SAAREMAA TUULEVESKID

SAAREMAA TUULEVESKID                          

---

Lehekülg annab ülevaate Saaremaa tuulikutest, nende kujunemisloost ja tuulikute ajaloost laiemalt.
Kirjeldatakse Saaremaal levinud peamisi tuulikutüüpe - pukktuulikuid, peaga tuulikuid ja hollandi tuulikuid.
Lehekülg sisaldab hulgaliselt nõuandeid tuulikute hoolduseks ja konserveerimiseks, aga ka hävinud tuulikute pärimuse talletamiseks ja kultuurilooliseks teadvustamiseks.

Parematel aegadel on Saaremaal üheaegselt eksisteerinud üle 1200 tuuliku. Tänapäeval on sellest säilinud küll armetud riismed, kuid Eesti kultuuriloos moodustab tuulikute pärand siiski tähelepanuväärse teemavaldkonna, mille laiema teadvustamise poole siinne lehekülg püüdleb.

Mihkel Koppel, 2006/2010

AJALUGU

Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas

Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga.
Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (paremal joonisel).
Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive - ringi.

Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistanist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistan'is tuulikute olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas'udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.

Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse.

Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku - "ventorum molendina" - ehituseks, millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite ehituskeeld ühe miili raadiuses.

13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk- Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.

Skemaatiline tuulikute põlvnemine

Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust

AASTAARV	SÜNDMUSED
16000 eKr	Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks
4000 eKr	Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist.
2000 eKr	Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks
1500 eKr	Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus
1200 eKr	Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5
550 eKr	Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks
500 eKr	Esimesed looma- või inimjõul ringiaetavad veskidVahemeremaade idaosas
250 eKr	Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias
50 eKr	Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses
25 eKr	Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis
	Kristuse sünd
50	Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool
100	Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele
200	Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis
319	Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks
398	Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil
488	Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft
	Keskaja algus
530/547	Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama
536	Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski
640	Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik
950	Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud
1105	Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum"
1143	Varaseim viide tuulikule Inglismaal
1180	Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias
1200	Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas
1220	Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades
1270	Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril
1270	Horisontaalveski levib Hiinasse
1341	Pukktuuliku esmamainimine Hollandis
1400	Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt
1486	Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, sisaldab vesiveski kirjeldust
	Uusaja algus
1500	Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörava tiiviku mehhanismi
1570	Õlimanufaktuurid Itaalias
1573	Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal
1575	Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis
1588	Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal
1640	Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku
1650	Esimene kruubiveski Saksamaal
1670	Esimene galeriiga "hollandlane" Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel
1701	Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa
1745	Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks
1754	Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.)
1756	Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi
	Algab tööstusrevolutsioon Euroopas
1760	John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski
1772	Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid - tuule tugevusele seadistatavad labad
1781	Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures
1782	James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks
1784	London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt
1787	Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias
1855	Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema
1865	Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Tuulikute ehitamist ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. Kehtestati rendi või talude väljaostu määrad. Tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum.
1869	Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis,
1880	Cincinnatis, 1881 Londonis, 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis,
1887	Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis
1873	Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin.
1875	Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu
1875	Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid
1875	võetakse kasutusele vahetatavate sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid.
1880	Arvukate Paltrock-tuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas
1891	Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour.
1909	Patent pneumaatilisele teraviljaveskile
1920	Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks. Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm.
1946/47	Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud).
1950/70	Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada.
1968	Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi.
1971-72	Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal'i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ka ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut hooldati regulaarselt üksnes omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17 tk.
1977-1979	Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas.
1979	Jüri Ling taastab Muhus Linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele.
1985	Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku muuseumi ekspositsiooniks.
1991/92	Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted.
2004	Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust. 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad.
2008	Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel, mis on turistidele külastamiseks avatud

Mõistetest

Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks.

A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi).

Varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik <- tuuling <- tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale.

Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski = vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi).

Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna "tuulik" , ei maksa kõiki pukk- või hollandi-tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on.

Eesti keele terminite rikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.

---

Tuulikute tüübid

Eesti alal on levinud kolme tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, hollandi tuulikud ja peaga tuulikud. On ka üksikuid erikujulisi tuulikuid, mis oma erandliku konstruktsiooni või paiknemise poolest (näiteks hoonete katustel) on enamasti põhitüüpide tuletised, aga mis omaette tuulikutüüpe ei moodusta.

Pukktuulik

Pukktuulik on Kesk-Euroopast pärinev tuuliku tüüp, kus tuuliku neljakandiline kere toetub tuuliku kesksele emapuule (sambale) ja kogu keret on vastavalt tuulesuunale võimalik ümber telje tuulde keerata. Eesti pukktuulikutel on üks paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest. Tuulik on üleni puidust ehitis, ka laudkatusega. Kivijalg, veskikivid ja kivilaager on ainukesed kasutuselolevad kividetailid. Ühenduste ja võllide jaoks on kasutatud separauda. Eesti pukktuulikuid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad, kuigi on piirkondlikke erandjuhtumeid.
Pukktuulikuid käsitletakse eraldi antud kodulehe peatükis PUKKTUULIKUD.

Hollandi tuulik

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega, ülalt koonduv 3-5-kordne kivist või puidust kehandiga tuulikuhoone. Hollandlastel (hollandi tuulikutel, hollandi-tüüpi tuulikutel) on üldjuhul kaks vastaskülgedel asetsevat ust - kui tiivik ühe ukse ees parasjagu töötab, peab juurdepääs teisest uksest olema tagatud. Tähtsaim tunnus on tuuliku pea - hollandi tuuliku pea tuuledepööramisel jäävad mehhanismid korruste lõikes kõik samadele kohtadele, pööratav on vaid pea, mis on põhiline süsteemierinevus pukktuulikutest, millel pöörab kogu kere. Hollandlastel on enamasti kaks või enam paari veskikive ja pukktuulikutest arenenum sisseseade. Kuna hollandi tuulikute kere on kõrge ja tiivad palju pikemad, on tuulikute võimsus pukktuulikutest oluliselt suurem ja jahvatuskvaliteet ühtlasem, sest kõrgemates õhumassides on ka tuul ühtlasema vooluga kui maapinna lähedal. Hollandi tuulikutel võib olla palju erinevusi sõltuvalt kere kujust, korruste arvust ja materjalist, tiibade ja lisaseadmete teostusest.
Hoolimata välistest erinevustest on galeriiga hollandlaste, sokkelkorrusega hollandlaste jms. üldnimetus siiski hollandi tuulik või ka tuuleveski. Eestist erinev tüpoloogia esineb aga näiteks Lääne-Euroopas, kus ühte variatsiooni esindavaid tuulikuid on nii massiliselt, et teatud tunnus võib saada uue tuulikutüübi liigituse aluseks, nt. Saksa Erdholländer (maahollandlane).
Saaremaa hollandi tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: HOLLANDI TUULIKUD

Peaga tuulik

Peaga tuulik on XX sajandi algul valdavalt Saaremaa idaosas levinud ühe paari kividega väike tuulik, mille välimus on identne hollandi tuulikuga. Peaga tuulik kohandatakse enamasti ümber amortiseerunud kerekonstruktsioonidega pukktuulikuist, mille valdavalt heas seisus mehhanismidele ehitatakse ümber vaid hollandi tuuliku kere. Seega saadakse effektne tuulik, mis rahuldab edukalt ühe talu jahvevajaduse ja on hiljem oma jõududega parandatav. Peaga tuulikuid mujal maailmas ei esine, seega on tegemist vägagi ainulaadse tuulikutüübiga.
Saaremaa peaga tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: PEAGA TUULIKUD

Tuulikutüübid Lääne-Euroopas

Paltrocktuulik

(sks.k. Paltrock = Palte(volt), Rock(seelik)). Kuigi voltseeliktuulik ei kõla eesti keeles eriti usutavalt ja see tuulikutüüp on levinud enamasti Hollandis ning Kesk-Euroopas, ei saa siiski sellise tuulikutüübi olemasolust mõõda vaadata. Tuulikutüüp leiutati 17. sajandil Hollandis ja algselt kasutati tuulikuid saekaatritena. Sisu ja ehitusviisi poolest on see tuulikutüüp nagu pukktuulik, aga kere ei toetu sambale. Selle asemel on tuulikule alla ehitatud meetrikõrgune alusmüür, mille peal siin ning ligi 30 rulllaagrit kere tuuldepööramiseks. Kuna siin või liiper, millel rullid liiguvad on sarnane raudteesüsteemidega hüüti tuulikutüüpi ka "Eisenbahnmühleks" - raudteeveskiks. Paltrocktuulik püüdis ühendada pukktuuliku ja hollandi tuuliku eeliseid: puidust ehitatuna oli ta odavam kui hollandi tuulik, stabiilsuselt mitte maha jäädes. Puuduv sammas võimaldas veel ühe alumise korruse olemasolu.

Torntuulik

Euroopas harva esinenud, enamasti vahemeremaades kasutusel olnud tuulikutüüp, millega don Quijot võitles. Koosnes enamasti kõrgest tornist ja selle otsa ehitatud katusest, millest ulatus välja tiivavõll tiivikuristiga. Tiibu ei saanud tuulde pöörata ning jahvatamine toimus ainult paikkonnas enamlevinud tuulesuuna puhul. Üksikuid torntuulikuid võib leida Kesk-Euroopa linnade linnamüüri tornidelt. Kreeta saarel ja Nessebaris Bulgaarias on torntuulikuid säilinud.

