Sõmerpalu veski
Nimi
Ajalugu/Pärimus
F. Haidaku artiklist "Veskid Võhandu ülemjooksul", juulis 1976. SÕMERPALU oli üks suuremaid keskusi. Pühajõgi on siin laiem — üle 10, kohati kuni 20 meetrit, sügavus paari meetri ümber. Vesi oli vanasti puhas ja seda kasutati isegi joomiseks. Sõmerpalu veski ehitamisest oli juttu juba 1638. aasta dokumentides: märgiti, et Sõmerpalu mõisas ehitati uus kahekäiguline (kahe jahvatuskivide paariga) veski. Möödunud sajandi lõpul oli veski juures sae- ja villaveski ning vanutati ka kangaid. Veskite loendusel 1937. aastal oli veski ehitamise aastaks antud 1850: siis ehitati arvatavast: viimane veskihoone. Veskirentnik Karl Malteneki poeg Evald õppis Baltimaade kõrgemas tehnilises õppeasutuses, Riia Polütehnikumis. Insener E. Maltenek aitas isal enne Esimest maailmasõda muretseda Riiast veeturbiini ja kruubimasina. Elektrivalgustuse sai veski Esimese maailmasõja ajal. Sellest ajast alates hakkas elekter Sõmerpalus levima, veskis jäi jahvatamine tagaplaanile. 1958. aasta 22. mail lülitati Sõmerpalu elektrivõrk riiklikku süsteemi, veski tegevus lakkas. 1936. aastal moodustati Tallinna Tehnikaülikool, mille prorektoriks ja professoriks soojusmajanduse alal sai E. Maltenek. E. Maltenek suri 31. märtsil 1938, olles 51-aastane.
Sõmerpalus toimunud rahva vastuhakk inspireeris Aino Kallast kirjutama «Püha Jõe kättemaksu» (1931). Kirjanik kasutab Urvaste pastori Johann Gutslaffi andmeid, mis ilmusid 1644. aastal. Teos kannab nime «Lühike teade ja selgitus vääriti pühaks nimetatud Võhandu jõe kohta Liivimaal».--- 1972. aastal, seega 330 aastat hiljem, oli Pühajõe kaldal Harju mäe kohal Võru, Põlva ja Valga rajooni loodusesõpradest kodu-uurijate kokkutulek. Heinakuu üheksandal päeval avati Harjumäel Pühajõe vastuhaku mälestuseks mälestuskivi. --- https://dea.digar.ee/article/koit/1976/07/10/9, https://dea.digar.ee/article/koit/1976/07/13/15
Kirjandus
Kallas, Aino "Püha Jõe kättemaks : kaks ballaadi", Tartu 1931. https://www.ester.ee/record=b1424887*est
