Ülemiste veski

Veski asus Ülemiste mäe nõlval, hilisema Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi maa-alal.

Tõenäoliselt oli veski rajatud 13. sajandi esimesel poolel.

Veski kuulus riigile, st formaalselt Taani kuningale ning seepärast on kasutatud selle veski nimena ka Kuningaveski . Faktiliselt oli veski Toompea linnuse komtuuri valduses ning jahvatas viljast linnuse meeskonnale jahu.

Ajalooürikutest on teada, et Taani kuningas Waldemar IV andis 29. septembril 1345 Tallinna raele ja linna kodanikele õiguse juhtida vett linna vallikraavidesse Härjapea jõest, ojadest ja allikatest, samuti lubati rajada veskeid. Mõlemal juhul oli aga tingimuseks, et ei kannataks riigile kuuluva Ülemiste veski veerežiim, vastasel juhul peab riik/kuningas võtma veski oma valdusse. Selle õiguse alusel rajati linnale 4 km pikkune vesivarustuskanal, mis sai alguse Ülemiste veski paistiigist teise vesivärava kaudu, mida ühtlasi kasutati regulaator-lüüsina veevarustuskanali Veerenni veehulga reguleerimiseks. Veekanal suubus Harju värava juures linnamüüri ümbritsevasse veekanalisse.

Põuastel aastatel oli järves vett vähe, veski töörežiim sai häiritud ning raad oli kohustatud 1349. aastal võtma selle oma valdusse. Komtuuri nõudel pidi raad tasuma igal aastal selle eest 20 marka tollases vääringus ning lubama seal komtuuril jahvatada endale tasuta vilja.

Veski töötles vilja kuni 1768. aastani, seejärel hakati seal tamme-, kuuse-ja pajukoori purustama nahaparkimise otstarbeks. 1786. aastal seadistati veski ketrus- ja sukavabrikuks, kus vee jõul töötasid esimesed tekstiilitööstusmasinad Tallinnas.

1844. aastal anti veski rendile kaltsude purustamiseks.

1878. aastast tegutses seal villa- ja siidiketramise ning kudumise tööstus.

1902. aastal ehitati veski ümber sõjaväe kasarmuks.

1916. aastal müüdi Ülemiste veski Põhja-Puupapi ja Paberivabrikute Aktsiaseltsile, kes selle vabrikuhoonete laiendamise käigus 1936. aastal lammutas.

allikas: "Tallinna vesi ja sajandid" A. Kivi, H. Lond