Üllikjärv
https://visitvosu.com/en/ullikjarv/
Võsu külje all asus varem selge allikaveega madal, kuid kalarikas järv. Praegu on jäänud sellest vaid legend. Tõrvamäe alt voolas mere poole palju selge veega allikaid, kuni nad soolases vees olematuks muutusid. Allikad tahtsid aga kokku jääda, et ühiselt järveks saada. Nad pöördusid selle palvega Vetevana poole. Vetevana andiski loa, kuid tingimusel, et järv oleks vaikne rõõmu- ja puhkepaik nii loodusele kui ka inimestele. Kui aga järve pärast peaks tüli tekkima, lubas ta järve merre lasta. Allikad nõustusid rõõmsalt selle tingimusega. Vetevana tõkestas allikate tee mere suunas ja nii hakkaski järv tekkima. Kuna kokkulepe puhtusest ja sõbralikkusest kandis üllast eesmärki, andis Vetevana järvele nimeks Üllikjärv. Järv pidas Vetevanale antud lubadust. Sajandeid elas ta rahulikku elu. Idüll kestis, kuni Eestimaa jagati võõrast päritolu mõisnike vahel. Üllikjärv jäi Sagadi, Palmse ja Kavastu mõisa maadele. 17. sajandil läksid mõisnikud kalastusõiguse pärast tülli, käidi kohutki. Vetevana tingimusi oli rikutud ja nii avas ta Üllikjärve merepoolsest küljest kraavi ja lasi järveveel merre voolata. Üllikjärve meenutab kraav Jaaniojal, mille kaudu vesi merre lasti, ja järve sügavaimat kohta tähistav laukasoo. Rahvasuu räägib ka sellist lugu, et mõisnik lasknud järvest merre kanali kaevata ja järve veest tühjaks lasta, kuna tema karjast oli mitu looma Üllikjärve mudasse kinni jäänud. Voolava vee kohin olnud nii vali, et kostnud teisele poole küla, Lepispeani. Suur kalasaak lubatud mõisatöölistel kokku korjata. Pärast seda lasi mõisnik järve asemele põllud rajada. Praegu kannab ala nime Järveheinamaa. Palmse ja Sagadi mõisnikud käisid Üllikjärve piiride ja kalastusõiguse tõttu 1650. aasta paiku kohut, sest Sagadi mõisnik tahtis tervet järve endale. Hiljem sekkus Kavastu mõisnik, kes koos Palmse mõisnikuga tahtis hoopis Sagadi mõisniku järvest ilma jätta. Vana kaardi järgi on teada, et pärast seda oli järv Sagadi ja Palmse vahel pooleks jagatud. Ei ole teada, millal järv tervenisti Palmse alla läks, kuid 1861. aastal otsustas Palmse noor parun Pahlen järve merre lasta ja maa kuivendada.
