Elva jõgi

Muud nimed: Elbe jõgi (L. A. Mellini kaart, 1796), Hellenurme jõgi. Alamjooks Keeri järvest allavoolu: Ulila jõgi.

Emajõe ülemjooksu parempoolne lisajõgi. Jõe lähe asub Põlva maakonnas, enamik ülemjooksust ja keskjooksu ülemine osa Valga maakonnas ning keskjooksu alumine osa ja alamjooks Tartu maakonnas. Jõgi algab Valgjärvest ja suubub Emajõkke 70,2 km kaugusel suudmest; pikkus 72 km, valgala 456 ruutkilomeetrit. Elva jõe ülemjooks paikneb Otepää kõrgustikul, keskjooks Kesk-Eesti lavamaal ja alamjooks Võrtsjärve nõos.

Jõgi algab Valgjärve loodenurgast 0,5 m laiuse Tamme ojana. Ülem- ja keskjooksul vaheldub jõe lähikonnas tiheda asustusega kultuurmaastik metsa-aladega. Alamjooksul voolab jõgi valdavalt läbi hõreda asustusega soistest aladest.

Elva jõgi on võrdlemisi suure kaldega. Jõe langus on 144,3 m ja keskmine lang 2 m/km. 1930. aastail olid jõel vesiveskid Tammel, Kastolatsi külas Loodil, Elva külas, Hellenurme asunduses, Mäelooga külas Antonil, Rundsul (Oldi veski), Peedul, Tõraveres ja Mosinal. L. A. Mellini kaardil (1796) on märgitud vesiveskid Neeruti mõisas, Peedul (2 veskit) ja Tõraveres.

Elva jõe ülemjooksu alumine osa ja enamik keskjooksust kuulub ökoloogilistelt tingimustelt produktiivse jõeforelli-harjuse jõe tüüpi ja on kalanduslikult väga väärtuslik. Elva jõe alamjooksul on oluline tähtsus kalade rändeteena.

Järvekülg, Arvi. Eesti jõed. Tartu, 2001