Kronoloogia

KRONOLOOGIA ja AJALUGU

Viljatöötlemise ajaloost, L. Aarma

Kuvatõmmis ajalehest, lk 15

Kuvatõmmis ajalehest, lk 16

RAPLAMAA SÕNUMID, 7. märts 2018 Nr 3 (259) Väljaandja: OÜ Nädaline  ; Rapla 79511, Viljandi mnt 6, tel 489 2133, 5567 3260, Toimetaja Tõnis Tõnisson, e-post: tonis.tonisson@sonumid.ee; KODULOOLANE, Viljatöötlemise ajaloost Raplamaal – veskid; Liivi Aarma.

Põllupidamise kõrval oli maal teiseks suuremaks tegevusharuks viljatöötlemine. Enne vee või tuule jõul töötavate veskite ilmumist jahvatati leivavilja käsikiviga, mis jäi kasutusse ka veskite levides. Käsikivide konstruktsioon oli igal pool ühesugune - kaks üksteise peal asetsevat maakivist raiutud silindrikujulist kivi läbimõõduga 50-60 cm ning kõrgusega 12-15 cm, kusjuures pealmist kivi sai kõrgemale või madalamale lasta, reguleerides nii kivide vahet vastavalt sellele, kui peent või jämedat jahu sooviti. Ülemise kivi küljes oli käsipuu, millega kivi ringi aeti.

13. sajand tõi kaasa mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. Varasema tehnika olulisemaks saavutuseks tuleks pidada vee-ja tuulejõu kasutamise algust. Veejõudu rakendati mehhaaniliselt vesiratta abil ning nagu juba Euroopas, nii hakati siingi kasutama eelkõige seda veskites. Tehnilise mõtte hilisem areng viis vesiratta kaudu rakendatava vee jõu kasutamise üha uutele tootmisaladele – laudade saagimisele, vasehaamrite töötamisele, paberi valmistamisele, riide vanutamisele jm.

Muinasaegsele leivavilja käsikiviga jahvatamise kõrvale tõid ristisõdijad esimese ettevõtmisena vallutuse järel lääniks antud maadele, enamasti jõgede ja ojade kaldaile, veskid. Veskid teenisid omanikele nende enda leivajahu vajaduste rahuldamise kõrval ka tulu.

Esimest vesiveskit Eestis on kirjalikes allikates nimetatud Taani hindamisraamatus Koila veski Jõelähtme kihelkonnas. Mõnevõrra hiljem on leidnud kirjasõnas ära märkimist Raplamaal aastatel 1278-1284 Kirivere vesiveski (tänapäeva Vardi küla vesiveski). Raplamaale jääva Kullamaa kihelkonna osas on esimesena mainitud 1516. aastal Loodna Sittakot küla veskit.

Nii kujunes ordu aja lõpuks normiks, et igas maavalduses oli olemas jahu jahvatamiseks vähemalt üks veski. Põhja-Eestis ehitati suurem osa veskeid vesiveskitena, mis olid kindlamad ega sõltunud tuulest.

Samas olid vesiveskite kõrval kasutuses ka tuuleveskid. Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Paar sajandit hiljem kerkisid Eestis mõisate juurde suured hollandi tüüpi peast pööratavad tuuleveskid. Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades, teiste seas Harju- ja Raplamaal, levisid enamasti üleni kivist kehandiga tuuleveskid.

Rootsi ajal soosisid mõisnikud talupoegade endi ehitatud veskeid, ka jagasid mõisad hoolduskulusid talupoegadega. Nii hoolitses Tohisoo mõisnik ise veskikivide vahetuse eest iga viie aasta tagant, ning ka raua- ja puuosade korrashoiu ja parandamise eest. Mölder teotses ainult veski puutööde kallal.

Veskis oli tavaliselt töös üks paar veskikive. Kahe või enama kivipaariga veskeid oli Põhja-Eestis vähe, näiteks Tohisool ja Vaimõisas olid veskites rohkem kui üks paar veskikive, iga kivipaari jaoks pidi olema ehitatud omaette vesiratas.

