esitas 1650. aastal Tallinna raele märgukirja ettepanekuga rajada Tallinna uus trükikoda koos vaselõikeosakonnaga, et kirjastada ja trükkida gümnaasiumile vajalikke raamatuid ning ühtlasi avada Tallinnas ka raamatukauplus. Sel ajal töötas Tallinnas küll juba gümnaasiumi 1632. aastal rajatud trükikoda, kuid trükkali loiu tegevuse vastu valitses üldine rahulolematus.

L. Jauchi ettepanek oli 17. augustil 1650 rae koosolekul arutusel, kus temaga otsustati vastav leping sõlmida. Samaaegselt otsustati trükikoja ja vaselõikeosakonna sisseseadmist toetada 400 riigitaalri suuruse summaga. Eestimaa Rüütelkonna esindajate vahendamisel saadi uue trükikoja asutamiseks toetust ka riigilt. L. Jauch kolis 1652. aastal kogu perega Tallinna, kusjuures Turu ülikooli varustamist raamatutega jätkas ta kuni 1655. aastani. 1655. aastal sai L. Jauch soodsatel tingimustel linnalt suure maatüki Härjapea jõe äärest, seemisnahaveski kõrvalt, millele rajas oma suvemõisa, nn. «Jauchenthali» (millest tulenes hilisem Juhkental). See paiknes praeguse haigla alal V. Kingissepa nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi krundi kőrval. Tõenäoliselt oli Jauchil juba selle maa-ala omandamisel kava rajada sinna Härjapea jõe vee jõul töötav paberiveski, sest selleaegsete tsunftinormide kohaselt oli raamatukaupmeestel lubatud paberiveskeid asutada. See kavatsus sai hoogu juurde, kui Tartu ülikool 1656. aastal Vene-Rootsi sõja tõttu Tallinna evakueeriti, kus see kuni 1665. aastani Tallinna gümnaasiumi ruumides tegutses. Jauch avastas varsti, et Härjapea jõe ääres ei leidu tema krundi ulatuses sobivat paika, kuhu tammi võiks rajada ja paberiveski püstitada, ning palus seetõttu raelt maaalale juurdelõiget, mis talle ka lubati eraldada. Ent lubaduse täitmine viibis. Pealegi halvenesid Jauchi vahekorrad raega.

1664. aasta suvel suri L. Jauchi valduse kõrval asetseva katelsepaveski-vasepaja rentnik ja nii avanes võimalus seda ettevõtet kasutada paberiveski rajamiseks. Veski oli asutatud 1531. aastal linnalt renditud maa-alale (Masina tn. 6), kuid 1662. aastal müüdud mölder Peter Reinckele. Viimaselt rentiski L. Jauch vabanenud veski ja hakkas seda paberiveskiks ümber ehitama, laenates selleks raha ka veskiomanikult. L. Jauchi rajatud paberiveski võis juba 1664. aasta sügisel tegevust alustada, sest katelsepaveski ümberehitamine ei olnud eriti mahukas töö. Millal see just täpselt tegevusse astus, on nappide andmete tõttu selguseta. Tartus Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis talletatavates toimikutes leidub aga rohkesti vesimärke kandvaid kirju, mille paberipoogna ühel poolel asub vesimärk «narripea seitsme kuljuse ehk kõrinaga» ja teisel poolel eelmise vesimärgiga vastassuunaliselt paigutatud vesimärk «Reval» raamis, mis vaieldamatult tõestab paberi päritolu Tallinna esimesest paberiveskist. Tallinna esimese paberiveski toodangu kohta on varaseim kindlakstehtud aastaarv 1667. L. Jauchi rajatud paberiveski tegutses võrdlemisi lühikest aega. Jauchi võlausaldajad ahistasid teda pidevalt. Ka Tallinna raad ei andnud talle rahu, taotledes tema väljatõstmist eluruumidest, mis varem gümnaasiumi trükkalile olid kuulunud. Tema suvemõis oli läinud võlausaldajate valdusesse. L. Jauchi peamine võlausaldaja C. Corbmacher ütles 6. septembril 1667 obligatsioonid üles ja nõudis pandivalduse oksjonile määramist. Pärast korterist väljatõstmist siirdus Jauch peatselt Stokholmi ja tema kinnisvara «Jauchenthal» määrati oksjonile. Paberiveski omaniku korraldusel jätkas paberiveski tööd seni, kuni kaltsude tagavara jätkus, ja lõpetas siis tegevuse. Sellest ajast pärineb paber vesimärgiga «Jauchi-aegne narripea kuljustega» ja vastaspoolel asetsevate initsiaalidega «PR», s. o. Peter Reincke.

