Tallinna tööstuse häll

Härjapea jõgi - see on Tallinna tööstuse häll.
Aleksander Kivi , Anto Juske.

Ülemiste järv

Järv Tallinna kaguserval.
Kaasaegne levinuim nimi on Ülemiste järv.
Teised nimed: Järveküla järv, Mõigu järv või Kuningajärv; harvem Paberijärv, sks Obersee.
Nimi Kuningajärv ja Obersee esineb vanemais ürikuis, mil järv kuulus Taani kuningale.
Alates 15. sajandi keskpaigast on järv Tallinna linna valduses.
Veekogu kood: VEE2005900.
Järv asetseb Põhja-Eesti platool, meretasemest 36,5 m kõrgemal. Suuruselt 3. järv Eestis, veekogu pindala on umbes 944 ha (9,4 km²) , suurim sügavus väljavoolukanali juures 4,2 m (keskmine sügavus 3,3 m). Järves on üks saar. Muda väljapumpamine, mida alustati 1960. aastate keskel, on järve sügavust ja mahtu aeg-ajalt muutnud.
Järv on moodustunud Läänemere Antsülusjärve staadiumis (umbes 8000 aastat tagasi) pinnakerke tulemusel merest eraldunud lahesopist.

Ülemiste Vanake

Suure veepeegliga, peaaegu metsavööndita ja paesel pinnal asuvale Ülemiste järvele on iseloomulik suur veetaseme kõikumine. Seetõttu on ajaloos olnud mitmeid kordi hetki, mil on tekkinud oht all orus asuvas linnas tõsiste üleujutuste tekkimiseks, kuid mitte just lausa linna täielikuks uputamiseks. Sellest ilmselt on sündinud ka legendid Ülemiste Vanakesest.
1708. aasta novembris murdis järv läbi liivavallist. Vesi tungis suure jõuga alla eeslinna ja tekitas uputuse.
1718. aastal oli Ülemiste järves kevadel nii kõrge veeseis, et osa veest valgus linna hoonestatud alale.
1761. aastal murdis järv läbi liivavalli ja uputas Tiigiveski ümbruse.
1783. aastal aastatel oli veetase jälle väga kõrge ning raehärrad kartsid uputust.
1807. aastal paigaldati järve madalamatele kallastele liivakotte, mis suutsid ära hoida suurema uputuse.
1867. aasta mai teise poole suur sulavesi tõstis järve vett niivõrd, et vesi uhtus Pärnu maantee kohal liivakaldalt läbi. Vesi ulatus Roosikrantsi tänavani. Järgmine läbimurre toimus varsti . Tartu maanteee kohalt peatselt toimunud uus läbimurre mis oli juba üle kümne sülla (ca 21,3 m) laiune.
1879. aasta 5. juunil toimus vee läbimurre Tartu maanteele uue veevarustussüsteemi ja magistraaltorustiku jaoks kaevatud süvendi kaudu. Lühikese ajaga oli kogu Tartu maantee veega üle ujutatud. Maakri ja Kompassi tänavate piirkonnas ulatus vesi täiskasvanud mehel rinnuni. Suurvesi viis endaga kaasa ka loomi.
1923. aastal tõusis veepind Ülemiste järves 88 tolli (ca 2,1 meetrit) ning kippus Liiva kõrtsi juures üle kalda tulema. Ohtlikusse kohta veeti kiiresti liivakotte ja tõsteti kallast.

Linda kivi

Linda kivi ehk Lindakivi on suur kivi Ülemiste järve idakalda lähedal. Sisuliselt moodustavad Lindakivi neli kõrvuti asetsevat rabakivirahnu, milledest suurema ehk Linda kivi mõõtmed on 7,1 x 5,2 x 5,1m ja ümbermõõt=19,2m Linda kivi on kaitstav loodusmälestis.

• Vana Kalev oli surnud. Linda kandas Kalevi hauale suuri kivisid leinates kokku, nii et Tallinna Toompää mägi sai. Väsind Linda juustest kukkus kivimürakas maha. Ta istus selle otsa maha ja hakkas kibedaste oma lesepõlve üle nuttama. Pisarad jooksid maha, kellest viimaks Ülemiste järv kogus. Kivi on järves praegu, keik Linda istumise kohtki pääl.
  
• Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud: «Eest ära!» Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.

