Ülemiste-Juhkentali paberiveski
1
KOLM SAJANDIT TALLINNA ESIMESE PABERIVESKI RAJAMISEST
PABERI VANIMAST VALMISTUSVIISIST
Paberivalmistamise viisi leiutasid hiinlased meie ajaarvamise 105. aasta paiku. Uus leiutis levis aeglaselt lääne suunas ja labis pika rannu- tee, enne kui ta meie kodumaale joudis. 8. sajandil omanda- sid paberivalmistamise oskuse araablased. Sealt jätkus levik kaubandus- ja vallutusretkede vahendamisel. Leviku suunda sellel pikal teekonnal tähistasid järgmised punktid: Samar- kand Kesk-Aasias (kus paberivalmistamist margitakse esma- kordselt 751. aastal), Bagdad Iraagis (793. aastal), Kairo Egiptuses (900. aastal), Fess Marokos (1100. aasta paiku), Hispaania (1150. aastal), Louna-Itaalia (1276. aastal), Prant- susmaa (1320. aastal), Holland (1428. aastal), Rootsi (1523. aastal), Moskva (1563. aastal) ja Tallinn sada aastat hiljem. Paberivalmistamine toimus algselt peamiselt vee jõul töö- tavates paberiveskites, kus veejõu rakendamise körval oli rohkesti kasutada puhast ja pehmet vett. Paberiveski toodang soltus eelkõige tooraine - kaltsude saamise võimalusest. Paberimöldrid püüdsid seetõttu valit- susvõimult saada privileegi teatud piirkonnas ainuõigusli- kuks kaltsude korjamiseks oma kaltsukorjajate kaudu. Kaltsukorjaja tähtsus peegeldus mönikord isegi paberi vesi- märkides, mis kujutasid mitmes variandis kaltsukorjajat, margapuu olal. Kogutud kaltsud sorteeriti paberiveski ettevalmistusruu- mis materjali, värvuse jne. järgi, kōrvaldati nööbid ja haa- gid, harutati õmblused jne. ning lõigati vanadel vikatitel tükkideks. Kaltse eelnevalt ei puhastatud ega desinfitseeri- tud, peenestatud kaltsud asetati võrkpõhjadega laudadele, mida siis raputati, et kõrvaldada tolm ja prügi.
8
Sellist tervistkahjustavat eeltööd tegid sageli vanemad inimesed ja lapsed, kes tihti haigestusid nn. «kaltsutoppe», mis avaldus raske kopsupoletiku näol. Tolmust puhastatud kaltsud lasti algul niisutatuna veidi määnduda ja tõsteti siis vaskplekiga kaetud pöhjaga puu- künadesse, kus see kaltsumass vee joul töötavate tambitsate abil pidevas veevoolus kiukesteks peenestati. Vajaliku pee- nuse saavutanud mass tosteti künadest tagavarakasti. Seal segati see vee jõul töötavate rehadega püdelaks seguks, mis seejärel ammendamisnõusse ehk pütti tõsteti. Ammendamispütina kasutati ümmargust või ovaalset puu- nou, mille üle oli paigutatud laud ammendamisvormide ase- tamiseks. Kasipaberi ammendamisvorm koosnes tihedast vasktraatidest punutud pohjast ehk sõelast ja seda ümbritse- vast raamist. Üksikud traadid, nn. ribid, sõela koes olid jäme- damad ja sõela keskele oli kinnitatud vastava paberiveski tunnusena vasktraadist punutud vesimärgi kujutis. Tavaliselt töötas paberimeister 4-6 selliga: ammutaja, kummutaja, laotaja, seguvalmistaja, siluja; peale nende vajati abijoudu kaltsude puhastamisel, paberi kuivatamisel jne. Paberivalmistajad meistrid ja sellid ei pidanud end käsi- töölisteks, vaid kunstnikeks. Nad ei kuulunud ühegi tsunfti alla, kuid allusid tavaõiguslikult õppeaja, töövõtete ja käi- tumise suhtes siiski kindlatele normidele. Oma kaitsepüha- kuks, patrooniks, pidasid nad koos kunstnike ja raamatu- köitjatega