Maahollandlane

Maahollandlane - sks. k. Erdholländer - kogu kerega vahetult maapinnale toetuv hollandi tuulik. Kere püramiidjalt tahuline või ümar, valmistatud puidust, mis toetub maa peale rajatud kivist kuni meetrikõrgusele vundamendile. Seinakonstruktsiooni nurgapostid ulatuvad läbi kõikide korruste tuuliku peani. Iga korruse kohta on seintes diagonaalristid kere kooshoidmiseks. Seinad on kaetud laudadega ja ülelöödud roomattide, laastude või sindlitega. Tiivad ulatuvad peaaegu maani ja on maapinnalt seadistatavad. Tuulikutüüp kujutab endast võrldemisi algupärase välimusega hollandi tuulikut. Kirjeldatud tuulikud on Eestis levinud peamiselt Mandri-Eesti aladel, eriti Lõuna-Eestis. Kuna termin maahollandlane ajab segadusse - kas on tegemist maa piirkonnas asuva või maapinnale toetuva kerega tuulikuga, on eesti keeles korrektne nimetada neid tuulikuid lihtsalt hollandi tuulikuteks.

Sokkelkorrusega hollandlane

Sokkelkorrusega hollandlane - sks. k. Sockelgeschossholländer - püramiidjalt tahulise ja puidust konstruktsioonil kerega, soklikorrus vertikaalsete kiviseintega. Soklikorrus võimaldab veski allolevat suuremat ruumi kasutada näiteks vankri ja viljakottidega veskisse sissesõiduks. Ka sellel tüübil seadistatakse tiibu enamasti maapinnalt, mis sinna välja ulatuvad. Soklikorrus võimaldab ehitada tuuliku kere kõrgemaks kui näiteks maahollandlasel, kuna samale konstruktsioonile lisatakse alla lisakorrus soklikorruse näol. Eestis sokkelkorrusega hollandlasi teadaolevatel andmetel ei leidu.

Galeriiga hollandlane

Galeriiga hollandlane - sks. k Galerieholländer - kere püramiidjalt tahuline ja puidust. Kivist soklikorrus või korrused ulatuvad galeriini, mille pealt seadistatakse tiibu. Alumised korrused võimaldasid veskihoone ühendada möldri elu- või kõrvalhoonetega. Tiivad ei kujutanud seega maapinnal liikujatele ohtu, olles galeriiga kõrgemal, kus ka parem tuul jahvatamiseks. Eesti tuulikud kirjeldatud Kesk- Euroopa tüübi alla siiski päris ei mahu - nimelt galerii esineb meil ka kivikehanditel, olles mõisatuulikutel (nt. Andja L-Virumaal, Rannamõisa Harjumaal) lausa võlvituna teostatud. Lääne- ja Kesk-Eestis esineb galerii sageli nii kivi- kui puithollandlastel, Saaremaal leidub hollandlastel galerii peaaegu alati.

Tornhollandlane

Tornhollandlane - sks. k. Turmholländer - massiivse kivikerega hollandlane kuni tuuliku pea alla välja. Varieeruvaid kerekujusid on väga palju. Alumise tahulise korruse ja ülalt koonilise kerega; alt silinderjad, ülalt ümarad koonuselised; täismassiivsed tahulised jt.; vanimad tüübid on silinderjad, mille kuju pärineb Vahemere maade torntuulikutest. Tornhollandlased võivad omada maahollandlase, sokkelkorrusega hollandlase või galeriiga hollandlase kuju. Nende kere on valmistatud vastavas piirkonnas enamlevinud kivist. Tornhollandlane ja ka teised eelpoolkirjeldatud hollandlaste tüübid võivad omada keldrit, kui nad on rajatud looduslikule, sageli ka kuhjatud künkale, mis on keldri kaevamiseks sobiv. Tornhollandlase nimetus esineb siiski vaid Saksamaal, kuna alles 1739. aastal Madalmaadest Saksamaale leviv hollandi tuulik ei suuda uut nimetust üle tuua. Kõikide varasemate mittekeeratava peaga torntuulikute järgi nimetatakse kivikerega hollandi tuulikuid edasi tornideks, lisades vaid torn-hollandlase. Eestis nimetatud Saksa tüpoloogiat ei kasutata, meil on tornhollandlased lihtsalt hollandi tuulikud.

Wippmühle - vabisev tuulik

Wippmühle - (sks. k. wippen = vabisema) - leiutati 1414 Hollandis tuule abil vee tõstmiseks. Pukktuuliku kere mõõtmeid vähendati tunduvalt, kuna see pidi nüüd mahutama vaid suure hammasratta, värkli ja pärsi. Kere tõsteti õõnsa samba otsa ning titsidele anti pikkust juurde, lõpuks seisis tuulik vaid koonuseliselt ühendatud titsidel. Selle titsidekoonuse keskel asus püstvõll, mis tuule jõu alla kehandisse edasi kandis, kus asus käitatav mehhanism. Vanimad joonised sellest tuulikutüübist pärinevad Leonardo da Vinci visandiplokist. 17. sajandil kohandati Wippmühle Belgias jahu jahvatamiseks. Alumine koonus tehti suurem ja kaeti laudadega kinniseks ruumiks, mille sees asusid veskikivid. Tuule surve ja pisikese ülemise kehandi kergus panid sageli veskikere vabisema, millest ka tuulikutüübi nimi. Peamine erinevus pukktuulikuga võrreldes seisnes selles, et käitatav mehhanism ei asunud enam keeratava kere sees, vaid selle all asuvas koonuselises ehitises. Wippmühlet kasutati ka laudade saagimiseks. Selle eeliseks oli maa ligidal laudade saagimise võimalus, kus ei pidanud sajakiloseid palke kõrgele veskikeresse tirima. Hollandis võib imetleda tänapäeval kuni sadat Wippmühlet. Eestis võib üksikuid tuulikuid liigitada wippmühle alla, kuid kuna meil ei ole seda nimetust kunagi tuntud, on targem meie erandlikke tuulikuid wippmühleks mitte nimetada.

Tjasker

Tjasker on väikseim leiduv tuulikutüüp, mille funktsiooniks on vee transport. 17. sajandil Hollandis kasutusele võetud minituulik kujutas endast ainult tiivavõlli, mille ühes otsas olid tiivad, 30-kraadise kaldenurgaga võlli allosas aga puidust tigu (Archimedese kruvi)vee kerimiseks mõõda võlli üles anumasse. 1950-ndate keskel hävines tuulikutüüp pea täielikult, vaid üks 1915. ehitatud kehand säilus Heidescapis Brandeburenis. 1980. a. meisterdas Hollandi tuulikuehitaja Dijksma 16 uut tuulikut loodushoiualade kuivendamiseks, mis on tänaseni töös. Hüüdnimeks oli Tjaskeril "Schrickmöhl" - hirmutusveski. Tjaskereid Eestis ei esine.

PUKKTUULIKUD

Pukktuulik on Saaremaa sümbol. Kes ei ole tuulikuid näinud ei ole Saaremaal käinud. Eemu ja Angla tuulikud on kõige rohkem kuulsust Saaremaale toonud, kuna esimene asub ideaalse koha peal ning Angla tuulikute gruppi lihtsalt peab nägema - seegi asub ühe põhilise liiklus- ning turismimarsruudi ääres. Peale nende on aga Saaremaal säilinud ka teisi tuulikute gruppe, kuigi varem oli neid ridamisi mitmete külatänavate ääres. Näiteks Pöitse külasse sissesõidul võib märgata paremal pool külatänavat asuval karjamaal vähemalt kolme lagunenud tuulikujalga, mis meenutavad kunagist tuulikutegruppi. Kõnnu küla tuulikutepaarist külaväljakul on resatureeritud vaid üks, teine, aastaid tagasi remontimise kaalutlustel laiali lammutatud, laseb ajahambal hea maitsta. Kuusiku küla tuulikuterivist on säilinud vaid kolm vanakest, keskmine kokkuvarisemise äärel. Lööne küla tuulikute grupist on viimaste aastatega kadunud kaks tuulikut. Kõõru küla tuulikutereast pole peaaegu enam midagi alles. Ratlas oli varasel Nõukogude ajal isegi tuulikute hävitamise kampaania. Paljud varemed tähtsamate liiklemisteede ääres lükati siis kokku, et sotsialistlikule süsteemile meelehead teha ja eesrindlikult viisaastaku plaani täita.

