Holdre mõis
- eraT-0-76_001_0011515.pdf
SISUKORD
- SISSEJUHATUS
- I. AJALOOLINE ÜLEVAADE
- II. ARHITEKTUURILINE ANALÜÜS
- 1. Arhitektuuriteoreetilisi tagapõhju
- 2. Peahoone
- 3. Kõrvalhooned
- 4. Park
- VIIDATUD ARHIIVIMATERJALID JA KIRJANDUS
- ILLUSTRATSIOONIDE NIMESTIK
- ILLUSTRATSIOONID ( 1 - 9)
SISSEJUHATUS
Käesolev arhitektuuriajalooline ülevaade käsitleb Valga rajoonis Helme külanõukogus asuva Holdre mõisaansambli ehituslikku kujunemist. Töö on koostatud vastavalt Kultuurimälestiste RPI ja koondis "Tartu Autoveod" lepingule nr.III-84o15 16. jaanuarist 1984. a.
Holdre mõisa peahoone näol on tegemist stiilse ning kunstiväärtusliku ehitisega. Valminuna 1910. aastate algul kuulub ta juugendstiili ilmekamate näidete hulka eesti mõisaarhitektuuris. Seda arvestades esitati 1979. aastal ettepanek objekti võtmiseks riikliku kaitse alla kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena. Arhitektuurimälestisena on riikliku kaitse all ka üks kõrvalhoonetest. < ref > "Sirp ja Vasar" 1l.IX 1981. Nr.37, lk.14. < /ref >
Valminud kirjutis on koostatud laiendatud ülevaatena: lisaks hoonestuse konkreetsele analüüsile on käsitletud ka mõisa varasemat ajalugu, hoonete arhitektuurteoreetilist tagapõhja jne. Sellega seoses on läbi töötatud rida materjale vabariigi arhiivides ning hulk vastavasisulist kirjandust. Ülevaatele on lisatud illustratsioonid 1982. aastal teostatud ülesvõtete ning fotoreproduktsioonide näol.
I. AJALOOLINE ÜLEVAADE
Holdre mõisa ajalugu ulatub XVI sajandi keskpaika. Nagu mitmed ümbruskonna mõisad kujunes temagi endise Helme ordulossi aladele, kuid erinevalt teistest oli tal jääda hoopis väiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Oli aegu, mil mõisa maavaldus ei küündinud 1 adramaanigi [1] - seega oli ta paarkümmend korda väiksem kui kihelkonna suurimad Helme, Hummuli ja Kärstna - ja ka talupoegade arvult oli ta üks kesisemaid.[2] Eks see peaks seletama, miks Holdre oli aegade vältel tihti ostu-müügi objektiks ning rendil ja miks ei ehitatud temas pikka aega välja esinduslikumat hoonestusansamblit.
Liivi sõja puhkedes ja Lõuna-Eesti siirdudes 1561. aastal Rzeczpospolita koosseisu käis Holdre mõis läbi mitmete Poola võimumeeste käest. 1597. aastal läänistas kuningas Sigismund III sõjategevuses laastatud valduse (pooled taludest olid tühjad) "eluks ajaks" Weidtenhagenist pärit rittmeister Heinrich Ramelile, kuid too pidas kasulikuks mõisat enda nimel pidada ainult aasta - mõisa ostis 2000 taalri eest Palm Riegmann. Riegmannilt päris mõisa tema kasupoeg Caspar Holler, seisuselt Riia linna kodanik. Viimase valdusõigus säilus ka siis, kui Liivimaa siirdus 1629. aastal Altmargi vaherahu järgi Rootsi alla.
[3]
Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikemaajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse nimegi - Holdre (saksa keeles Hollershof).
[4]
Ühtlasi pärinevad Hollerite valdusajast ka esimesed andmed mõisa hoonestuse kohta - 1690. aastate algul koostatud reduktsioonidokumentides
nimetatakse mõisas väheldast puidust härrastemaja kisklaudadest katusega ning üksikuid kõrvalhooneid ja veskit.
[5].
