Sõmeru veski (Kos)
Sellise nimega veskeid on Eestis mitu. Jälgi täpsemalt, millisest veskist see artikkel räägib.
Nimi
See artikkel räägib Sõmeru vesiveskist Kose kihelkonnas Pirita jõel. Aga Rakvere kihelkonnas Sõmeru jõel asuva Sõmeru veski kohta vaata infot artiklist Sõmeru veski (Rak).
Veski tänapäevane asulajärgne nimi on Sõmeru veski. Kuna tegemist on Sõmeru mõisa hoonetekompleksi kuulunud veskiga oli kasutusel ka nimekuju Sõmeru mõisa veski või veidi hilisemal ajajärgul ka Sõmeru karjamõisa veski. Weskiwikis on kasutusel veski nimekujuna Sõmeru veski (Kos) või Sõmeru(3) veski tulenevalt vajadusest eristada teda Sõmeru veskist Rakvere kihelkonnas ehk Sõmeru(1) veskist [1]. Ühesuguste nimedega vesiveskeid aitab eristada ka jõe märkimine, millel veski paikneb. Seega antud juhul oleks selliseks nimekujuks Sõmeru v (Pirita j).
Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt algselt jahuveski hiljem ka saeveski. Pärandi tüübilt on tegemist mõisaveskiga.
Sõmeru küla nimi pärineb arvatavasti pinnasele viitavast sõnast sõmer - jäme liiv, kruus, terad. Küla vanemad nimekujud on olnud 1241 Semær, 1528 Somers, 1726 Sommer, 1782 Sömmero. [2].
saksa k. Sommerhof Mühle.
Asukoht
Veski asukoht, aadress: Harju maakond, Kose vald, Sõmeru küla, Vesiveski kinnistu. Vanema haldusjaotuse järgi asus veski Kose kihelkonns, Ravila mõisa maadel.
Veski paikneb Pirita jõe keskjooksul.
Asukoht Google kaardil N:59.17523 E:25.27325
Asukkoht Maaameti kaardil - X:6560326.7 Y:572802.3
Asukoht Regio/Delfi kaardil - PL: 59°10′30.850″ IP: 25°16′23.768″
Tehniline ja ehituslik info
Veskihoone üldine tänapäevane seisund (2019): veskihoone on ümber ehitatud eluhooneks, mahud ja ruumiline jaotus põhiosas säilinud. Algsed välisseinad on säilitatud. Veskipais, paisutus ja veski-paisjärv pole säilinud.
Veski sild: üle Pirita jõe, heas seisus, material - betoon. Veski tee: Sõmeru - Vilama maantee, üldliikluseks avatud.
Piirangud
- Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluv veekogu: jah
- Lõhejõgi: ei
- Natura 2000 ala: ei
- Kalatrepp: pole vajalik
- Muinsuskaitseline ehitis: ei
Ajalugu ja pärimused
Sõmeru veski lähiümbrus on juba varakult inimeste poolt kasutusse võetud. Nimelt on kunagise paisjärve põhjakaldal muinasaegne asulakoht, mis pärineb II aastatuhandest.[3] . Sõmeru küla on kirjalikult esmamainitud 1241. aastast pärit Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) kui Semær . Adramaade hulgaks külas on märgitud kuus, mis viitab tavalise suurusega väikekülale.
1469. aastal oli Sõmeru (Sommers) külas olnud mõis, mis kuulus Ravila mõisa juurde, kuigi hiljem pole seda allikates enam mainitud. Aastal 1516 oli külas neli talu nelja adramaaga, aastal 1524 aga kolm talu nelja adramaaga. 1694. aastal koostatud Ravila mõisa kaardile ei ole Sõmeru külla märgitud ühtegi veskikohta, samuti 1791-1798 aastail krahv Mellini koostatud Eesti ja Liivimaa atlase Revala kreisi kaardilehel pole Sõmerus veski tingmärki. Küll aga on sinna lähedusse märgitud Paunküla mõisa saeveski (tänapäevase nimega Sae veski).
Kirjalike allikate põhjal võib arvata, et Sõmeru veski oli olemas tõenäoliselt vähemalt alates XVIII sajadi kolmandast veerandist. Seda võib järeldada 13.10.1797 aastal registreeritud Johann Georg Treue kaebekirja põhjal, kus on kirjas, et ta rentis 10.05.1796. a. krahv von Manteuffelile kuulunud Sõmeru mõisa rentnikult ja maanõunikult leitnant von Vietinghoffilt kolmeks aastaks vesiveski. Veski rent oli 15 hõberubla ja 15 tündrit (1992,6 kg) vilja aastas. Veski olla aga olnud „ääretult lagunevas seisus“, mistõttu tuli rentnik Treuel teha suuri lisakulutusi veski käigus hoidmiseks. 29.09.1797 võttis Vietinghoff rentnik Treue sõnutsi veski ja hulga muud vallasvara tema käest ära. Seda kõike nõudis Treue nüüd kindralkuberneri abiga tagasi. 14.11.1797. a. arutati asja Eestimaa kubermanguvalitsuses, mis otsustaski Treuele kõik tema vallasvara tagastada ja veski uuesti temale rendile anda.[4]
Dokumendis mainitud 1796. aastal Sõmeru veski väga halba seisukord võibki viidata sellele, et veski pidi olemas olema juba mõnikümmend aastat varem.
