Illi veski (2)

Sellise nimega veskeid on Eestis mitu. Jälgi täpsemalt, millisest veskist see artikkel räägib.

Illi vesiveski asukoht, Maaameti kaardilõige, Eesti
Illi veski 1938. a, vaade läänest. Vasakult - mõisamoonakate maja, veskihoone, hobuste kuur. Erakogu
Illi vesiveski, vaade, EAM Fk 9016, Eesti Arhitektuurimuuseum, Ajapaik.ee / MUIS.ee
Illi veski, umbes 1970-ndad. AjapaiK.ee https://ajapaik.ee/foto/126748/
Illi veskihoone 2016. a. Vaade loodest. Erakogu
Illi vesiveski. AjapaiK.ee https://ajapaik.ee/foto/126751/
Illi vesiveski umbes 20.saj lõpus. Erakogu
Illi vesiveski restaureeritud idakülg ja kirdenurk. 2017 a. Erakogu

Nimi/Nimed

Illi veski, Illi mõisa veski, Illi karjamõisa vesiveski, Illi veski(2), Illi veski (2)

Asukoht/Paiknemine

Veski asub Võrumaal, Vastseliina vallas, Illi külas, Raudoja oja alamjooksul.

Illi küla asub Vastseliina valla idaosas Piusa lisajõe Raudoja kaldal, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ääres.

Asukoht Google kaardil

Ajalugu

Illi küla asub Vastseliina valla idaosas Piusa lisajõe Raudoja kaldal, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ääres. Vene riigi Läänemere-äärsete kubermangude jõukamate suurnike von Lipartite aadlisuguvõsa majoraatvalduste alla kuulunud Vastseliina kihelkonna mõisamaadel 18.-19. saj karjamõisate asutamisel jäi Illi küla samanimelise karjamõisa (sk k Carlshof) alla. Illi vesiveski paikneb küla keskmes, Raudoja (kohaliku rahva kõnepruugis Illi oja) paremal kaldal.

Maastikureljeefilt ja looduslikult sobival kohal paiknes vesiveski suure tõenäosusega juba esmamainimisel 18. saj II p, olles ümbruskonna üheks vanimaks vesiveskiks[1].

Kohanimi Illi esineb ajalooürikutes juba 18. saj I veerandil. 1726. a on Vastseliina mõisa vakuraamatus kirjas 1/8 adramaa suurune Illi Andrese talukoht (Gesinde)[2]. Esimesed teated Illi karjamõisa kohta leiab 1783 a-st, kui Illi karjamõisa valitseja (der Disponent der Neuhausen-Neuhauschen Hoflage Illi) Fr. Alexandersohn laulatati oma lelletütre Charlotta Braschega [3]. Karjamõisa südamest läbi voolava Raudoja lõunakaldaga piirneva Illi veskikoha kohta on kirjalikes allikates esmaviide Vastseliina koguduse meetrikaraamatus (1750-1783), kus 1781 mainitakse Illi kohal mölder Petri´t [4]. Veskikoht on märgitud vastava tingmärgiga 1798 Mellini Liivimaa kaardil kõrvuti Illi karjamõisaga (Hoflage Illi), samuti G. Rückeri kaardil 1839[5]. Vastseliina koguduse meetrika- ja personaalraamatutes leidub 18. saj lõpust kuni 20. saj alguseni järjepidevalt andmeid Illi rendikohaga seotud möldrite kohta. 1781- 1792 mainitakse korduvalt Illi mölder Petri´t (Peeter?) ja tema isa mölder Hind´i (Hindt, Hindo). 1820 elab Illi talukohal mölder Peter Sap (surn 1820) koos poja Andrega, 1820-1856 on Illi talukohal (Gesinde Illi) kirjas vennad mölder Peter ja Jaan Sap poegade Andre (1778-1826), Wido (1782-1843) ja Jaani (1794-?) peredega ning Andre poja Jaani (1804-1845) ja Wido poja Peter´I (1815-?) pered [6]. 1834- 1882 on Illi veskikohaga seotud saksapäraste perekonnanimedega möldrid Paul Martin Jürgenson, Gustav Sieger, Antslast tulnud Ch. Fr. Masing ning Rõugest pärit A. H. J. Notte. 1890nd a alguses rentis veskikoha Gustav Keel [7].

