Villem Krabi

Villem Krabi oli Koru veskipidaja; mölder, rentnik ja hiljem ka omanik.

Artiklis on kasutatud peatükke Helle Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.

---

Kahe veskitalu lood (väljavõte raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.)

Ühendav lüli

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et ühest Piiriküla talust pole peaaegu üldse juttu olnud. See on Tuuleveski talu – keset kunagist Piiriküla väikesel mäenukil seisev vana maja koos läheduses asuva Vanamõisa tuuleveskiga, millest tänaseks on säilinud vaid murenenud seinad. Tuuleveski talu oli ainuke Vanamõisast eraldatud tööstustalu. Ärgu lugeja pahandagu, kuid seekord ei alusta me otsekohe juttu talust, vaid hoopis ühest mehest, kes seob kokku Vanamõisa tuuleveski ja praeguse Saue valla alal sõjaeelsel ajal asunud Koru vesiveski lood. See mees võis end nimetada Tuuleveski talu ainukeseks omanikuks. Tõsi küll, see omanikuaeg kestis vaid 13 nappi aastat ja lõppes – nagu teistelgi peremeestel – kolhooside moodustamisega. See mees on Villem Krabi (28. oktoober 1896–29. aprill 1987) – minu isa. Tema elukäigu jälgimine viib meid talulugude kõrval kokku mitmete huvitavate seikade ja tuntud inimestega ning ühtlasi annab võimaluse heita pilk tagasi nii Vanamõisas kui ka Pääsküla jõel asunud veskite ajalukku.

Villem Krabi lühielulugu

Villem Krabi umbes 1935. a.

Pensionile mineku eel oli isal vaja koostada elulookirjeldus, mille aitas tal kokku seada naisevend August Palm. Augusti käega kirja pandud elulookirjeldus annab hea pildi isa elukäigust.

Olen sündinud 28. oktoobril 1896. aastal Harjumaal Hageri vallas Tohisoo mõisas mõisatöölise pojana. Hariduse algkooli 3 klassi ulatuses sain Märjamaal Vaimõisa külakoolis. Pärast seda olin mõned aastad karjaseks. 1910. aastast kuni I maailmasõjani töötasin töölisena raudteel ja Sausti ning Tuula mõisates, õpipoisina puusärgi- ja klaasimistööstuses Tallinnas ning aednikuõpilasena Kurna mõisas. 1915. aastal mind mobiliseeriti sõjaväkke, kus teenisin sundaega sapöörina mitmesugustes rindelõikudes Dvinski alt alates ja Rumeeniaga lõpetades. Saksa okupatsiooni ajal 1918 olin maanteetööline Harjumaal. Kodusõja aastail 1919–1920 teenisin mobiliseeritud orkestrandina tagavarapataljonis Rakveres. Pärast kodusõja lõppu töötasin kaua aastaid ehitustöölisena objektidel Nõmmel, Harkus, Ellamaal, Haapsalus, Viimsis jne. 1933–1941 töötasin möldrina I.Güntheri veskis Harku vallas. 1941–1949 pidasin isalt päritud käsitöökohta Sauel, olles samal ajal juhutööline. 1950. aastal siirdusin tööle Pääsküla turbarappa ja sealt sama aasta suvel ehitustööliseks Kohtla-Järve põlevkivitööstuse V ehitusmontaažtrusti 4. jaoskonda Tallinnas. 1955. aasta algusest töötan ehitustöölisena TLVTÜ–s. A Tallinnas. Abielus 1934. aastast alates. Üks tütar. Eriharrastus – puhkpillimuusika.

Pension vormistati 1966. aastal, aga tegelikult töötas isa edasi samas tuletõrjeühingu töökojas veel mitu aastat.

Eluloo jälgedes

Segadus on isa sünnikohaga. Tema vanemad August ja Amalie Marie (sünd Arakas) Krabi rändasid oma seitsmelapselise perega ühelt veskikohalt teisele. Vaatamata sellele seisid nad Türi kihelkonna Alliku valla hingekirjas, nagu nähtub üsna mitmest dokumendist. Kutsealuseks võeti Tallinnas elanud Villem 7. augustist 1915 ennetähtaegselt 1917. aasta värbamise katteks. Kutsealuse nr 249 Villem Augusti poeg Krabbi perekonna iseloomustusest nähtub, et vanem vend, 21-aastane Aleksander oli juba sõjaväeteenistuses. Aastaid tagasi, kui isa jutustas oma sõjaskäimisest, jäid mu lapsemällu maagilised sõnad Galiitsia ja Bukoviina. Ka raskemat sorti kurguhädast, mille tõttu isa oli pikemalt laatsaretis, oli juttu (isa põdes sagedasi angiine läbi kogu elu). Kurku oli sõjaväevelsker ravinud mingi kollase vedelikuga määrides ja see olevat häda hästi ära võtnud. Meelde on jäänud, et isal õnnestus mõne aja pärast saada sõjaväeorkestrisse mängima. Millal ta sõjast tagasi tuli, ei tea.

Seda fotot hoidis isa oma taskus Vene sõjaväes teenides. Foto on niiskusest väga kahjustunud. Venekeelsest tekstist pöördel selgub, et kui ta oleks surma saanud, pidanuks sõjakaaslased foto saatma A. Krabile aadressil: üle Tallinna Keila jaama Tuula mõisa.

Perekonnanimest ja põlvnemisest

Grabbe, Grabe, Grabbi, Grabi, Krabbe, Krabe, Krabbi, Krabi, Krabby, Kraby, Krap – niisugustel erinevatel kujudel kirjutatuna on aegade jooksul ühe ja sama suguvõsa perekonnanimi ette tulnud erinevates dokumentides. Nähtavasti kirjutas seda igaüks just nii, nagu talle kõige õigem tundus. Ajalooallikatest on nende nimede kandjate kohta leida üsna palju huvitavat. Teada on, et millalgi 17. sajandi II poolel tuli Stockholmist Tallinna Grabbe nime kandev mees, kellest sai Toompea kodanik. Tema eesnime pole õnnestunud välja selgitada. Mõni aeg hiljem oli perekonnal maja kuskil Tallinna eeslinnas. Üks tema poegadest – Jacob Grabbe on elanud nii Tallinnas kui ka Juuru kihelkonna Kaiu mõisas. Jacobist alates on dokumentaalselt tõestatud selle suguvõsa mitu liini tänapäevani välja. Jacobi neljast pojast on minu esiisa Hans Hein(d)rich Grabbe, kes oma naise Elisabethi, nelja poja ja tütrega elas pikemat aega Kaiu mõisa Lihu küla Kalasoo (ka Kallaso) hajatalus ja pidas seal kangru ametit . Sama mõisa adramaarevisjonide andmetel oli tegemist võõrast päritolu vabade inimestega, sama on kinnitanud 1752. aastal parun von Tiesenhauseni poolt välja antud vabaduskiri.

Vabade inimestena pidasid mu esiisad mitmesuguseid ameteid – nende hulgas oli nii kangruid, kõrtsmikke, jäägreid kui ka möldreid. Nad liikusid ühest mõisast teise, asudes ilmselt ümber sinna, kus leidsid paremaid tingimusi. Minu otsesed esiisad liikusid Kaiust edasi Kädvale, sealt Paidesse, siis Türi kihelkonna Piiumetsa mõisa, sealt sama kihelkonna Tori mõisa, edasi Rapla kihelkonda Seli mõisa, sealt Hageri kihelkonda Mäekülla, edasi Jüri kihelkonda Sausti mõisa, sealt juba Keila kihelkonda Saue kanti.

Minu isa on vähemalt kolmat põlvkonda mölder. Tema vanaisa, minu vaarisa Christoph Grabbe ja tema vend Gustav on olnud möldrid Pärnu jõe Korba veskis ( Anna kihelkonnas ) ja Prandi jõe Luisu veskis ( Türi kihelkonnas ) . Ajalooarhiivist on leida mõlema venna kohta mitmeid värvika sisuga arhivaale, nende elu oli sündmusrikas nii hea kui halva poolest ning sellest jätkuks materjali omaette raamatu jaoks. Minu vanaisa August Krabi on olnud mölder eespool nimetatud Seli ja Sausti vesiveskites, Tohisoo ja Mäeküla vesiveskites Hageri kihelkonnas, Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel ja Vanamõisa tuuleveskis.

Minu isa Villem Krabi on olnud tolleaegse Harku valla Koru vesiveski ja Vanamõisa tuuleveski mölder. Tean, et möldriametit pidasid ka vaarisa venna Gustav Grabbe poeg Joosep ja tolle poeg Roman Venemaal enne oktoobrirevolutsiooni.

Ka meie oma pere liikmete perekonnanime on kirjutatud erinevalt – emal ja minul Grabi, isal Krabi kuni viimase nõukogudeaegse passini. Siis võeti aluseks saksa ajal välja antud perekonnaseisu tunnistus ja ka isa nimi kirjutati Grabi. Edaspidi kasutan nimekuju nii, nagu see seisab käsitletavas dokumendis. Kuna perekonnanime Krabi on 1835. aastal Eestimaal ka pandud üsna mitmetes kohtades, tähendab see, et kõik selle nime kandjad pole mulle veresugulased. Küll on aga Stockholmist tulnud mehe järeltulijaid saanud palju ja nad on lennanud laiali ka üle maailma. Kui kellelgi tekib küsimus, siis jah – president Konstantin Pätsi vanema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbiga kuulume samasse suguvõssa, kuid meid siduv sugulusjada on pikk, ulatudes tagasi juba mainitud Jacob Grabbeni.

Väikese kõrvalepõikena isa eluloost – ta võib olla olnud tegev ka riigivanem Jaan Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel. Selleks oletuseks annab alust järgmine lugu.

Jaan Teemandi palve 8. maist 1921

Villem Krabi vangistuse lugu

1921. aasta 10. mail saadeti Keila Politseivalitsuse ülema korraldusel Tallinna karistusvangimajja karistusaja äraistumiseks Türi-Alliku valla kodanik Villem Grabi. Tema kohalejõudmise kandest vastuvõtmise raamatus selgus, et Villem Augusti poeg Grabi, pärit Järvamaalt, 24-aastane, poissmees, elukoht Saue vallas, ametilt mölder, saadeti karistust kandma ... lubata sõjariista kandmise eest. Karistuseks oli talle Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülema 1920. aasta 15. novembri määrusega mõistetud 3000 marka trahvi ja üks kuu vangistust.