Jauchi rajatud paberiveski jäi kuni 1675. aastani seisma, mil kevadpühade paiku ilmus Tallinna paberimölder Johannes Wiedenbauer, kes paberiveski taastas ja tegevusse rakendas. Esimeses, 1676. aasta palvekirjas Tallinna raele kirjeldas Wiedenbauer lühidalt oma elukäiku. Ta olevat võõrsil kaua aega ausalt «paberivalmistamise kunsti harrastanud ja oskavat valmistada ka ammendamisvorme». Tallinnas olevat ta vana paberiveski leidnud, millel aga puudunud meister. Saanud kuulda, et Wiedenbauer ammendamisvorme ja paberit valmistama on õppinud, keelitanud veski omanik, Karjaveski mölder, siin teda «õnne katsuma» ning lubanud lagunenud veski omal kulul hädapäraselt korda seada, talle veski esimeseks aastaks tasuta kasutada anda ning selle hiljem odava hinna eest omanduseks müüa. Wiedenbauer seadis lagunenud veski 1675. aastal töökorda ja tahtis vastavalt kokkuleppele hakata «leiba teenima». Veski omanik P. Reincke olevat aga järgmisel, 1676. aastal J. Wiedenbauerilt 400 taalri tasumist hakanud nõudma. Põhjenduseks toonud ta asjaolu, et ta oli eelmisele paberimöldrile palju raha laenanud, mis jäänud tagasi saamata. See nõudmine tundus Wiedenbauerile ülekohtusena ja kõrgena, eriti seetõttu, et talvel olevat tal tervelt 1/3 toodetud paberist raisku läinud, kuna lagunenud ruumide tõttu ei suudetud paberit kuivana hoida. Uskudes P. Reincke lubadusi, jäänud ta Tallinna peatuma ega jätkanud «oma õnne otsimist mujal», ta ei saavat rentniku seisukorraga leppida, sest kogu Saksamaal kehtiva kutsetava kohaselt, millest ta kinni peab pidama, ei sobi temal kui paberimöldril viljaveski möldrile maksukohuslaseks olla, sest vastasel korral ei saaks sellisid pidada ega neid tavanõuete kohaselt rändama saata. Kuna veskialuse maa ülemomandiõigus kuulus linnale,

Kuna veskialuse maa ülemomandiõigus kuulus linnale, pakkus Wiedenbauer oma teeneid raele, rõhutades, et ka kuninglik kindralkuberner nägevat maa huvides meelsasti tema kohalejäämist. Ta palus seetõttu raadi lasta veskihooned ja sisseseade ära hinnata ja avaldas nõusolekut tasuda veski hind vastavatel tähtaegadel ning maksta linnale maarendina 15 riigitaalrit aastas. Kõikidest muudest avalik-õiguslikest kohustustest ja koormistest palus Wiedenbauer ennast vabastada ning tõotas neil tingimustel siia jääda, paberiveski täiuslikku korda seada ja nii head ning odavat paberit toota, nagu seda Saksamaal valmistatakse. Oma pakkumisele, mis Wiedenbaueri sõnade järgi tulevat ühiseks kasuks linnale ja kogu maale, lootis ta soodsat otsust ning lubas seda tasuda oma virga ja kvaliteetse tööga. J. Wiedenbaueri teistkordselt 18. mail 1677 raele esitatud palvekirja alguslausetest võib järeldada, et eelmisele palvele ta rahuldavat vastust ei saanud. Kirjas on mainitud, et tal tekkinud kavatsus kaltsude tagavara läbi töötada ja siis parema töökoha leidmiseks edasi rännata. 1677. aasta kevadel suri aga Karjaveski mölder. Wiedenbaueri lahkumiskavatsusest kuulda saanud, tegi möldri lesk talle ettepaneku soodsa kokkuleppe alusel kohale jääda ja tööd paberiveskis jätkata. Arvestades rahutut aega, võtnud Wiedenbauer pakkumise vastu. Pealegi avanes J. Wiedenbaueril nüüd võimalus paberiveski omanikuks saada. Tolleaegsete kommete ja arusaamade järgi oli see endastmõistetav ja rae poolt isegi otse ette nähtud, et linnaveskite surnud möldri või mõne teise koha täitmisel sai ametiõigused see sell või meister, kes nõustus abielluma oma eelkäija lesega või kosima selle tütre.

