Pidula veski
Nimed
Tänapäevane asukohajärgne veski nimi on Pidula veski, mis on saadud mõisa järgi. Saaremaale omasem on Pidula vesiveski. Pidula mõisa veski nimega eristatakse seda veskit Pidula Uueveskist ehk Pidula saeveskist. 20. sajandi esimese poole ametlikus asjaajamises kasutati selle veski nimekujuna Pidula Vanaveski.
Pidula veski on jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt jahuveski ning pärandi tüübilt mõisaveski.
Kohanime Pidula aluseks on pakutud sõna pidama = majandama ning pidu = talitee või sõjatee. Levinuima variandina tõlgendatakse nime pidal = pidalitõbi [3].
saksa k. Piddul Mühle
Asukoht
Pidula veski asukoht, tänapäevane aadress: Saare maakond, Saaremaa vald, Kallaste küla, Pidula kalakasvatuse kinnistu. Vanema haldusjaotuse järgi: Kihelkonna kihelkond, Pidula mõis (kuni 1917. a.) või ka Saaremaa, Kihelkonna vald (1922). On kunagine Pidula mõisakompleksi osa ning asub mõisasüdamikust umbes 1,5 km kaugusel.
Vesikondlik paiknemine: Veski asub Odalätsi allikatest algava Veskijõe keskjooksul.
Asukoht Maaamet kaardil X:6476270 Y:390538
Asukoht Google kaardil N:58.413073 E:22.126908
Ajalugu
Pidula vesiveski on üks vanimaid vesiveskeid Saaremaal [4]. See kuulub 16.sajandil ehitatud Pidula mõisa juurde ning asub mõisasüdamest umbes 1,5 km kaugusel. Vesiveski on märgitud ka 18. sajandi lõpust pärit Mellini atlase kaardile. 1809. a. kaardil on veskit kujutatud kaksikveskina, kus teine veski on kujutatud saeveski tingmärgiga. Veskihoone idakülje viiluväljas on kolm daatumit - 1809, 1904 ja 1938. Esimene aastaarv märgib olemasoleva hoone vanima ehitusjärgu ehk praeguse veskikoja valmimisaastat. Vanima, üheruumilise veski seadmete asetus oli tõenäoliselt analoogiline olemasolevate veskikivide asetusele. Lahtine vesiratas asus hoone lääneküljel, praeguse turbiini kohal. Tegemist oli altvoolu vesiveskiga. Aastaarv 1904 märgib veskikambri ehitamist. Viimane ehitusetapp aastal 1938 lisas veskihoone põhjaküljele kitsad möldriruumid. Ühtlasi vahetati hoonel algne roogkatus laastukatuse vastu, mis asendati nõukogude ajal eterniidiga. Veskihoone lõunaküljel on jälgitavad vanade vahelaetalade augud. Olemasolev vahelagi asub umbes 50 cm madalamal. Ümberehitus toimus ilmselt seoses veskisüsteemide moderniseerimisega 20.saj alguses. [5]
Pärimus
Kuulus kuni 1939. aastani Marta Asu`le. Veskis oli 10-14 hobujõuline turbiin, mis käitas ühte kahest kivipaarist. Toodeti elektrit oma tarbeks. Vanasti oli vastaskaldal ka saeveski.
Tehniline teave
Pidula mõisa vesiveski on muinsuskaitse objekt, mälestis 20847 ⌘
Veskihoone tänapäevane seisund: veskihoone on heas, algupärases seisus; puhkekompleksi osa
Veskipais: paisu kõgus 2 m ; lailäviülevool; pais heas seisus. Paisutus olemas, paisjärve nimi Pidula veskitiik
Sild: jalakäijatele
Tee: kuni kinnistuni
Lisalugemist
Pidula mõisa vesiveski Kultuurimälestiste riiklikus registeris ⌘