püha Luukast ning paljud paberiveskid kasutasid üht püha Luukase atribuuti, nimelt härjapead, ka oma too- dangu vesimärgina. Meistrid ja sellid kandsid töötades kör- geid paberist käänatud mütse ja erivärvilisi polli: ammutaja helerohelist ja teised pruune. Ammutaja võttis ammendamisvormiga pütist paberimassi ja ulatas ühtlase kihiga vormi teisele sellile - kummuta- jale -, kes asetas sõelale sadestunud märjale paberimassile hästi vanutatud vildilehe ja kummutas paberilehe koos vil- diga pressimisraamile. Seda jätkati seni, kuni pressimisraa- mile kogunes 150-200 vildi- ja paberilehest lade. Nüüd kut- suti teised sellid kellahelinaga pressimisele appi. Pärast pressimise teel toimunud vee korvaldamist laotas kolmas sell - laotaja - paberilehed leht lehe peale vaikse- male pressile, kust need pärast pressimist nööridele kuivama laotati. Kuivanud paberilehed siluti vastavatel laudadel ahhaadist labidakestega voi taoti vesiratta joul töötavate vasaratega siledaks. Kirjapaberi valmistamisel kasteti kui- vad lehed liimilahusesse, kuivatati ja siluti uuesti. Valmis
9
paberipoognad sorteeriti, volditi, loeti vihikutesse ja riisi- desse1 ning pakiti. Ühest ammendamispütist suutsid ammutajad ja kummutaja 12-tunnise tööpäeva jooksul 8-10 riisi ehk ümmarguselt 4000-5000 poognat paberit valmistada. Käsitsi paberivalmistamine püttidest ammutamise teel kestis kuni XIX sajandini.
TALLINNA ESIMENE PABERIVESKI
Omaaegne Tallinna Linnaarhiivi juhataja Otto Greiffen- hagen käsitles esimesena Tallinna paberitööstuse tekkimist ja selle arengut teoses «Die Baltische Papierindustrie in Wort und Bild. Reval 1922>. Selles märkis ta, et esmakordselt olevat Tallinna paberi- veskit mainitud rae protokollis 25. septembrist 1677, mil aru- tatud paberimölder Johannes Wiedenbaueri palvet temaga vastava lepingu solmimise asjas. Selle teate alusel pühitses Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute Aktsiaühisus muide koos ajakirjandusega 25. septembril 1927 Tallinna paberitööstuse 250. aasta juubelit ja tähistas seda erilise mälestusraha löömisega. Järgnevate uurimiste käigus saadi Tallinna esimese pabe- riveski kohta täiendavaid materjale. 1935. aastal ilmus ajakirja «Vana Tallinn» I köite I vihikus R. Kenkmaa artikkel «Paberitoostuse tekkimisest Tallinnas, eriti selle uuestiasutamisest möödunud sajandil», milles näi- dati, et Tallinna paberitööstuse algust tuleb otsida hoopis varasematest aastatest. Täiendavaid andmeid selle kohta onnestus leida Tallinna Linnaarhiivist.2 Tallinna esimese paberiveski rajaja oli Lüübeki raamatu- kaupmehe Samuel Jauchi poeg raamatukaupmees Lorenz Jauch. Asudes Stokholmis, oli ta aastail 1642-1655 Turu ülikooli raamatute muretseja ja sai 1651. aastal kuninganna Kristiinalt privileegi Soome ja Eesti linnades raamatutega kauplemiseks. Tallinnas viibimise ajal tutvus L. Jauch siin-
1 1 riis = 24 vihikut ehk raamatut = 480 poognat, s. t. lehed, mis saadi võrkraamilt paberi käsitsivalmistamisel. Lihtsustamiseks hakati trükipaberit hiljem arvestama 500 poognat riisi ja 1000 poognat nn. uude riisi. 2 A. Kivi, 300 aastat Tallinna esimese paberiveski rajamisest. «Polügrafist», 1964, nr. 1, lk. 28-34.
