Koni tuulik

Redaktsioon seisuga 3. detsember 2025, kell 21:02 kasutajalt Riho (arutelu | kaastöö) (→‎Asukoht/Paiknemine)
Koni tuulik 20 sajandi algul
Koni tuulik. Kuvatõmmis muis.ee veebilehelt
Koni tuulik. Sügis 2015
Vints kotilael Koni tuulikus. Sügis 2015
Ehitusmeistri P. Morgeni kiri 1
Ehitusmeistri P. Morgeni kiri 2


Nimi/Nimed

Veski tänapäevane asulajärgne nimekuju on Puhja tuulik või täpsustavalt Puhja Koni tuulik, mis eristab seda tuulikut sealsamas Puhja asula servas asunud tuulikust, mida kutsuti Valgeveski tuulik ehk Valgepea tuulik.
Omaniku-järgne nimi Koni tuulik on siiski kõnes ja käibes enim levinud nimevariant.

Saksa keeles Puchja Windmühle.

Asula vanemad nimekujud on olnud 1418 - Puyen, 1495 - Pugen, 1585 - Bochia, Puia, 1638 - Poyhakyll, 1839 - Puchja.

See veski on/oli jõuallika tüübilt tuuleveski ja toodangu tüübilt jahuveski ning pärandi tüübilt taluveski.

Asukoht/Paiknemine

Aadess, asukoht:

Ajalugu

Lõuna-Eestis laialt levinud puidust hollandi tüüpi tuuleveski ehitas 1893.a. Jaan Koni (1852-1912), kuna pidi seni majandatud Kiho talu ära andma 25-aastaseks saavale perepojale oma naise esimesest abielust. Ehitusmeistriks oli Peter Morgen.

Kaheksa-kandiline tüvipüramiidjas keresõrestik on kaetud laudisega, pealt laastkattega. Kere toetub madalale maakivist vundamendile. Pea on paadikujuline, tiivad on hävinud. Tuules hoidmiseks olid sabapuu kinnitamiseks ümber veski kivipostid. Jahvatusseadmeiks on olnud kaks paari kive ja sõelapüülimasin (Eesti arhitektuur, Tartumaa, 1999).

Veskis on jahvatatud kuni 1980-te lõpuaastateni elektriajamitel servi-kividega, peamiselt loomajahu. Töötas terade tuulamise seade. Oma kohal on säilinud üks kahest tuuleveski-aegsetest veskikivi-paaridest, tuuliku peavõll, värkel ja ülemine hammasratas koos piduriga. Ülalmainitud sõelapüülimasin on samuti seniajani servikivi all olemas. 2005. a konserveeriva remondi käigus said uuendatud torni pehastunud laudise osad, mõned palgid ja veskipea sarikad. Kogu veski löödi üle laastukattega, mis võõbati loodusliku konservandiga.

Fotod