Jägala jõgi

Narva jõe järel suurima valgalaga (1570 km²) ja veerikkaim Soome lahe vesikonna jõgi Eestis, 97 km pikkune Jägala, suubub Ihasalu lahte. Tema tähtsamad lisajõed on Ambla jõgi, Jänijõgi. Mustjõgi, Aavoja, Soodla jõgi ja Jõelähtme jõgi. Umbes 3 km kaugusel suudmest tasane paene jõepõhi järsku katkeb ning lõpeb kõrge järsakuga. Ligi 8 m kõrguselt alla langev vesi moodustab laia veekanga, mis all muutub märatsevaks veemassiks. See on Jägala juga. Jägala jõe üldlangus on 82 m 97 km kohta. Veejõu kasutamise seisukohalt on see hea tehniline näitaja. Jõe keskmine vooluhulk on 13,5 m3/s, 1924.aastal mõõdeti suurvee ajal aga 250 m3/s. Jägala joast allavoolu, kilomeetri kauguse) jõesuust, asub Jägala linnamägi. Siin paiknes Eesti suurim, Jägala muinaslinnus. Sellel kohal on inimese elamisjälgi juba kiviajast.

Tuhalas sündinud kuulsa kartograaf krahv Ludwig August Mellini Liivimaa atlase 1798.a. koostatud kaardilehelt võib lugeda Jägala jõe asunud vesiveskeid. Siin on ülemjooksult alates: Nirgo, Wetla, Thomeweski. Janiweski, Pitkwa, nimeta veski. Kaunisar, Kedder, Suddeja, nimeta veski, Risi ja Jõelähtme harul kaks veskit, üks neist Koila.

1928. aastal oli Jägala jõel 6 veejõujaama ja 3 vesiveskit: • Kaunissare puupapivabrik, veejõujaama võimsus 225 hj, rõhk H = 3,4 m, aastatoodang 650 tonni öhukuiva puitmassi; • Anija veejõujaam võimsusega 140 hj. H = 1.8 m; • Saunja puupapivabrik 150 hj, H = 2 m; aastatoodang 500 t öhukuiva puitmassi; • Tammiku puupapivabrik 300 hj, H = 3,2 m, aastatoodang 1200 t öhukuiva puitmassi; • Joa veejõujaam ja Jägala puupapivabrik (ehitatud 1915-1917), 1800 hj, H = 18 m; • Linnamäe veejõujaam 1500 hj, H = 11,4 m.

"Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel." Tallinn, 2002 . Anto Juske.

Muud nimed: Kehra jõgi; ülemjooksul Kiigumõisa, Kigumõisa jõgi. Narva jõe järel suurima valgalaga ja veerikkamim Soome lahe vesikonna jõgi Eestis. Algab Ahula külast ja suubub Ihasalu lahte; pikkus 97 km, valgala 1570 ruutkilomeetrit. Jägala jõe voolutee läbib Eesti mitut eriilmelist maastikuregiooni. Jõe algusosa paikneb Pandivere kõrgustiku lääneosas, enamik ülem- ja keskjooksust Kõrvemaal, alamjooks Põhja-Eesti lavamaal ja suue Põhja-Eesti rannikumadalikul. Jõe lähe asub Ahula teeristist 350 m lõuna pool. Jõgi suubub Ihasalu lahe lõunaotsa Maanina (Manniva) ja Jõesuu küla vahel. Ülemjooksu ülemises osas ümbritsevad jõge peamiselt põllud ja külad. Ülemjooksu alumises osas ja keskjooksul kuni Pikva peakraavi suubumiskohani voolab jõgi läbi väga hõreda asustusega soiste metsade. Sealt allavoolu domineerivad jõe idakalda piirkonnas endiselt metsad, läänekalda piirkond on enamasti põllustatud ja seal paikneb Kehra linn ja mitu muud suuremat asulat ja endist Vene sõjaväelinnakut.

Jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 82 m, suudmes 0, keskmine lang 0,84 m/km. Lang on suurim alamjooksul, kus jõgi läbib Põhja-Eesti paekalda. 4,3 km kaugusel suudmest asub 8 m kõrgune Jägala juga. Jõe kesk- ja alamjooksul on mitu paisu, neist kõrgeim Linnamäe HEJ pais paikneb jõe suudmest 1,3 km kaugusel. 1975. a. alates on Jägala jõgi lülitatud Tallinna veevarustuse süsteemi.

Kalastiku praeguse koosseisu järgi kuulub Jägala jõe ülemjooksu ülemine osa kalavaese haugijõe tüüpi ja ülejäänud osad särjejõe tüüpi. Jõe kalanduslik väärtus on praegu väike.

A. Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001