Määrusest selgub, et Grabi juurest oli leitud üks vene sõjapüss, üks jaapani sõjapüssi raud ühes lukkudega, üks kuulipilduja raud ja kolm sõjapüssi padrunit. Karistuse kandmise algus oli määratud 10. mai 1921 ja lõpp 10. juuni 1921. Kuid juba 19. mail oli Villem Grabi uuesti vaba. Milles asi? 8. mail 1921 oli vannutatud advokaat J. Teemant saatnud Villem Krabbi volitusel palve Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülemale karistuse edasilükkamiseks põhjendusega, et ... praegu kibe töö aeg, (ta on minu talukoha peal praegu kõvasti tööl), siis paluksin otsusetäitmist kuni 1. oktoobrini s.a. kinniistumise suhtes seisma panna tööaja pärast. Võttis mõne päeva aega, kuni advokaadi palve saadeti Sõjaministeeriumist edasi karistusvangimaja ülemale Sõjaringkonna ülema resolutsiooniga „Vangistus edasi lükata kuni oktoobrini 1921. 19.V 21 Polkovnik Unt.ˮ Juba samal päeval kandis karistusvangimaja ülem ette Villem Grabi vabakslaskmisest. Puuduvad andmed, kas ja millal istus isa talle määratud karistuse lõpuni. Miks isal oli kodus laskemoon, pole teada. Ilmselt polnud aga Vabadussõja-järgsel ajal raskusi selle hankimisega. Kas isa ka tegelikult Teemandi veskis töötas, pole päris kindel. Küll oli sel ajal seal tööl vanaisa August. Võib-olla kirjutas Jaan Teemant selle kirja hoopis vastu tulles August Krabi palvele poega aidata? Nimekujude jätkuks – vangi pandi Grabi, Teemant taotles Krabbi lahtilaskmist, ja mees sai lahti! [[Jaan Teemant|Jaan Teemandiga] viis elu Villem Krabi kokku ka aastaid hiljem, kui temast oli 1932. aastal saanud mölder Korul Güntherite vesiveskis. Koru veski asus Pääsküla jõel Teemandi veskist umbes 1,5 km allavett ning selle töö sõltus oluliselt Teemandi veski veetarvitusest. Eriti keeruline oli olukord veevaesel suveajal. Ja polegi siis imestada, kui möldrite omavahelised sõnavahetused jõudsid mõnikord ka omanike ette. Asja parandas mootorite kasutuselevõtt mõlemas veskis.

Järgnevalt tulebki juttu Koru vesiveskist Pääsküla jõel.

Koru talu vesiveski ja Güntherite pere

Koru veski möldritest ja nende perekondadest leidub andmeid Tallinna Pühavaimu kiriku meetrikaraamatuis juba 16. sajandist. Teadaolevalt oli Harku mõisal 1560. aastal vesiratta jõul töötav Koru veski. Veel kinnitavad Harku mõisa kinnistusandmed, et 1643. aastal toimus vahetustehing rittmeister Bernhard Lieveni ja Anna Hochgrefwe ning Adam Johann Schrapferi vahel, mille kohaselt Lieven müüs Pöhe (Püha küla) küla, Korro (Koru) ja Päsküll (Pääsküla) veskikohad Harku mõisa tolleaegsetele omanikele, saades vastu maavalduse Järvamaalt. Lievenile oli need kohad 1629. aastal doneerinud Rootsi kuningas Gustav Adolf.

Jäädes ka edaspidi seotuks Harku mõisaga, käis Koru veski käest kätte koos mõisaomanike vahetusega. Enne viimast suurt sõda, Eesti Vabariigi ajal, jäi Koru Harku valla piiridesse.

Koru talu kujunemisloost

Koru (vanemates dokumentides Korro) talu eraldati Harku mõisast 1877. aastal ja kinnistati Johannes Kase nimele. Harku vallakohtu 1900. aasta 23. veebruari otsuse põhjal läks talu üle pärijatele – Anna Kasele koos seitsme lapsega. 1892. aastal eraldati Koru talust 50 tiinu 576 ruutsülla suurune „Korro bˮ talu, aluseks maamõõtja Krause poolt 1891. aastal tehtud plaan. Äsjamoodustatud talu müüdi 13. veebruaril 1892 Jüri Treierile Jälgimäe vallast 2500 rubla eest, millest ostja maksis sularahas 2080 hõberubla ja võttis üle 420-rublase võla krediidikassale. Talude plaanilt on näha, et „Korro bˮ asus „Korro aˮ talust Jälgimäe pool ja sellel talul oli põldu umbes kolm tiinu, heinamaad 13 tiinu, metsa 32 tiinu. Kuid juba 1896. aastal müüs Treier talu tagasi Kaskedele sama hinna eest. Ka nüüd võttis ostja üle krediidikassa võla ja maksis sularahas 2080 rubla. Talusid ei ühendatud, kuigi ostja seda soovis, sest puudus kreeditoride nõusolek. Vahepealsetel aastatel oli võlakoorem suurenenud – 27. septembril 1896 kirjutati kinnistusregistris Korro peale eravõlgu 5100 rubla ulatuses. 30. juulil 1904 sõlmiti Kase pärijate ja Tallinna kaupmehe Edmund Güntheri vahel leping 112 tiinu 1040 ruutsülla suuruse Korro talu müümise kohta koos vesiveski ja muude ehitistega 14 100 hõberubla eest. Krediidikassa hindas talu väärtuseks 3560 rubla ja 60 kopikat. Talu kanti kinnistusregistrisse uue omaniku nimele 9. augustil 1904. Edmund Günther suri 9. mail 1923. aastal ning talupidamine ja muud majanduslikud asjaajamised jäid abikaasa Irma õlgadele seniks, kuni kasvasid lapsed – pojad Herbert ja Edmund ning tütar Ilse.

Koru suurtalu oli jõukal järjel, heakorrastatud hoonete, põldude ja suure aiaga. Muljet süvendas veelgi taluhoonete vahelt läbi jooksev hooldatud kallastega Pääsküla jõgi maalilise paisjärve ja paadisildadega. Talu eeskujulikus puhaslaudas oli 20-pealine piimakari. Talus oli neli tööhobust ja kaks sõiduhobust. Kolmekümnendate aastate lõpuks oli soetatud veoauto, sõiduauto ning noorem poeg Edmund parkis Tallinna lennuväljal isiklikku kaheistmelist lennukit. Pereliikmetel olid oma suvilad ehitatud jõekaldale. Koru talu parkmetsas künkal tehti jaanituld, kuhu kogunes rahvast ka ümbruskonna taludest. Elamust lõuna poole kuni jõelookeni laius suur viljapuuaed koos kasvuhoonega, samas oli ka aednikumaja, mille jõepoolses otsas elas valitseja pere ja oli kantselei. Elamu asus suurte reas kasvavate puude varjus, ka teeäärtes kasvasid puud. Elamu ees oli ringikujuline sõidutee, kasvatati palju lilli. Lauda-talli taga oli sirelihekk, maja taga viljapuuaed ning selle taga faasanite aed. Elamu alumisel korrusel oli tuba perepojale, köögi- ja teenijatetüdrukutele. Kokku oli talus üheksa palgalist. Lauda vastas üle tee jõe ääres seisis vankri- ja põllutööriistade kuur. See ehitati sovhoosi aegadel ümber sigalaks ja põles ära. Kõik vajalikud tööd tehti oma sepikojas. Lauda taga oli katusega virtsa- ja sõnnikuhoidla, kus koguti, kääritati ja hoiti sõnnikut, mis hiljem veeti kesale ja kartulipõllule. Talust müüdi piim Tallinna kauplustele, samuti turustati õunu, marju ja mett. On teada, et korralikult pakitud õunu turustati ka Rootsi.

Silla juures oli vesiveski. Veskihoone oli kahekorruseline paekiviehitis, milles oli ka möldri korter. Veskis jahvatati jahu ja tehti kruupe. Veski juures oli ka saekaater. Veejõudu kasutas Koru talu ka majandusvee saamiseks. Veskitammi veesurvel pumpas vesioinas jõevett talu kasvuhoone, köögivilja- ja viljapuuaia kastmiseks ning täitis veega ka karjaaias loomade joogikünad.

Güntherite perest ja firmadest

Baltisakslastest Güntherite juured viivad tagasi omaaegsele Liivimaale. Edmund Günther (1862–1923) ja aadlisoost Irma Wilhelmine von Kuhlberg (sünd 1880) abiellusid Jelgavas (siis Miitavi, sks Mitau) 27. detsembril 1901. Hiljem, Tallinnas, said neist Oleviste saksa koguduse liikmed. Oleviste kirikuõpetaja on mõlema sünnikohaks märkinud Miitavi. Kõik kolm Güntheri last on sündinud Tallinnas – pojad Herbert Hermann (1903) ja Edmund (1913) ning tütar Ilse (1904).

Tallinnas olid Güntherid kaupmeeste perekonnana juba 19. sajandi lõpust hästi tuntud. Vallaline kaupmees Edmund Günter kuulus Mustpeade vennaskonda. Ta oli Tallinna Börsiseltsi liige. Ka Güntherite vanem poeg Herbert liitus Mustpeade vennaskonnaga.

Pärast Edmund Güntheri surma 1923 koostas Otsekoheste Maksude Peavalitsus pärandusmaksude asjus akti, millest selgub Edmund Güntherist jäänud varanduse suurus. Tegemist oli kivimajaga Tallinnas Kuninga 8, maatükiga Telliskivi 35 koos sellel asuva kahe ehitisega, Korro talukohaga, arvetega pankades, kinnisvaraga Tartus kaubahoovis, laos olevate kaupadega, vallasvaraga Tartus ja Viljandi kauplustes.

Hästi tuntud ja teatud olid Güntheri rohu- ja värvipoed Tallinnas. Neist suurem asus aadressil Kullassepa 8 (varem Kuninga ehk Königstrasse) perekonna oma majas. Selles majas oli majatarvete kauplus läbi kogu nõukogude aja. Teine kauplus oli praeguste Endla ja Tulika tänava nurgamajas poolkeldrikorrusel ning selle silti oli võimalik välja lugeda veel 1970. aastail – vaatamata korduvatele ülevärvimistele ilmus see värske värvikorra alt ikka ja jälle nähtavale. Kuid ilmselt vaid vähesed teavad, et Güntheri kaubamajadel olid filiaalid Tartus, Pärnus ja Viljandis, kus müüdi nii majatarbeid, kütteaineid, värve- ja värvisegusid, petrooli, soola ja muud majapidamises vajaminevat kaupa. Aastate jooksul kujunes välja laialdane tarnijate võrgustik välismaal, samuti kodumaine tarbijatele edasimüügi võrgustik. Tallinna sadamast saadeti tellitud kaup kitsarööpmelise raudtee kaudu nii Keavasse, Lelle, Türile, Viljandisse kui ka Võhma, Apja, Mõisakülla. Saadetava loetelust leiame kampoli, kloorlubja, kriidi, vankrimäärde, värnitsa, seebikivi, maalrivärvide, tsinkvalge, tärpentini, masinaõli ja paljude muude keemiakaupade kõrval ka laias valikus apteegikaupa.

Güntherite äritegevuse tegelikust ulatusest saab natuke aimu, kui süveneda Rohu- ja värvikaupluse firma E. Günther arhiivi Tallinna Linnaarhiivis. Selles on 406 Güntheri firmade äritegevust kajastavat arhivaali aastaist 1889–1944, sealhulgas pea-, kassa-, hindade-, ärikulude- ja inventuuriraamatud, bilansid ja osakondade (Pärnu, Viljandi ja Tartu) bilansid, kauba ja materjalide tellimused ja pakkumised, kirjavahetus firmadega kodu- ja välismaal, tööliste palkade arvestused ja väljamaksmise raamatud, läbikäigumaksu, äri puhaskasumaksu ja tulumaksu arvestused, impordilubade saamise taotlused jpm.

Väljavõte Edmunt Günteri välispassist. 1939.