Mõisaveskite omamise vormid olid erinevad. Mõnedes kohtades renditi veskid välja möldritele aastate kaupa. Osaliselt oli rent rahas, enamasti aga viljas. Traditsiooniline tasumine toimus mativiljaga või nõuti üks nuumsiga aastas. Mõisad olid huvitatud puhta vilja saamisest veskitest, nii et jahu ei olnud segatud aganatega, nagu seda lasksid endale teha talupojad. 1686. aasta sügisel oli Purila veski möldrilt tulnud mõisa mativili segatud rohkete aganatega ning seda peeti sobilikuks toiduks vaid mõisa karjustele (Gutsherde) ja mõisatöölistele.

Venemaa seaduste järgi oli veskipidamise ainuõigus mõisnikel (kuni aastani 1871).

18. sajandil oli igas mõisas enam-vähem üks või mitu jahuveskit. Harjumaal oli 18. sajandi lõpul mõisa kohta keskmiselt 1,3 veskit. 1801. aasta Eestimaa kuberneri aruande kohaselt töötas Põhja-Eestis vähemalt 369 vesiveskit (neist 135 kiviehitist - Harjumaal 46, Läänemaal 34), 117 hollandi tuulikut ja u 696 pukktuulik-veskit, kusjuures viimased olid levinud peamiselt kubermangu läänepoolsetel aladel.

Jahuveskite arvu kasv näitas samas teraviljakasvatuse laienemist. Sellel ajal lisandusid mõnedele vesiveskitele jahutegemise kõrval ka saeveski funktsioonid. Saeveskeid asutasid mõisnikud metsarikastes paikades jahuveskite juurde. 18.-19. sajandi pöördel oli neid Eestimaal vähemalt 38, osa neist olid nimetatud lauavabrikuteks. Saeveskid töötasid siis Kuusikul, Kärus, Kodilas ja Vahastus. Mellini atlases oli Vahakõnnu mõisa all Lihuveski vesiveski koos saeveskiga, 1810. aastast oli Vahakõnnus töötanud sae- ja kruubiveski.

Samal ajal lisandus Raplamaal teisigi veejõul töötavaid veskeid ja vabrikuid, värvikas näide nende kohta on Kuusiku. Siin töötasid alates 1770.aastate lõpust jahu- ja saeveski kõrval vaseveski Kupferhammer, tärklisepuudri vabrik, naelavabrik ja äädika pruulimiskoda Essigbrauerei. Kuusiku mõisas oli kaks kivist ehitatud suuremat jahuveskit. Neist üks oli varustatud ka kahe saeraamiga, millel töötati ainult varakevadel või sügisel suurvete ajal. 1776. aastal alustas mõisnik Hastfer tärklise tootmisega. 1774. aastal oli mõisas kirjas kuus tellisepõletajat, seega valmistati vastavalt ehitiste tellise vajadusele telliseidki kohapeal. Mõisa oli koondatud hulk ehitusmeistreid. 1780. aastal alustas tööd valmisehitatud Kuusiku vaseveski Tallinna, Narva, Vastseliina ja Põltsamaa veskite kõrval.

Vaseveski asutamine oli ennekõike seotud viina valmistamisega, kus võeti üha suuremal määral kasutusele vaskkatlaid ja tõrsi ning destilleerimiskateldele paigaldati vaskkiivreid. Siinsed tootmisseadmed olid valmistatud kohapeal. 1802. aastast hakati Kuusikul valmistama ka naelu.

Raplamaa veskite aastasadade kestel töös olemist uurides tuleb tõdeda, et kahjuks ei leidu ajaloo allikates kõikide veskite asutamise ja töötamisekohta andmeid. Seega ei pruugi siin esitatud ja autori kogutud allikate andmed alati tähistada ühes või teises paigas veskite asutamist ja tegevuse algust. Tegemist on ikkagi varajaste sajandite kohta õnnelike juhustega, et nende kirjalik äramärkimine on aset leidnud. Seetõttu ei saa me täielikku pilti varasemate sajandite veskite olemasolust ja arvukusest. Samas näitavad kogutud andmed üldisemalt veskite levikut nende esimestest asutamistest alates. Kompaktsema ja ülevaatlikuma pildi annab 18. sajandi veskitööndusest eelkõige Ludwig Mellini koostatud Liivimaa atlas. Atlast anti välja aastatel 1792-1799, kuid andmed atlase koostamise kohta olid kogutud juba 1780. aastatel.