Saaremaal on säilinud palju küla põldudel üksikuna asuvaid tuulikuid. Üks selliseid on Kuusnõmme küla ainuke säilinud tuulik, mida mainitakse paljudes turismibrožüürides ja ka valla kodulehel, aga mille seisukord hetkel (2006) ei ole just turistidele eksponeerimist väärt. Kui hollandi tuulikut võib vaadelda iseseisva üksusena - tootmisvahendina, siis pukktuulikut arvatakse enamasti taluhoonestuse hulka. Pukktuulik paikneb ka enamasti talu krundil, olles küla- või põlluvaheteega liidetud taluhoonestusega ühte. Vähemalt püüdsid maakorraldajad lapimaade korraldamise ajal 20. sajandi alguses talu krundid võimalikult selliselt luua, et talu tuulik jääks ikka talu maa peale. Kõrusel, kus ka Eesti Vabariigi jooksul ei suudetud maakorralduskava läbi viia, tekkis tüliküsimus viimaste säilinud tuulikukerede osas veel 1990 lõpus, kui ühe pere säilinud pukktuulik oleks äärepealt naabrite maa peale jäänud. Varemete kuuluvuse üle on ka nüüdsel ajal parajalt isepäist omavolitsemist täheldada.

Pukktuulik on Saaremaal enamlevinud tuulikutüüp. Tuulik seisab püsti sambal, mille ümber võimaldab terve kere pöörata ning vastavalt tuule suunale end vastu tuult suunata. Sammas on enamasti jämedast kuni 60 cm läbimööduga tammest nelja-viie meetri pikkune puitpost, mille ülaserva on lõigatud ümar tapp.Sammas seisab püsti titside ehk tugede abil, mis on sissetapitud diagonaalideks samba ja alusraami vahel. Titside ümber on laotud lahtistest murtud või lõhatud looduslikest kividest tuuliku jalg, milles üks või enam tuulutusava.

Kogu kere raskuse võtab enese peale ematala ehk söömer, mille alaküljel asub ümar sisepidine tapp. Viimase uksepoolsele küljele on tavaliselt kirjutatud või sisse lõigatud tuuliku ehitamise ja parandamise aastaarvud. Söömeri otsadele toetuvad tammest horisontaaltalad, mis on põhilised tuuliku kere kandeelemendid. Kere raamistik koosneb neljast enamasti männipuust nurgapostist, mille sisse on tapitud tammised horisontaaltalad esimese ja teise korruse ning ka sarikate kandmiseks. Mõlema korruse igas seinas on nurkade tugevduseks diagonaalid, mis oluliselt stabiliseerivad tuuliku keret ning hoiavad ära väänet ja läbipainet kere keeramisel.

Mõnedel tuulikutel on need diagonaalid kumerad nagu laevaehituses, Lääne-Saaremaal leidub ka pikki läbi kahe korruse ulatuvaid diagonaale. Osade tuulikute põlvpakkude all asetseb puidust ring, mis võtab muist kere koormusest enesele ja stabiliseerib raamistikku (Kuusiku, Kõnnu, Kuumi tuulikud). Katus on ühekelbaline laudkatus. Seinalaudis on täissulundiga, Muhus ka sulundita, kuid veesoontega. Harvemini on näha ka vertikaallaudist esiseinal (Paenase, Kuusiku). Laudis ühtlustab horisontaaltalades tekkivaid pingeid ning muudab küljed monoliitsemaks.

Kere asendit kindlustavad paralleelsed jämedad puittappidega raampakud - põlvpakud, mis paiknevad esimese korruse põranda all. Tuulikusse pääseb põlvpakkude küljes rippuvat treppi pidi. Trepimademe piire oli vahest kaunistatud rombjate ja diagonaalsete latimustritega, mis tänapäevaks juba aegade hämarusse kadunud. Esimene korrus on jahukirstu ja sõelade päralt, teisele korrusele pääseb nurgas asuvat treppi pidi. Teise korruse põrand on jämedatest plankudest ja paksem kui alumisel korrusel.

Veskikivid toetuvad teise korruse põrandale aga mitte keset ruumi, vaid sambast pisut tiibade pool, kuna kividest läbiulatuvat vertikaalset võlli - pilli ei ole võimalik kere tsentrisse asetada, sest söömer on juba ees. Veskikivid tõmmati tuulikusse tuule jõul, mistarvis tuuliku parema poole küljelaudis on teise korruse kohalt kivide laiuselt katkestatud ja äravõetavate laudadega. Pukktuuliku taastajad on aga sageli teinud selle vea, et löönud uue laudise paremale tuuliku küljele täispikana, mistõttu algne kivide sisse vinnamise idee on kaduma läinud. Kivide tuulikust väljatõstmine oli aga küllalt tavaline nähtus, selleks piisas teise korruse seinas olevast eemaldatavast laudiseosast täiesti.

• 

  Skelett

• 

  Mehe mõõtu

• 

  Kaubi tuulik

• 

  Kuusnõmme tuulik

• 

  Villemi tuulik

Pukktuulikut jahvatamas näha on haruldane vaatepilt, mida saab kogeda valitud korrad aastas enamasti Eemu tuuliku juures, mis on säilitanud oma algse funktsiooni. Pukktuuliku kere pöörati tuulde veskisaba - vihmri abil, mis on kõver kerest eemaleulatuv tammepalk. Suurtel tuulikutel olid vihmri hoidmiseks paigaldatud diagonaalid tagumistest kereservadest ja tagumise viilu servast saba keskkohani (Kaamese). Raske vihmer kompenseerib veskikivide ekstsentrilisuse kere keskme suhtes. Samuti vähendavad vihmri ja servade vahelised toed kere keeramisel vihmris tekkivaid pingeid. Veski asend fikseeriti sageli roigastest kaks- või kolmjalaga, et kere tuulest ära ei kalduks.

Tiivad kaeti laudluukide või purjedega, mis võimaldaks rohkem tuult püüda. Tuulik töötab järgmiselt: tiivad panevad pöörlema tiivikuvõlli, mille küljes olev suur hammasratas kannab jõu edasi värklile ja sealt harkpillile. Värkel on 30 - 50 cm läbimõõduga silinderjas hammaspool, mille tsentrit läbib harkpill. Harkpill ehk hargiga võll paneb pöörlema kiviriimi - kuli, mis on rauast plaat ülemise veskikivi süvendis. Alumine kivi seisab paigal ning on ümbritsetud puidust ringraamiga - kivikrantsiga, mis hoiab kivi kindlalt põrandal omal kohal. Ülemine kivi toetub pillipidi pillpannile.

Kividevahelist pilu on võimalik suurendada ja vähendada pillpannile allalöödavate kiilude abil. Krantsi peal asetseb kivitõrs, millest jahutoru juhib jahvatatud vilja tõrrest alumise korruse jahukasti. Vili puistatakse kolusse, mis on veskikivide kohal asetsev neljakandiline lehter, sealt satub vili kinga (kanalit) pidi kivisilma. Kingale on terade ühtlase pealejooksu saavutamiseks külge monteeritud pulk, mis värkli kandilise võlli vastu käies kinga rütmiliselt raputab. Vili satub kivisilmast edasi hõõrduvate kivide vahelt läbi - kivitõrde; sealt edasi jahutorusse ja jahukasti või kirstu.

Kirst on varustatud sõeladega jahu ja tangude eraldamiseks. Pilli pealt hammasratas- või rihmaratta-ülekandega jõudu võttev jahukasti ventilaator puhub üleliigsed komponendid nagu kroovimata vilja, keed ja prahi eraldi kasti. Viljakotid vinnatakse tuulikusse inimjõul. Suurtel pukktuulikutel on kotiratas, mille ülekanne võetakse tiivikuvõllilt või toimib kottide vinnamine tali põhimõttel käsitsi (Kaamese tuulik, Nässumaa). Tuuliku töö lõppedes pidurdatakse piduri ehk pärsi abil tiivad seisma. Pärss on puidust või metalllehest ümber suure hammasratta serva hõõrduv kaarjas detail, mille juhtimine käib esimeselt korruselt vastava kangi abil.

Seismajätmiseks on esiseinas sageli puidust luuk või auk (ca 15x15 cm), et määrata tiibade soovitav seisupositsioon (Muhu, Paenase tuulikul). Seejärel keeratakse tuulikukere tuulest ära, et puhuva tuule suund ei oleks enam risti tiivikuga. Kõige madalamale ulatuv tiib fikseeritakse iseenesliku käivitumise vältimiseks veel täiendavalt välispidise haagi, köie, või ketiga tuuliku esikülje külge. Varem läksid mitmed tuulikud põlema just sellepärast, et tormiga seljaga vastu tuult oleva tuuliku tiivik hakkas vastupidiselt pöörlema, mille puhul pärss enam ei toiminud. Kui kivilaager ja võlli rauast tugevdused omavahelisest hõõrdumisest piisavalt tuliseks muutusid, süttis tuulik just sellest laagripesast.

Näiteks Kõnnu küla lagunenud tuuliku tiivikuvõllil on märgata põlemisjälgi. Ju siis tollele põlengule suudeti piir panna, aga kui palju tuulikuid muiste maha põles, ei oska keegi arvata. Mõningatele tuulikutele ehitasid nutikamad mehed mitmeid lisaseadmeid. Lääne-Euroopas tarvitati tuulikuid ka saeraami käitamiseks ja metalli valtsimiseks. Nii on Kapra küla pukktuulikus puurpink tuule jõul tööle pandud ja mõningatel tuulikutel mitmesuguseid ajameid vikatite käiamiseks vms. Kui leida ka nüüdsel ajal pukktuulikutele mõni uus funktisoon, võiks nende taastamine isegi hoogustuda.