1939. aastal läksid Güntherid Saksamaale. Siiski tuli Edmund veel Eestisse tagasi – 1942. aastal anti aasta varem natsionaliseeritud kauplus (Tallinna Tööstuskaubastu kauplus nr 21) Edmund Güntheri valitsemisele. Samuti toimiti ka Tartus asunud kauplusega kuni aastani 1944. Noor Edmund Günther oli elurõõmus, teotahteline ja ettevõtlik mees. Ta armastas nii lendamist kui ka autosõitu. Mõnikord viis liigne uljus ka õnnetusteni. 1937. aastal oli Tallinna Ringkonnakohtus arutusel kahjusaaja Karl Zeero kaebus Edmund Güntheri vastu, kes liiga kiirelt sõites Lasnamäe tänavalt Mäekaldasse pöörates ajas alla keset teed kõndinud Zeero, kel purunesid mõlemad jalaluud. Ta oli kaua – tervelt viis kuud – haiglas. Günther olnud kaine, auto kiirus olnud 20 km tunnis, juht andnud signaali, kuid Zeero läinud auto poole vaatamata üle tee – nii tunnistas Güntheriga kaasa sõitnud lennuväevormis mees perekonnanimega Raud. Lugu läks Edmund Güntherile maksma 200 krooni, mille ta andis Zeerole, kui too haiglast lahkus. Jaoskonnakohtuniku süüdimõistev otsus – kaks kuud vangistust kaevati edasi.

Edmund Günther ajas mingeid asju välismaal ka isiklikult. Arhiivis leidub Edmund Güntheri välispass nr 2767, välja antud 9. augustil 1939, maksev kuni 9. septembrini 1939, mille sissekannetest selgub, et ta lendas Tallinnast Kaunase kaudu Königsbergi, sealt Hamburgi ning tuli tagasi Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu. Andmed passist: kaupmees, sündinud Tallinnas 21. jaanuaril 1913, vallaline, silmad sinised, blond.

Meenutusi Koru talu jaaniõhtust. Kohalik põliselanik Talvi Talvaru teab jutustada möödanikust, et üle poole sajandi tagasi korraldas aastast aastasse oma talupere ja ümbruskonna inimestele ilusaid ja meeleolukaid jaaniõhtuid Koru talupere. Koru talu kuulus Günterite perekonnale, mis oli heal järjel. Talus oli 9 teenijat. Günterite peres oli 3 last Helmut Herbert Hermann , Edmund ja Ilse, kes olid head suhtlejad külanoortega. Koru talu jaanitulekoht paiknes ilusas männitukas kõrgemal künkal, mis asus praeguse AS Sagro juurviljahoidla Koru–poolsel alal. Sel ajal ei olnud kombeks põletada jaanitule kohal varem kokkuveetud risu ja prahti. Mõni päev enne jaaniõhtut aeti tõrvatünn kõrge posti otsa, see süüdati jaaniõhtul põlema ja loitev tuli paistis kaugele. Soojal jaaniõhtul kasutasid nooremad talu ujumiskohta, sest tol ajal oli Pääsküla jõevesi puhas, kus leidus ka rohkesti kalu ja vähki. Talupere tõi jaanitulelistele küpsetatud saiakesi ja ka jaaniõlle. Jaanitulele tuli oma talupere, talu teenijad ja lähemate talude inimesed. Tulid ka pillimehed. Oli ilus ja tore koosviibimine laulu ja pillimänguga. Noored mängisid ringmänge, viimastpaari ja löödi tantsu. Noortele meeldis jalutada kitsastel metsaradadel, mis olid taluteenijate poolt kaetud väikeste männiokstega ja meenutasid pehmet vaigulõhnalist vaipa. Vanemad inimesed istusid omakeskis, nad vestlesid ja laulsid. Viinavõtmist, nagu nüüd on, ei olnud. Enne koitu läks vanem rahvas koos lastega koju, kuid noormehed ja neiud tantsisid koiduni. Viimane selline jaaniõhtu oli 1939. aastal. Saabusid keerulised ajad ja Günterite pere siirdus Saksamaale ja talu jäi saatuse hoolde ning sellega koos vaibus siin ümbruskonnas ilus jaanipäeva pidamise komme.

1947. aastal oli Korul V. Kingissepa nimelise Teraviljakombinaadi abimajand. Härrastemaja ja osa majandushooneid olid veel nõukogude ajal kasutusel.

Villem Krabi Koru vesiveski rentnikuna

Minu ema on põhjalikult kirjutanud elust Korul oma mälestustes, mis paigutatud siia raamatusse. Aga ka arhiividest leiab üht-teist täienduseks. Esimesed veski rendikokkulepped aastast 1932 Villem Krabi ja Irma Güntheri vahel võisid olla suulised. Kui 1935. aastal veskis tehti tõsisemaid ümberehitustöid, koostati ka rendileping.

Irma Günther andis veski Villem Krabile rendile kuueks aastaks, alates 1. jaanuarist 1936 kuni 31. detsembrini 1941. Lepingu paber pole aastatepikkusele hoidmisele vastu pidanud ja seepärast ei saa sellest loetavat koopiat teha.Püüan anda selle sisust ülevaate.

Lepingukohane rendisumma esimesel kahel aastal oli 500 krooni aastas. Järgmistel aastatel arvestati üldisest läbikäigust maha 1500 krooni, seda ületav summa jagati pooleks, millest pool lisati algrendile 500 krooni, nii saadi aastane rendisumma. Aastarendi ülempiiriks kehtestati 600 krooni. Renti tuli maksta neli korda aastas kolm kuud ette. Rentniku kanda jäid kõik vesiveskiga seotud riigi-, omavalitsuse- ja muud maksud. Sisseseade uuendamine oli rentniku kohustus, kusjuures omanik andis tasuta puumaterjali sisemiste tööde tarvis ja võttis endale kohustuse teha välisremonttöid, nagu hoone, katuse ja müüride korrastamine. Loomulikult pidi rentnik sisseseadega heaperemehelikult ümber käima. Rentnik sai oma käsutusse veskis asuva korteri, samuti 0,5 vakamaad kartulimaad, tüki juurviljamaad ja ruumi sigade pidamiseks.

Kui rentnik soovinuks panna veskisse üles lisaseadmeid (lisaks kahele paarile veskikividele, kruubimasinale) tulnuks tal teavitada sellest omanikku ja maksta kooskõlastatav lisasumma renti. Rentniku lahkumisel jääb veski sisseseade omanikule, välja arvatud rentniku isiklikud masinad (antud juhul kruubimasin).

Omanikul oli õigus saada prii jahvatamine 1000 puuda vilja jaoks, samuti tasuta veejõu tarvitamine aastase vilja peksmiseks, turba jahvatamiseks, põllumajanduse ja masinajõu tarvitamiseks. Silmas pidades võimalust mööda 2 nädalat enne jõulupühi vilja peksmist lõpetada. Vilja jahvatamisest tuli omanikul 48 tundi ja vilja peksmisest 24 tundi ette teatada.

Rentnik oli kohustatud heinaajal, kui veskis kõige vagasem tööaeg on, vähemalt kaheks nädalaks paisu veekogu alla laskma, vajaduse korral võib seda aega ka katkestada, turbiine kontrollima ja muud parandustööd müüril ja mujal läbi viia. Juhusel, kui nimetatud töö kestab kauem kui kaks nädalat, võib V. Krabi pr I. Güntheriga läbi rääkida rendimaksu alandamise pärast.

Ette nähtud olid ka sanktsioonid selleks puhuks, kui V. Krabi ei pea kinni lepingus ette nähtud maksetingimustest, mispuhul I. Günther võis lepingu tühistada ja V. Krabil tuleks siis veskist lahkuda, kus juures kõik temale kuuluv sisseseade ja inventar jäävad koha peale püsima senini, kui võlg kohtu või muul teel lõpulikult tasutud on. Rendilepingu tähtaja lõppemise eel pidi V. Krabi pikendamise soovist teatama viimase rendisumma tasumisel, s.o 1. oktoobril 1941. Selle punkti rakendamiseni pooled ei jõudnud – enne vahetus riigikord ja veskitki polnud enam.

Veel teisegi lepingu leidsin isast järele jäänud paberite hulgast. Seekord on 24. jaanuaril 1934 sõlmitud lepingu nimeks kontrakt ja sisuks 690 krooni laenamine Villem Krabi poolt selleks, et osta veskisse kruubimasin. Laenu oli Edmund Günther junior andnud juba alates 1. augustist 1933 kolmes osas, võlaprotsendiks oli määratud 6%. Lepingule kirjutatust paistab, et V. Krabil oli tagasimakse kokkusaamisega raskusi, mistõttu sõlmiti kokkulepe tähtaja pikendamiseks. Terve võlg sai tasutud 6. mail 1935. Selle kruubimasina saatuses pole ma päris kindel. Arvan mäletavat, et see seisis tuuleveskis II korrusel, aga pole veendunud, et isa jõudis Korult lahkumise kiiruses selle maha monteerida ja Vanamõisa tuua. Seda enam, et isa ju mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse ja Korult lahkusin koos emaga. Mobiliseerimisest Punaarmeesse – vaatamata sellele, et 45 eluaastat oli juba täitumas – isa oma eluloos ei kirjuta. Ta pandi laevale, et saata Leningradi, kuid laev lasti põhja. Isal õnnestus jõuda randa ja ta naasis koju. Saksa väkke ei lasknud ta end enam võtta, muretsedes ettenägelikult tõendi maohaavade kohta (need tal tõepoolest ka olid). Aga Saksa ajal Omakaitses teede-sildade valves käis ta küll.

Tundub, et kõige viljakamad aastad Villem Krabi elus olidki Güntherite vesiveski rentnikuna aastail 1933–1941. Neisse aastaisse jääb ka abiellumine Helene Palmiga, Vanamõisa küla Kopli talu peretütrega 23. veebruaril 1934 ja tütre sünd 28. juunil 1939. Nii et Koru on minu sünnikodu. Kurb lõpp sellele isa ja ema juttudest meelde jäänud helgele ajale, mida ilmestas hea läbisaamine sakslastest pererahvaga, saabus 28. augustil 1941, mil Koru veski hävis täielikult tulevahetuses pealetungivate Saksa sõjavägede ja Tallinna kaitsjate vahel. Vallutanud ägedate lahingute käigus Alliku küla all Pääsküla jõe ülepääsud, jõudis Koru kanti major Hirvlaane I kompanii. Järgnenud Koru lahingus vallutasid sakslased ja Hirvlaane mehed koos tegutsedes vastase punkritega kindlustatud liini, avades niimoodi sakslastele tee Tallinna vallutamiseks, mis toimuski samal õhtupoolikul.

Teistest vesiveskitest Saue valla piirides

Saue vallast voolab läbi kaks jõge – Keila ja Pääsküla, mille veejõud oli piisav vesiveskite käivitamiseks.

Keila jõel asunud Ääsmäe ja Jõgisoo vesiveskite ajalugu on põhjalikumalt uurinud sealsed koduloolased, sellepärast jätame need siinjuures kõrvale.

Pääsküla jõel asunud vesiveskitest jäävad praeguse Saue valla piiridesse nüüdseks pöördumatult hävinenud Pääsküla veski ja Koru veski.

Pärast Pääsküla jõe suubumist Alliku küla juures Vääna jõkke on jõel veel Tugamanni veski ja Hüüru veski. Need on ümber ehitatud ja saanud kasutuse uuel otstarbel ning tegutsevad hoogsalt. Hüüru vesiveski puhul võib olla tegemist piirkonna vanima vesiveskiga, mille rajamine ulatub tagasi aastaisse 1540–1550. Säilitamaks mälestusi kahest kadunud vesiveskist, püüamegi siinjuures kirja panna, mida veel teada on. Küllaltki suure langusega Pääsküla jõe veejõudu hakati juba varakult kasutama. Reeglina on veskite käekäik tihedalt seotud mõisa omaga – mõisaomanik asutas veski just eesmärgiga lisasissetulekut saada. Nii leiab ka Pääsküla jõel asuvate veskite kohta killukesi Harku ja Jälgimäe mõisa ajaloost.

