Restu veski
Nimi/Nimed=
Restu veski, Restu [saksa k. Rösthof, Resthof] vesiveski; jahuveski
Asukoht/Paiknemine
- Asukoht: Valga maakond; Sangaste vald; Restu küla; asumi kood 6943
- Väike-Emajõe ülemjooksul (jõe kood: vee1008200; paisjärve kood: vee2121500)
- L-EST koordinaadid: X:6425131.2 Y:640736.4
- Navi/GPS koordinaadid: N:57.94526 E:26.376847
Seisukord ja muu teave
Tänapäevane seisud: varisemisohtlik hoone, osaliselt säilinud seadmed
Paisu seisund: rahuldav; kõrgus: ca~ 4 meetrit
Ehitise info
Veskihoone, pais ja paisjärv on säilinud. Veskihoone on Ümber ehitatud 1960-1970 vahel. Maakivist soklikorrusega laudvooderdisega hoone, kaetud eterniitkatusega.
Ajalugu
Restu mõisa veski on väga pikaajaline traditsiooniline veskikoht vähemalt juba XV sajandist alates. Ehituslikult asetub see veski kompaktsesse Restu mõisakompleksi, ühtsesse majandushoonete rühma.
Esmaseid teateid veskist on juba aastast 1499, seoses mõisa müügiga (vt. Mõis).
Umbes 1684 aastast on säilinud Rootsi restitutsiooni-perioodi kaart, kus on märgitud mõisaahoone lähedusse vesiveski, jõgi ja laiad põllumassiivid. Vesiveski tingmärgiks on sel kaardil punane punkt, mille sees vesiratast meenutav rist.
Restu vesiveski on märgitud ka Mellini 1797. a. Eesti- ja Liivimaa atlasel Restu mõisa ja Piro kõrtsi/postijaama vahele iseloomuliku vesiratta sümboliga. Kaardifragmendil on näha, et Väike-Emajõe nimeks sel kaardil on Pühhajogi.
Talurahvareformi-ajastu Rücker Liivimaa spetsiaalkaardil (1839 a) on mõisa ja veski juures näha ka suur paisjärv ja tänapäevaselt tuttav teedevõrk.
XIX sajandi keskpaigast on pärit juba väga täpne ja detailne kaart, kust leiame lisaks vasak-kalda jahuveskile ka juba saeveski hoone jõe vastaskaldalt, mitmeid tiike mõisapargi lähedalt ja suure saare paisjärve keskel.
1933. aastal vesiveski kinnistu eraldati Restu riigimõisa maadest.
Mõis
Eesti. Maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. V . Valgamaa :
Restu (saksa к. Rösthof; vanus ürikuis ja allikais Raszthe, Rost, Röst, Roste, Röste, ka Wiselmoisio) 3.2 km kirikust, 10 km Keeni raudteejaamast, Väike-Emajõe kaldal, on asutatud keskajal.
Kuulus Cracht van der Lude’le, kes ta 1499. а. 1. mail ühes veski, Koruste (Corestevalde) ja Visela külaga müüs Fromhold v. Tiesenhausen’ile (Vramolt v. Tyszenhussen). Poola-Rootsi sõja ajal pärast 1601. a. kaotas Engelbrecht T. mõisa, mille poolakad ta omaniku ülemineku pärast rootslaste poole võtsid riigile, ühendades selle Sangastega, kuid hiljemini andsid Ludwig Stilcken’ile või Spill’ile. 1625. a., kui mõis oli pea täiesti tühi ning asustamata, restitueeris Gustav Adolf selle Engelbrecht Tiesenhausenile, kes oli Tartu asehalduriks. Sattus päranduse teel lühikeseks ajaks Wrangell’ide omaks, kes müüsid 14. aprillil 1688. a. mõisa ooberstleitnant ning maanõunik Hermann von Bellinghausen’ile. Viimase pojalt ostis selle 7. apr. 1723. a. 5800 taalri eest kapten ning kreisisaadik Carl Gustav Taube, kes suri 1741. a. Tema tütar loovutas 7. juunil 1744. a. Restu mõisa 10500 albertustaalri eest Catharina v. Loewenstern’ile. Pärandi jagamisel 1783. a. sai Restu mõisa ühes Sooruga endale kammerhärra Christoph Hermann v. Reutern. Tema poeg kindral-leitnant Christoph v. Reutern pantis 2. märtsil 1827. a. Restu mõisa 35000 hõberubla eest sillakohtuadjunkt Alexander v. Anrep’ile. Viimane pärandas mõisa oma surma järele 20. jaan. 1868. a. tütar Elisale, kes abiellus v. Roth’iga. Restu viimne omanik enne võõrandamist Eesti maaseaduse alusel oli Alfred v. Roth. Mõis planeeriti 1919 ja asundati 1920.
Tartus, 1932, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus
Pärimus
Ümberehitatud 1960-1970 vahel. Peale ehtatud teine korrus. Alles on veskikivid. Masinad on ära viidud. Korras veskitamm ja paisjärv.
Jahvatati lihtjahu, tangu, kruupe, mannat. Ei tehtud püüli. Kõrval oli viljapuhastustriöör. (H. Kängsepp, 83)
Fotod ja kaardid
Eelvaatepildid:
1684 a.
1838 a.
1866 a.
1933 a.
2010 a.
hoone 2007 a.
järv 2007 a.
pais 2000 a.
veski 1967 a.