Viltina Villemi tuulikule tehti 2005 aasta suvel põhjalik remont, mille käigus läks vahetusse kogu kere laudis, katus ning neljandik kereraamistikust [8,9,10]. Tuulik on arhitektuurimälestis. Olgugi, et propageeritakse tuulikute puhul vana laudise säilitamist, mis on üldjuhul kvaliteetsest laiast servatud ja sulundiga saelauast, ei läinud vanad lauad käiku, selle asemel sai veskikere uue, 100% veekindla kuuselaudise [6]. Vanale laudisele oli kirjutatud tuuliku valmistamise daatum. Puutõrv, mida ohrasti kasutati remonditööde läbiviimisel kõikide tappide ja ühenduste immutamisel, jätab küll veidi nõgise mulje, aga on siiski vajalik puidu pikaajalisele säilimisele meie kliimas.

Tuuliku uus trepp [8], mis on juhuse kombel tehtud ümarate astmetega, mille pealt on eriti hõlbus kukkuda ja libastuda, eriti just märja ilmaga, on üks väheseid kritiseeritavaid detaile [9]. Eeskujulikult jätkatud põlvpakud ning mustaks tõrvatud emapuu on näide konserveeritud originaaldetailidest [10]. Suulise pärimuse järgi olla pukktuulik toodud Preisimaalt. Muiste nimelt olla olnud selline seadus, mille järgi talupoeg ise uut tuulikut endale ehitada ei tohtinud, et mõisale mitte konkurentsi valmistada, kui ta aga kusagilt mõne vana tuuliku või selle osi sai osta või enesele kaubelda, võis ta omale tuuliku ehitada.

Sellest võib arvata, et Saaremaa tuulikud, millel on söömrites aastaarve, mis ulatuvad 19 saj. esimesse poolde, võivad olla õige vanade tuulikute juppidest komplekteeritud. Atla külas on tuuliku söömerisse lõigatud aastaarv 1701, Kaamese tuulikusse 1807 [4]. Seega tasuks ka iga kokkuvajunud tuuliku risudestki jätta tallele hulka juppe, et dendroloogid tulevikus puidu aastarõngastest proove saaksid puurida ja hoone vanust määrata.

Hollandi tuulikuuurija Notebaarti skeem pukktuulikute sugupuu ja leviku kohta [11]

Mõned fotod tuulikuest, mille nime ja olemasolu mainitakse netis, toiduainetel, brožüürides ja raamatutes

Praegu neid veel kuigipalju on, aga homme?
Sellistest kokku kukkunud tuulikukehanditest viiakse momentaalselt teadmata suunas minema esmajärjekorras just veskikivid.

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

PEAGA TUULIKUD

Peaga tuulik on vaid Saaremaal mõne eksemplarina levinud ja säilinud tuulikutüüp, mida võiks nimetada ka hollandi tuulikuks, kuid sisuliselt on tegemist hollandlase ja pukktuuliku ristsugutisega. Peaga tuulik erineb pukktuulikust vaid kerekonstruktsiooni poolest. Nimelt toetub peaga tuulik oma kerekoonusega kivist vundamendile ning tuulde saab pöörata vaid tuuliku pead justkui hollandi tuulikulgi. Tuulikukerel on kaks ust vastasseintes, et mölder ühe ukse ees pöörlevate tiibade korral teisest uksest liikuda saaks. Kui aga vaadata peaga tuuliku sisemusse, siis on jahvatusmehhanism ning kahekorruselise kere teise korruse põrandal asuv ühe paari kividega jahvemehhanism samasugune kui pukktuulikul.

Kuna peaga tuuliku kogu sisemine värk, suur hammasratas, harkpilli värkel, kivid ja peaaegu kõik ülejäänud mehhanismid, on samade mõõtmetega, mis pukktuulikutel, on kogu kerekoonus väikesemõõduline ning peaga tuulik ei ole sugugi pukktuulikust kõrgem, pigem hoiab veel enam maadligi kui pukktuulik. Saaremaa peaga tuulikud on kõik puidust kerega, kuna kivikoonuse ehitus oleks vaevarikas ja kallis ning seinad peaksid püsimiseks omama küllaldast paksust, mistõttu ei ole kivikerega peaga tuulikuid teadaolevalt ehitatud. Peaga tuuliku kere kujutab endast eriti tugevat ja stabiilset tüvikoonust, kuna hollandi tuulikutes kasutatavaid seinadiagonaale kasutatakse sarnaselt pukktuulikutele ristuvate talade nurkades.

Tuuliku pea pöörleb rullide peal, mis on kas puidust või rauast ning harkpilli värkli võll asetseb täpselt pea tsentris, et võimaldada suurt hammasratast iga tuule järgi keerata. Sisemuses on eraldatavad enamasti kaks korrust sarnaselt pukktuulikule ning jahvatusmehhanismide paiknemine on samane. Kuna peaga tuulikul puudub emapuu ehk sammas, võtavad kivide raskuse enda kanda pillpaku vertikaalsed toed ning osati ka välisseinad, millele toetuvad teise korruse põranda kandetarindiks olevad raampakkude-laadsed põrandapaarid. Tiivad on samasugused kui pukktuulikutelgi; tiivad pöörlevad päripäeva; purjede asemel olid Ridala ja Rannaküla tuulikutel eemaldatavad laudluugid tuule püüdmiseks.

Peaga tuuliku kivid ja harkpilli värkel asuvad täpselt kere tsentris. Ühel juba peaaegu lagunenud peaga tuulikul Rannakülas asub pillpakust veidi kõrgemal pilli külge kinnitatud suur kaldhammastega hammasratas, mis annab jõu läbi kardaani edasi seina ääres asuvale rihmarattale. Ajamit kasutati värklilt jõuülekande võtmiseks, mis pani veorihma abil käima tuuliku jahukirstu all asuva ventilaatori. Kaldhammasratas ja kardaan aga pärinevad hobuajamist, kus ringiratast ümber ajami käivalt hobuselt tiisliga ülekantud jõud antakse läbi kardaani edasi kolm-neli meetrit eemal asuvale rihmaratta ajamile. Peaga tuulikutel erineb pukktuulikutega võrreldes veel vaid harkpilli värkel, mis on peaga tuulikutel vähemalt kaks korda pikem. Äärmiselt omalaadne on ka peaga tuuliku pärsisüsteem, mis pärsiringi osas on hollandi tuulikutele omane, ulatudes 3/4 osas suure ratta ümber, kuid pärsikang on pukktuulikule omane, kus pidurdamine toimub seestpool tuulikukere.

• 

  sisevaade 1

• 

  sisevaade 2

Selline peaga tuulikutüüp on aga harulduseks ning igati säilitamist väärt. Praegu (2008) on korrastatud ja konserveeritud Ridala peaga tuulik ja Rannaküla tuulik. Peale nende asub üks peaga tuulik veel Murajas. Kõik nimetatud tuulikud on riiklikud arhitektuurimälestised. Mitmetest tuulikuliikidest kokkusobitatuna annab tuulikutüüp märku meistrimeeste osavusest ristata mitme tuulikuliigi parimad omadused oma vajaduste järgi väikeseks stabiilseks ja tootlikuks tootmisüksuseks.

HOLLANDI TUULIKUD

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandlased on kaheksatahulise kerega, kivist hollandid aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Koonuseline kereehitus annab parema staatilise püsivuse ja väiksema tuulesurve. Kehandid on ehitatud murtud paest, kohati ka tahutuna või raudkivist. Lääne-Euroopas esineb ka tahulisi kehandeid, mis kivist ehitatud. Need on kaheksatahulised, harvemini kuue, kaheteist või isegi kuueteisttahulise kerega. Müüri paksus kivist hollandlasel on alaosas 90 - 100 cm, üleval kuni 40 cm. Eesti tuulikute pead on kas a) ümberpööratud paadi-, b) hulktahuka- või c) kaheksatahulise kiivri kujulised, Saaremaal ainult paadikujulised.

Hollandi tuulikutel on enamasti kaks paari kive, suurematel kivituulikutel ka kolm või neli paari (Kõrkvere hollandlane). Viljakotid vinnatakse teisele või kolmandale korrusele mehhanismi abil, mida on võimalik tuule abil käitada ülekandega püstvõlli küljest. Selleks on vahelagedesse tehtud kotivinnamise luugid, mis avanevad ja sulguvad ise vastavalt viljakottide liikumise järgi. Hollandi tuuliku töötamise põhimõte ning sisseseade on sarnane pukktuulikule, mistõttu osad kannavad samu nimetusi, kuigi nende paiknemine ning tööskeem on erinev. Hollandi tuuliku tiivavõll on hästi jämedast puust (tamm, mänd) läbimõõduga 50 - 80 cm ning ahenev tagumisest otsast. Uuemad võllid on kokku liidetud jöduratest tammeprussidest ja klambritega kõvasti kokku tõmmatud.
Võll toetub tiibade pool otsas kaelaga kivilaagrile, tagaosas aga lõppeb rauast pusiga, mis on kinnitatud riiviga määrdepannile. Tiivavõllilt saadav ülekanne käitab suure hammasratta, mis annab läbi värkli jõu edasi püstvõllile. Võll on läbi mitme korruse ulatuv männipalk, mis paneb mitu korrust allpool liikuma horisontaalse hammasratta - kammratta, millelt omakorda kahe mõlemal pool võlli asuva veskikivipaari jaoks olevad värklid jõu üle võtavad ja kivid liikuma panevad. Viljajuhtimise süsteem on sama kui pukktuulikul. Ülevalt koludest pealevalatav vili käib kivide vahelt läbi ja valgub kivikorruse all oleval korrusel jahukirstu, kus jällegi sõelade abil keed ja praht välja tuulitakse.
Vastavalt kivipindade töötluserinevustele on sageli kruubi ja jahu jaoks kivipaarid erinevalt seadistatud, samuti vahetatakse söelasid. Suurematel Saaremaa hollandi tuulikutel on 4 - ­5 korrust, kusjuures kammratas, värklid ja jahukirstud paiknevad teisel korrusel (Angla, Kõrkvere, Kõljala Mamma, Suure-Rootsi, Nõmmküla, Võhma, Kuressaare tuulikud).