Kanalid

Lüüsid

Härjapea jõe algusesse ehitatud lüüsid ja lüüsihooned kronoloogilises järjestuses

• Ülemiste Kuningaveski lüüs (liigveelask)
• Veerenni kanali lüüs ja lüüsimaja (Watterhaus, 1689)
• Peetri kanali (Kadrioru kanali) lüüs koos lüüsimajaga
• Paberivabriku leotustiikide lüüs
• Tartu maantee veevarustuskanali lüüs
• Tallinna Vesi veepuhastusjaama liigveelask

Härjapea kanal

Algselt looduslik jõgi, hiljem järk-järgult kanalisse suletud Härjapea oja.
Härjapea oli jõgi, mis voolas Ülemiste järvest läbi Tallinna praeguse kesklinna ja suubus Tallinna lahte.
Jõe lähteks võib pidada Ülemiste järve so umbes 35 meetrit merepinnast ning suue asus Tallinna lahes, ehk 0 meetrit merepinnas. Jõe pikkus oli umbes 4,5 km. Seega oli jõe languseks ~ca 8 m/km, seega oli see suurima languga jõgi Eestis, ületades Piusa jõe langust 4 korda!

• Looduslik jõesäng kanaliseeriti ja kaeti kattega esmalt lõik Ülemiste järvest kuni Ülemiste Kuningaveskini nn Veerenni kanali rajamise käigus.
• Kanaliseeriti Juhkentali sõjaväelinnakus asunud jõe lõik.
• EW ajal ehitati Härjapea jõe kollektor Tallinna kesklinnas jõe alamjooksule kuni sadamani.
• 1950.ndatel viidi kanalisse Juhkentali ja Tiigiveski vaheline lõik.

Veerenni kanal

Ülemiste järv oma Härjape jõe väljavoolu kaudu teenindas Tallinna reguleeritud veevarustust juba 14. sajandist alates nn Veerenni kanali kaudu.
1345. aasta 29. septembril sai Tallinna raad loa Taani kuningas Valdemar IV-lt Kuninga järvest, tänapäevase nimega Ülemiste järvest vee juhtimiseks linna-aladele läbi kuninga omandis olevate maade.
Härjapea jõe kõige ülemise veski (Ülemiste Kuningaveski) paisu juurest (nn tselluloosikombinaadi kirdenurgas) kaevati 4 km pikkune nn "veerenn" linna müürideni Harju värava juures. Sealt edasi juhiti vesi linna ümbritsevsse vallikraavi. Vallikraavi veetasemeid reguleeriti kolme veskiga: Harjuvärava veski, Karjavärava veski ja Viruvärava veski
Tollaste Tallinna rae arveraamatute järgi oli kanali rajamise eeltööde (u ~1396) ning Veerenni kanali ehituse tehniliseks juhatajaks Johannes Bonnynghof. Tema looditud ligi 4 km pikkune kanal oli oma aja hüdrotehniliseks suursaavutuseks. Äärmiselt täpsed nivelleerimistööd võimaldasid kanali trassi nii valida, et ehitamisel ei tekkinud lähtekoha ja kesklinna (Harjuvärava paistiigi) maapinna suurte kõrgusvahede tõttu kanali uhtumise ohtu. Sellest johtuski, et 1417. a. palus Riia ordumeister von Spanheim teda Riiga tööle, et aidata neid nivelleerimistöödel Daugava jõe vee juhtimisel linna vesiehitistesse.