Sama teed Tallinna paberiveski omanikuks saamiseks kavatses nüüd kasutada ka Wiedenbauer. Enne tahtis ta end aga igati kindlustada ja taotles selleks raelt privileegi ainuõigusliku paberiveski rajamiseks ning kaltsude kokkuostmiseks, sest muidu ei saavat ta paberitoodangut täiusele viia. Rae otsusega 25. septembrist 1677 tuldi peaaegu kõikides punktides J. Wiedenbaueri soovidele vastu. Ta vabastati kaheks aastaks, mil ehitustööd kestavad, linnarendist; rendiks määrati ettepaneku kohaselt 15 riigitaalrit aastas; tal lubati linnas paberikauplus avada ja anti ainuõigus kaltsude kokkuostmiseks linnasarase piirkonnas; lubati aiamaad paberiveskis töötajate varustamiseks aiasaadustega ja lähedal asetseval mäekünkal maa-ala uue kuivatushoone püstitamiseks. Avalikõiguslikest koormistest vabastati ta ainult vahikorra ja valliehitamise kohustuste osas ja sedagi ainult rahuajaks. Paberimölder J. Wiedenbauer jäi nüüd Tallinna, abiellus 7. mail 1678 paberiveski surnud omaniku Peter Reincke tütre Elisabethiga ja sai kaasavaraks ihaldatud paberiveski. Ta seadis paberiveski korda ja asus tööle. Paberitoodang ei saanud väga suur olla, sest puudus küllaldane hulk kaltse (kaltsude korjamisega tegutsesid kaks kaltsukogujat). Toodangu turustamist halvasid kõrged tollid, kusjuures toll oli ühtlane kogu paberitoodangule ja mitte liigitatud vastavalt paberisordile. Seetõttu palus Wiedenbauer 1679. aastal raadi alandada renti 15 riigitaalrilt 10 riigitaalrile. Sellele vaatamata esines endise L. Jauchi suvemõisa «Jauchenthal» uus omanik J. D. Corbmacher 1688. aasta kevadel kavaga rajada oma maa-alale uus paberiveski, kusjuures veejõu saamiseks kavatses ta kasutada Wiedenbaueri paberiveski paistiiki ja tammi. J. Wiedenbaueri protesti peale tegid eksperdid kindlaks, et Härjapea jõgi kahte veskit korraga samal tammil käitada ei suudaks, või siis ainult kevaditi ja sügiseti suurvee ajal. J. D. Corbmacher loobus lõpuks oma kavast, kuid nõudis Wiedenbauerilt jõe omapoolsele kaldale kivimüüri rajamist, et paistiigi ega veski vana (heit)vesi tema maad ei kahjustaks. Wiedenbauer oli sellega päri ja lubas isegi vabatahtlikult edaspidi linnale 10 riigitaalri võrra kõrgemat aastarenti tasuda, s. o. 25 riigitaalrit aastas. J. Wiedenbauer täitis oma lubadused, ehitas vajalikud kaldakindlustused jne. ning 19. juunil 1689 määrati kindlaks ka paisutuse kõrgeim nivoo kaitsemüürile märgitud ristiga. 21. mail 1690 sõlmiti temaga uus leping, millega muuseas lubati veskile ehitada teine vesiratas ja tagati temale ning pärijatele veski takistamatu kasutamise õigus ja samaaegselt uute paberiveskite asutamise keeld Tallinnas. Pärast teise vesiratta valmisehitamist töötas J. Wiedenbauer kahe ammendamispütiga, kasutades 4-6 selli ja abi-jōude. 1690. aastal märgib ta, et valmistab head trükipaberit ja pakkimispaberit, mida eksporditakse Rootsi. Sel puhul tuli maksta aga tolli nii Tallinnast väljaveol kui ka Rootsi sisseveol. Wiedenbauer kurtis raele esitatud kirjas, et Stokholmis koheldakse teda tollimaksude määramisel kui välismaalast. Tegelikult see nii ka oli seoses Rootsi koloniaalpoliitikaga siinse provintsi suhtes. Põhjasõja ajal valmistas J. Wiedenbaueri paberiveski suurtes kogustes sõjaväele vajalikku padrunipaberit. Ent samal ajal paberiveski olukord ometi halvenes. Paberimölder J. Wiedenbauer suri 1705. aasta juulis. Linnaraad määras 25. septembril 1705 raeliikmete hulgast komissarid, kes pidid paberimöldri võlausaldajate ja sellidega kokkuleppe sobitama, et säilitada paberiveski heas sei-sukorras ja jätkata selle tegevust. J. Wiedenbaueril jäi 14. VIII 1706 esitatud kokkuvõtte järgi 1154 riigitaalrit võlga. Wiedenbaueri väimees C. J. Krull (Kroll) - endine linna vahtkonna veltveebel - püüdis kokkuleppel suurema grupi võlausaldajatega paberiveskit edasi majandada. 1706. aastal kurtis C. J. Krull, et paberi turustamisega on suuri raskusi, samuti polevat küllaldaselt kaltse, sest isegi neli kaltsukorjajat ei saavat nii palju kaltse, kui J. Wiedenbaueri ajal enne sõda kaks kaltsukorjajat koguda suutsid. Ka lebavat Stokholmis turustamatult 100 riigitaalri eest paberit. Võlausaldajad nõudsid 5. juulil 1707 taas paberiveski oksjonile määramist, märkides, et Krull kui õppimata ja paberi-valmistamises võhik ruineerib veski. Kaebuse arutamisel rae koosolekul märkis rae ülemsekretär, et oksjonile määramisel muutuks paberiveski sõjaolude tõttu kivivareks ja soovitas oksjoni edasi lükata. 1707. aasta augustis teatas C. J. Krull, et tema ei suutvat paberiveskit pidada, kuna ei saavat enam kaltse, ja sellestki, mis varus, ei tasuvat paberit valmistada, kuna puuduvat turustamise võimalused. Ta palus paberiveski ära hinnata ja soovis sellest vabaneda. Ta kaebas end paberiveski läbi raskelt võlastunud ja äärmisse vaesusse sattunud olevat, nii et ta oma armetute lastega ja ka äia vaeslastega nälgima peab, kuna nad peaaegu üheksa päeva ainult paljast vett ja leiba söönud. Paberiveski hinnati ära ja 1708. aasta märtsis müüdi see Uue-Salatsi Svetciemsi paberiveski rentnikule Heinrich Tillningerile 710 riigitaalri eest. Linnarendiks määrati rae poolt 20 riigitaalrit aastas. Põhjasõja mõjul oli majanduselu soikus, mistõttu uus paberimõlder H. Tillninger palub 1709. aastal raelt oma maksete moratooriumi. Palve juurde esitas ta andmed paberiveskis toodetavate paberiliikide kohta, märkides ühtlasi iga liigi valmistamise kulud riisilt. Paberiveskis valmistati liimitud ja liimimata kartuššpaberit, liimitud padrunipaberit, kolme liiki tubakapaberit, kolme liiki trükipaberit, kahte liiki nõelapaberit, kahte liiki pappi ja halli makulatuuri ehk pakkimispaberit.

Majanduslike raskuste tõttu tunnistas Tillninger 14. mail 1709 end maksujõuetuks. Võlausaldajate nõudel müüdi paberiveski juba 19. mail 1709 Johann Albertile. Paberiveski edasise tegevuse kohta puuduvad andmed. Järgmisel aastal haaras sõjategevus kogu Eesti ala. 29. septembril 1710 kapituleerus Tallinn võidukatele Vene vägedele. Seisma jäänud paberiveski ehitati 1731. aastal rae korraldusel ümber katelsepaveskiks-vasepajaks ja renditi katelseppade tsunftile. Sellega ka Tallinna esimene paberiveski likvideerus. Alles järgneval sajandil taaselustus paberitööstus Tallinnas Viktor Kingissepa nimelise Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi asukohal.