10
raamatu
arengulugu. Tallinn 1933,
sete oludega trükinduse ja raamatukaubanduse alal, solmis Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessori, linnaarsti ja linna kindlustustööde juhataja Gebhardt Himseliga (ka Himselius) lepingu selle poolt 1650. aastal koostatud kalendri kirjastamiseks. See kalender ilmus L. Jauchi kulu ja kirja- dega ning trükiti Lüübekis. L. Jauch esitas 1650. aastal Tallinna raele märgukirja ette- panekuga rajada Tallinna uus trükikoda koos vaselõikeosa- konnaga, et kirjastada ja trükkida gümnaasiumile vajalikke raamatuid ning ühtlasi avada Tallinnas ka raamatukauplus. Sel ajal töötas Tallinnas küll juba gümnaasiumi 1632. aastal rajatud trükikoda, kuid trükkali loiu tegevuse vastu valitses üldine rahulolematus.3 L. Jauchi ettepanek oli 17. augustil 1650 rae koosolekul' arutusel, kus temaga otsustati vastav leping solmida. Sama- aegselt otsustati trükikoja ja vaselõikeosakonna sisseseadmist toetada 400 riigitaalri suuruse summaga. Eestimaa Rüütel- konna esindajate vahendamisel saadi uue trükikoja asuta- miseks toetust ka riigilt. L. Jauch kolis 1652. aastal kogu perega Tallinna, kusjuu- res Turu ülikooli varustamist raamatutega jätkas ta kuni 1655. aastani. 1655. aastal sai L. Jauch soodsatel tingimustel linnalt suure maatüki Härjapea je äärest, seemisnahaveski korvalt, mil- lele rajas oma suvemõisa, nn. «Jauchenthali» (millest tulenes hilisem Juhkental). See paiknes praeguse haigla alal V. Kin- gissepa nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi krundi kõrval. Tõenäoliselt oli Jauchil juba selle maa-ala omandamisel kava rajada sinna Härjapea jõe vee jõul töötav paberiveski, sest selleaegsete tsunftinormide kohaselt oli raamatukaup- meestel lubatud paberiveskeid asutada. See kavatsus sai hoogu juurde, kui Tartu ülikool 1656. aastal Vene-Rootsi soja tõttu Tallinna evakueeriti, kus see kuni 1665. aastani Tal- linna gümnaasiumi ruumides tegutses. Jauch avastas varsti, et Härjapea jõe ääres ei leidu tema krundi ulatuses sobivat paika, kuhu tammi voiks rajada ja paberiveski püstitada, ning palus seetõttu raelt maa- alale juurdelõiget, mis talle ka lubati eraldada. Ent luba- duse täitmine viibis. Pealegi halvenesid Jauchi vahekor- rad raega.
3 Fr. Fr. Puksov, Eesti lk. 57 jt.
11
1664. aasta suvel suri L. Jauchi valduse korval asetseva katelsepaveski-vasepaja rentnik ja nii avanes võimalus seda ettevotet kasutada paberiveski rajamiseks. Veski oli asutatud 1531. aastal linnalt renditud maa-alale (Masina tn. 6), kuid 1662. aastal müüdud mölder Peter Reinckele. Viimaselt rentiski L. Jauch vabanenud veski ja hakkas seda paberiveskiks ümber ehitama, laenates selleks raha ka veskiomanikult. L. Jauchi rajatud paberiveski võis juba 1664. aasta sügi- sel tegevust alustada, sest katelsepaveski ümberehitamine ei olnud eriti mahukas too. Millal see just täpselt tegevusse astus, on nappide andmete tõttu selguseta. Tartus Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis talletatavates toimi- kutes leidub aga rohkesti vesimärke kandvaid kirju, mille paberipoogna ühel poolel asub vesimärk «narripea seitsme kuljuse ehk