Kõigepealt pisut Pääsküla vesiveskist. Esimesed teada olevad andmed Pääsküla veskist pärinevad aastast 1601, kui keegi Tallinna kodanik Caspar Mueseler taotles tasu vilja eest, mida Keila kirikuläänis asunud Pääsküla veski ja küla olid kahe aasta eest müünud Nyköplingi linnusesse .

1656. aastaks oli Pääsküla veski jõudnud Jälgimäe mõisa omaniku Ewold von Scharenbergi valdusse. Ta müüs mõisa koos veskiga, Pääsküla küla ja kõrtsiga ning veel mõne taluga edasi ooberst Dietrich von Kappellele. Siit alates sai Jälgimäest rüütlimõis. Koos mõisaga käis aastate jooksul käest kätte ka Pääsküla veski. Jälgimäe mõisa omanikud vahetusid üsna tihti, kuid enamik neist ei valinud Jälgimäed oma elukohaks – neil olid mujal suuremad mõisad paremate eluhoonetega. Siin saab tõmmata paralleeli Vanamõisa saatusega, mis – samuti kuuludes kuulsatest suguvõsadest omanikele – polnud peaaegu mitte kunagi nende elupaigaks. 1821. aastal omandas Jälgimäe mõisa Peter von Glehn. Tema järeltulijate kätte jäi Jälgimäe mõis kuni ülevõtmiseni Eesti Vabariigi poolt aastal 1919. Jälgimäe mõis ehitas kahekorruselise veskihoone, mis asus praeguse Veskitammi tänava jõesilla juures Laagri alevikus.

Jälgimäe ajalugu uurinud Lembit Teinbas teab Veski talu kujunemislugu. 19. sajandi algusaastail oli talu rentnikuks Tamme Andres. 1874. aastal ostis Veski talu Glehnilt välja Juhan Pless. 1882. aastal kindlustati veski koos sisseseadega. 1902. aastal oli veskisse muretsetud makaronide tootmiseks vajalikud seadmed – mootor, pressid, vormid ja muu. Kas ja kui palju Pääskülas makarone toodeti, pole teada. Juhan Plessi poegade järeltulijate kaudu müüdi talu 1912. aastal kaupmeeste Fjodor ja Maria Verhžbitski perekonnale, kellelt 7. veebruaril 1920 omandas selle tuntud advokaat ja riigitegelane Jaan Teemant . Pärast seda tunti Pääsküla veskit rahvasuus Teemandi veski nime all. Olgu veel lisatud, et tulevane riigivanem Jaan Teemant omandas lisaks Veski talule samast piirkonnast veel mitu maaüksust, 1939. aastal oli tema maavalduste kogusuurus 185,54 ha, sealhulgas põllumaad 85,58 ha.

Töid taludes korraldas tööjuhataja, kellel abiks mitu perekonda põllutöölisi ja karjatalitajaid. Põllumajandusinventariga (adrad, äkked, laialt- ja reaskülvaja, viljalõikaja, niidumasin, hoburehad) oldi hästi varustatud, lisaks ratastraktor ja selle juurde kuuluvad ader, randaal, mehaanilisel jõul töötav viljapeksumasin jm. Elumaju oli kokku viis. Sõnnikulautu kaks, lisaks viljakuivati, kanala, puurkaevud. Hobuseid oli seitse, veiseid 33, neist lüpsilehmi 14, sigu viis, kodulinde 127.Talu juurde kuulunud aias kasvas 45 õunapuud, lisaks ploomi- ja kirsipuid ning sõstra- ja karusmarjapõõsaid.

Kahjuks ei haaranud põllumajandusloendus omaette üksustena veskeid, nii ei saa me teada Pääsküla veski läbilaskevõimet ega tegelikku tootlust. Jaan Teemandi elu ja kurba saatust on pikemalt käsitlenud mitmed ajaloolased oma põhjalikes uuringutes, sellepärast me nendel küsimustel ei peatu. Nii Koru veski kui ka Teemandi veski asusid looduskaunis kohas, nende eest käisid läbi jõesillad ja paisude ees olid sügavad järved. Pääsküla jõgi ja paisjärved olid kala- ja vähirikkad. Mõlema paisjärve ääres olid paadisillad, supluskohad ja kiigeplatsid. Jõe ääres sisse tallatud kaldaradu kasutasid õngitsejad, vähipüüdjad ja loodusenautijad.

Vanamõisa tuuleveski ja veskitalu

Juba 1459. aastal, kui Bremeni vasallisoost pärinev Godeke Bremen suures rahahädas pantis Kerguta küla (nii oli Vanamõisa küla tolleaegne nimi) Friedrich Depenbekele, on pandivara koosseisus lisaks külale ja mõisale nimetatud ka veskit. Neil ammustel aegadel ehitati pisikesi vesiveskeid isegi ojadele, need veskid said töötada vaid kevadisel ja sügisesel kõrgveeperioodil. Tolleaegse Kerguta küla piires võis ju mingi sobilik oja leiduda ja nii ei saa vesiveski olemasolu välistada. Viite veskile võib leida hilisemas Mäekülas asunud Vanaveski asunikukoha nimest, mida saunikukohana nimetati Tuuleveskiks. Selle talu läheduses pole mingit veekogu, nii võime oletada, et sealkandis paesel lagedal loopealsel ehk oli kunagi mingi tuuleveski. Seni puuduvad andmed, millal see veski võis seal asuda. 1692. aastal rootsi kartograafi Johan Holmbergi koostatud Vanamõisa kaardil veskit Vanamõisas ei ole. Küll on aga samal kaardil Saue mõisa maadel Vanamõisa piiri lähedal tuuleveski tähis, mille asukoha Saue koduloolane Evelin Povel-Puusepp paigutab ligilähedaselt praeguse kaubakeskuse kohale Saue linnas.

1732. aasta adramaarevisjoni koosseisus viidi mõisate kohta läbi üksikasjalik uurimus, mis haaras ka veskite, kõrtside, viinaköökide ja muude mõisatele lisasissetulekut võimaldavate üksuste olemasolu. Vannutatud talupoegade ütluse kohaselt polnud Vanamõisa mõisas siis ei kõrtsi ega veskit. Nähtavasti olid varasemad veskid selleks ajaks hävinud ja uusi polnud ehitatud. 1782. aasta hingerevisjonis on Carl Adolph von Krusenstiernale kuulunud Vanamõisas mõisateenijate nimekirjas esimesena kirja pandud 42-aastane tuuleveski mölder Jaan koos naise Mariga. Tähendab, selleks ajaks oli Vanamõisas kindlasti olemas tuuleveski, mille ehitamise aja saab paigutada 50-aastasse perioodi 1732. ja 1782. aasta vahel. Võib olla üsna kindel, et tegemist on hilisema Tuuleveski talu veskiga – nagu eespool öeldud, oli selleks ajaks Eestimaal juba levinud puust või paekivist kerega hollandi tüüpi tuuleveskite ehitamine. Sama Jaan, kes võis ehk olla selle veski esimene mölder, on ka Vanamõisa 1795. aasta hingerevisjonis kirjas tuuleveski möldrina. Järgmisest, 1811. aasta hingeloendist selgub, et tuuleveski mölder Jaan on 1807. aastal surnud. Kahjuks pole nimetatud uut möldrit, kuigi muid ametimehi (kubjas, külakarjane) on kirjas. Ka järgmistes hingeloendeis aastail 1816, 1826 pole mõisateenijate nimekirjas möldrit nimetatud, küll aga oli siis veel elavate kirjas mölder Jaani lesk, 73-aastane Mari.

Mellini atlase kaardil „Der Baltischportsche Kreisˮ aastast 1798 seisab Vanamõisa mõisahoonet tähistava tingmärgi lähedal tuuleveski tingmärk. Pole kahtlust, et siin on tegemist hilisema Tuuleveski talu veskiga. Samal kaardil leiduvad tuuleveski tingmärgid nii Saue kui ka Rahula mõisahoone lähedal ning vesiveski tingmärgid Pääsküla jõel ja Keila jõel Jõgisool ja Keilas. Selleks ajaks oli veskite ehitus juba hoo sisse saanud, et mõisahärradele täiendavat sissetulekut anda. Keila kirikuraamatutest leiab mitmeid kandeid Vanamõisa möldrite abiellumise, laste sünni ja surma kohta. Nii on möldriteks olnud aastal 1829 Tawet Hanssohn, 1832 Kustas Jürgenson, 1837 Jaan Sepler, 1843 Juhan Johanson ,1847 Jaan Pähkel, 1853 Jakob Teggia, 1855 Kustas Jakobson, 1860 Jüri Pander. Keila kirikuraamatus, mis haarab aastaid 1833–1862, on kirikuõpetaja loetlenud külade elanikke talude kaupa, märkides taluelanikele ka äsja antud perekonnanimed. Kirikhärra märgitud saunikukohtade hulgas leidub Sihi ehk Veski kõrts, mille elanike seas on 33-aastane Mihkel, keda nimetatakse tuuleveski möldriks ja kes on koos perega tulnud Vanamõisa Ämarist. See Sihi ehk Veski kõrts asus Vanamõisast Tutermaale viiva tee ääres üsna Kumna mõisa piiril ja seda on juba eespool mainitud Vanamõisa 19. sajandi II poole kaardil nimetatud „Alter Krugˮ. Seega võis tuuleveski mölder mingil ajal elada kõrtsi juures, mida nimetati mitmeti: Sihi, Veski, Vana kõrts. Rohkem andmeid Vanamõisa Tuuleveski elanike kohta hingerevisjonides ega vallaelanike nimekirjades 19. sajandist ei leidu. Alles Eesti Vabariigi aastaist leiduvad uued andmed. Hiljuti veel oli Vanamõisa külas kaks Tuuleveski maaüksust – neist kõnealune endise Vanamõisa asunduse ehk Piiriküla maadel ja teine praeguse Pärnu maantee läheduses, kunagise Jälgimäe mõisa maadel. Kuid Jälgimäe mõisa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kaartidel ei leidu seal tuuleveski tähist. Ka ei mäleta vanimad külaelanikudki, et seal oleks kunagi tuuleveski olnud. Küll aga asuvad talu eluhooned kõrgemal künkal – ehk viis seal tugevamini puhunud tuul talule nime panijaid mõttele tuuleveskist. Laagri aleviku piiride muutmisega kuulub Pärnu maantee äärne Tuuleveski nüüd aleviku alla. Olgu nimetatud, et kui Jälgimäe mõisast Jaan Sagadile eraldati asunikutalu nr 20, siis nimetati seda Lubjaauguks. Ehk oli siis talu esimene rentnik see mees, kes pani talule nimeks Tuuleveski.

