Ööbikuoru vesitöökoda
Nimi/Nimed
Veski nimi weskiwikis on Ööbikuoru veski. Veski tänapäevane täisnimi on Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum. Regulaarne käibiv nimi on Ööbikuoru vesitöökoda. Paralleelsed nimekujud on veel Ööbikuoru vesiveski või Ööbikuoru elektrijaam-töökoda ning Ööbikuoru jõujaam ja Ööbikuoru elektrijaam.
Asukoht/Paiknemine
Veski asukoht, aadress: Võru maakond, Rõuge vald, Rõuge alevik, Ööbikuoru põik 3, Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum (muuseum). Veski paikneb Tindi ojal, selle alamjooksul.
Koordinaadid:
- Maaameti kaardil XY: 6402253.1, 674549.6
- Asukoht Google kaardil N: 57.727999 E: 26.930378
- Regio/Delfi kaardil PL: 57°43′40.796″ IP:26°55′49.362″
Ajalugu
Ööbikuoru vesiveski rajamine sai alguse tänu ettevõtlikule ja nutikale Peeter Johansonile (alates 1936. a. Peeter Saarse). Koolipoisina huvitas teda rohkem uhkete vesirataste ehitamine kui koolihariduse taganõutamine. Töötades Võru Piiritustehases elektrikuna tuli tal idee rajada Ööbikuorgu langeva veeenergia baasil oma hüdroelektrijaam ja metallitöökoda. Jõujaama tarbeks kuhjati 30 m pikkune tamm, mille taha tekkis 4 m sügavune veehoidla. Nõnda saadi vee languseks 5 m ja vooluhulgaks 60 l/s. Vesi langes tammist alla mööda kolme-astmelist treppi. Riiast hangiti Francis-tüüpi veeturbiin, mille jooksuratta läbimõõt on 25 cm. Alalisvoolu generaator oli suisa tsaariaegne - Siemens-Shuckert võimsusega 3,5 kW (6 HJ). Elektrijaam-töökoda valmis 1912 a. paiku ning kuni 1940. aastani andis see voolu Rõuge koolile, kultuurimajale ja kirikule. Voolu said kiriku kaks kroonlühtrit ja lambid. Seejuures ehitas Peeter Johanson (Saarse) ise ümber kroonlühtrid ning rajas voolu soovitud kohtadesse jõudmiseks ka liinid. Veel 1961. a. varustas el.jaam elektriga oma majapidamist.
Samaaegselt elektri tootmisega toimis ka metallitöökoda. Vee jõul käivitati treipink (toodetud Berliinis 1897. a.), puurpink (toodetud enne 1900. a.), käi ja ventilaator, mis andis õhku sepapaja ääsile. Töökojas remontis Peeter ümbruskonna veskite, meiereide, piiritustehaste ja lokomobiilide seadmeid ja ka põllutöömasinaid. Aurukatla baasil konstrueeris ja ehitas ta valmis mitu iseliikurit (vt. foto), millega veeti talust tallu ja käitati rehepeksumasinaid. Oluline valdkond oli ka paljude erinevate liuglaagrite ja muude detailide valamine pronksist ja vasest. Tehti ka mitmesuguseid sepatöid. 1944. a. elektrijaam-töökoda natsionaliseeriti ja anti Võru Teedevalitsuse alluvusse. Alates 1946. a. oli metallitöökoja põhitegevuseks automootorite remontimine; valati ja töödeldi kolbe, treiti neile rõngad, lihviti väntvõlle ning tehti muid mootoritega seotud remonditöid.
1960. aastatel, mil kolhoosi toodi nn riigielekter, ülevoolusüsteem lammutati ning asendati metallist veerenniga.
1990. a. tagastati hoone koos maavaldusega perekond Saarse järeltulijatele, kelle eestvedamisel hoone ja ülevoolusüsteem aastatel 2009-2010 renoveeriti oma esialgsel kujul. Renoveerimise käigus paigaldati veerennile pealtvooluvesiratas, mille abil saadav elektrienergia valgustab lähiümbrust.
Praegu on hoones avatud muuseum. Muuseumi alumisel korrusel saab näha treipingi ja puurmasina ning elektrigeneraatori tööd nii nagu see toimus eelmise sajandi I poolel. Võimalik on tutvuda metallitööriistadega samast perioodist. Eraldi ruumis on väjapanek vanadest, peamiselt isevalmistatud sepatööriistadest ning rohkem kui paarsada mudelit detailidest, mida kohapeal vasest, pronksist ja alumiiniumist valati. Teisel korrusel on väljapanek vanadest majapidamistarvetest Rõuge kihelkonnast ning ajalugu käsitlevate fotode, ajalehtede ja materjalide koopiad. [1]
- Rõuge muuseum
Tehniline
Siin asub eesti ainuke töötav vesiratas.
Generaatori võimsus 3kW