Aastal 1873 registreeriti Eestimaa kubermangus 276 vesiveskit (1867. a. oli see arv 261) ja 613 tuulikut, arvestamata pukktuulikuid. Eri dokumentides ja raamatutes on toodud veskite arv erinev, sest paljudel juhtudel kasutati üht ja sama vesiveskit nii jahu- kui ka saeveskina; arvele võeti sageli aga kaks veskit. Nii kirjutas baltisaksa põllumajandusteadlane Carl Ferdinand Hueck 1845. aastal, et Eestimaa 578 mõisas on vähemalt üks vesiveski, mõnes rohkem. Tema arvates oli siis Eestimaa mõisates 700 vesiveskit.

Aastal 1919 oli Eestis 2393 jahuveskit, millest 628 töötas vee jõul, ülejäänud tuule- või aurujõul. Aastal 1920 oli siin 258 saeveskit, millest umbes 30% töötas vee jõul. Aastal 1938 läbi viidud loenduse järgi oli Eestis 1212 veskit ja koos pukktuulikutega oli veskeid umbes 2300. Jahuveskite seas olidki valdavad vesiveskid. 1940. aasta seisuga oli Eestis kokku 759 vesiveskit, iga jõe ääres leidus mõni neist kindlasti.

Raplamaa Sõnumid 7. märts 2018.

Koduloolase väljaandmist toetavad Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp.

[Ajaleheartikli digikoopia DIGARis]

Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel, H. Koppel

Kõrvalepõige veskite ajalukku. Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila veskit (siis Kogael) silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241.

14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.

Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel. 1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit. Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju!

Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest. Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta teisel poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.

Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud.

Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit. Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks.

Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ.

Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute veskite asutamise keeld, mis konkurentsi vähenemisega annab olemasolevate, tegutsevate veskite pidajatele võimaluse asuda oma veski ajakohasemaks muutmisele ja töötingimuste parandamisele. Ühingu liikmeid oli sel ajal 362, viimase tegevusaasta jooksul liitunuid oli 43. Nagu eelmistel aastatelgi koostati põhjalik tegevuskava juba traditsiooniliseks saanud ja uute küsimustega tegelemiseks, muuhulgas peeti vajalikuks nii kutseoskuste parandamist kui ka erialalise ajakirja väljaandmise jätkamist. Selle aktiivse tegevuse katkestas riigikorra vahetus.

Ka ajakirja „Eesti Veskiˮ 1940. aasta nr 1 jäi viimaseks. Kokku ilmus üheksa numbrit ajakirja, mida tellis ja uuris põhjalikult iga endast lugu pidav veskipidaja. Aastane tellimishind oli 2 krooni, üksiknumber maksis 60 senti, numbri maht 20–30 lehekülge suuruses A4. Ajakirja sisu oli mitmekülgne. Olgu siin nimetatud mõned teemad, millest ajakirjas juttu tehti: veskipidajate organiseerumise tähtsusest; kahjutulede puhkemisest veskis; seadusandlus ja maksundus; ühingu tegevusest; jahvatusvilja eelpuhastusest ja puhastusest; jahu ja tema toiteväärtus; veskite transportseadeldistest; kombain on masin, mis vilja niidab ja peksab korraga; veski tasuvuse ja tööhinna kalkulatsioon jpm. Käsitlemist leidsid ka jahvatatava vilja kvaliteet ja töötlemisel saadud jahu hindamine ning kontroll, veskitööstuse arvepidamine ja üksikküsimused, nagu töölise palgaraamatu pidamine ja naturaalpalga arvestamine haiguskindlustusmaksu tasumisel. Naturaalpalga ümberarvestamiseks rahapalgale oli kindlustusamet kinnitanud rahalised väärtused. Näiteks meeste säärsaapad olid hinnatud 19 krooni, pastlad 1,89 kr, üks liiter piima 11 senti, päevane valmistoit 90 senti jm.