Tuuleveski talu alguse lugu

Renditalu. Noore Eesti Vabariigi alguses, kui mõisamaade riigistamise järel toimus nende jaotamine, märgiti ära 1921. aastal Vanamõisas kaks tööstuskohta. Need olid tuuleveski ja sepikoda. Viimane muudeti hiljem küll käsitöökohaks. Nagu tolle aja seadused määrasid, anti äsjamoodustatud talukohad esmalt rendile, enne seda tuli rendiobjekt aga üle vaadata. 10. märtsil 1921. aastal Vanamõisa kohale tulnud komisjon koostas akti, et määramata kindlaks tuuleveski alusrent. Aktis märgiti, et tuuleveski hoone on 13 meetrit kõrge, läbimõõduga 6,6 meetrit, ümmargune, keskmises seisukorras paekivist ehitis. Veski sisseseade oli järgmine: kaks paari veskikive koos ülesseadega, ühe jahu- ja ühe tangukastiga ning ühe jahu- ja ühe tangusõelaga. Kivid olid üsna kulunud, ka muu sisseseade oli viletsapoolne, kõlblikkus keskmiselt 20%. Kaks tiiba oli tuul maha ajanud ja senine veskirentnik, kelle nime pole märgitud, oli kohustatud need enne rendiaja lõppu üles seadma. Korteriks oli senisel rentnikul olnud maja nr 21 ja see jääb ka uue rentniku eluhooneks. See on 16,5 m pikk, 9 m lai, 3 m kõrgune pilbaskatusega paekivist ehitis. Eluhoone oli kehvas seisukorras, kõlblikkus 15 %, rent oleks 131 kg rukki hind.

Komisjon hindas tuuleveski sisseseade väärtuseks antud hetke kõlbulikkuse juures 1914. aasta hinna järgi 240 rubla ning määras alusrendiks 1000 marka aastas. Aktis märgiti, et maad võiks veski tulevane rentnik esialgu saada tarvituse järgi. Vanamõisa planeerimisel tuleks veski jätta normaaltalu piiridesse ja rentida välja koos taluga. Hiljem normaaltalu suurust küll ei rakendatud, küllap arvati, et möldripere elatamiseks piisab veski sissetulekust ja väiksemast talust. Kui kaua senine rentnik Valdam oli veskit pidanud, on aktis jäänud märkimata, kuigi selle kohta oli küsitud.

Järgmiseks kuulutati välja veski rendilevõtmise enampakkumine. Ettenähtud tähtajaks, 12. aprilliks 1923 tegid pakkumise Villem Roos Läänemaalt (pakkus rendisummaks 2600 marka aastas), August Krabbi Saue Pääskülast Weski talust (4000 marka aastas) ja Ernst Rumberg Tallinnast (3000 marka aastas). Veski anti rendile August Krabbile. Järgmisel aastal Vanamõisa tuule-jahuveski rendisumma täpsustati, selleks käidi 23. detsembril 1924 komisjoniga jällegi eelnevalt rendiobjektiga kohapeal tutvumas Aktis märgiti, et rentnik August Krabbi on ettevõtet kasutanud 1. maist 1922, aluseks 12-aastase kehtivusega rendileping ja rendi suurus on olnud 856,7 kg rukki hind ehk 8567 marka aastas. Küsiti ka varasemaid andmeid, kuid ettevõtte kasutamise kohta enne 1915. aastat kohapeal mingisuguseid andmeid ei olnud, samuti puudus ka varasem rendileping. Hooned ja sisseseade olid jätkuvalt riigi omandis. Viimaste aastate läbitöötlus oli olnud keskmiselt 2000 puuda.

Liiga väike läbitöötlus arvati olevat põhjustatud lähedalasuvate veskite arvukusest. Lähiümbruses oli viis veskit: Jõgisoo vesiveskini 7 km, Hüüru vesiveskini 10 km, Pääsküla vesiveskini 7 km, Keila vesi- ja auruveskiteni 6 km. Tähelepanu väärib, et kõik nimetatud olid vesiveskid. Neil kõigil oli täielikum ja korralikum sisseseade, mistõttu Vanamõisa tuuleveski kannatas tööpuuduse all. Uueks rendi suuruseks määrati 5888 marka aastas ehk 588,8 kg rukki hind.

Määrati ka mõned lisatingimused: rentnik peab esimese kahe aasta jooksul tööstushoonele uue katuse tegema, põrandad, laed ja trepid parandama, kolmandal aastal veski välisseinad kohati üle krohvima. Elumajale tuleb väljavajunud müürile esimese kolme rendiaasta jooksul vastu teha kivist toed. Veski sisseseadet tuleb samuti parandada ja täiendada: esimese kolme aasta jooksul üks paar kive uuesti valada ning veski rattad ja võlvid parandada. Kinnitati, kui palju tulevad parandustööd ligikaudu maksma: veski hoone parandus 17 500 marka, elumaja parandus 15 000 marka, sisseseade parandus 34 000 marka, kokku 66 500 marka. Tehti kokkuvõte, et ettevõte tuleks senisele rentnikule August Krabbile rendile jätta, sest tema on veskit korralikult pidanud. Märgiti ka, et rentnik oli omal kulul valmistanud kaks uut veski tiiba maksumusega 5000 marka ja valanud ühe paari kive 8600 marga eest, veski ja elumaja üldist remonti teinud 7000 marga eest, kokku kulutanud remondile 20 000 marka. Ettevõtte oli rentnik kindlustanud kindlustusfirmas Eesti Lloid 70 000 marga väärtuses. Kirja oli ka pandud, et veski asub 22 km Tallinnast ja 1,5 km Saue jaamast ning et juurdepääsuteed on viletsad.

Renditalust müügiobjektiks. Aeg jõudis niikaugele, et riik otsustas senised renditalud müüki panna. Vabariigi Valitsuse poolt 13. märtsil 1929. aastal vastu võetud Riigi tööstusettevõtete, ärikohtade ja viljapuuaedade omanduseks andmise seaduse elluviimise määruse paragrahv 1 alusel seati 31. oktoobril 1931. aastal kokku kirjeldusleht Vanamõisa asunduse Tuuleveski krunt nr 27 kohta. Kirjelduslehe kuues punktis anti ülevaade ehitisest, töötingimustest, konkureerivatest ettevõtetest, töömahtudest. Märgiti, et puudub vajadus maa-ala ümber planeerida, sest kahes tükis krundil on kindlad piirid olemas. Rentnik soovis, et krundile antaks juurdelõige Vanamõisa metsast, sest täiesti puudus karjamaa (Saue männiku planeerimisest oli juttu eespool). 19. mail 1933 on kokku seatud Vanamõisa külas riigile kuuluva, krundil nr 27 asuva tuuleveski kasutuskõlbulike sisseseadete hindamisleht, mille koostamisest rentniku juuresolekul ning hindaja ja metskonna esindaja kõrval võttis Saue vallavolikogu esindajana osa oma küla mees Paul Siru Põllu talust. Hindamisaktis on üksikasjaline seadmete loetelu, määratud on iga seadme kõlblikkuse aste (kraad) ja seadme jääkväärtus, mis kokku tegi välja 216 kr 50 senti. Samasugune hindamisleht koostati krundil asuvate kasutuskõlbulike ehitiste kohta. Lisatud on üksikasjaline kirjeldus majandamistingimuste kohta, milles seekord märgiti, et tuuleveski asub lähemast raudteejaamast Sauelt 3,5 km, lähimast turust Keilast 7 km, lähimast linnast Tallinnast 27 km kaugusel ning Saue-Keila IIb klassi maanteest 1,5 km eemal. Jälle loetleti ümbruskonnas asuvad veskid: Keila vesiveski ja Keila auruveski 7 km, Jõgisoo vesiveski 8 km, Tugamanni vesiveski 8 km, Korgu vesiveski (ilmselt Koru veski) 8 km, Pääsküla vesiveski 8 km, Rahula tuule-mootorveski 6 km kaugusel.

Viimase kolme aasta andmetel oli Tuuleveskil keskmine brutosissetulek olnud 200 krooni ümber aastas. Akti lõppu on eraldi punktina lisatud selgitus: krunt nr 27 peal puudub karjamaa. Rentnik on kogu rendiaja jooksul karjatamiseks kasutanud riigimetsa piletite alusel. Karjamaad on võimalik veski kohale juurde planeerida riigi metsast, mis käesoleval aastal kavatsetakse ära planeerida. Sellele märkusele on oma allkirja andnud kõik kolm kohal käinud ametiisikut. 7. juulil 1933 on Riigimaade ja Metsadevalitsuse direktor allkirjastanud Vanamõisa tuuleveski koha kirjelduse ja müügitingimused. Selles märgiti, et endisest Vanamõisa mõisast planeerimise korras eraldatud Tuuleveski krundi maa suurus on katastri ja maakorralduse osakonna andmetel kokku 7,64 ha. Vanamõisa tuuleveski ostjale müüakse Riigi tööstusettevõtete, ärikohtade ja viljapuuaedade omanduseks andmise seaduse alusel omanduseks maa ja kõik kohal kasutuskõlbulikuks tunnistatud ehitised ja sisseseaded, samuti ka viljapuud ja põõsad, metsapuud ja teised päraldised. Maa, mis koosnes kahest eraldi tükist, kogusuurusega 7,64 ha oli Katastriameti poolt 1923. aasta 8. veebruari seaduse alusel hinnatud 172 krooni 37 senti. Sellele lisandus tarbepuude hind 1932. aasta 1. juuni hindamislehe alusel 4 krooni 76 senti. Koos eespool märgitud ehitiste ja sisseseadete hinnaga tuli Põllutööministeeriumis 8. juulil 1933 kinnitatud Vanamõisa tuuleveski müügi hinnaks 1196 krooni ja 54 senti. Müügivahekorra alguseks oli määratud 1. mai 1933, aastamaksu suurus 68 kr 54 senti.

August Krabi arvas ennast liiga eakaks talu ja möldriametit pidama, ta oli siis üle 70 aasta vana. Vanemad pojad olid selleks ajaks kodunt lahkunud: Aleksander (sünd 1892) kaubalaeva mehaanikuna jäänud leiba teenima piiri taha Leningradi, August (sünd 1906) abiellunud Pilistvere kanti, Villemist oli just saanud Koru mölder. Kodus olid juhutöid tegev Voldemar (sünd 1910) ja Julius (sünd 1912). Vanemad valisid talupidajaks noorima poja Juliuse. 7. märtsil 1934 on Tallinna notari Mihkel Uessoni juures kinnitatud kinkeleping August Krabi ja tema poja Julius Justinus Krabi vahel. Kinkeobjekti väärtust hindasid pooled 1200 krooni peale ja see oli Juliusele üle antud. Samal päeval kinnitas Julius Krabi, et ta on nõus talu ära ostma, kui rendiõigus tema nimele ümber kirjutatakse. Ka Saue vallavanem Mihkel Piin kinnitas, et Julius Justinus Krabi on elanud isa talus, tunneb põllutööd, suudab talu majandada. Möldrioskustest polnud juttu. Nüüd aga tõmbas asjaajamises pidurit riigimaade likvidaator, kes 20. märtsil 1934 kirjutas oma otsuse, et Tuuleveski kohta ei saagi veel omandiks müüa, sest koht kavatsetakse ümber korraldada. Teatavasti oli jõudnud kätte Saue männiku jaotamise aeg, millest oli eespool pikemalt juttu. August Krabi oli soovinud saada juurde karjamaad ja Tuuleveski kohale antigi juurdelõige 3,15 hektarit. Alates 1. maist 1935 kinnitati Tuuleveski aastarendi suuruseks 70 kr 20 senti. Koht oli endiselt rendil August Krabi käes.