Hollandi tuuliku tiivad kaeti sageli purjedega, Saaremaal kohati aga ka laudluukidega. Hollandi tuuliku tiivad käivad valdavalt kogu maailmas tuuliku eest vaadates vastupäeva. Tiiva õigest kumerusest sõltub tuuliku jahvatusvõimsus. On juhtumeid, kus tiibade purjeriie saadi karile jooksnud hukkunud laevadelt.

Tuulikud ehitati võimalikult kõrged, kuna tuule tugevus maapinna läheduses kahaneb. Seega on ka puidust tuulikutel vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata.
Galeriid ehk ringrõdu läks tuulikul vaja mitmeks otstarbeks - eelkõige keerati selle pealt tuulik vihmrit-pidi tuulde; sealt oli võimalik käia kergelt tiibu ja purjesid kohendamas ning kontrollimas, ilma et oleks pidanud kogu aeg redeliga tiibadeni ronima.
Ja lõpuks oli tuulik, mille tiivad maani ei ulatunud, ohutum möldrile, mängivatele lastele ja karjamaal olevatele loomadele.

Millal hollandi tuulikud kasutusele võeti, seda on raske tänapäeval kindlaks teha. Vanim teada olev daatum, mis pajatab hollandi tuulikust pärineb aastast 1526, kui Loozerdijki poldris Madalmaades vahetati Wippmühle kahekasatahulise puidust tuuliku vastu, mille kirjeldus vastab hollandi tuulikule. Selle põhjal võib järeldada, et hollandi tuulikud tulid algselt kasutusele just kuivendustuulikutena. Arvatakse, et kivist kooniline hollandi tuulik on siiski kaheksatahulisest vormist vanem, kuid siiski ka pärit Hollandist. Kivist hollandlased on kasutusel peaaegu alati jahvatusveskitena. Piirkonnas Zuid-Holland aga leidub ka kuivendushollandlasi.

Puidust kaheksatahuliste kehandite kasutuselevõtu tingisid paikkondlikud olud kuivendusaladel. Esiteks ei saadud soisele pinnasele ehitada rasket kivikehandit ja teiseks ei olnud piisavalt ehituskive, et torne laduda. Tahuline puitkehand oli kerge, materjali transport ei olnud vähese koguse juures probleemiks ja traditsiooniline fachwerk-ehitiste piirkond tagas fachwerki kasutamise ka tuulikute juures. Hollandis tingis hulgalise tuulikute leviku maapuudus, misjärel rahakad kaupmehed omade kuludega paljud soistunud alad poldriteks muutsid. Hollandi tuulikutele lisati 17. sajandil peagi peale kuivendusülesande ka teisi ülesandeid.

Paljud tuulikud said kivipaari jahvatamiseks, teised saeraami, misjärel Holland tõusis tähtsaimaks laudade eksportijaks Kesk-Euroopas. 1707 loeti Hollandis Zaali ümbruses ligi 1200 tuulikut. See paikkond oli üks rikkamaid, vahendades ja töödeldes tuuleenergia abil kaupasid, mis liikusid merelt jõgesid pidi sisemaale või vastupidi. Täna leidub selles piirkonnas paarkümmend tuulikut, mis restaureeritud ja regulaarselt töös.

Eestis olid esimesed hollandi tuulikud Mandrimaal mõisnike kasutuses, XIX sajandi keskpaigast alates võisid tuulikuid omada ka talupojad, kes siiski püstitasid alguses pukktuulikuid. Kuressaare ettevõtja Trei rajas tänaseni säilinud hollandi tuuliku 19. sajandi viimasel kümnendil, mis on täna Kohvik-veskina tuntud. II maailmasõjas hävinenud Kuressaare Mühlemanni hollandlane ehitati veidi varem 19. sajandil. Saaremaal kerkivad mitmed puidust kerega hollandlased alles Eesti Vabariigi alguses. Nii on Kõljala Mamma tuuliku seina raiutud ehitusaasta 1921, Angla hollandlane kerkis 1927, Kõrkvere tuulik 1930. aastatel. Hollandi tuulikud jäid seisma veidi hiljem kui pukktuulikud, seiskudes 1950. aastatel. Võib mainida, et täna Saaremaal ühtki töötavat hollandi tuulikut ei leia. Töökorda seatavaid ja komplektselt säilinuid on aga mitmeid: Kõrkveres, Nõmmkülas, Võhmal, Eeriksaares, Anglas, Karidas.

TUULIKUTE PÄÄSTMINE

Laias laastus on võimalik tuulikud säilivuse järgi jagada 5 erinevasse säilivusklassi. Antud peatükk jagab soovitusi ja toob näiteid iga tuulikute säilivusolukorra kohta, kuidas kõige paremini meie kultuuripärandit päästa, hooldada ja tulevastele põlvkondadele säilitada.

I - Kehand ja sisseseade hooldatud, tuulik töökorras
II - Kehand ja sisseseade säilinud, halb seisukord
III - Kehand lagunenud, varisemisohtlik, konstruktsioon ja tüüp jälgitavad
IV - Kehandi osad säilinud, säilinud kivijalg või ringmüür
V - Hävinud, koht tuvastatav / koht tuvastamatu

1. Kehand ja sisseseade hooldatud, tuulik töökorras

Säilinud ja heas korras tuulikud on enamasti omanike poolt regulaarselt hooldatud, osad neist on tunnistatud riiklikeks arhitektuurimälestiseks. Säilinud tuulikutel reguleeritakse ja keeratakse uude asendisse tiibu, tõrvatakse katust ja tiivavõlli otsa iga 5 aasta tagant, paigutatakse tagasi varest väljakukkunud kivid, tuulik hoitakse lukus ja selle katuse ja laudiste veepidavust kontrollitakse vihmase ilma ja keskmisest tugevama tuule korral tuulikus sees viibides.

Sellises korras tuuliku omanikud tunnevad oma esivanemate ehituspärandit ja tuulikuga seotud hooldusvõtteid, mäletavad suulist pärimust ja jõudu mööda talletavad ise tuulikutega seotud lugusid ja juhtumisi.

2. Kehand ja sisseseade säilinud, halb seisukord

Halvas seisukorras tuulikud on vastavasse seisukorda sattunud enamasti seetõttu, et nende peremehed on surnud 10-20 aastat tagasi. Järeltulijad või taluhoonete uued omanikud ei ole suutnud piisavalt tuulikut hooldada või on puudunud selleks vahendid, oskused ja mõte, miks tuulikut üldse korras hoida. Täna halvas seisukorras olevad tuulikud on kultuurilooliselt võibolla just seepärast kõige väärtuslikumad, et nende omanikud on elu lõpuni läbi Nõukogude aja jätkanud põhimõtet, et tuulik on põlvest-põlve käiv ehitis (erinevalt moodsatest elumajadest, mis on ehitatud ühe põlvkonna vajadusi silmas pidades).

Antud seisukorra juures on võimalik kogu tuulikukehand ja sisseseade hävingust päästa, muutes tuulikukehand vettpidavaks avatäidete sulgemise, ajutiste uute laudiste pealelöömise või katuse eterniitplaatidega katmise teel (täpsemalt vt. peatükk HOOLDUS alt). Halvas seisukorras koos sisseseadega säilinud tuulikut ei ole otstarbekas laiali lammutada, veel vähem traktoriga pukilt alla tõmmata. Viimase hetkeni on otstarbekas säilitada tuulik oma asukohas ja asendis, lisades vajadusel tugesid ja toetavaid toolvärke. Tasub konsulteerida ekspertidega, et iga konkreetse tuuliku säilimiseks vajalikud abinõud kasutusele võtta, kuna iga tuulik on detailides erinev ja kõige tavalisem ja silmapaistvatum detail või konstruktsioon võivad olla antud tuuliku originaalseimad ja kultuuriväärtuslikemad osad.

3. Kehand lagunenud, varisemisohtlik, konstruktsioon ja tüüp jälgitavad

Lagunenud kehandiga varisemisohtliku tuuliku puhul tuleb otsus langetada kohe - tuulik tuleb säilitada! Kuna Saaremaal on tuulikuid säilinud häbiväärselt vähe, ei ole tänapäeval enam mõtekas lagund tuulikut juppideks saagida ja ahju ajada, saavutamaks silmapiirile taluhoovi või suvila ümbruses kena korrastatud vaate. Kasvõi kinnisvara arendamise seisukohalt on tuulik see, mis teie talukompleksile lisab ligi kolmandiku turuväärtusest. Lisaks on iga varisemisohtlik tuulikukorjus tükike talukoha või küla ajalugu, mille säilitamisest peavad lugu lisaks tuulikuomanikule ka tema naabrid, küla ja kogu omavalitsus.

Varisemisohtliku pukktuuliku saab päästa enamjuhul kahel viisil: 1) kohese restaureerimisega, 2) lahtivõtmise, ladustamise ja konserveerimisega.

3.1 Restaureerimine

Kohene restaureerimine eeldab pukktuuliku juppideks lahtivõtmist kraana abil või varisenud tuulikujuppide ladustamise ja katmise sademete eest, säilitades isegi iga pehkinud mehhanismi detaili ja raudosa kindlas kohas vihma eest varjul. Lahtivõtmise ajal või osalt enne seda tuleb kõik tuuliku jupid (nii konstruktsioon kui mehhanismide säilmed) nummerdada ja täpsete mõõtudega üles joonestada. Kõige parem viis täpsete andmete ja jooniste saamiseks on kaasata ekspert, kes koostab tuuliku restaureerimisprojekti. Peale restaureerimisprojekti valmimist ehitab tuuliku valmis tuulikumeister, kes jälgib kõiki vanade pehkinud tuulikujuppide iseärasusi ja töötlusviisi, säilitab ja kasutab ära nii palju originaalset materjali kui võimalik, ehitab tuuliku üles ning seadistab tuuliku töökorda. Selline restaureerimisviis on üldiselt jõukohane vähestele, kuid pika strateegilise planeerimise läbi võimalik paljude aastate peale ära jaotada.

3.2 Konserveerimine

Teine päästmisviis - lahtivõtmine, ladustamine ja konserveerimine on mõnes mõttes otstarbekam, kuna planeeritakse veel pikemalt aega nii vahendeid kui omi mõtteid, mis konkreetsest tuulikust tahetakse üldse teha - kas suvila, mängumaja, või jahvatav tuulik? Ka selle planeerimisviisi juures võetakse tuulik osadeks lahti kraana abil, või korjatakse maast kokku pehkinud tuulikujäänused. Lahtivõtmise ajal jäädvustatakse ja mõõdetakse tuuliku osad ja konstruktsioonid täpselt ja nummerdatakse, samuti parim viis on pidada nõu eksperdiga. Osad ladustatakse tuuliku vahetus läheduses või taluhoovil vihma eest kaitstuna. Juhul kui praegusel põlvkonnal ei ole tahtmist või vahendeid tuulikut uuesti püsti panna, on tuuliku autentsed jäänused vähemalt kaitstud ja säilivad järgmise põlvkonna jaoks, kellel väga sageli on tahtmine tuulik uuesti taastada. Kui ülesmõõtmisjoonised ja fotomaterjal tuuliku lahtivõtmisest säilitatakse omaniku käes, on näit. 30-40 aasta pärast võimalik tuulikumeistrile materjal ette näidata ja tuuliku taasatmine võib alata.

Kui ei ole omal tahtmist tuulikut taastada, siis konserveeritud ja ladustatud tuulikukehand on 30-40 aasta pärast juba atraktiivne restaureerimise algmaterjal ning sellise omandamisest on kopsaka raha eest huvitatud paljud taluomanikud ja ka meistrid. Tuulikujuppide väärtus tuleneb sel juhul eelkõige sellest, et selleks ajaks 30-40 aasta pärast on kõik praegused varemed lõplikult hävinud ning säilinud on ca 40 heas või rahuldavas seisukorras peamiselt muinsuskaitsealust tuulikut.

3.3 Veskikivid

Veskikivid üksinda ei oma Saaremaa pinnal mingisugust erilist turuväärtust. Kividel on vaid ajalooline ja pärimuslik väärtus, kui nad seostuvad konkreetse tuuliku, talukoha või külaga. See tuleneb sellest, et kui 19. sajandi lõpus on võimalik Saaremaa pinnal kokku lugeda üle 1200 tuuliku ja igal tuulikul on valdavalt üks paar kive, tähendab see seda, et Saaremaa pinnal on tänaseni vähemalt 2400 kulunud või kulumata veskikivi. See teeb Saaremaa elanikke arvestades (37 000 inim.) 15 elaniku kohta ühe veskikivi. Kui arvestada, et linnainimesed (15 700 inim.) ei ole veskikividest huvitatud, siis saame ühe veskikivi kohta 9 elanikku. Veskikividel on seega eelkõige väärtus ainult koos ladustatud ja konserveeritud tuulikudetailidega, millest on võimalik taastada pikemas perspektiivis töötav tuulik.

Varisemisohtliku või laguneva hollandi tuuliku korral (vt. ülemisel pildil) on kindlasti otstarbekas paigaldada tuulikule konserveeriv abikatus, mis võib olla lihtne ühele poole kaldega katuse, mis kaitseb müüride ülemist serva sademete eest. Samuti on vajalik kiiremas korras ette võtta müüride vuukimine ja lagunevate / varisenud silluste toestamine või tagasiladumine. Kuna hollandi tuuliku kehandid on kõik väga erinevad, on kindlasti otstarbekas konsulteerida spetsialistiga, et välja töötada tuuliku edasine funktsioon ja säilitamise viis.

4. Kehandi osad säilinud, säilinud kivijalg või ringmüür

Üksikute säilinud tuulikuosade puhul on kahtlemata tegemist kultuuriväärtuslike ja külamaastikku ilmestavate elementidega. Antud säilivusastme juures on otstarbekas tuuliku jalg või säilinud soklikorrus võsast puhastada, laduda tagasi varest väljakukkunud kivid ja eksponeerida tuulikujalg taluhoovi rikastava elemendina mälestuseks kunagisest tuulikuasemest. Ka põldudel asetsevad üksikuna seisvad tuulikuasemed on kultuuriloolises plaanis otstarbekas säilitada, kuigi põlluharimisele võivad need ette jääda. Põllumaa puudus ei ole kunagi nii suur, et vähesed säilinud tuulikujala vared tuleks põllult kokku korjata, pealegi on Nõukogude ajal maaparanduse läbi hävinud sadakond tuulikut, mis on kultuuriväärtuslikult väga suur arv. Kui oleks teadlikult hävitatud näiteks 100 kivikalmet või hauakääbast, nagu hävitati sel perioodil tuulikuid, ei andestaks kaasaeg rüvetamisele kunagi.

Kui tuuliku emapuu on tammest ja rahuldavas seisukorras, on otstarbekas selle ots katta väikese plekist mütsiga, et pikendada samba vastupidavust ilmastikule ning võimaldada vajadusel tuuliku emapuud kasutada tulevikus uue tuuliku valmistamisel. Sammas on otstarbekas immutada veel tõrvaõliga, et tagada monumentaalse mälestusmärgi maksimumeluiga. Kui tuuliku läheduses on säilinud sepisdetaile ja raudosi, mille päritolu ja otstarvet te ei suuda kindlaks teha, on otstarbekas detailid ladustada vandaalide eest kindlas kohas muust sepikoja-kolast eraldi. Tuuliku harkpill, pusi, rangid ja kuli on väärtuslik originaalmaterjal tuulikumeistritele ja tuuliku-uurijatele ja ekspertidele, andes kohe teada, mis tüüpi tuulikuga oli tegemist, mis ajastust tuulik pärines ja mis olid selle ligikaudsed mõõtmed.

Hollandi tuulikute säilinud ringmüürid - soklikorrused on arhitektuurselt atraktiivne algmaterjal arhitektidele, võimaldades välja töötada müüridele vastava uue funktsiooni kuuri, kaminanurga, vaatetorni vms. näol. Hollandi tuuliku soklikorrus on üldiselt väga heast tahutud kivist valmistatud ringmüür, mis varieerub nii paksuses, avatäidetes kui materjalis, mistõttu igale säilinud soklile tuleb lähendega erinevalt, seega säilitamiseks on otstarbekas nõu pidada ekspertidega. Kuna hollandi tuulikud ei paiknenud ajalooliselt taluõuedest just väga kaugel, on säilinud soklikorrus atraktiivsem seda enam, et võimaldab müürid iseseisva rajatisena uuesti kasutusele võtta või konserveerida.

5. Hävinud, koht tuvastatav või koht tuvastamatu

Hävinud tuulikukohad, kus on sümmeetriline kivivare kuju tuvastatav, on otstarbekas asustatud kohtades korrastada, ladudes üles väljavarisenud kivid ja puhastades tuulikukoha võsast, jättes alles mõne üksiku kivirauna ilmestava varemel kasvava puu (pihlakas, poopuu, vaher, tamm, kuusk, kadaka pöösas). Kui tuuliku jalg asub asustusest eemal kinnikasvanud karjamaal või noorendikus, ei ole otstarbekas tuuliku jalga tingimata korrastada, hääbumise ilu on omaette väärtus ning tulevane aines arheoloogidele.

Enne tuulikuaseme korrastamist on otstarbekas teha kindlaks tuulikujala kunagine iseloom:
1) Kui suure läbimõõdu ja millise kõrgusega tuulikujalg võis algselt olla? Selle saab kindlaks teha kergesti möödulindi abil, samuti selgub see olemasolevat kivide hulka hinnates.
2) Kas tuuliku jalg oli laotud põllupaest, murtud paest, lõhatud või ümaratest raudkividest või hoopis segalaona?
3) Kas kivide ladumisel esines mingi seaduspära? Näiteks suured raudkivipunnid all, ülemises osas paas; või lõhatud raudkivist vooder väljas ja põllupaas sees.

Samuti ei ole ilmtingimata vajalik tuulikuaseme korrastamisel kivide juurdetoomine, kui kivijalg on näiteks kiviaedadesse juba varem laiali veetud. Üsna korrektselt vormistatud kunagise tuuliku asukoha markeerimise saab teha ka iluaianduse võtetega, seades alumise korra tuulikujala säilinud kive sümmeetriliselt ringi ja täites ülejäänud konarliku kivirauna pinnasega, mis moodustab hiljem väikese niidetava või loodusliku heinaga terrassipinna.

TUULIKUTE HOOLDUS

Iga aastaga jääb Saaremaa maastikupildist mõni tuulik vähemaks, sest varemed kukuvad kokku ning maaomanikud või ka naabrid tassivad kõik veel vähegi kuju omavad detailid ning agregaadid oma suvilatesse ekspositsiooniks. Kuna Hiiumaal on tuulikuid õige väheks jäänud, on Muinsuskaitse ning hakkajad tuulikuomanikud pannud lagunemisele piiri ning naabersaarel tekib isegi tuulikuid juurde, kuna ka üksikutest pehkinud palgijuppidest on seal tuulikuid üles ehitatud. Saaremaal on tuulikuid palju küll püsti, aga tuulikute seisukord on väga kehv. On tuulikuid, mis kaugelt vaadates näevad välja tugevad ning ilusad, tegelikult aga äärmiselt varisemisohtlikud on, ning turnijatele ja uudishimulikele kaela võivad sadada.

Päästmisprotsessi käik:

1. Esmalt puhastada tuuliku ümbrus (ehitus)prahist ja prügist

2. Ehitise seisukorra kindlaksmääramine, püsimiseks vajalike julgeolekumeetmete planeerimine

3. Seisundi kindlustamine - uuendada või julgestada eriti vigased konstruktsioonid

4. Katusekatte uuendamine või parandamine, hoone veekindluse tagamine

5. Hoone kindlustamine vandaalide eest: ukseavad sulgeda, uksed lukustada, omanike poolt märgistada.

Vihjeid konserveerimiseks

Katus

Katus on veskikere püsimise kõige tähtsam osa. Pukktuuliku katus on reeglina laudadest, millele on sisse faasitud vihmavee juhtimise sooned. Levinuim on lauaülekattega katustamisviis, kus lauad on naelutatud kahes kihis, alumised soontega ülespidi ning pealmised nende pragusid üle kattes. Katuse korrasolekut saab jälgida päikesepaistelise ilmaga seestpoolt laudist uurides, kas kusagilt valgus läbi ei paista. Tuleb jälgida, et lauad räästast üle ulatuvad ning harja juures pragusid ei oleks. Vana ja pehkinud katuse töökorrasolekut saab katsetada vihmase ilmaga tuulikus sees katust jälgides. Kui katuselt puudub laud, ei maksa seda tähelepanuta jätta, sest kuigi sealt palju läbi ei saja, teeb viimane aastate takka ikkagi mädandavat tööd, eriti kahjulikuks saab aga talvel, kui avast hakkab lund sisse tuiskama. Nii kaua, kui 80 % katuselaudisest on veel kõbus ning vahetada tuleb üksikuid laudu tasub paigata üksikute laudadega.

Kui katuselaudis on terves tükis vaja vahetada, ei piisa uute laudade pealelöömisest. Sel juhul eemaldada vana laudis, jättes mõned tervemad vana katuse jupid säilitamiseks ning restauraatoritele adekvaatsete saneerimisjooniste tegemiseks alles. Konsulteerida muinsuskaitsega ning paigaldada kas samaste profiilidega uus katuselaudis või ajutine katus, kui materjali või ressurssi ei juhtu olema.
Ajutine katus võib olla eterniitplaatidest, mida on kerge hankida ning mida ühe tuuliku katuse jaoks kulub väga vähe. Kui majapidamises ei juhtu materjali olema, võib (lehes) kuulutada ning kindlasti leidub lahkeid inimesi, kellel mõni plaat ära anda ning ajutine katus saab paika.
Ajutine katus võib olla ka plekist või mõnest muust katusematerjalist, ruberoidi (tõrvapappi) aga ei soovitata, kuna see ei lase laudisel kuivada läbijooksu korral ja mädandab kiiresti katuse läbi. Kui pukktuulikul katus ja sarikad puuduvad, tuleks taastada sarikad ning anda katusele tema algne kaldenurk või ajutiselt katta katus väikseskaldelise lamekatusega, mille kattematerjaliks peaks olema aga eterniit või plekk (vt. joonist).

Hollandi ja peaga tuuliku puhul on olukord kriitilisem, kuna puidust paatkatust on raske paigata. Kui tuuliku katus tõsiselt läbi sajab, võib muretseda suure koormapresendi ning selle tuulikule üle pea tõmmata ja peast allapoole kere külge tugevasti kinni naelutada, et tuul viimast ära ei viiks. Kui tuulikul pea üldse puudub, tuleks ehitada ajutine ilmastiku eest kaitsev lame- või viilkatus, et otseseid sademeid eemale juhtida. Paatkatuse taastamine jätta aga restauraatorite ja meistrite hooleks. Puidust kerega hollandi tuulikutel on kere sama tähtis kui pukktuulikutel katus. Kui on tegemist laastuga ülelöödud seintega, jälgida seina paikamisel, et paik satuks ülemise laasturea serva alla. Tühjad aknaaugud tasuks puithollandlasel kindlasti sulgeda ajutiste luukide või uute akendega, sest vihmavesi hakkab vastupidisel korral sisse ning mõõda seinakonstruktsiooni alla sadama.

Avaused

Tuulikul on soovitud avaused ehk uksed ja luugid ning mittesoovitud avaused ehk ärakukkunud või rebenenud lauad ning rähnide taotud augud ja muud praod. Tuleks jälgida, et kõik avaused oleks kinni. Kui tuulikul on puudu uksed, võib ülemise korruse ukse asendada ajutiselt laudadest teisaldatava luugiga või kinni naelutada. Esimese korruse uks tuleks kindlasti jätta endale läbipääsetavaks kuid varustada hoiatussildiga vandaalide eest. Ust ei tasu kere külge naelutada, sest siis muutub tülikaks sisemuse kontrollimine. Avauste katmine hoiab ära uksepakkude ning põrandate mädanemise - esimene ei ole pelgalt uksepakk, vaid oluline kere konstruktsiooni detail, mille mädanemisel võib veski kokku variseda. Kontrollida tuleks ka tiivavõlli ja seina kokkupuutekohta fassaadil. Fassaadi ülemiselt poolviilul ei tohi olla laudu puudu. Kõik kere ning otsaviilude puuduvad lauad võimalikult asendada ning korralikult naelutada, et tuul neid lahti ei rebiks, kuna laudisel on kere konstruktsiooni stabiliseerimise roll.

Tuuliku ümbrus

Paljud tuulikud on kasvanud tänaseks päevaks metsa sisse, kuigi nad 60 aastat tagasi võisid asetseda lagedal väljal. Tuulikut kahjustavad vastu seinu ja liiga lähedal kasvavad puud ja põõsad. Puud ja põõsad hoiavad kuigi palju niiskust ja ei lase tuuliku seintel kuivada ning aitavad tekitada sammalt. Tuulise ning vihmase ilmaga peksab tuul võsa vastu tuulikukeret ning kõik seinalaudise poorid täituvad veega, hiljem mitte välja kuivades. Hollandi tuulikutel kipuvad taimed kasavama müüri peale, mis oma juurestikuga kahjustavad seinamörti. Tuuliku ümbrusest on soovitatav kõik põõsad ka eemaldada piirini, mis on vajalik tuuliku saba keeramiseks kõikidesse ilmakaartesse. Vastu kivijalga kasvavad põõsad ei lase titsidel ning raampakkudel ja kõigel, mis kivikoonuse sees, tuulduda ning ka veski sammas võib seeläbi pehkida. Kõik tuuliku ümbruses paiknevad puit- ja rauddetailid koguda tuulikusse kokku, isegi kui ei ole teada, kas detail on tuuliku küljest kukkunud või mitte. Tuuliku ümbrusest eemaldatud võsa annab märku omaniku olemasolust ja tublist peremehest, hoides eemale uudistajaid ning kurikaelu.