18. sajandi teisel aastakümnel alustas Haimre mõisas Läänemaal tegevust Sulu paberiveski. Arvatavasti jätkas Tallinna paberiveski meister koos sellidega seal oma kutseoskuse rakendamist.

1730-ndail aastail alustas paberiveski tegevust ka Räpinas.

TALLINNA PABERITÖÖSTUSE TAASELUSTUMINE

Eesti liitmisest tugevneva ja laieneva Venemaaga oli möödunud rohkem kui sajand, mil paberitööstuse elustamine Tallinnas uuesti päevakorrale kerkis. Selleks ajaks oli paberiveski jõudnud juba areneda paberivabrikuks. Tööstuslik revolutsioon alustas võidukäiku ka paberitööstuses. Selle üleminekuprotsessiga ongi seotud Tallinna esimese paberiveski järglase sünd uuel kujul 19. sajandi teisel veerandil.

Meenutagem, et esimese patendi paberimasina peale võttis tuntud Pariisi trükkal, Didot' paberiveski juhataja N. L. Robert 1799. aastal. Järgneval aastal oli ta selle sunnitud loovutama Didot'le, kes omakorda müüs patendi Inglismaale. Vennad Henry ja Sealy Fourdrinier täiendasid uut leiutist 1804. aastal pöörleva lindiga. See võimaldas valmistada nn. «lõputa paberit». Selle täiendusega rakendati masinad vendadele Fourdrinier'dele kuuluvas Inglismaa esimeses paberivabrikus tööle. Masina tootmisvõimsuseks oli 750 kg paberit ööpäevas. Paberi laius oli seejuures 80 sm.

Venemaal tõstis valitsus paberimasina rakendamise küsimuse üles 1813. aastal. Mõnes allikas seostatakse seda Aleksander I viibimisega Inglismaal, kus ta olevat külastanud ka Fourdrinier'de paberivabrikut. Igal juhul saadeti senaator D. P. Tatištšev 1813. aasta sügisel vastava eesmärgiga Londonisse, kus ta saavutaski eelkokkuleppe Fourdrinier'de ärikaaslase Fr. W. Wistinghauseniga. Viimane pärines, muide, Tallinna kaupmehe ja raehärra perekonnast. Järgneval aastal koostatud täpsustatud lepingu kohaselt pidi Wistinghausen koos tema poolt valitud meistritega ja vajalikuks peetud seadmetega Venemaale sõitma, kus kavatseti ehitada ja tööle rakendada 10 paberimasinat. Et masinate ja ka meistrite Inglismaalt välismaale viimine oli tollal keelatud, kasutati seejuures osaliselt Vene sõjalaeva «Arhipelag», mis ei allunud tavalisele piirikontrollile. Wistinghausen ise koos oma meistrite ja seadmetega saabus siiski kohale Inglise kaubalaeval. Venemaa esimese paberivabriku asukohaks valiti Peterhof. Kolm aastat kulus hoonete ja seadmete ehitamiseks ning 1817. aastal alustas vabrik kahe paberimasinaga tegevust. Ent oodatud kasumi asemel tootas Peterhofi paberivabrik Wistinghauseni juhtimisel kahjumiga. Peterhofis omandatud kogemuste ja rahadega otsustas Wistinghausen Tallinna uue paberivabriku rajada, nüüd juba eraettevõttena. Selleks ostis ta 1823. aastal Ülemiste veerel paikneva vanutusveski (endine kruubiveski). Taotlus enda kätte saada ka naabruses asuvat vaseveskit jäi tollal tulemuseta, kuna see oli pikemaks ajaks renditud sepaameti vanemale J. S. Steinbergile. Küll aga omandas Wistinghausen järgneval aastal vaseveskist allpool teise vanutusveski. Riigilt ostis Wistinghausen Lasnamae uuslinna veevarustuseks aastail 1801-1804 ehitatud, kuid kasutamata seisva mitmekorruselise pumbamaja hoone. Paberivabriku ehitustööde algus venis, sest paberimasina ehitamiseks ja rakendamiseks oma eraettevõttes vajas Wistinghausen valitsuse luba ning oma ürituse kindlustamiseks privileegi. Vastava taotlusega esines ta 1824. aasta suvel. Seda kaaluti mitmes instantsis ja seejuures märgiti, et 20. aprillil 1814 Wistinghauseniga sõlmitud lepingus nähti ette kümne paberimasina ehitamine, tegelikult piirduti vaid kahega. Vastutasuks otsustati Wistinghauseni taotlus rahuldada ja anda talle valitsuse privileeg kümneks aastaks paberimasinale, mis on varustatud viltkalevist valmistatud pöörleva kuivatuslindiga nn. «loputu paberi» valmistamiseks. Privileegi kinnitas tollal Venemaa majanduselu juhtiv isik - rahandusminister Kankrin. Selleks ajaks oli Wistinghausenil häid kogemusi ka keemilise pleegitamise alal, mida rakendati Peterhofi paberivabrikus 1823. aastast. 1825. aasta kulus ettevalmistusteks ja 1826. aastal algasid Tallinnas Venemaa teise paberivabriku tegelikud ehitustööd. 1828. aastaks olid hooned üleval ja alustati seadmete valmistamist ning paigaldamist. Osa ehitatava vabriku seadmetest valmistati kohapeal ja sellega peaks olema seletatav ka Tallinna vanima masinatehase tekkimine 1828. aastal rajatava paberivabriku naabrusesse (praeguse Masina tänavas asuva Tallinna Mõõduriistade Tehase asukohas). Enne kui Tallinnas ehitatav paberivabrik valmis sai, tekkis Fr. Wistinghausenil aga tõsiseid pahandusi Peterhofi paberivabrikus. Teda süüdistati oma ülesannete lohaka täitmise kõrval ka riigi summade kuritarvitamises. Ilmselt olid süüdistused põhjendatud, kuid omajagu teravdas olukorda temale kümneks aastaks antud privileeg paberimasina rakendamiseks, mida mõningate ringkondade poolt Venemaa paberitööstuse arengut pidurdavaks teguriks loeti, teiste poolt aga ohtliku konkurentsina võeti.

