Soontaga veski

Redaktsioon seisuga 29. september 2021, kell 18:35 kasutajalt Riho (arutelu | kaastöö) (Created page with "Valgamaal, Puka vallas, Soontaga ojal asunud veski. Üks varasemaid veski esmamainimisi Lõuna-Eesti aladel - 1439.a. Looduses säilinud madal ja pikk paisu keha, mis või...")
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Valgamaal, Puka vallas, Soontaga ojal asunud veski.

Üks varasemaid veski esmamainimisi Lõuna-Eesti aladel - 1439.a.

Looduses säilinud madal ja pikk paisu keha, mis võiks viidata omaaegsele altvoolu vesiveskile.

Soontaga mõisa veski (1439.a.) N:58.00762 E:26.07460

Soontaga rootsiaegne veski (1684.a) , kuulus Uniküla mõisale N:58.0054 E:26.08016


Soontaga Adleri veski (1896.a) varemed N:58.00769 E:26.08323


Soontaga kolme veski asukohad


Ajalugu

Soontaga mõisa (saksa k. Sontack, Sotack) kohta vanim teade on aastast 1439, kui Tartu stiftfoogt Klaus Holstver müüs mõisa koos veski ja 16 adramaaga Ludeke Zögele (Soygerile). Zöged, kellele kuulus ka lähedalasuv Puka mõis, pidasid mõisat kuni Poola ajani. Poola ajal kaotasid rootsimeelsed Zöged mõisa ja pärijad parun Reinhold Gustav Ungenr ja kindralmajor Wolmar Anton von Schlippenbach said selle tagasi aastal 1697. 1726. aastal jäi Soontaga mõis vabahärra Carl Heinrich von Wrangellile. Tema järglane Sophia Helena von Wrangell pantis valduse 3000 hõberubla eest Valga kaupmehele Heinrich Johann Franzenile. Enne 1776. aastat ostis mõisa rittmeister Valentin Johann von Loewenstern, kes liitis selle oma kõrvalasuva Kuigatsi mõisaga ja Soontagast sai karjamõis.

Kuna Soontaga mõisas on läbi ajaloo olnud väga vähe põllumaad (min 1725.a 2 1/4 adramaad), siis on ta olnud põhiliselt Aakre, vähem Puka, Kuigatsi, Uniküla ja Õru mõisate koosseisus nn. metsamõisana. Lisaks metsarohkusele on metsanduse eelisarengule põllunduse ja karjanduse suhtes tuge pakkunud Soontaga oja oma suure languga alamjooksul ja stabiilse toitega Priipalu ja Rooni soodest ning seeläbi suhteliselt võimsa Soontaga Saeveskiga (tuntud ka Aakre Saeveski nime all) (38 kW, 4 turbiini 1939.a andmetel) ning mugav lähedus Väike-Emajõele, mis lubas saematejalide toimetamist isegi Tartu linnani.

Ametliku metsamõisa staatuse sai Soontaga mõis I maailmasõja eel, Aakre mõisa koosseisus. Vaid väike ala mõisasüdames jäi põllumaana kasutusse möldrile, metsavahile ja puulõikajaile. Pärast Eesti iseseisvumist ja viimase Aakre metsamõisa metsaülema Adalbert Walteri lahkumist Saksamaale moodustati Soontaga ja ümberasuvate mõisate (Aakre, Puka, Ruuna, Kuigatsi, Vaalu, Mägiste, Pringi) metsadest Aakre metskond kontoriga Soontagas Saeveskil (nõuk. ajal levinud nimekuju Aakre Saeveski).

Mõisakompleks

20.sajandi keskpaigaks oli säilinud puust mõisahoone (60.-tel Aakre metskonna kontor), härjatall -nn Valgemaja - , sepikoda (lammutatud 1989.a uue metskonnahoone ehituse käigus) ja nn uus vesiveski ehk Adleri veski. Mõisahoone paikneb miniatuurses pargis , mis on piiratud idast sarapuuhekiga ja läänest Soontaga oja ja paisjärvega.