Peetri kanal

Peetri kanal ka Peetri veejuhe või Kadrioru kanal või harvem Lasnamäe veekanal

Ülemiste/Juhkentali veskikaskaad

Ülemiste Kuningaveski

Ülemiste Kuningaveski ka Ülemiste veski või Kuningaveski. Esimene veski Ülemiste väljavoolul. Tõenäoliselt oli veski rajatud 13. sajandi esimesel poolel. Veski asus Ülemiste mäe järsul nõlval.
Algul oli veski kuninga so Toompea linnuse komtuuri valduses ning töötas viljaveskina.
Kui Taani kuningas Waldemar IV andis 1345. a. Tallinna raele õiguse juhtida vett linna vallikraavidesse Härjapea jõestja rajada veskeid, siis oli tingimuseks, et ei kannataks riigile kuuluva Ülemiste veski veerežiim, vastasel juhul peab raad võtma veski oma valdusse. Põuastel aastatel oli järves vett vähe, veski töörežiim sai häiritud ning raad oli kohustatud 1349. aastal võtma selle oma valdusse. Komtuuri nõudel pidi raad tasuma igal aastal selle eest 20 marka tollases vääringus ning lubama seal komtuuril jahvatada tasuta Toompea vilja.
1689. aasta kaardil on veskit kujutatud kaksikveskina (Alte und Neue Mühle)
1768. aastani töötas veski viljaveskina, seejärel hakati seal tamme-, kuuse-ja pajukoori purustama (suruveskina või haamerveskina või kollerveskina) nahaparkimise otstarbeks.
1786. aastal seadistati veski ketrus- ja sukavabrikuks, kus vee jõul töötasid esimesed tekstiilitööstusmasinad Tallinnas.
1844. aastal anti veski rendile kaltsude purustamiseks.
1878. aastast tegutses seal villa- ja siidiketramise ning kudumise tööstus.
1902. aastal ehitati veski ümber sõjaväe kasarmuks.
1916. aastal müüdi ülemiste veski Põhja-Puupapi ja Paberivabrikute Aktsiaseltsile, kes selle vabrikuhoonete laiendamisel
1936. aastal lammutas.

Juhkentali ülemine veski

Ka Jauchi veski või Juhkentali veski , algselt Juhkentali paberiveski 1531. aastal ehitas turvissepp Wilm Platensleger Ülemiste veskist pisut allavoolu, linnalt renditud krundile vee jõul töötava katelsepa-veski ehk vasepaja.
1664. aastal, pärast tollase veskiomaniku surma, ostis selle Lorenz Jauch, kes oli Härjapea jõe äärde ehitanud endale suvemõisa Jauehenthali (millest tulenes hilisem eestipärasem piirkonna üldnimi Juhkental). Jauch ehitas vasepaja ruumidesse paheriveski (1689. a. kaardil Papir Mühl)
Paberit valmistati tol ajal kaltsudest; paberitoodang ei saanud olla väga suur, sest puudus küllaldane hulk kaltse (kaltsukogujaid oli vaid kaks). Veskiomanikud vaheldusid, neil tekkis paberi realiseerimisega raskusi. Põhjasõja mõjul majanduselu soikus. 29. septembril 1710 kapituleerus Tallinn Vene vägedele.
1713. aastal ehitati seisma jäänud paberiveski Tallinna rae korraldusel ümber kalelsepaveskiks-vasepajaks ja renditi katelseppade tsunftile.
1870. aastal muudeti veski villaveskiks, kus tegutses ketrus-, kudumis- ja kangavärvimistööstus. Mõnda aega töötas veski ka vanutusveskina sks walkmühle.
1916. aastal müüdi veski Põhja-Puupapi ja Paberivabrikute Aktsiaseltsile, kes seda kasutas mehaanikatöökojana.

Juhkentali alumine veski

Ka Seemisnahaveski
Juhkentali veskist natuke allavoolu ehitati uus paistiik ning sellele veski, kus pargiti väikeloomade nahku ning valmistati neist pehmet seemisnahka.
Veski esmane ehitusaeg ei ole teada.
1605. aasta 22. detsembri ürikutes on märgitud, ei seal tehti suuremaid ümberehitustöid.
1689. aasta kaardil on see veski märgitud vanutusveskina (Walkmühl).
Kõrvalharuna töötas ühel vesirattal vasepada. Veski tegutses 1866. aastani.
1906. aastal hakati veskit kasutama parketivabrikuna ning 1921. aastast on seal sepikoda ning garaazid.

Poolamäe/Keldrimäe veskikaskaad

Poolamäe veski

Poolamäe veski ehk Püssirohuveski või Vasepaja veski ka Uus Vasepada Juhkentali veskitest allavoolu järgmisena oli Härjapea jõel praeguse Staadioni tänava otsa kohal katelseppade ametile kuulunud vasepada.
Esimene viide sellest veskist on pärit 1675. aastast.
Ka 1689. aasta kaardil on see märgitud uue vasepajana (Neuer Kupfer hammer).
Võib arvata, et vasepada tegutses juba sajandeid varem, kuna vasest tarbeesemete (katlad, veenõud, kannud jm.) järele oli suur nõudmine.
Vasepada hävis Põhjasõjas. 1729. aastal taotles katelseppade amet raelt raha uue vasepaja ehitamiseks. Rae otsusel taastati linna kulul uus vasepada 1731. aastal Juhkentali paberiveski asemele.

