Uurimus "Kõrvalepõige veskite ajalukku"

Redaktsioon seisuga 24. veebruar 2021, kell 16:30 kasutajalt Riho (arutelu | kaastöö) (Created page with "Kõrvalepõige veskite ajalukku Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi...")
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Kõrvalepõige veskite ajalukku Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila (siis Kogael) veskit silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241. 14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.

Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel 1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit. Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju! Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest. Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes.

Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.

Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud. Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit. Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks. Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ. Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute