Sõmeru veski (Kos)
Sellise nimega veskeid on Eestis mitu. Jälgi täpsemalt, millisest veskist see artikkel räägib.
Nimi
See artikkel räägib Sõmeru vesiveskist Kose kihelkonnas Pirita jõel. Rakvere kihelkonnas Sõmeru jõel asuva Sõmeru veski kohta vaata infot artiklist Sõmeru veski (Rak).
Veski tänapäevane asulajärgne nimi on Sõmeru veski. Kuna tegemist on Sõmeru mõisa hoonetekompleksi kuulunud veskiga oli kasutusel ka nimekuju Sõmeru mõisa veski või hilisemal ajajärgul ka Sõmeru karjamõisa veski. Weskiwikis on kasutusel veski nimekujuna Sõmeru veski (Kos) või Sõmeru veski(1) tulenevalt vajadusest eristada teda Rakvere kihelkonnas asuvast Sõmeru (Rak) veskist ehk Sõmeru(2) veskist.
Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt algselt jahuveski hiljem villaveski. Pärandi tüübilt on tegemist mõisaveskiga.
Sõmeru küla nimi pärineb arvatavasti pinnasele viitavast sõnast sõmer - jäme liiv, kruus, terad. Küla vanemad nimekujud on olnud 1241 Semær, 1528 Somers, 1726 Sommer, 1782 Sömmero. [1].
saksa k. Sommerhof Mühle.
Asukoht
Veski asukoht,aadress: Harju maakond, Kose vald, Sõmeru küla, Vesiveski kinnistu. Vanema haldusjaotuse järgi Kose kihelkonns, Ravila mõisa maadel.
Veski paiknes Pirita jõe keskjooksul.
Asukoht Google kaardil N:59.17523 E:25.27325
Asukkoht Maaameti kaardil - X:6560326.7 Y:572802.3
Tehniline ja ehituslik info
Veskihoone üldine tänapäevane seisund (2019): veskihoone on ümber ehitatud eluhooneks, mahud ja ruumiline jaotus põhiosas säilinud. Algsed välisseinad on säilitatud. Veskipais, paisutus ja veski-paisjärv pole säilinud.
Veski sild: üle Pirita jõe, heas seisus, material - betoon. Veski tee: Sõmeru - Vilama maantee, üldliikluseks avatud.
Piirangud
1. Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluv veekogu: jah
2. Lõhejõgi: ei
3. Natura 2000 ala: ei
4. Kalatrepp: pole vajalik
5. Muinsuskaitseline ehitis: ei
Ajalugu ja pärimused
Sõmeru veski lähiümbrus on juba varakult inimeste poolt kasutusse võetud. Nimelt on kunagise paisjärve põhjakaldal muinasaegne asulakoht, mis pärineb II aastatuhandest.[2] . Sõmeru küla on esmamainitud 1241. aastast pärit Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) kui Semær . Adramaade hulgaks külas on märgitud kuus, mis viitab tavalise suurusega väikekülale.
1469. aastal oli Sõmeru (Sommers) külas olnud mõis, mis kuulus Ravila mõisa juurde, kuigi hiljem pole seda allikates enam mainitud. Aastal 1516 oli külas neli talu nelja adramaaga, aastal 1524 aga kolm talu nelja adramaaga. 1694. aastal koostatud Ravila mõisa kaardile ei ole Sõmeru külla märgitud ühtegi veskikohta, samuti 1791-1798 aastail krahv Mellini koostatud Eesti ja Liivimaa atlase Revala kreisi kaardilehel pole Sõmerus veski tingmärki. Küll aga on sinna lähedusse märgitud Paunküla mõisa saeveski (tänapäevase nimega Sae veski).
Kirjalike allikate põhjal võib arvata, et Sõmeru veski oli olemas tõenäoliselt vähemalt alates XVIII sajadi kolmandast veerandist. Seda võib järeldada 13.10.1797 aastal registreeritud Johann Georg Treue kaebekirja põhjal, kus on kirjas, et ta rentis 10.05.1796 krahv von Manteuffelile kuulunud Sõmeru mõisa rentnikult ja maanõunikult leitnant von Vietinghoffilt kolmeks aastaks vesiveski. Veski rent oli 15 hõberubla ja 15 tündrit (1992,6 kg) vilja aastas. Veski olla aga olnud „ääretult lagunevas seisus“, mistõttu tuli rentnik Treuel teha suuri lisakulutusi veski käigus hoidmiseks. 29.09.1797 võttis Vietinghoff rentnik [[Treue] sõnutsi veski ja hulga muud vallasvara tema käest ära. Seda kõike nõudis Treue nüüd kindralkuberneri abiga tagasi. 14.11.1797 arutati asja Eestimaa kubermanguvalitsuses, mis otsustaski Treuele kõik tema vallasvara tagastada ja veski uuesti temale rendile anda.[3]
Dokumendis mainitud 1796. aastal Sõmeru veski väga halba seisukord võibki viidata sellele, et veski pidi olemas olema juba mõnikümmend aastat varem.