1767. aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström, kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik, et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks 1779. aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B. J. Nieberg.
[6]
1. veebruaril 1794. aastal rentis Holdre 14500 rubla eest "chirurgus" Jakob Johann Reichard. Esmalt küll 20 aasta peale, kuid 1811 kirjutati mõis lõplikult doktori nimele. 1841. aastal jäi mõisa omanikuks tema ainus tütar Amalie, kellelt see 1855. aastal kapten George Ludwig Teibnerile pärandus.
[7]
Viimane müüs mõisa kahe aasta pärast 45000 rubla eest Limbaži kodanikule Wilhelm Schwartzile, see omakorda õuekohtu asessor Max von Oettingenile, too Ernst Schwartzile jne. Loomulik, et keegi neist ei plaaninudki mõisat põhjalikumalt välja ehitada, vaid kasutasid seda rohkem kapitalimahutusena. Enamasti ei elanud nad ise ka mõisas, vaid lasid seda rentnikel valitseda.
1909.aastal sai mõisa omanikuks Woldemar Dimitri (Demetius) von Ditmar. Mõne aasta eest oli too ostnud Kingli
Viited
8 Maximillian von Oettingen (1843-1800), õigusteadlane, tuntud liberaalse poliitikategelasena ning reformide eest võitlejana Vt. temast: Deutschbaltisches biographisches Lexikon. 1710-1960. Köln, Wien 1970, lk. 760.
9 Näit. 1892. aastal oli Holdre rentnikuks Ernst Kupfer. Tollal oli mőisal viinavabrik, telliselööv, 3-käiguline vegiveski koos katuselaastu-masinaga, tőrvaahi ja 2 körtsi. - A. W. K r ö g e r, Livländisches Verkehrs- und Adressbuch. Riga 1892, 1k.97.
10 Sundinud 6. aug. 1865 Kaismas Pärnumaal, surnud 13.märtsil 1933 Tartus. Ditmarid ilmusid Saaremaale XVI sajandil, 1725.aastal kanti nad vene, 1745 Eestimaa ja 1797 Liivi- maa aadlimatriklisse. XX saj. algul kuulusid Ditmarite aadlisoole Adavere, Vändra, Käru (alates 1851), Kaisma (alates 1859), Holdre ja Kingli moisad. - Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil Livland. II Bd. Görlitz 1929-42, 1k.723-730.
- ↑ Näiteks 1641. a. 3/4 adramaad, 1725 1/2 adramaad, 1734-1757 - 1 adramaa, 1832 - 1 ja 19/20 adramaad, 1875 - 2 ja 9/16 adramaad. L. von S t r y k, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil. Der ehstniche District. Dorpat 1877, lk. 350.
- ↑ 1715. aastal elas mõisa territooriumil 28 mõlemast soost talupoega, 1751. a. 98 tk, 1795. a. 155 tk, 1816. a. 178 tk. - H. L i g i, Talurahva arv ja paiknemine Lõuna-Eestis aastail 1711-1816; Uurimusi Läänemeremaade ajaloost II. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 371. Tartu 1976, lk.60-61; Holdre talupoegade majanduslikust olukorrast, mõisakoormistest jms annavad hea ülevaate Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis säilunud mõisa vakuraamatud (f.567, n.1, s.375; f.567, n.2, s.1005-1012; f.934, n.1, s.1-2).
- ↑ H. von H a g e m e i s t e r. Materialen zu einer Geschichte der Land güter Livlands. Uweiter Theil. Riga 1837, lk. 186.
- ↑ Varasemates dokumentides on mõis tuntud nime Morsel-Ilmus all. Märgitagu, et Liivimaal oli kaks mőisat nimega Hollershof - teine paikneb Riia külje all (läti keeles Alderu).
- ↑ G. R ä n k. Die alteren baltischen Herrenhofe in Estland. Bine bauhistorische Studie. Acta academiae regiae Gustavi Adolphi. L. Uppsala 1971, lk. 65.
- ↑ 6 J. L i n n u s. Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 95.
- ↑ L. von S t r y k. Beiträge, lk. 366.