On teada, et 1817. aasta alguses oli Sõmeru veski mölder Christian Laks. Hiljemalt 1795. aastast elas ta Palvere mõisapiirkonnas ning teenis oma möldrist poolvenna Carl Laksi juures sulasena. Veel 1814. aastal oli Christian Vana-Harmi mõisa veski mölder. Seega läks ta Sõmeru veskisse möldriks millalgi 1814.-1816. aasta vahel. Võimalik, et ta õppis kõigepealt oma venna juures Sõmerul ametit, seejärel pidas ise Vana-Harmi veskit ning kui tema poolvend Carl Sõmerult lahkus, tuli ise sinna. 1816. a hingeloendi esineb ta kui Vana-Harmi mõisa (villaveski?) kangur.
1820. a. oli Sõmeru veski mölder Johann Christoph Wiekmann. Ta oli pärit Vana-Harmi mõisast, kus tema isa oli Lööra veski mölder. Tõenäoliselt töötas ta Sõmeru veskis 1854. aastani ja lahkus hiljem Kehra mõisa. Hiljemalt 1854. aastaks oli Sõmeru mõisa möldriks saanud Otto Ampel, kes tuli Palvere mõisa piirkonda elama 1853. aastal. Otto Ampel oli Sõmeru mõisa mölder kindlasti veel 1859. aastal; 10 aastat hiljem on teda loendis märgitud kui Sipelga talu peremeest. Tema veskist lahkumine võib olla seotud Ravila mõisa Sõmeru karjamõisa vesiveski põlenguga 1866. a. kevadel.
1883. aastal ehitati Sõmeru mõisale uus jahu- ja saeveski.
Kes 1883. aastast alates veskit pidas, pole teada. 1886. a. oli Sõmeru karjamõisa veski mõldriks Mart Jänes, kes oli pärit Türi kihelkonnast Kolu mõisapiirkonnast ja hiljem läks Pikavere mõisa metsnikuks.
1893. aastal pidas Ravila-Palvere mõisa juurde kuulunud Sõmeru karjamõisa sae- ja viljaveskit mölder Jaan Kurik. Elukohaks on Kose koguduse personaalraamatus märgitud talle Sipelga talu. Enne Sõmerut olnud ta rentnik Kose veski möldri juures 1889 - 1891. a.
1897. aastal valmis Sõmeru veskile kivist elumaja, 1902. aastal kivist tall ja kuur. 1913. aastal oli lisandunud ka metsatööstuse sissseseade.
Võimalik, et keerulistel-põõrdelistel sõja ja revolutsiooniaastatel jäi veski seisma. Mõisa inventari natsionaliseerimise aktist 1920. aastast nähtub, et 1883. aastal rajatud wesiweski wee rattaga ühe paari kiwidega ja tangu wärgiga ja saeveski wee peal ühes jahuweskiga seisund oli kehv, katus lagunenud ja enampakkumise eel seisis veski endise omaniku poolt korratumasse olukorda jäetult. Parandamist vajasid ka veskipais koos liigsilma ja veekanalitega, jahu- ja saeveski katused, elumajal ning tallil ja kuuril olid lagunenud nii põrand kui katus.
Enampakkumise võitis 17900-margase pakkumisega Julius Masing, kellele otsustati veski rendile anda aastarendiga 9780 rukkikilogrammi hind, kokku 12 aastaks. Leping sätestas muuhulgas, et rentnik on kohustatud jälgima, et ehitused jääde murru läbi rikutud ei saaks. Samuti pidi rentnik kapitaalselt parandama veskitammi koos liigsilma ja veekanalitega.
1921. a. andis maakorralduse peavalitsuse ülem loa veski lauatööstuse osa ümberehitamiseks värvimistööstuseks ja Julius Masingu eelnevalt Kosel asunud värvimistööstuse sinna üleviimiseks.
1923. a. pöördusid 7 Sõmeru asunduse asunikku ning metsavaht põllutööministripoole palvega, kus on muuhulgas kirjas: Veski rentnik J. Masing paisutab aga nüüd jõe vee nii kõrgele, et meile määratud heinamaa täielikult vee all seisab ja seda heinaniitmiseks sugugi kasutada ei saa. Veskitammi külge on varemalt, mõisa aegus, mõõdud kivide sisse raiutud, seks otstarbeks, et rentnik teaks, kui kõrgele vett võib tõusta lasta, nii et heinamaad selle all ei kannataks. Kod. Masingu tähele panu oleme mitu korda juhtinud selle mõõdu peale, tähendades, et tema vett liiga kõrgel peab, mis peale kod. Masing vastanud on, et tema võib vett nii kõrgele paisutada, kui tema ise heaks arvab.