Miks siis seejärel ei viidud ellu kinkelepingut? Selgus, et Juliusel oli tekkinud romaan naabertalu perenaisega, mida vanemad ei kiitnud heaks, ning abiellunud poeg koos naisega lahkus Vanamõisast ja kolis elama hoopis kuhugi Lehtse kanti. 15. septembril 1935 sõlmiti Tallinna notari Mihkel Uessoni juures August ja Villem Krabi vahel leping, mille alusel Riigimaadeamet lubas August Krabil anda tuuleveskikoha pidamise ja omandamise õigused üle oma pojale Villem Krabile, kellega Põllutööministeerium 25. aprillil 1936 sõlmiski koha ostu-müügilepingu. Tuuleveski talu ostuhinnaks kujunes koos krundil asuvate päraldistega 1458 kr 20 s, mis kuulus tasumisele 36 aasta jooksul arvates 1. maist 1935, makstes aastamaksuks 80 kr 18 s. Nagu varasemast teada, oli Villem sel ajal palgatööl Koru veskis ja nii jäi Tuuleveskil endiselt peremeheks isa August Krabi.

Möldrimajaks magasiait

Eespool oli juttu, et tuuleveski möldrile sai elu- ja majandushooneks mõisaaegne hoone nr 21. Vanadelt mõisakaartidelt selgub, et see oli kunagine magasiait, mille asukoht on märgitud ka Vanamõisa mõisamaade kaardil 19. sajandi II poolest üsna tuuleveski lähedale nime all Magazine.

Magasiaitadest Eestimaal. Eesti talurahvale viljamagasite rajamise vajadus kerkis teravamalt üles Rootsi aja lõpul, mil kuningas andis 1698. aastal korralduse need Liivimaal asutada. Pärast sajandivahetuse äärmiselt raskeid aastaid – ikaldus, sõda, katk – tõusis viljatagavarade loomine uuesti päevakorda aastal 1718, mil tsaar Peeter I andis mõisnikele korralduse tagada kogukonna vaestele toiduvili ja ikalduse korral talupoegadele vajalik seemnevilja varu. Siinjuures vajab selgitamist mõiste „magasiviliˮ. Magasivili on (valla) ühisomandis olev viljavaru hädaaegadel väljaandmiseks.

Mõisnikele oli pandud kohustus säilitada viljatagavara, mida talupoegadele välja laenata näljahäda puhul või külviks. See nõudis vilja hoidmiseks sobilike hoonete olemasolu. Laenuvilja- ehk magasiaitu hakati ehitama 18. sajandi II poolest. Esimene magasiait ehitati Kuressaares 1766. aastal, mandril 1780. aastal. Mõisnikud veeretasid selle kohustuse oma kaelast ära ja 1799. aastal andiski keiser ukaasi, mille järgi talupojad pidid ise viljatagavara looma. See oli talupoegadele raske kohustus, millega enamasti kaasnes vajadus ehitada ise magasiait. Vili tuli magasiaita tuua iga lõikuse järel, kuni 1. oktoobriks iga revisjonihinge kohta kogunes aita pool setverikku rukist ja pool karnitsat suvivilja, millest omakorda pool otra ja pool kaera.

Esimesed magasiaidad olid palkseintega, õlg- või laastkatusega, ees lai postidele toetuv varikatus, mille all trepp ja platvorm. Vili on teatavasti tuleohtlik, seepärast ehitati magasiaidad tavaliselt teede äärde, külast eemale, et külal poleks tuleohtu. Hiljem ehitati magasiaidad kiviseintega, kasutades kohalikku kivimaterjali ja need meenutasid mõisaaitu. Katus kaeti laastude, sindlite või kividega. Põrandad ja laed tehti algul palkidest, hiljem laudadest. Seinad krohviti ja valgendati. Avarad uksed vooderdati laudadega, suleti suure raudluku ja tugeva ristlatiga. Aknad olid väikesed ja asusid kõrgel räästa all. Suured aidad olid mitmeruumilised ja iga vilja jaoks võis olla eraldi ruum.

Vilja anti magasiaitadest välja varakevadest alates kindlatel magasipäevadel. Vilja laenati peamisel külviks, vajadusel ka leivaviljaks. Laenud tuli sügisel teatava protsendiga tagastada. Magasiaitade tööd korraldasid talupojad ise, lisaks aidamehele oli sisse- ja väljaandmise juures ametis veel paar meest, et vältida tahtmatuid või tahtlikke eksimusi ja tagada õige arvestus. Laenude ja nende tagastamise arvestust peeti alguses magasipulkadel (pügalpulkadel), hiljem hakati arvestust pidama kirjalikult, magasiraamatus.

Magasiaidad omasid olulist tähtsust külas umbes kolmveerand sajandi kestel. 19. sajandi II poolest hakkas nende mõju vähehaaval alanema, sest toiduolud olid tunduvalt paranenud. Kogunenud viljatagavarasid hakati müüma ning 20. sajandi algul kadus magasiaida tähtsus valdades sootuks.

Vanamõisa magasiait asus üksiku hoonena tuuleveskist ligikaudu 60 m kaugusel ida suunas ning kujutas endast paekivist hoonet põhipinnaga umbes 16 x 9,3 m. Hoones olevat algselt olnud kolm aidaruumi ja neid ühendav eeskoda. Igas aidas olnud suured sisseehitatud salved eri viljasortide jaoks, aamid ja kirstud. Väikesed aknad olid varustatud raudtrellidega. Aitade eesruumis asusid margapuud, kaalud, tündrid ja muud mõõtevahendid. Niisiis vastas ka Vanamõisa magasiait üldjoontes eespool kirjeldatule. Ilmselt toetus siingi katusekonstruktsioon eesruumi kohal kaarestikule, eesruumi põrand võis olla kõrgem, kergendamaks vilja sisse- või väljaandmist. Võimalik, et hoones oli kolm aidaruumi eraldi ustega.

Vanamõisa magasiaida olukorrast saab mõnevõrra aimu Saue valla volikogu protokollidest. Nii oli vallavolikogus 13. veebruaril 1892 arutusel, kui palju magasiaitadest leivavilja välja anda. Protokollis märgiti, et Vanamõisa magasiaidas oli vili kehva kvaliteediga ja see kõik tuli välja anda. 29. detsembril 1897 märgiti, et Vanamõisa kogukonna magasiait on mõisa maa peal ja hästi vana. Sellepärast määras volikogu, et Vanamõisa magasiaidast tuleb vili ära müüa, kuni uus magasiait saab ehitatud. Uue magasiaida ehitamise mõttest nähtavasti siiski loobuti, sest kui volikogus arutati uuesti magasiaida küsimust 7. märtsil 1900, siis märgiti taas kord, et kaks aastat tühi olnud Vanamõisa magasiait asub mõisa maa peal ja on viletsas seisus ning otsustati paluda Talurahvaasjade komisjonilt luba see ära müüa. Luba ka saadi 1900. aasta 15. märtsi määrusega. Rohkem volikogu protokollidest Vanamõisa magasiaida kohta leida ei ole, võib aga arvata, et kui läkski magasiaida müügiks, siis omandas kohalik mõis selle viletsas seisus hoone.

Magasiaidast möldri elu- ja majandusruumideks. Eelnevast lähtudes saame ligikaudselt paika panna, et see võis olla 20. sajandi esimestel aastatel, kui endisesse magasiaita tuuleveski möldri tarbeks eluruumid, loomalaut ja ait ehitati. Kui uskuda pärimistunnistuses märgitud hoone ehitusaastat 1815, võis hoone magasiaidana kasutusel olla umbes 80–85 aastat.

Hoone läänepoolses otsas asuvasse aita ehitati kaks eluruumi, neisse kerisega ahi ja pliit, akendelt võeti trellid, siseseinad kaeti lohupalkidega, et ruumid soojemad saaksid. Nii valmisid eluruumid, millest kumbagi valgustas väike kuue ruuduga aken. Pandi alla laudpõrandad. Teisest ruumist sai ait, kolmandast aga loomalaut.

Ilmselt oli hoone juba möldri tarbeks ümberehitamise ajaks üsna kehvas seisus ning olukord polnud paranenud ka ajaks, mil Eesti Vabariik selle uuele rentnikule möldrile kasutada andis. Juba eespool mainitud krundil nr 27 asuvate riigile kuuluvate kasutuskõlbulike ehitiste hindamise lehel märgiti selle hoone kohta: Elumaja: Paekivi ehitus lubja (nõrga segul) ladutud. Seinad tublisti pragunenud ja välja vajunud. Laud vooder eluruumides sees. Lagi ja põrand laudadest. Määndunud, kõdunenud ja vajunud. Üldine seisukord väga vilets. Aidal laudlagi ja –põrand. Põrand vana, kõdunenud. Laudal lagi laudadest ja põrand muld. Aida ja lauda seisukord vilets. Katus sindlitest.

Siiski hinnati selle hoone väärtuseks 135 krooni 87 s. Tuletagem meelde, et Vanamõisa hoonete ülevõtmise aktis, mis koostatud 1922. aastal, oli selle hoone vanuseks määratud 100 aastat ja arvatud, et on veel kõlblik 15 aastat. Polegi imestada, et August Krabil kästi hoonele tugiseinad teha!

Tagantjärele mõeldes tundub, et pärast sõda alustati Tuuleveskil elu sisseseadmist suure innu ja hooga. Varisemisohus laudaosa ehitati uuesti raudkividest ja hoone pikenes mõne meetri võrra. Majale pandi peale uus katus. Mäletan, kuidas maja ees seisid kõrged pukid sarikate saagimiseks, isa seal kõrgel pika sae pead hoidmas. Katus tehti kimmidest. Muutus ka katuse kuju – kadus endine poolkelpkatus. Hiljem kaeti kimmidest katus eterniidiga. Puuriti kaev, sest vana lahtine kaev oli sageli kuiv. Ehitati juurde uus hoone – suur sara, kus hoiti vankrit, rege ning muid majapidamises ja põlluharimisel vajalikke riistu.

Niisiis tegelikult pidas see lagunev maja korduvate väiksemate ja suuremate kohendustega vastu August Krabi eluaja (ta suri 28. jaanuaril 1945) ning oli koduks Villem Krabi perele kuni 1955. aastani. Pärast seda elas majas veel seitse aastat naabertalu peretütar Irene Kattel (neiuna Tammist) oma perega, kuni nad said korteri Tallinna. Siis jäi maja mitmeks aastaks tühjaks, kuni isa ja ema võtsid selle kasutusele suvekoduna. Hiljem, juba pereinimestena liitusime nendega ka mina ja abikaasa koos lastega. Pärast isa surma 1987. aastal võtsime käsile maja renoveerimise. Praeguseks on maja ümber ehitatud ja vanast majast üsna vähe säilinud. Endised paekivist seinad on asendatud ja maja välimuski on muutunud. Ümberehituse käigus on taastatud kunagine poolkelpkatus. Hoone on tervikuna saanud laudvooderdise. Eluruumid on laienenud ja hoone sisse on koha leidnud ka garaaž. Majale on lisandunud veranda, sisse on seatud veevärk ja kanalisatsioon. Ka katusekorrusele on tekkinud üks ärklituba.