Just neil aastail kasvas kiiresti nõudmine paberile. Paberiveskite arv Venemaal suurenes aastail 1796-1830 kahekordseks: 72-lt 142-le, arvestamata Peterhofi paberivabrikut. 1829. aasta alguseks kõrvaldati Fr. Wistinghausen Peterhofi paberivabriku direktori kohalt. Sellele järgnes Tallinna rajatava paberivabriku sekvestri alla määramine. Pole selge, kas see sõltus kümne aasta peale antud privileegist või tulenes lihtsalt asjaajamise venivast käigust, kuid alles 1836. aastal määrati lõpuni ehitamata paberivabrik Tallinnas müügile. Selle omandas enampakkumisel Räpina paberiveski rentnik J. W. Donat. Viimane oli pikemat aega edukalt juhtinud Räpina paberiveski tegevust, kusjuures siin oli toimunud ka üleminek pärisorjuslikult töölt vabapalgalisele tööle. 1832. aastal oli Donat Räpinas hakanud valmistama katusepappi tahvlites, mis näib olevat tema enda leiutis. Alles järgmisel aastakümnel hakati katusepappi tegema Saksamaal. Võimalik, et eeskujuks sai Donati katusepapp. Ka Venemaal tutvustati Donati katusepappi kui ainulaadset uut ehitusmaterjali, mis linnades edukalt endisi laud- ja õlgkatuseid asendas. Paberivabriku töökorda seadmist juhatas J. W. Donat, kes nüüd Tallinna elama asus. Paberimeistri kutse oli Räpinas omandanud juba ka tema poeg. Pärast korrastamist ja täiendavaid ehitustöid alustati paberivabrikus 1838. aastal tegevust esialgu tõrtest ammutamise menetlusel. Paberimassi ettevalmistamine kaltsudest toimus ühel kaltsupurustusmasinal ning neljal hollendril. Vesiratta kõrval pandi selleks tööle 36-hobujouline aurumasin (Tallinnas esimene). Vabriku tegevust käsitlevas 1841. aastal ilmunud artiklis öeldakse, et oskustöölistest on puudus ja et neid peab alles välja õpetama, mistõttu kümnest ammutustõrrest on tööle rakendatud ainult kuus. Aastatoodanguks märgitakse 10 000 riisi paberit (arvestamata makulatuuri) ja 250 000 tahvlit pappi, kokku 40 000 rubla väärtuses.

Tööliste arv Ülemiste paberivabrikus ulatus 1841. aastal 125-ni; tööliste hulgas oli 39 naist ja 24 last. Kuna Donatil polnud kasutada suuremat kapitali, tekkis temalgi majanduslikke raskusi, mis ei võimaldanud ettevõtet vajalikult välja arendada. Sellega seoses esitas ta 1840. aasta suvel rahandusministeeriumile palve enda vabastamiseks maksudest kümne aasta jooksul. Seisukoha võtmiseks saadeti ministeeriumi inspektor kohapeale olukorraga tutvuma. Tema ettekanne koos muude dokumentaalmaterjalidega on tänini säilinud ja annab ettevõtte tolleaegsest tegevusest ülevaate. Esitatud aruanne andis ettevõtte tegevuse kohta hea hinnangu. Selles öeldakse muuseas, et «see vabrik on üks parimaist omal alal» Venemaal. Paberi kvaliteet öeldi hea olevat. Paberit turustati Eesti- ja Liivimaal, Soomes, Peterburis, Novgorodis ja Pihkvas. Erilist tähelepanu köitis aga Donati katusepapp. Viimase kõrval oli ta uudisartiklina hakanud valmistama ka veel erilist laevapappi, mida kasutati puidukahjurite tõrjena laeva sisekülgede katmiseks. Donati initsiatiivi soodustamiseks otsustati rahandusministeeriumis tema palve maksudest vabastamiseks rahuldada. Võib lisada, et Donati katusepapile andsid hea hinnangu ka hilisemad komisjonid, kes pidid selgitama selle vastupidavust ja tuleohutust katusekattena. Kirjelduste järgi näib, et see sarnanes tänapäeva ruberoidiga. Donati katusepapi kallima liigi valmistamisel oli isegi tinapulbrit kasutatud. Ühtlasi laskis Donat katusepapi paigaldamiseks vajalikke spetsiaalseid papinaelu valmistada. Nende tootmiseks rakendati endist vaseveskit (kus 17. sajandil oli tegutsenud paberiveski), mille Donat oli omandanud ja paberivabrikuga ühendanud. 1842. aastal rentis Donat selle osa ettevõttest välja ja sellest kujunes iseseisev masinatehas (praeguse Masina tänavas asuva Tallinna Mõõduriistade Tehase asukohta).