1919 EV maaseaduse alusel riigistatud Vastseliina mõisa maadest eraldati Illi karjamõisa südamikus 4 asundustalu krunti. Raudoja lõunapoolse kaldajoonega piirnev Illi veskikoht kinnistunumbriga 108 eraldati mõisamaadest 16.09.1920. [8]. Põllutööministeeriumiga sõlmitud rendilepinguga nr 161, 9.07.1920 oli Illi vesiveski krunt suurusega 5 ha (1 ha põllu- ja 4 ha heinamaad) renditud kaheteistkümneks aastaks G. Keelele. 1921 korraldatud riigi renditalude enampakkumisel esitati Illi veskikohale kuus pakkumist. Komisjon otsustas kõrgema hinnapakkumise teinud A. Kübara kasuks. Otsus läks ümbervaatamisele ning rendiõigus jäi senisele veskipidajale. Rendikohal olevate hoonete nimekirjas olid veskihoone ja laut (nimekirjast on välja jäetud mittepõllumajanduslikud hooned)[9]. Rendilepingu kohaselt pidi edaspidisel Vastseliina mõisa maade planeerimisel Illi veskikoha juurde rajatava talukoha suurus ja maarent muudetama.

1924 läks võlgades veskikoht enampakkumisele[10]. Põllutööministeeriumi ja Jakob Kalderi vahel sõlmitud rendilepinguga nr 2078, 23.07.1924 anti eluruumiga veskihoone ja laut rendile tähtajaga 01.05.1924 - 30.04.1936.

Samal aastal esitatud avalduses mainib end. rentnik G. Keel, et tema rentis 30 a tagasi Vastseliina mõisnikult Illi vesiveski hoone, ostes eelmise rentniku Kaspar Antoni käest kogu sisseseade ja veskiriistad. Pidas veskit 1924 asta maikuuni, mil aastarendi võlgnevuse tõttu oli kohtuotsuse kohaselt sunnitud kohalt lahkuma. Veskiseadmeid pidas enda omaks, samuti ehitatud sealauta ja sauna. End. rentniku taotlus jäeti tõendusmaterjali puudusel rahuldamata.

Järgmisel aastal lõhkusid naabertalu perepoeg ja sulane kogemata veskitammi ning ümberkaudsed heinamaad jäid tulvavee alla. Ülevaatusel selgus, et tammivärava toed olid mädanenud ning kogu tamm tuli uuendada.

23.03.1932 koostatud kinkelepinguga andis J. Kalder Illi jahuveski ja krundi nr 76 rendiõiguse üle poeg Ernst (6.07.1938 eestistatud eesnimi Enno) Kalderile [11]. 1932 riigimaade planeerimise käigus eraldati maakoht Illiveski nr A-76 kinnistu nr 4234 (end nr 108) pindalaga 9,761 ha [12]. 1931 valmistatud ja 12.04.1932 kinnitatud EV Katastriameti kaardil on kinnistu hoonestusest märgitud veskihoone ja laut, nende vastas üle tee hobuste kuur, paisjärve ääres saun ja sealaut [13].