Mitmes numbris lahati vesiveskite töö küsimusi, eriti vahekordi nende maaomanikega, kelle maadest jooksis läbi jõgi, mis toitis vesiveskit. Veskipidajate seisukohalt oli kõige olulisemaks küsimuseks veskipaisude probleem, mis oli peamiseks pinevuse põhjustajaks veskipidajate ja maaomanike vahel. Viimased nõudsid veepinna alandamist või veepaisude allalaskmist, et asuda maa kuivendamisele ja kultiveerimisele. Oli olnud palju kohtuskäimisi ja ajakirjanduse abiga oli veskipidajaid kujutatud lausa põllumajanduse kahjuritena. Lahkhelide põhjuseks oli kujunenud ka Balti Eraseaduse paragrahv, kus nõuti veskipaisu lahtihoidmist neli nädalat enne ja neli nädalat pärast jaanipäeva, kus see vajalik oli – selle mõiste ebamäärasuse tõttu pidid veskitööstused ohverdama sageli oma maksimaalsed tulud põllumajanduse minimaalkahjude ärahoidmiseks.

Ei jäetud kõrvale ka sae- ja villaveskeid ning taluveskeid puudutavaid küsimusi. Avaldati huvitavaid tegevusalasse puutuvaid kirjutisi, nagu Eesti veskimajanduse ajaloost (insener Edgar Lageda), Rahva usukombed vilja hoidmisel ja jahvatamisel (R. Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiivist); Kuningas ja mölder; Rahvalaule käsikivist ja veskist. Palju oli reklaami veskiseadmeid pakkuvatelt firmadelt, nagu P. Jänese veskimasinate tööstus Tartus, Karl Veskuse veskitööstus „Marsˮ Tallinnas, Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik Tartus jt. Veskite tähtsaimate seadmete veskikivide valamise materjale tulekivi, kvartsi, magnesiiti jm pakkus veskipidajatele Tallinna Eesti Majandusühisus asukohaga Estonia pst 21; püülisiidi, püülijahu kotte, viljakotte ja viljakotiriiet, purje- ja presentriideid firma M. Jänes asukohaga Tartu Kaubahoovis; veeturbiine AS Tartu Metallivabrik G. ja H. Lellep.

Suurte hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi Eestis ometi lühikeseks. 1930. aastatel lõpetasid paljud tuulest sõltuvad veskid töö, sest nad jäid konkurentsivõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele omakorda sai saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine.

Eesti Vabariigi taastamise järel majandusliku olukorra stabiliseerumisel on veskiomanikud jõudu kogunud veskite taastamiseks ja töölerakendamiseks kas põhitegevuseks või mõneks uudseks tegevuseks. Arvukalt on veskeid, milles asuvad toitlustus- või majutuskohad, puhkekompleksid, muuseumid, isegi elumajad. Viimastel aastatel on lisandunud töökorda tehtud tuulikuid Saaremaal, Hiiumaal ja mujal, nt Seidlas Järvamaal. Paljud kunagisest tuhatkonnast tuulikust on aga pöördumatult hävinud. Juba 19. sajandist on Eesti aladel vee- ja tuulejõudu kasutatud majanduses mehhaniseerimiseks ja elektri tootmiseks, rajatud hüdroelektrijaamu ja tuulikuid elektri tootmiseks. Viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine hoogustunud ja tuuleparkide loomine laienenud eriti rannikualadel Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Ka väiketuulikuid kasutatakse kodumajapidamistes jälle järjest rohkem.

Tänapäeval esindab veskipidajate huvisid 20. septembril 2003 asutatud MTÜ Eesti Veskivaramu ehk lühemalt Veskivaramu.

Veskite nimede kujunemisest

• Asulajärgne veski nimi
• Talukohajärgne veski nimi
• Enamkasutatav veski nimi
• Omanikujärgne veski nimi
• Mõisajärgne veski nimi
• Veski nimi asukoha mõisa nime järgi.
• Veski murdenimi
• Murdeline veski nimi
• Veski eksi-nimi
• Omanikujärgne veski nimi
• Veski nimi EW-aegas omaniku järgi

Toidu ja energia tehnoloogiate areng

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Category: Uurimused]] Category: Koondid]]