Kuna Donat oli uusi lahendusi ja võimalusi otsiva iseloomuga ettevõtja, siis mõistagi oli ta huvitatud oma ettevõtte täiustamisest paberimasinaga. Selles osas oli Donatil heaks nõuandjaks ja ka krediidiga toetajaks Tallinna majanduselus tollal kõige väljapaistvam isik - raamatukaupmees ja mitmesuguste uute tööstusettevõtete rajaja Georg Eggers. Nõnda otsustatigi ettevõtet täiendada tolle aja paberitööstuse eesrindliku tehnikaga. Pariisi firmalt Sandford & Varell telliti paberimasin, mis saabus kohale 1843. aastal ja rakestati prantsuse inseneri juhtimisel. See oli väga oluliseks, tööstuslikku murrangut tähistavaks sündmuseks Eesti paberitööstuse ajaloos. Endastmõistetavalt oli tegemist alles uue tehnika esimeste sammudega, sest paberimasina efektiivsus suurenes kiiresti 19. sajandi teisel poolel kuivatussilindrite süsteemi täienemisega. Seda iseloomustavad ka Tallinna esimese paberivabriku tootmisnäitajad. Paberitoodang oli siin 1842. aastal ulatunud 14 878 riisini. 1844. aastal valmistati masina abil 18 340 riisi. Toodangu väärtus koos papiga kasvas vastavalt 49 000 rublalt 57 000 rublani. Samal ajal vähenes täiskasvanud meestööliste arv vabrikus 62-lt 45-le ja naistööliste arv 36-lt 25-le, seega ligi 30 protsendi vorra. Laste arv kasvas aga 24-lt 30-ni ja ilmselt jäi nende ülesandeks peamiselt paberi kuivatamine ning pakkidesse lugemine. Pärast masina rakendamist paranes ka paberi kvaliteet, mille tulemusena makulatuuri osa toodangus vähenes 24 protsendilt 15-le (Räpinas 1817. aastal üle 30 protsendi, 1820. aastal ligi 50 protsenti). Võis oodata, et järgmistel aastatel toodang veelgi kasvab ja uus masin end majanduslikult õigustab. Ent 1845. aastal tekkisid Donatil raskused Tallinna magistraadiga Ülemiste järvest saadava vee pärast seoses linna tolleaegse veevarustuse ümberehitamisega. Vabrikusse voolav vesi oli reguleeritav lüüsidega, mille võtmed jäid magistraadile. Põhjendades vee vähesusega suvekuudel, suleti lüüsid 1845. aastal alates juuni algusest kuni 15. oktoobrini täielikult. Mõistagi ei saanud neis tingimusis ettevõtte normaalsest tegevusest enam kõnelda. Uue paberimasina muretsemisega oli Donati võlakoorem suurenenud ja ettevõtlikkus teda vaid ruineerinud. Kuhjunud raskustest koormatuna sureb ta 1847. aastal. Paberivabrik määrati võlgade katteks oksjonile ja selle omandas 1849. aastal Donati ärikaaslane Georg Eggers 28 100 hõberubla eest. Seejuures märgitakse, et paberimasin on heas töökorras. Eggersi majanduslik baas oli tugevam, pealegi oli tal häid ärilisi sidemeid ja kogemusi ning energiatki jätkus rohkem.

Kuna suvise veevähesuse tõttu ei saadud veejõudu enam rakendada, laskis Eggers paberivabrikusse veel teise aurumasina üles seada. Täiendati ja uuendati teisigi seadmeid ning Tallinna Ülemiste paberivabrik jätkas konkurentsivõimelisena tegevust. Ent juba 1851. aastal Georg Eggers suri ja paberivabrik läks rendi alusel paberimeister Peeter Verrevsoni kätte. Viimane pärines Räpinast. 1845. aastal oli ta Kloogal ühe vesiveski rentinud, mille paberiveskiks ümber ehitas. 1847. aastal valmistas ta siin 475 riisi jämedamat sorti paberit ja ka pappi, kokku 1840 rubla väärtuses. See uus paberivabriku valdaja polnud ettevõtte tehnilisest täiendamisest huvitatud, vaid püüdis võimalikult ökonoomsemalt ja endale kasulikumalt majandada. Nõnda möödus ligi kolm aastakümmet Ülemiste paberivabrikus sellel tehnilisel baasil, mis 19. sajandi teisel veerandil välja oli kujunenud. Olgu märgitud, et just sellal, kui Ülemiste paberivabriku seadmed üha enam vananesid, toimus kogu Venemaa paberitööstuses juba laial rindel uuele tehnikale üleminek. Võrdluseks võib märkida, et 1850. aastal hinnatakse Venemaa paberitööstuse 159 ettevõtte toodangut kokku 1,5 - 2 miljonile riisile 3,2 miljoni rubla väärtuses, seega keskmiselt 10 000-13 000 riisi ja veidi üle 20 000 rubla ühe ettevõtte kohta. Samal ajal ulatus Peterburis uue tehnikaga varustatud Neeva paberivabrikus ainult ühe paberimasina toodang 60 000 riisini. Uue tehnika levimisega muutus veelgi teravamaks paberitööstuses toorainena kasutatud kaltsude puudus. Seoses Räpina paberiveski tegevusega kõneles sellest omal ajal juba A. W. Hupel. O. W. Masing kirjutas paberi tegemisest õlgedest ja jõelimast (Wasserwatte) ning lisas, et nii üht kui teist paberit tuntakse Eestis: «Essimest tehhakse Rootsis, ja saime seda seält; töist tehti katseks Roptsche vabrikus, Peterburi liggidal, ja sadeti meile seda Peterburist.»