Elust ja tööst Tuuleveskil. Tuuleveski asukohaks valiti kõrge ja lage koht, kus alati puhus tugev tuul. Nii ka siin: veski seisab ümbruskonna ainukesel kõrgemal künkal, seda ümbritses kadakane karjamaa, tuultele oli vaba juurdepääs. Kõva põhjatuul soodustas jahvatamist – see oli ühtlane ja tegi ilusa jahu. Pehme lõunatuul oli hüplik, mistõttu tuulik jooksis ebaühtlaselt. Soodsa tuulega töötati ööpäev läbi, välja arvatud laupäeva ja pühapäeva öö. Nüüdseks on kadakate asemele kerkinud veskivarest kõrgemad männid just põhja ja loode suunda ning künka kõrgustki ei taju enam Omal ajal, kui mõnikord sai Tallinnast või Keilast tuldud rongiga, siis umbes praeguse viadukti ja kunagise raudteeülesõidu vahekohal paistis rongiaknast vaadates tiibadega veskipea. Nüüd, kus puud kõrgemaks kasvanud ja veskikere madalamaks jäänud, ei paista raudteelt enam midagi.

Veskihoone on kohalikust murtud paest kõrge koonusekujuline hoone, mida ehtis kaks tiivapaari (hiljem küll vaid kaks tiiba). Sees mäletan nelja korrust, millest läbi käis jäme püstine peavõll. Arvan mäletavat ühel rõhtpalgil sisseraiutud arvu 1765. Veski kolhoosile üleandmise aktilt leidsin ehitusaastana 1798. Kas oli isal mingi alus, miks ta just sellise aastaarvu nimetas ühistajatele või petab minu mälu – ei tea. Nii või teisiti, ikkagi on veskihoonel vanust tublisti üle 200 aasta.

Suured hammasrattad ühendasid peavõlli teiste seadmetega. Teisel korrusel oli kaks veskikivide paari, millega jõuti ümbruskonna taludele teha nii söödajahu kui ka leiva- ja sepikujahu, samuti asus seal kruubimasin. Mäletan seal seina ääres seismas ka linalõugutit – ju oli seal parajalt ruumi linade lõugutamiseks, kui sügisel selleks aeg kätte jõudis. Kolmandal korrusel oli vints, millega tõsteti üles viljakotid. Tore oli vaadata, kuidas luugid avanesid ja kotid nagu iseenesest luukide vahelt läbi pugesid ja kõrgemale tõusid, siis aga luugid kolksatusega kinni langesid ja kotid jäid põrandale lebama, et mõne aja pärast tühjendatud saada sealsamas kõrval asuvatesse viljakoludesse. Lapsele oli antud kõva käsk ainult seina ääres seistes kogu seda tegevust jälgida, mitte mingil juhul ei tohtinud minna luukide peale (ja ega ma poleks julgenudki nendele astuda!). Neljandalt korruselt viis kitsas trepp (pigem redel) üles veski katuse alla teeninduskorrusele. Kui polnud veskilisi või ka jahvatamiseks piisavalt tugevat tuult, kasutas isa aega sepatöö tegemiseks. Selleks oli veski eesmise seina ääres uksest vasakul akna lähedal ääs ja mitu alasit. Seinal rippusid pihid, seina ääres olid reas haamrid ja muu vajalik. Veel mäletan söehunnikut, mille lähedalegi oli keelatud minna (ju kardeti määrdumist). Kuuma rauda taoti küll üksi, küll kordamööda peale lüües koos tellijaga. Mäletan mitmesuguseid polte, kobasid, kõige rohkem aga hobuseraudu. Ja hobuse rautamine käis sealsamas veski seina ääres väljas, peremees hobust suu kõrvalt kinni hoidmas ja isa kummargil hobuse jala kohal õiendamas.

Mäletan oma isa veskis ja selle ümber toimetamas. Veskipurjed olid sõjajärgsel ajal suur varandus ja uusi oli raske hankida, seepärast tuli nende eest hästi hoolt kanda. Mäletan isa veskitiival ronimas ja purje lahti võtmas või kinni panemas pärast parandamist, mina südame puperdades jälgimas tema liikumist seal kõrgel ülal. Kuulen veel praegugi kõrvus veskikivide häält terade jahvatamisel. Mäletan isa veskikivi kõrval madalal pingil istuvana kivile soont sisse tagumas või seda süvendamas. Ka veskitiiva roovisid oli mõnikord vaja parandada ja seda tehti samuti tiival ronides nagu ka purjede kokkukeeramist või laialilaskmist sõltuvalt tuule tugevusest.

Oma lapsepõlvest mäletan, et veski oli üks salapärane paik, kuhu päris pisikesena julgesin minna ainult koos isaga. Hiljem julgus muidugi kasvas ning siis sai maja ja veski vahet pendeldatud palju kordi päeva jooksul. Oli ju huvitav vaadata kõike, mis seal oli ja mida tehti. Niipea kui künkast üles venis hobusekoorem viljaga, lippasin mina veski poole vaatama, et kes siis seekord tuli. Veski ja elumaja vahet oli nii umbes 60 meetrit. Ja veskis oli oi kui palju uudistada. Mõnikord kogunes veskisse ka mitu veskilist korraga. Siis arutati jahvatamisjärjekorda oodates läbi nii oma küla kui ka maailma asjad. Ja kui möldril juhtus olema mõni sõõm koduõlut toobipõhjast pakkuda, jätkus juttu kauemaks.

Selles vanas majas veski juures möödus minu lapsepõlv. Kasvasin üksiku lapsena (õeke suri sõja ajal enne aastavanuseks saamist). Mõned aastad elas naabrite juures Kivimurrul ema õde Helmi Kaber oma laste Eve ja Enega, kellega koos siis kadakate vahel omi mänge mängisime. Minu suurteks sõpradeks olid koer Pitsu ja paar kassi. Möldripere pidas ka loomi, mäletan sõjajärgseil aastail ikka kahte-kolme lehma ja mullikat, hobust nimega Esku, nelja-viit lammast, paari siga ja kanu. Õhtuti viis isa Eskut heinamaale sööma ja tõstis mu hobuse selga kaasa sõitma. Küll oli uhke tunne kõrgelt Esku seljast alla teiste laste peale vaadata!

Hästi mäletan laiadest laudadest, kohati lohku kulunud ja oksakohtadega esimese toa põrandat. Olid ju sellele sisse kulunud lapsevankri lükkamisest jäljed – vanaisa istus eestoas sängil ja kiigutas vankris magama minu väikest õekest. Vankril aga olid ratastelt kummid ära tulnud ja nii liikusid mööda põrandalauda edasi-tagasi paljad metallrehvid. Vanaisa luges palju, mäletan „Meie Matsiˮ kalendreid. Tüütasin vanaisa oma pärimistega „Vanaisa, mis täht see on?ˮ, kuni sain lugemise justkui möödaminnes selgeks. Kuidagi iseenesest hakkas külge ka gooti tähestik. Aida põrand oli osaliselt muldpõrand, osaliselt kaetud laudadega. See laudadest osa oli kõrgem ja puhtam ning sellel seisis laud koorelahutaja ja isa tehtud võimasinaga. Tüütu oli selle vänta keerutada, kui oli kästud või valmis vändata!

Oma talus jõudis isa möldriametit pidada 1941. aastast kuni 1949. aastani, seega vaid napp kaheksa aastat. Ta oli asjatundlik ja kogenud mölder ning ümbruskonnas lugupeetud mees. On öeldud, et möldriteks sobivat mehed, kel on terased kõik viis meelt: silm, nina ja keel (et otsustada terade ja jahu headuse üle), kuulmine ja kompamine (et hinnata tuule tugevust ja seadmete jooksu), lisaks kuldsed käed (et korrastada kõik parandamist vajav) ning lahe loomus (et veskilistega hästi läbi saada). Julgen arvata, et ka minu isal oli olemas enamik neist vajalikest omadustest. Tundnud vajadust ennast ametialal toimuvaga kursis hoida, tellis isa Koru möldrina ajakirja „Eesti Veskiˮ. Kõiki ilmunud üheksat numbrit hoiti hoolikalt ning nüüd on need minu käes. Ka ajakirja „Tehnika Kõigileˮ numbreid pidasid vanemad nii väärtuslikuks, et need võeti kaasa, kui Korult kiiruga lahkuti. 1949. aastal läks veski üle Piirikülas moodustatud „Võitluseˮ kolhoosile. Varade ühistamise akt näitab, et üleantavas tuuleveskis oli kõik vajalik varustus alles ja veski ise töökorras. Vastu võetud varandus kogusummas rbl 2698,50 ületas tunduvalt mõni kuu varem samalt talult ühistatud muu vara väärtust – loomad (hobune, lehm), inventar (vanker, regi, sahk, äke, kartulimutt, looreha, külvimasin jms) ning viljaseeme ja kartul hinnati kokku 1575 rublale.

Isa jäi esialgu möldriks edasi. Ema valiti algul kolhoosi aseesimeheks, kuid suunati peagi arvepidajate kursusele ning arvepidajaks ta jäigi pärast kursuste lõpetamist. Juba 1950. aastal lahkus isa kolhoosist. Olin kaua arvamusel, et põhjuseks olid lahkhelid kolhoosi esimehe Artur Lindmanniga ja et isa tegi lihtsalt nutika käigu, minnes tööle kõigepealt turbarappa ja seejärel Kohtla-Järvel asuvasse ehitusorganisatsiooni. Alles tänavu jõudsin isa kolhoosist lahkumise tegeliku põhjuseni ja ühtlasi pidin tõdema, et lapsest hoiti eemal kõik vanemate mured (olin siis kümne aastane). Miks mulle hiljem tõde ei avatud – seda pole enam kelleltki küsida.

Kuritarvitused Saue valla „Võitluseˮ kolhoosis. 6. mail 1950 tulid „Võitluseˮ kolhoosi jahuveskit kontrollima kaks ENSV Riigikontrolli Ministeeriumi ametnikku – II järgu riigikontrolör Tennisen ja III järgu riigikontrolör Koržets eelmisel päeval välja antud käskkirja alusel. Rikkumisi leiti hulgaliselt: teravilja oli jahvatamiseks vastu võetud ilma jahvatuskviitungeid välja kirjutamata (veskis oli arvele võtmata mitut liiki vilja kokku 1003,5 kg); mativilja kogused ei klappinud viljaliigiti (üle oli rukist 10,6 kg ja otri 173,4 kg, puudu segavilja 136,5 kg); mativõtmise eeskirjad ja normid olid veskis välja panemata. Veskis polnud tehtud inventuure (ette olid need nähtud kord kuus).

Masinakirjas ümber trükitud seletuskirjas põhjendas isa, et tuuleveskis sõltub jahvatamine tuule valjusest ja kuna on esinenud juhuseid, kus veskilised viisid vilja tagasi mitmeid päevi püsinud vaikse ilma tõttu, mil jahvatada ei saanud, kirjutati jahvatuskviitungid välja siis, kui tegelikult jahvatamisele asuti. Mativilja normide väljapanekuks puudus veskis sobiv koht ja need asusid veskis mativilja kviitungiraamatu juures. Mativilja liigid olid segi läinud (segavilja asemel oli märgitud oder) ja tegelikult oli odra ülejääk 47,51 kg. Ülejääk oli tekkinud pikema aja jooksul mativilja kaalumisega. Ülejääki tarvitanud ta pärast kivide teritamist läbijahvatamiseks, sest vähemalt 60–70 kg pidavat jahvatatama, enne kui kõlbab puhast jahu välja jahvatada. Ka kirjutas isa, et igakuulisi inventuure pole temalt nõutud ja keegi pole teinud. See mativilja lugu on üsna segane. Millised võisid olla tol ajal normid, pole teada. Küll on aga ajalooallikaist teada, et veskites sõltus mativilja võtmise kogus möldri tahtmisest. On andmeid, et uudsevilja jahvatamisel mõni mölder matti üldse ei võtnud. Kahala vesiveskis võttis mölder oma töö eest matti 2–3 toopi (1 toop = 1,1 liitrit) igast kotist. Nätsi tuuliku mölder võttis matiks 6 toopi 9 puuda rukki või 8 puuda odra kohta, ümberarvestatult saame 4–5 toopi 100 kg vilja kohta. Kui isa jätkas harjunud kombe järgi mati võtmist mahumõõdus, siis pididki kaalumise andmetega võrreldes vahed sisse tulema.