1923. a. korraldatud veski ülevaatusel tähendati: Igal juhtumisel on aga tarvilik paisutud veepinda alandada ajutiselt aasta kestvusel – nagu seda enne mõisa tükeldamist vastavalt ülemal nimetatud märkidele on tehtud – aegade jooksul ja vältusel, mis see heina kasvamiseks ja koristamiseks tarvilik on. Selleläbi pole ka karta veski seisakut, sest et neil aegadel harilikult normaal veehulk on ja vesi ratas oma käigus takistatud ei saa.
1925. a. koostati uus Sõmeru vesiveski rendimääramise akt. Leiti, et konkurentsi tõttu kannatas veski tööpuuduse all, suurvee tõttu seisnud veski aasta jooksul 25 päeva, veepuuduse tõttu 45 päeva ning tööpuuduse tõttu 60 päeva. Veski töötas aastas 175 päeva umbes 10 tundi päevas. Viimase kolme aasta jooksul oli veski iga-aastane jahvatusvõime 4000 puuda (65 522 kg) teravilja. Rentniku kohustati a) esimese aasta jooksul vesiratta ruumi seinad, mis osalt katki ja maha vajunud on, ära parandada, vesi renn uus teha ja tammile kapitaalne remont teha; b) esimese kahe rendi aasta jooksul veski hoonele uus sindle katus peale teha, uus sindle katus teha möldri elumajale, mis asub asuniku krundil no 225 ja mis veski rentnikule ühes veskiga 1920, s. o. enne mõisa planeerimist, välja renditud. Sisseseade korda seadmise kohta oleks järgmine: a) esimese aasta jooksul veskisse uus vesiratas teha, b) teise rendi aasta jooksul veskisse uus kivi, uus kolu, uus tangu värk, peale elevaatori, mis vana jääks, kaks uut jahu kasti teha.
08. mail 1929. a. põles ära vesiveski hoone ja sisseseade. Tules hävisid kõik hoone puuosad, kiviosad rikuti tulest vähemal määral. Samuti kukkusid tulekahjus ümber hoone korstnad.Osa sisseseadet õnnestus tules välja kanda, ent vesiratas oli tule läbi 40% rikutud. Kedagi põlengu alustamises ei süüdistatud. 05.06.1929 esitas riigimaade valitsusele avalduse Mart Sooberg, kus ta teatas, et on nõus ära ostma põlenud saevabriku metallijäänused.
13.05.1930 toimetati Sõmeru vesiveski ülevaatus, kus leiti, et ärapõlenud kivivaremed on väljastpoolt enam-vähem korras, kuid seestpoolt tulest kannatada saanud. Veski pais oli enam-vähem korras, juurdepääs veskile kohalikke teid mööda pigem nigel. Veski majanduspiirkonnas oli toona 22 talu, ümbruskonnas läheduses veel kaks uute turbiinidega veskit. Kokkuvõtvalt arvati, et Sõmeru veski ülesehitamine nõuaks 10 000 krooni ega tasuks ennast ära. Ka muu tööstuse, näiteks villatööstuse rajamist ei peetud otstarbekaks. 17.05.1930 teatas riigimaade ameti juhataja eelkirjeldatud veski uue kirjelduslehe alusel, et Sõmeru vesiveski koht tööstusettevõtete nimekirjast kustutada, kuna tööstusel puudub rajoon, tööstushooned ja sisseseaded ning uue tööstuse ülesehitamine ei tasu ennast ära.
22. mail 1930. aastal otsustas põllutööminister määrata Sõmeru veski tööstusettevõttena likvideerimisele.
Pärimus: 1950. aastate lõpul pani geograaf Endel Varep oma kohaloolise kartoteegi jaoks Sõmeru veski (Kos) kohta kirja kohalike elanike (Virula talust ning Sõmeru talust Hugo Tamme ) antud andmed: Seal oli mõisa ajal jahu- ja lauaveski. Eesti ajal jahvatas ka + villatööstus (kangatööstus, värvimine). Eesti aja lõpul veski jäi seisma – ujutas heinamaad üle, siis jäi taluks. Veskihoone põles, müürid alles. Elatakse uutes hoonetes. Veski talu maal kelder – olevad olnud viinaköök. Hüütakse nii.
- Lühendatult Eesti Isikuloo Keskuse poolt 2018. a. koostatud uurimustööst "Sõmeru veski ajaloost" [5].
Lisalugemist
- Vaata imelisi kodupilte: Heli ja Enn Veskimägi said Aasta Kodu peapreemia Pere ja Kodu 2018-02-02
- Aasta kodu tiitel Veskitaastajale Postimees
- Uurimus "Sõmeru veski ajaloost"
Viited
- ↑ Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016
- ↑ Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016
- ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=18054
- ↑ EAA.30.1.8739.
- ↑ Uurimus "Sõmeru veski ajaloost"
