Veski omanik

Esmaste veskite rajajad ja omanikud olid väga tõenäoliselt kloostrid ja piiskopi- ja ordulinnused, sest just nende lisandumisega Eesti olustikupilti tekkisid nö lossid-kindlused ja suured rühmad inimesi, kes polnud ise põllupidamises mitte mingil moel tegevad, kuid kelle käsutusse voolas kümniste ja koormistena märkimisväärne kogus teravilja ning samas tuli toita tsentraliseeritud korras suur hulk kloostrielanikke või linnuse-sõdalasi korraga. Otsest orjade kasutamist ristikirik ei soosinud ja nii tuli ajapikku käsikiviga jahvatamine vee jõul töötavate veskite vastu välja vahetada. Väga võimalik, et kloostrirahvas ja piiskopisulased kui haritum osa uutest peremeestest olid Eestimaa esimeste vesiveskite valmissaamiseks pisut rohkem võimelised panustama kui ilmikuist osavad relvavennad või sõjakad ordumehed.

Nii ongi esimeste veskitega seotud kirjalikes allikates tihti peategelasteks mõni piiskop või klooster. Nii on seal juttu Kärkna kloostri veskist, (tollase nimega Valkena klooster) ja Dünamünde kloosterist, kes omandas ühe veski Sagentakes ja muudest piiskopkondlikest maavaldusüksustest Rävalas, Saares ja Tartumaal.

Selliseid 13-14 sajandi linnuseid, kus veskikoht tänu looduslikele tingimustele sai olla kindlustusehitisele suhteliselt lähedal või lausa külje all, on üle Eesti mitmeid: Helme ordulinnuse juures Arstle veski, Karksi ordulinnuse külje all Linnaveski, Viljandi ordulinnusest mitte väga eemal Valuoja veski, Vastseliina piiskopilinnuse lähistel Mõisaveski, Padise kloostri veski, Paide ordulinnuse külje all olnud Simsoniveski. Veskite nimed on antud tänapäevasel kujul.