Jätkates kontrolli tulemustega, siis võtsid kontrollijad 13. mail 1950 õigeks isa seletuse mativilja sortide segimineku kohta ning lugesid üldiseks mativilja ülejäägiks 47,51 kg. Vahepeal jätkati möldri tausta uurimist ja saadi tõend Varumisministeeriumi Harju maakonna asevolinikult Mihailovilt, et varumisvoliniku veskite registreerimise nimekirjas on märgitud, et nimetatud isik on endine Krabi tuuleveski omanik.

Samal 13. mail saadeti telefonogramm: Valitsuslik. Saue postiagentuur. Kolhoosi „Võitlusˮ esimehele Lindmannile. Saatke 16. maiks 1950.a. ENSV Riigikontrolli Ministeeriumisse Tallinnas Lauristini 10a tuba 24 jahuveski juhataja Krabi. Allkiri: Väljataga, ministri asetäitja. Toimikus pole protokolli selle kohta, mida ja kuidas asja ministeeriumis arutati. Järgmised toimiku dokumendid on hoopis üllatavad oma pöördumise taseme kõrguselt: 18. mail 1950 pöördus ministri asetäitja P. Väljataga ENSV Ministrite Nõukogu esimehe sm Veimeri poole, kirjeldades kolhoosis „Võitlusˮ avastatud puudusi ja Krabi seletusi ning taotles: Seoses kontrollimisel kindlaks tehtud faktidega palun Teie luba Saue valla kolhoosi „Võitlusˮ jahuveski juhataja-möldri Krabi V.A. ilma jahvatuskviitungite väljakirjutamiseta teravilja jahvatamiseks vastuvõtmise ja mativilja ülejäägi eest, ametist vallandamiseks. Miks pidi kontrolliv keskasutus ühe veski möldri (olgugi ka juhataja tiitel juures) ametist lahtilaskmiseks luba taotlema Ministrite Nõukogu esimehelt, see tundub ilmse ülepingutusena. Ka tekitab küsimusi Villem Krabi tausta uuring – kas keegi „heatahtlikˮ inimene juhtis tähelepanu sellele, et endine omanik tegutseb veskis edasi? 20. mail 1950 saatis ministri asetäitja kirja kolhoosi esimehele, milles kohustas rikkumiste likvideerimise abinõudest ette kandma 20. juuniks. Mativilja ülejääk kohustati üle andma riigi teravilja varumispunktile.

Riigikontrolli Ministeeriumis aga jätkati veelgi karmimalt: 23. mail 1950 saadeti ministri asetäitja Väljataga ja juriidilise osakonna juhataja Jemeljanova allkirjadega esildis ENSV prokurörile, II klassi õigusnõunikule Paasile juurdluse korraldamiseks mativilja ülejäägi kohta kolhoosi „Võitlusˮ jahuveskis. Juurdluse tulemustest paluti teatada ministeeriumile. Kiri on venekeelne. Ministrite Nõukogu nõusoleku alusel vallandati Villem Krabi ametist riigikontrolli ministeeriumi 1950. aasta 31. mai käskkirjaga, mille on alla kirjutanud minister Udras. „Võitluseˮ kolhoosi esimees laskis mööda rakendatud abinõudest ettekandmise tähtaja, seda tuletas ministeerium meelde, kohustades teda viivitamatult vastama. Vastus kannab kuupäeva 22. juuni 1950 ning on kirjutatud minu ema käega, joonelisele paberile ja väga hoolikalt. Sellest selgub, et mativilja ülejääk on varumiskontorisse üle antud, veskis olnud viljale kviitungid välja kirjutatud, mativili võetud ja ka see varumispunkti ära saadetud. Kolhoosi juhatuse otsusega vabastati mölder tema avalduse alusel 10. juunist, kuid ministeeriumi käskkirja alusel tehti uus juhatuse otsus 3. juunist ja vabastati Krabi samast kuupäevast. Veski ühes sisseseadega ja veskis oleva mativiljaga (kust see veel tuli, kui kõik mativili oli juba üle antud?) võeti üle komisjoni poolt koosseisus A. Lindmann, A. Saadjärv ja A. Palm 3. juunil 1950. Uksed lukustati kahe lukuga, võtmed anti laohoidja A. Palmi kätte. Juhatuse otsusel jääb veski seisma, kuni leitakse uus juhataja-mölder. Veskisse on üles seatud jahvatamise eeskirjad ja määrused. Revisjonikomisjoni poolt seni veski ülevõtmist pole teostatud. Sõnagi pole sellest, mis sai rohkem kui ühest tonnist veskisse jahvatamiseks toodud viljast, millele (vastuvõtu) kviitungid välja kirjutati – kas jahvatati, tagastati omanikele või läks see ka riiklikku varumispunkti...

Artur Lindmanni ja arvepidaja Helene Krabi poolt alla kirjutatud seletusele on keegi ministeeriumis kirjutanud resolutsiooni, et vastus rahuldab. Siinjuures jääb lahtiseks, kas prokuratuur algatas juurdluse. Ka pole selge, kas kerkis küsimus, kuidas aitas kuritarvitusele kaasa, et mölder ja arvepidaja olid ühest perekonnast. Kuhu küll kadus toimikust Villem Krabi seletuskirja originaal – olen enam kui kindel, et ka see oli kirjutatud ema käega ning see pidanuks ametnikele silma torkama. Isa ja ema igatahes arvasid, et perekondlikud sidemed on antud juhul seadusega vastuolus ja raskendavaks asjaoluks – nii rõhutas isa oma lahkumisavalduses. Nüüd on arusaadav, miks isa lahkus kolhoosist esimesel võimalusel. Ja vaevalt ta oma uusi elukohtigi ruttas kellelegi teatama. Millist pinget pidid sel kevadel mu vanemad taluma, on raske ette kujutada.

Pikka pidu polnud enam ka väikesel „Võitluseˮ kolhoosil – juba 16. juunil 1950 võttis üldkoosolek vastu otsuse ühineda Saue valla kolhoosiga „Tõusev Tähtˮ. Villem Krabi lahkumine kolhoosist sai saatuslikuks ka veskile. Uut möldrit veskisse ei tulnudki. Ma pole kuulnud, et pärast isa lahkumist kolhoosist oleks veskis veel vilja jahvatatud. Ema mäletamist mööda viidi paremas korras olev kivipaar ära Alliku veskisse. Küll aga kasutati tuuleveski ruume mõnda aega panipaigana. Pärast kolhooside ühendamist kadus seegi vajadus ja veski jäi tuulte-tormide purustada. Lagunes katus, seinad murenesid järjest rohkem. Nüüd andis tunda suhteline Tallinna-lähedus: esialgu lukus olnud uksed murti lahti, sisustust lõhuti, kuni ühel maikuu ööl 1970 pandi veski põlema. Põles see hästi kiiresti, sest kuivast puust sisseseade andis head tuld, nii et kui tuletõrjemasinad kohale jõudsid, polnudki enam midagi päästa. Ning siis jäid võimsad kivimüürid seisma kurvalt ja ilma veskipeata-katuseta on edasine lagunemine olnud kiire. Tules kannatada saanud lagunevat veskit polnud enam vaja „Tõusva Täheˮ kolhoosi õigusjärglasel Saue sovhoosil, kes selle maha kandis, nii et seda polnud enam olemaski, kui jõudis kätte aeg saada kompensatsiooni kolhoosi antud vara eest.

Kokkuvõtlikult võime öelda, et isa August ja poeg Villem Krabi olid selle tuuleveski loos tegevad kokku ligi 30 aastat. Väga kurb on, et nii Koru talu vesiveski kui ka Vanamõisa tuuleveski hukkusid tules.

Suurt lugupidamist osutas vanale tuuleveskile MTÜ Vanamõisa Küla, kes 2006. aastal valis veski kui paikkonna vanima mingil määral säilinud ehitise oma logole üheks motiiviks. Ka on Vanamõisa tuuleveski 2008. aastal kantud Harjumaa pärandkultuuri nimistusse. Väljavõte sellest: Tuuleveskite kivikehasid leidub Eestimaal palju. Ometi on nad kellelegi olulised. Loodusesõbra Aarne Tuule fotoblogist võime lugeda: „Saue kandi üks omapärasemaid objekte on Vanamõisa tuulik. Umbes 30 aastat tagasi põles tühjaks ja alates sellest ajast on olnud pea igal aastal koduks tuuletallajale ja vahel ka kodukakule. Öösel läbi veski katuseava tähistaevast vaadata ja täiskuu valgusest joonistatud aknaruudus kodukakku müüriserval istumas näha on sellised elamused, mis kohe sunnivad sinna tagasi minema.ˮ

Et mitte nukrates toonides lõpetada, pöördume siinjuures isa hobide juurde. Oma eluloos pole ta märkinud oma teist suurt hobi – see oli kalalkäimine. Kaaslasi leidis ta nii töökaaslaste hulgast tuletõrjeühingu töökojas kui ka sugulaste noorematest põlvkondadest. Pea igal nädalavahetusel kevadest sügiseni sõideti suurema või väiksema seltskonnaga Virtsu kanti, kus tuletõrjel oli oma kalandusbaas. Ja kui kaaslasi polnud, lõi isa oma sääreväristajale hääled sisse ning sõitis mõne jõe äärde tuntud kalakohti läbi katsuma. Kalalkäikude kohta pidas isa päevaraamatuid. Neid on üsna mitu kladetäit.

Kui kalalkäimine oli isal vanemas eas tekkinud hobi, siis puhkpillimuusika on teda saatnud läbi kogu elu. Koru aegadel mängis ta Nõmme tuletõrje orkestris trompetit, hiljem Tallinna Elektrijaama ja Tallinna Linna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu orkestris Helmut Orusaare taktikepi all tenorit või baritoni. Helmut Orusaarega seovad meid perekondlikud sidemed – tema vanaisa ja minu vanaema olid vend ja õde Kustas Oltorp ja Kristiina Palm. Oltorpide pere eestistas nime Orusaareks 1936. aastal. Perekonnas räägiti, et mu isa olevat õpetanud noort Helmutit trompetit mängima.

Priitahtlike pritsimeeste pasunakooril, nagu end nimetasid tuletõrjeorkestri mehed, oli kombeks suvel korraldada koos perekonnaliikmetega väljasõit kuhugi loodusesse. Võis olla viiekümnendate keskpaik, kui väljasõidukohaks valiti Aru tammik Sauel – koht, mis oli hästi tuttav nii Helmutile kui ka minu isale. Pärast meeldivalt veedetud päeva, mille tegevused on aeg meelest kustutanud, kogunes seltskond Saue jaama tagasisõiduks Tallinna. Oli soe ja selge suveõhtu. Helmut tõstis trompeti ja õhtuvaikuses kõlas „Väikeste luikede tantsˮ.

Möödunud on üle 60 aasta, aga see imeline hetk Saue jaamaesisel ei lähe meelest.