On teada, et 1817. aasta alguses oli Sõmeru veski mölder Christian Laks (13.04.1776-19.03.1817). Christian sündis Vaida mõisapiirkonnas Johann ja Anna Maria Laksi (Lax) peres. Hiljemalt 1795. aastast elas ta Palvere mõisapiirkonnas ning teenis oma möldrist poolvenna Carl Laksi juures sulasena. Veel 1814. aastal oli Christian Vana-Harmi mõisa veski mölder. Seega läks ta Sõmeru veskisse möldriks millalgi 1814.-1816. aasta vahel. Võimalik, et ta õppis kõigepealt oma venna juures Sõmerul ametit, seejärel pidas ise Vana-Harmi veskit ning kui tema poolvend Carl Sõmerult lahkus, tuli ise sinna. 1816. a hingeloendi esineb ta kui Vana-Harmi mõisa (villaveski?) kangur.
1820. a. oli Sõmeru veski mölder Johann Christoph Wiekmann. Ta oli pärit Vana-Harmi mõisast, kus tema isa oli Lööra veski mölder. Tõenäoliselt töötas ta Sõmeru veskis 1854. aastani ja lahkus hiljem Kehra mõisa. Hiljemalt 1854. aastaks oli Sõmeru mõisa möldriks saanud Otto Ampel, kes tuli Palvere mõisa piirkonda elama 1853. aastal. Otto Ampel oli Sõmeru mõisa mölder kindlasti veel 1859. aastal, ta suri aga kümme aastat hiljem kui Sipelga talu peremees. Tema veskist lahkumine võib olla seotud Ravila mõisa Sõmeru karjamõisa vesiveski põlenguga 1866. a. kevadel.
1883. aastal ehitati Sõmeru mõisale uus jahu- ja saeveski.
Kes 1883. aastast alates veskit pidas, pole teada. 1886. a. oli Sõmeru karjamõisa veski mõldriks Mart Jänes, kes oli pärit Türi kihelkonnast Kolu mõisapiirkonnast ja hiljem läks Pikavere mõisa metsnikuks.
1893. aastal pidas Ravila-Palvere mõisa juurde kuulunud Sõmeru karjamõisa sae- ja viljaveskit mölder Jaan Kurik. Elukohaks on Kose koguduse personaalraamatus märgitud talle Sipelga talu. Jaan Kurik oli sündinud Kolga-Jaani kihelkonnas. Enne Sõmerut olnud rentnik Kose veski möldri juures 1889 - 1891. a.
1897. aastal valmis Sõmeru veskile kivist elumaja, 1902. aastal kivist tall ja kuur. 1913. aastal oli lisandunud ka metsatööstuse sissseseade.
Ravila-Palvere mõisal olid veskid veel Ravila mõisa juures (vesi-jahuveski ja auru-saeveski) ja Jägala jõel Nirgul (vesi-jahuveski ja vesi-saeveski).
Võimalik, et keerulistel-põõrdelistel sõja ja revolutsiooniaastatel jäi veski seisma. Mõisa inventari natsionaliseerimise aktist 1920. aastast nähtub, et 1883. aastal rajatud wesiweski wee rattaga ühe paari kiwidega ja tangu wärgiga ja saeveski wee peal ühes jahuweskiga seisund oli kehv, katus lagunenud ja enampakkumise eel seisis veski endise omaniku poolt korratumasse olukorda jäetult. Parandamist vajasid ka veskipais koos liigsilma ja veekanalitega, jahu- ja saeveski katused, elumajal ning tallil ja kuuril olid lagunenud nii põrand kui katus.
Enampakkumise võitis 17900-margase pakkumisega Julius Masing, kellele otsustati veski rendile anda aastarendiga 9780 rukkikilogrammi hind, kokku 12 aastaks.
Lisalugemist
- Vaata imelisi kodupilte: Heli ja Enn Veskimägi said Aasta Kodu peapreemia Pere ja Kodu 2018-02-02
- Aasta kodu tiitel Veskitaastajale Postimees
Viited
- ↑ Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016
- ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=18054
- ↑ EAA.30.1.8739.