14.09.1932 veskihoone põles[14]. 10.02.1933 väljakuulutatud põlenud raudkivist veskihoone varemetele pakkujaid polnud (15.04.1933 pakkus ainus huviline K. Tigasson varemete eest 2 kr 75 senti) ning 29.05.1933 andis Riigimaade Amet need tasuta Võru Maavalitsuse teede- ja tehnikaosakonnale[15]. Eesti Maapangalt saadud 62 600 margase laenu abil ostis E. Kalder 17.06. 1933 Illiveski talukoha ainuomandisse. 1933 algas vesiveski taastamine ja moderniseerimine. Uus veskihoone ehitati 4-korruseline, üldpinnaga 330 m2. Veskijärve paisukeha tõstmisega 0,5 m võrra tagati 5 m veelang. Teise vesiratta asemele paigaldatud turbiin tagas veski võimsuseks umb 10 hj. 1937. a loenduse andmeil töötas turbiin 1400 tundi keskmise võimsusega 6 hj. Veskis oli kaks paari veskikive, veski jõudlus ulatus kuni 1000 kg teri tunnis. Jahvatati liht- ja ülesõelajahu ning tange, vilja puhastamiseks oli 2 triööri ja aspiraator. Olid ka Haanja meistri Paul Ehrlichi valmistatud kruubimasin, tangumasin (Tartu firma Tils&Co) ja elektrigeneraator. 1928 ehitati veskiliste hobustele kuur. 1939 valmis veski vastas krunti läbiva Tartu-Misso maantee ääres uus ruumikas elumaja, mis sai 1945. a kivivoodri. Veskihoonest läände jäänud paisjärve tamm oli algselt palkide ja laudvoodriga kindlustatud muldvall, 1937-38 valmis tsementmördiga seotud maakividest uus veskitamm [16].

Eesti Vabariigi algaastatel töötanud Illilt 5 km raadiuses 12 vesiveskit[17]. 1920 aastast pärit teatel ”... töötab veski oma kahe kivipaariga terve aasta läbi sellepärast, et Tilsi heinamaavahi kohast kuni Illi karjamõisani on Illi jõe ääres väga palju allikaid (lätteid), mis voolavad kõik Illi jõkke. Allikaid on ligi sada ja jõel on siin kõrged kaldad[18]."

Illi vesiveski oli ümbruskonna üks kasutatavamaid veskikohti. Veskilisi tuli nii ligidalt kui kaugelt, viimased peamiselt Misso poolt. Lähemalt tulijad panid veskiaja tavaliselt ette kinni, kaugemalt tulijad ootasid järjekorras. Veski töötanud pea aastaringselt[19]

Kalderite perekond pidas veskikohta kuni 1947 a-ni. 1941 oli E. Kalder sakslastelt petrooleumi pähe soetatud bensiini plahvatuse tagajärjel surnud. Pääsemaks kulaklikuks majapidamiseks tunnistamisest, kinkis kohapidamist jätkanud abikaasa Selma Kalder vesiveski sõjaeelsest ajast veskis töötanud Aksel Keel´ele. Sellele vaatamata tunnistati Võru maakonna TK otsusega 17.09.1947 majapidamine kulaklikuks, omaniku taotlused otsuse tühistamiseks jäeti rahuldamata. Kuigi 7.01.1948 andis perenaine Illi veski üle Võrumaa TK Tööstuskombinaadi Vastseliina osakonnale, kinnitas Vastseliina valla TK 29.01.1948 koha kulaklikuks majapidamiseks. 25.03 1949 küüditati 6-liikmeline veskipere Siberisse. 1957 kodumaale tagasi jõudnuid kodutallu elama ei lubatud. “Sõpruse” kolhoosile kuuluvas elumajas elas A. Keele pere, kes selle koos sauna ja hobusete kuuriga 19.01.1968 kolhoosilt välja ostis. Peale peremehe surma jäi maja abikaasa Endla Keelele. Vastavalt EV omandireformi aluste seadusele ja Vastseliina Vallavalitsuse otsustele 22.08.1994 ja 3.10.1995 tagastati Illiveski nr A76 talu varadest õigusjärgsele omanikule Lehte Niilole osa maad ja veskihoone koos säilinud sisustusega. 1,6 ha suurune Illiveski katastriüksus registreeriti 05.04.2000. a. Elumaja ja abihooned koos 6428 m maatükiga (Männi k-ü) erastati heausksele omanikule. 2006. aastal müüdi Illiveski nr A76 8,86 ha suurune maatulundus maa (mets) ning Illiveski k-ü suuruseks jäi 1,6 ha. 25.06. 2012. kinkis Lehte Niilo (Kalder) veski oma pojapojale Tõnu Niilole. 27.07.2016 ostis Tõnu Niilo tagasi ka veskipere 1939. aastal ehitatud elamu.