Tiigiveski

Tiigiveski ehk Tallinna Tiigiveski või Tiigiveski Tallinnas. Varem Nunnade veski või Piiskopi veski. Tehnoloogiatüübilt suruvanutusveski. Suurema veelangu kohas paiknes veski, mida tunti Tiigiveski nime all. See oli kuulunud algselt Mihkli nunnakloostrile, kes selle 1354. aastal müüs Tallinna linnale. Linn rentis veski edasi viljaveskina. 1689. a kaardil on veski märgitud/tähistatud vana vaseveskina (Alter Kupffer hammer). 17. sajandil läks veski eravaldusse ning seadistati valgenaha parkalite nahamuljumlse või seemisnahaveskiks. 1716. aastal rajas Admiraliteet sinna saeveski ja 1729. aastal rajati sinna veel erivesirattaga jahuveski. Mõlemad veskid olid oma asukoha tõttu nende omanikele tulutoovad, ega muidu poleks olnud võimalik nende püsimine 160 aastat. Seoses tööstuse arenguga Tallinnas ostis kaupmees E. Johanson 1887. aastal Tiigiveski hooned endale ja kasutas neid kaltsude purustamiseks oma uue paberivabriku vajaduseks. Taimestiku vohamise tõttu täis kasvama hakanud paistiik täideti 1913. aastal „Estonia" teatrihoone ehitusel väljakaevatud pinnasega, tiigi kohale rajati linnavolikogu otsusel park ja puukool.

Jaaniveski/Seegiveski veskikaskaad

Jaani-Seegi jahuveski

Jaaniveski ehk Seegi veski või Jaani seegi veski. sks k St. Johannes Mühle või Johannis Mühl 1689. Jaaniveski on üks vanimaid veskeid Tallinna linnasarase piirides, mis rajati juba 13. sajandi esimesel poolel (esmaselt mainitud ürikutes 1237. a.).
Algselt kuulus viljaveskina Johannese hospidalile (rahvapäraselt Jaani seegile), kus hooldati ja raviti pidalitõbiseid.
Varem oli veskihoone puust, kuid 1408. aastal ehitati kivihooneks. Veskihoone on paaril korral täielikult maha põlenud; viimati taastati veskit 1756. aastal. Viljaveski töötas kuni 1886. aastani, mil B. Johanson rajas sinna paberivabriku. 1898. aastal ehitati veskihoonele teine korrus peale ja sellisena püsib see tänaseni (1990 ?).

Jaani-Seegi valtsveski

Ka Jaani-Seegi suruveski või Jaani-Nahaveski.

Veski asus Jaaniveski lähedal, Härjapea jõe peaharul.
1431. aaslal rajas linn sinna püssirohuveski, 1684. aastal saeveski, 1687. aastal nahaveski (nahavabriku).
1866. aastal veski likvideeriti, vabanenud ruumidesse ehitati Tallinna esimene mehaaniline leivavabrik,
1886. aastal sai aga Jaaniveski omandanud H. Johanson sellegi veskiala oma paberivabriku tarbeks.

Jaani-Seegi saeveski

Jaaniveskist pisut allpool, kohas kus Härjapea harud taas ühinesid, asus viimane Härjapea vee jõul töötav veski. See töötas algul saeveskina (1686. a kaardil) ja hiljem ka viljaveskina. Millalgi läks see veski Tallinna kingseppade ameti omandusse, kes seal rajas parkalitöökoja ja suruveski parkkoore purustamiseks ning pargitud nahkade töötlemiseks. Veski hävis Põhjasõja ajal. 1712. aastal taastati seal nahaparkali töökoda ning 1783. aastal rajati sellegi veski asemele nahamanufak- tuur. 1921. aastal moodustati Nahatõöstuse Aktsiaselts "Union", mis 1940. aastal nimetati "Kommunaariks".

---

Juhkentali mõis

https://www.juhkentali-keldrimae.eu/asum/harjapea-veskid-juhkentali-piirkonnas

Juhkentali haigemaja lugu

https://issuu.com/sodur/docs/s6dur_1/s/15075453

Viited/Välislingid

https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1bFVIGRtQgcghkBiNefN39N6bKss&usp=sharing

https://drive.google.com/file/d/104sguLFswTsISKHTmMeKJ7BBgh1_Eq7J/view?usp=sharing