kõrinaga» ja teisel poolel eelmise vesimärgiga vastassuunaliselt paigutatud vesimärk «Reval» raamis, mis vaieldamatult tõestab paberi päritolu Tallinna esimesest paberiveskist.4 Tallinna esimese paberiveski toodangu kohta on varaseim kindlakstehtud aastaarv 1667. L. Jauchi rajatud paberiveski tegutses vordlemisi lühikest aega. Jauchi volausaldajad ahistasid teda pidevalt. Ka Tal- linna raad ei andnud talle rahu, taotledes tema väljatostmist eluruumidest, mis varem gümnaasiumi trükkalile olid kuu- lunud. Tema suvemõis oli läinud volausaldajate valdusesse. L. Jauchi peamine võlausaldaja C. Corbmacher ütles 6. sep- tembril 1667 obligatsioonid üles ja nõudis pandivalduse oks- jonile määramist. Pärast korterist väljatõstmist siirdus Jauch peatselt Stokholmi ja tema kinnisvara «Jauchenthal» mäa- rati oksjonile.5 Paberiveski omaniku korraldusel jätkas paberiveski tööd seni, kuni kaltsude tagavara jätkus, ja lopetas siis tegevuse. Sellest ajast pärineb paber vesimärgiga «Jauchi-aegne narripea kuljustega» ja vastaspoolel asetsevate initsiaalidega «PR», s. o. Peter Reincke.6 Jauchi rajatud paberiveski jai kuni 1675. aastani seisma, mil kevadpühade paiku ilmus Tallinna paberimölder Johan- nes Wiedenbauer, kes paberiveski taastas ja tegevusse raken-
4 Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (RAKA), f. 1, nim. 2, t. 332, 333, 336 jt. Selgete vesimärkidega t. 333, lk. 16, 59 jt. 5 Tallinna Linna Riiklik Arhiiv (TLA), A.a. 35. Der Stadt Reval Denkelbuch, lk. 102. 6 RAKA, f. 1, nim. 2, t. 336 (1668. aasta kirjal lk. 1).
12
das. Esimeses, 1676. aasta palvekirjas Tallinna raele kirjeldas
Wiedenbauer lühidalt oma elukäiku. Ta olevat võõrsil kaua
aega ausalt «paberivalmistamise kunsti harrastanud ja oska-
vat valmistada ka ammendamisvorme». Tallinnas olevat ta
vana paberiveski leidnud, millel aga puudunud meis-
ter. Saanud kuulda, et Wiedenbauer ammendamisvorme ja
paberit valmistama on oppinud, keelitanud veski omanik,
Karjaveski mölder, siin teda «önne katsuma» ning lubanud
lagunenud veski omal kulul hädapäraselt korda seada, talle
veski esimeseks aastaks tasuta kasutada anda ning selle hil-
jem odava hinna eest omanduseks müüa.
Wiedenbauer seadis lagunenud veski 1675. aastal töökorda
ja tahtis vastavalt kokkuleppele hakata «leiba teenima».
Veski omanik P. Reincke olevat aga järgmisel, 1676. aastal
J. Wiedenbauerilt 400 taalri tasumist hakanud noudma.
Põhjenduseks toonud ta asjaolu, et ta oli eelmisele paberi-
möldrile palju raha laenanud, mis jäänud tagasi saamata.
See nõudmine tundus Wiedenbauerile ülekohtusena ja kõr-
gena, eriti seetottu, et talvel olevat tal tervelt 1/3 toodetud
paberist raisku läinud, kuna lagunenud ruumide tottu ei
suudetud paberit kuivana hoida. Uskudes P. Reincke luba-
dusi, jäänud ta Tallinna peatuma ega jätkanud «oma onne
otsimist mujal», ta ei saavat rentniku seisukorraga leppida,
sest kogu Saksamaal kehtiva kutsetava kohaselt, millest ta
kinni peab pidama, ei sobi temal kui paberimöldril vilja-
veski möldrile maksukohuslaseks olla, sest vastasel korral
ei saaks sellisid pidada ega neid tavanõuete kohaselt rän-
dama saata.