Kaltsude organiseeritud kokkuostmine näitas, et ka selle tooraine osas oli olulisi reserve, mis toodangut mõnevõrra laiendada võimaldasid. 1840-ndail aastail intensiivistusid üldiselt kõikjal katsetused ning otsingud paberi toorainebaasi laiendamiseks. Õlgede, linavarte ja mitmesuguste jäätmete kõrval võeti kasutusele pilliroog, kõrkjad jne. Selles suhtes on huvitav 1840. aastal «Inlandis» avaldatud mõte, et kui Põhja-Ameerikas valmistatakse kõrkjast tugevat ja head kirjutuspaberit, siis peaks ka meie jõgede kõrkjarikkused paremat kasutamist leidma kui ainult katuste katteks ja sõnnikuks. See aktuaalne küsimus lahenes järgnevail aastakümneil puidu kasutuselevõtmisega, mis ühtlasi lõi uued võimalused paberitööstuse edasiseks laiendamiseks kiiresti täieneva tehnika baasil. Tööstuslik murrang Venemaa paberitööstuses algas 19. sajandi esimesel poolel, kuid see haaras esialgu vaid üksikuid ettevõtteid. Laiemalt tungis uus tehnika paberitööstusse 19. sajandi kolmandal veerandil, nagu seda iseloomustavad allpool esitatud koondandmed.

Venemaa paberitööstuse areng aastail 1850-18908

• * * * * * * * * * * * * * *

Seejuures tuleb arvestada hindade langust 1850-ndate aastate esimesel poolel ja stabiliseerumist aastakümne teisel poolel seoses tarbimise kasvamisega. 1860-ndate aastate esi-mesel poolel tõusid paberihinnad seoses tekstiilihindade üldise tõusuga (kodusõda Põhja-Ameerikas aastail 1861- 1865), millele järgnes tugev langus 1865. aastast alates. Sisseveetud paberi keskmine hind oli 1856. aastal ümmarguselt 20 rubla, 1862. aastal niisama palju, 1864. aastal ligi 22 rubla ja 1865. aastal 11,3 rubla puudalt. 1870. aastaks langeb sisseveetud paberi hind 8 rublale ja 1879. aastaks 7,5 rublale puudalt. Sisemaise toodangu keskmiseks hinnaks võib viimasel puhul arvestada ligi 4 rubla, samuti ka 1890. aastal. Hindade langus seostus mitmete tegurite ühtelangemisega, nagu paberitööstuse tehnika areng, tekstiilihindade üldine tagasiminek ja paberi valmistamisel uue, odava tooraine - puidu kasutuselevõtmine. Venemaal jäi paber siiski veel suhteliselt kalliks ning ka produktsioon ja tarbimine võrdlemisi tagasihoidlikuks. Nii arvestati 1884. aastal kapitalistlikult enam arenenud maades paberitoodangut ühe elaniku kohta Inglismaal, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal 10-11, Prantsusmaal 7,3, Hispaanias, Itaalias ja Austrias 4-5 naela.

Venemaal arvestati paberitööstuse toodanguks 1879. aastal 2,5 miljonit puuda, seega umbes 1 nael elaniku kohta. Tarbimise osas tuleb arvestada sissevedu (1879. aasta ametlikel andmeil 0,5 miljonit puuda). 1890. aastaks suurenes paberi kogutoodang Venemaal 5 miljoni puudani (sissevedu vähenes 249 000 puudale).

Venemaa paberitööstuse arengu üldine taust aitab mõista ning hinnata paberitööstuse olukorda Eestis. Tallinna Ülemiste paberivabrikus registreeriti 1865. aastal 22 töölise toodangu koguväärtuseks ainult 14 000 rubla.

Ülevenemaaliste andmetega võrreldes jääb Ülemiste paberivabrik kaugele maha keskmisest toodangust ühe ettevõtte kohta. Toodangu suhtes ühe töölise kohta ületab ta vaid üsna vähe keskmist taset. Tallinna Ülemiste paberivabrikust läks isegi ette Räpina paberiveski. 1860. aastal töötas selles 80 töölist ja paberit valmistati 18 000 rubla väärtuses. 1873. aastal pandi Räpinas üles esimene paberimasin. 1879. aastaks vähenes tööliste arv siin 71-le, toodang aga kasvas 100 000 rublani (ligikaudu 400-500 tonnini). Ülemiste paberivabrikus oli samal ajal 21 töölist ja toodangu väärtus ulatus 27 000 rublani. Ligikaudselt arvestatuna ulatus toodangu kogus 100-150 tonnini. 1879. aasta sügisel müüsid Georg Eggersi päranduse hooldajad paberivabriku 40 000 rubla eest A. Parissonile. Ilmselt ei rahuldanud ettevõte aga uue omaniku lootusi ja juba 1881. aasta kevadel müüs ta selle edasi A. Hradezkile. Tegevust jätkati endisel tehnilisel baasil, kuid 1880-ndail aastail toodang mõnevõrra siiski laienes (1884. aastal 39 000 rubla). Arvestades paberitööstuse taseme üldist tõusu pidi Ülemiste paberivabriku konkurentsivõime paratamatult nõrgenema.