Illi vesiveski valdajateks olid 1948 a-st Võrumaa TK Tööstuskombinaadi Vastseliina osakond, 1954 a-st Vastseliina raj TSN TK Tööstuskombinaat (1960 a-st TK “Tamula”) ja 1963 a-st kolhoos “Sõprus”. Peale veskipere küüditamist oli möldriks A. Keel. 1954 koostatud Illi veski inventeerimisplaanil on majavalduse koosseisus loendatud lihtjahvatuse seadmetega jahu- ja tanguveski ning ühe katuse all olevad hobuste kuur, küün, kuur, ladu ja väljakäik. 1950nd a-st tegeldi veski juures ka puidutöötlemisega (lauamaterjali servamine, hööveldamine, sh profiillauad). 1992 veski töö seiskus. 1993 a-st jätkati veskis veel lühikest aega tangujahvatusega. 20. saj lõpuks oli Illi vesiveski oma tegevuse lõpetanud.

Tänapäev

Alates 2011. aastast on Illi vesiveskit restaureeritud peamiselt muinsuskaitseameti rahalisel toel. Tööde projekteerija ja teostaja on olnud AS Kurmik ja AS Kurmik Projekt.

Töid teostati järgnevalt:

  • 2011 – avarii-restaureerimisprojekti koostamine, hoone toestamine.
  • 2012 – veski vundamendi avariitoestamine ja restaureerimine (sisemüür).
  • 2013 – veski toestamine, ümbritseva planeerimistööd, avariilise müüritise lammutamine ja asendamine puitlaudisega.
  • 2014 – veskihoone lõunapoolse müüritise lahti kaevamine ja üles ladumine.
  • 2015 – veskihoone läänepoole müüritise lahti kaevamine ja uuesti üles ladumine.
  • 2016 – veskihoone idapoolse müüritise lahti kaevamine ja ladumistööd umbes 2/3 ulatuses.
  • 2017 – veskihoone idapoolse müüritise lõpetamine, alumiste palkide vahetus ja põhjapoolse müüritise alustamine.

Viited/Välislingid

https://ome.dehio.org/et/ehitis/illi-vesiveski

  1. ↑ Haidak, Fr. ja O. Post. Veskid Piusa jõe ülemjooksul 1973. Võrumaa Muuseum, VK 2982, s 357. Lk 63
  2. ↑ EAA,567.3.180
  3. ↑ EAA,1271.2.2,lk 181
  4. ↑ EAA,1271.2.2
  5. ↑ EAA,2059.1.1464
  6. ↑ EAA,1271.1.223
  7. ↑ ERA, 63.20.6112
  8. ↑ ERA, 62.29.6299
  9. ↑ ERA, 63.23.1970
  10. ↑ ERA, 63.20.6112
  11. ↑ ERA,63.20.6112
  12. ↑ ERA,62.29.5476
  13. ↑ ERA, T-3.23.542
  14. ↑ ERA, 891.2.727
  15. ↑ ERA,63.20.6112. Kas ja kuipalju kive ära veeti, arhiividokumentidest ei selgu. 1973. Op cit, lk 65
  16. ↑ Haidak, Fr. ja O. Post. 1973. Op cit, lk 65
  17. ↑ ERA, 63.20.6112
  18. ↑ ERA, 63.20.6112
  19. ↑ Niilo, Lui. Mõningaid andmeid Illi vesiveski ajaloost. Käsikiri 2011. OÜ Kurmik Projekt arhiiv; Haidak, Fr. ja O.Post. 1973. Op cit, lk 67
Pärit leheküljelt "https://weskiwiki.ee/index.php?title=Illi_veski_(2)&oldid=18237"