Kuna veskialuse maa ülemomandiõigus kuulus linnale,
pakkus Wiedenbauer oma teeneid raele, rõhutades, et ka
kuninglik kindralkuberner nägevat maa huvides meelsasti
tema kohalejäämist. Ta palus seetõttu raadi lasta veskihoo-
ned ja sisseseade ära hinnata ja avaldas nõusolekut tasuda
veski hind vastavatel tähtaegadel ning maksta linnale maa-
rendina 15 riigitaalrit aastas. Kõikidest muudest avalikõigus-
likest kohustustest ja koormistest palus Wiedenbauer ennast
vabastada ning tõotas neil tingimustel siia jääda, paberiveski
täiuslikku korda seada ja nii head ning odavat paberit toota,
nagu seda Saksamaal valmistatakse. Oma pakkumisele, mis
Wiedenbaueri sönade järgi tulevat ühiseks kasuks linnale ja
kogu maale, lootis ta soodsat otsust ning lubas seda tasuda
oma virga ja kvaliteetse tööga.
J. Wiedenbaueri teistkordselt 18. mail 1677 raele esitatud
palvekirja alguslausetest võib järeldada, et eelmisele pal-
13
vele ta rahuldavat vastust ei saanud. Kirjas on mainitud, et tal tekkinud kavatsus kaltsude tagavara läbi töötada ja siis parema töökoha leidmiseks edasi rännata. 1677. aasta kevadel suri aga Karjaveski mölder. Wiedenbaueri lahkumiskavat- susest kuulda saanud, tegi möldri lesk talle ettepaneku soodsa kokkuleppe alusel kohale jääda ja tööd paberiveskis jätkata. Arvestades rahutut aega, võtnud Wiedenbauer pak- kumise vastu. Pealegi avanes J. Wiedenbaueril nüüd võimalus paberi- veski omanikuks saada. Tolleaegsete kommete ja arusaamade järgi oli see endastmõistetav ja rae poolt isegi otse ette nähtud, et linnaveskite surnud möldri või mõne teise koha täitmisel sai ametiõigused see sell või meister, kes nõustus abielluma oma eelkäija lesega või kosima selle tütre. Sama teed Tallinna paberiveski omanikuks saamiseks kavatses nüüd kasutada ka Wiedenbauer. Enne tahtis ta end aga igati kindlustada ja taotles selleks raelt privileegi ainuõigusliku paberiveski rajamiseks ning kaltsude kokkuostmiseks, sest muidu ei saavat ta paberitoodangut täiusele viia. Rae otsusega 25. septembrist 1677 tuldi peaaegu kõikides punktides J. Wiedenbaueri soovidele vastu. Ta vabastati kaheks aastaks, mil ehitustood kestavad, linnarendist; ren- diks määrati ettepaneku kohaselt 15 riigitaalrit aastas; tal lubati linnas paberikauplus avada ja anti ainuõigus kaltsude piirkonnas; lubati aiamaad paberiveskis töötajate varustamiseks aiasaadustega ja lähedal asetseval mäekünkal maa-ala uue kuivatushoone püstitami- seks.7 Avalikõiguslikest koormistest vabastati ta ainult vahi- korra ja valliehitamise kohustuste osas ja sedagi ainult rahuajaks. Paberimölder J. Wiedenbauer jäi nüüd Tallinna, abiellus 7. mail 1678 paberiveski surnud omaniku Peter Reincke tütre Elisabethiga ja sai kaasavaraks ihaldatud paberiveski. Ta seadis paberiveski korda ja asus tööle. Paberitoodang ei saanud väga suur olla, sest puudus küllaldane hulk kaltse (kaltsude korjamisega tegutsesid kaks kaltsukogujat). Too- dangu turustamist halvasid kõrged tollid, kusjuures toll oli ühtlane kogu paberitoodangule ja mitte liigitatud vastavalt paberisordile. Seetõttu palus Wiedenbauer 1679. aastal raadi alandada renti 15 riigitaalrilt 10 riigitaalrile.
7 TLA, B. B. 28, dokument nr. 4. Rae otsus 25. septembrist 1677 (praegu Laane-Saksamaal Gottingenis. Tsiteeritud prof. P. Johann- seni «Archiv-Excerpte 15. 02. 1964» jargi).
14
kokkuostmiseks linnasarase