Pealegi asutati 1887. aastal Tallinna veel teinegi paberivabrik. Nimelt sai Tallinna kaupmees Eduard Johansen soodsatel tingimustel osta Peterburist vana mahavõetud paberimasina, mis mõnevõrra rekonstrueeriti ja Härjapea jõel asuvas Jaani-veskis (kujunes järk-järgult praeguseks Tallinna Paberivabrikuks) üles pandi. 1890. aastal töötas selles ettevõttes 58 töölist. 6 silindriga paberimasinal valmistati 450 tonni trüki- ja pakkimispaberit 71 000 rubla väärtuses. Paberi valmistamiseks kasutati siin ka juba puitmassi, mida esialgu Soomest toodi (1893. aastal rajati puupapivabrik Kohilasse, 1898. aastal Joaveskile ja 1899. aastal Türile). Ülemiste paberivabrikus töötas paberimasin samuti 6 silindriga, kuid toodang ulatus 1890. aastal ainult 200 tonnini. Seadmed olid aastakümnete jooksul vananenud ja ettevõtte rekonstrueerimise vajadus muutus üha teravamaks. Ent just 1890-ndail aastail hakkas paberitööstuse toorainena üha suuremat tähelepanu võitma tselluloos. Sulfittselluloosile oli 1878. aastal patent võetud. Sellele järgnesid esimesed tselluloosivabrikud, mille toodang ulatus esialgu vaid üksikute tuhandete tonnideni aastas. Teiste hulgas alustas 1884. aastal Saksamaal Mannheimis tegevust «Waldhofi» tselluloosivabrik, andes ööpäevas ainult 20 tonni toodangut. Ettevõtte tegevus laienes aga kiiresti ja vahest just teated tema edukäigust andsid grupile Tallinna «bürgeritele» mõtte alustada tselluloosi valmistamist ka Tallinnas. Ürituse eesotsas seisis Ernst Osse. Koos C. Riesenkampffi ja insener T. Mitscherlingiga moodustati 1893. aastal usaldusühing Ernst Osse & Ko. Tselluloosivabriku rajamiseks otsustati kasutada vananenud seadmetega Ülemiste paberivabrikut, mis oma asukohalt näis selleks sobivat. Ka paberivabriku seadmeid oli võimalik osaliselt tselluloosi tootmiseks kasutada. 1893. aasta märtsis sõlmiti Ülemiste paberivabriku ostu-müügileping, mis määras ettevõtte edasise arengu suuna. Sellega algab ka uus peatükk ettevõtte ajaloos. Tööliste elust ja olukorrast on vaadeldud perioodil vähe andmeid. Üldiselt töötati varahommikust hilisõhtuni, nii kuidas suudeti. Tõsi küll, käsitööliste jaoks olid kujunenud välja oma tavad tööpäeva pikkuse ja muudegi töötingimuste suhtes, mis mõningal määral kajastuvad rae poolt kehtestatud ja trükitult väljaantud nn. taksides. Nende järgi oli Tallinnas teatud kutsealadel tööpäeva pikkusena ette nähtud 10 tundi. 1835. aastal ilmus Venemaal esimene vabrikuseadus, mis reguleeris vabrikantide ja tööliste vahekorda, ent peamiselt esimeste huvides. Vabrikutes kujunesid oma sisekorrad ettevõtja poolt määratud töötingimustega. Nõnda oli see ka Ülemiste paberivabrikus, nagu selgub ühe töölise abisaamise pöördumisest esiteks politseimeistri, siis Eestimaa kuberneri poole. Nimelt soovis Peterburist värvatud obroki-tööline Pjotr Petrov Donati paberivabrikust 1842. aastal lahkuda, kuid tal oli kahe kuu palk saada, mida talle välja ei makstud (kokkuleppe kohaselt pidi ta saama 120 rubla aas-tas). Et töölistest puudus oli, püüdis Donat teda ja ilmselt ka teisi sellega kinni hoida, et pidas osa palka enda käes n .- ö. kindlustusena. Oma seletuskirjas märgib Donat, et vabriku sisekorra järgi peab ta igal töölisel ühe kuu palga kuni lepinguaja lõppemiseni kinni (tavaliselt oli leping hooaja või aasta peale), et ta võiks end sel puhul, kui tööline haigestub, hakkab jooma või mõnel muul põhjusel töökohustust ei täida, kaitsta kahjude vastu.

Sellest seletusest aitas Petrovi nõudmise tagasilükkamiseks. Samuti oli tööstuse arengu varasemal perioodil iseloomulikuks nähtuseks laste tööjõu väga ulatuslik kasutamine, seda ka Ülemiste paberivabrikus. Pärast paberimasina töölerakendamist moodustasid lapsed siin ligi 30 protsenti tööliste üldarvust. Nendegi tööpäeva pikkus ulatus õhtuni. Töölisliikumise tugevnemisel ja suurstreikide puhkemise tagajärjel suurtes tööstuskeskustes, sealhulgas ka Narvas, oli tsaarivalitsus sunnitud vabrikuseadusandlust laiendama ja konkretiseerima. 1882. aasta 1. juuli seadusega (kehtiv 1. maist 1884) keelati alla 12-aastaste laste töölevőtmine ja piirati 12-15 aasta vanuste tööpäeva pikkust. Sellest peale kaob vabrikute aruannetes laste registreerimine töölistena. Ilmselt jätkus laste töö mitteametlikult veel mitmetel aladel, sealhulgas ka paberivabrikutes. Vastava järelevalve-institutsioonina loodi küll vabrikuinspektsioon, kuid Eestimaa kubermangu see esialgu otseselt veel ei jõudnud. 1885. ja 1886. aastal täiendati veelgi vabrikuseadlust, kuid üldine tööpäeva pikkus jäi ikkagi piiramata. 1894. aastal reorganiseeriti vabrikuinspektsioon. 18 tööstuslikult enam arenenud kubermangu nimetati vanemvabrikuinspektorid, sealhulgas ka Eesti- ja Liivimaa kubermangu. Neile allusid jaoskonnainspektorid. Unustamata tsaariaegse vabrikuseadluse kriitikat tuleb selles siiski näha olulist sammu edasi võitluses töölisklassi olukorra parandamise eest. Tallinn oli tollal veel peamiselt kaubanduslik ja käsitööstuslik keskus. Kogu töölisliikumise raskuspunkt Eestis oli koondunud suurtööstuslikku Narva. Alles 19. ja 20. sajandi vahetusel muutusid suurtööstuse kiire laienemisega ka töölisklassi võitlusjõudude paiknemise vahekorrad Tallinna kasuks. Selleski on oma koht Ülemiste paberivabriku baasil kujunenud Tallinna tselluloosivabrikul.

A. Kivi, O. Karma, E. Jaanvärk