Kere konstruktsioon

Tuuliku kere on tugev kui ilmastik sellele liiga pole teinud. Kui aga tuulik on silmnähtavalt pehkinud ning vekikivide raskuse tõttu tekib viltu- või ümbervajumise oht, tuleb toestada kere vertikaalsed nurgapostid, sidudes need maapinnga. Kõige otstarbekam sellelaadne ehitusabinõu on ehitada tuulikule alla toolvärk, mis kujutab endast nurgapostide pikendust vastu maapinda, asetatuna kividele ning seotud omavahel diagonaalidega (vt joonist). Ükski tuulik ei ole nii mäda ja pehkinud, et teda ei oleks mõtet toestada. Kui konstruktsioon on ennast mõnest tapist lahti rebinud kuid tuulik veel püsti seisab, tasuks lahtirebenebud koht uuesti liita kasvõi väljaspoolt tuulikut seinale naelutatud laudadest või plankudest vööga.

Varisenud kivijalg

Jalg ja selle sees asuvad titsid alusristil hoiavad tuuliku sammast vertikaalselt ning ei lase tuuliku sambal viltu vajuda. Kui kivijalg on varisenud, tasuks tuuliku vertikaalsed nurgapostid toolvärgiga toestada ning uurida ekspertide juuresolekul jala titside seisukorda. Kivikuhik hoiab raskusena titse kindlalt vastu sambatappe. Kui aga jalg on varisenud, ei ole ka titsidel pinget peal ning titside väljakukkumisel võib tuulik ümber minna. Kuna kivijalg variseb enamasti kusagilt alt või keskelt, tuleb varisenud koht nii vähe lahti lammutada kui võimalik ja nii palju kui vajalik ning kivid tagasi lappida. Hävinenud tuuliku kivijalga ei tohiks lammutada ja laiali tassida, vaid jätta maamärgina meenutuseks kunagisest tuulikust enesele ja külarahvale. Eriti väärtuslikud on tahutud kividest kivijalad, milliseid Muhus ja Lääne-Saaremaal kohata võib. Talurahvaarhitektuuri ja kohalikku ehitustava iseloomustavad tuuliku jalad on uurimisallikaks ka geoloogidele ja etnograafidele.

Tiivad

Vanadel tuulikutel on tavaliselt tiivad puudu ja murdunud ning paremal juhul võib näha tiivikurootsusid kere küljes rippumas. Enne, kui koristada tuuliku ümbrust vanast puitmaterjalist ja pudenenud tükkidest, tuleks hoolega vaadata, et tiiva tükid saaks eraldatud ja alles hoitud. Kui tekib idee taastada veski tiivad, peab uurima tiivavõlli seisundit. Kui võll on kivilaagrist väljastpoolt pehkinud, võib see kergelt koos uute tiibadega ära murduda. Tiibade rekonstrueerimisel on aluseks vanad fotod ja säilinud tiivajupid. Kuna tiibade kaldenurgad, pikkused, ja sõlgede arv, samuti laudluukide katvus on tuulikutel erinevad, ei tasuks umbropsu ilutiibasid paigaldada, vaid mõelda konkreetse tuuliku karakterile, mille annab sageli tiiva kuju. Tasuks uurida, kas on säilinud tuulikust vanu fotosid, kust näeb restaureerimiseks vajalikud profiilid. Eriti haruldaseks on jäänud tsentraalse tiivarootsu ehk aardamiga tiivad, kuna meistrid ja ka omanikud ei vaevu tuuliku varasemast väljanägemisest lugu pidama ning iga uus meister või ehitusmees teeb tiivad oma äranägemise järgi. Keskaardamiga tiivikut võib näha vaid veel Asva küla viimasel säilinud tuulikul.

Veskikivid

Tüüpilised on juhtumid, kus tuulikuvaremetest viiakse tuulikuomanike teadmata ära veskikivid kellelegi peenrasse või aialauaks. Sellega kaotavad kivid oma pärinevusloo, mis on seotud tihedalt paigaga, kus tuulik asus. Kui tuulikust pole midagi muud säilinud kui ainult kivid ja kivijalg, on see ikkagi mälestus ja meeldetuletus, et antud koha peal on kunagi tuulik olnud ja mölder töötanud. On ka juhtumeid, kus veel püstiolevast tuulikust on traktoriga julmalt välja tõmmatud veskikivid, mistõttu on tuulik kokku varisenud. Ripakilolevad veskikivid tasuks omanikel talu hoovi transportida, sest seal ei ole nad kurjale silmale ahvatluseks ja oma pärinevustalus eksponeerituna jutustavad kivid eelmiste peremeeste kätetööst. Parim oleks siiski raiuda võsast hävinenud tuuliku kivijalg ja korrastada ümbrus ning jätta ka kivid tuuliku asukohta märkima ja mälestama. Kõikide ümbruskonna veskikivide kokkukogumine on aga lubamatu ja hävitab võimaluse uurida tuulikute levikut ja ajalugu.

PROJEKTID

Projektide peatükk kajastab tuulikuid, mille koostamisel on lehekülje autor osalenud. Projektid on valdavalt ülesmõõdistusjoonistused, omanikele väljapakutud konserveerimislahendused, mitmesugused uute funktsioonide andmised tuulikukehanditele kuni põhjalikud restaureerimistööde põhiprojektid. Projektidest on valitud leheküljele tuulikute iseloomulikumad vaated ja lõiked.

Lehekülg on autoriõigusega kaitstud! M. Koppel.

1. Kaamese tuuliku ülesmõõtmine, august 2005

Paralleelselt Kaamese tuuliku ülesmõõtmisega sai parandatud ka ruutmeetrine auk tuuliku katuselaudises ja toestatud veskikere nurgapostide alla ehitatud toolvärgiga, kuna tuuliku 1807 aastast pärinev tammest emapuu on haruldasel kombel keskelt pooleks murdunud. Tuulik on hetkel elementaarsete vahenditega häda-katustatud ja toestatud. Kinnikatmist vajaksid veel veel uksed ja murdunud tiivavõlli auk esiküljel.

2. Kõljala küla Mamma talu hollandi tuuliku puidust kehandi mõõdistamine, 2004 - 2006

Mamma tuuliku paadikujuline pea on praeguseks veskikerelt eemaldatud ja tuulikukehand käepäraste vahenditega konserveeritud.

3. Muhu Külasema küla väikese pukktuuliku ülesmõõtmisjoonised. 2005

Külasema tuulikuvare kujutas endast vaid hunnikut maaslebavaid pehkinud tuulikujäänuseid, millelt mõõtude võtmine ja kehandi rekonstruktsioon nõudsid omaette pingutust. Tegemist on väga väikese just Muhu saarele omase 20. sajandi algusest pärineva tuulikuga.

4. Angla Vilidu tuuliku Muinsuskaitse eritingimused ja põhiprojekt tuuliku remondiks. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

Tuulik on tänaseks restaureeritud tuulikumeister Arne Maripuu poolt.

5. Jööri küla Künka tuulikurusude ülesmõõdistamine. 2008

Tuuliku esisein on kaetud haavalaastudega, kere raamistik valmistatud 100% tammepuust, kõikvõimalikke sepisdetaile ja kinnituselemente on rohkem kui tavapärasel pukktuulikul. Tuulik on ehitatud 1869. a.

6. Keblaste mõisa tuuleveski Muinsuskaitse eritingimused ja remonttööde põhiprojekt. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

Pärnumaa suurima hollandi tüüpi tuuliku - Mihkli külas asuva Keblaste mõisa tuuleveski Muinsuskaitse eritingimused ja remonttööde põhiprojekt 2008.
Ruumiline ülesmõõdistamine sai läbi viidud elektroonilise tahhümeetriga, kuna tuuliku seest tühi kivikehand on üle 15m kõrge. Tuulikule paigaldatakse konserveeriv abikatus, valmistatakse vahelaed ja trepid ning uued avatäited.

7. Angla Tedre hollandi tuuliku Muinsuskaitse eritingimused ja remonttööde põhiprojekt. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

8. Angla Laose tuuliku Muinsuskaitse eritingimused ja põhiprojekt tuuliku remondiks. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

Laose tuulik on tüüpiline 19. sajandi II poole pukktuulik lihtjahu jahvatamiseks. Tuulikul on võrdlemisi suure läbimööduga emapuu ja kivijalg on kokku veetud jöduratest raudkivijoobakatest.

9. Angla Reinu tuuliku Muinsuskaitse eritingimused ja põhiprojekt tuuliku remondiks. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

Reinu tuulik osutus vanemaks, kui rahvapärimus teadis mäletada - tuuliku söömrisse on lõigatud aastaarvud 1849 ja 1924. Ühel nurgapostil on aga aastaarv 180..(?), kus viimane number on posti hööveldamisel kaotsi läinud. Tuulik on vanemat tüüpi konstruktsiooni ja mehhanismidega, mida on 20. sajandi I poolel uuendatud.

10. Angla Viite tuuliku Muinsuskaitse eritingimused ja põhiprojekt tuuliku remondiks. 2008

Koostöös Tõnu Sepaga

Viite tuulik on tüüpiline uuema sisseseadega Saaremaa pukktuulik. Tuulik on ehitatud 1910. aastal ning mehhanismide teostuses esineb väga palju sarnast Angla Vilidu tuulikule (ehit 1913). Viite tuuliku ehitas pärimust mööda kas Järise või Kärla tuulikumeister.

11. Järvamaal asuva Habenichti tuuliku (ehit.1894) kohandamine suvemajaks. Põhiprojekt. 2008

Habenichti tuuleveski on väga korrektse müürilaoga raud-ja paekivikehandiga tuulik, millest oli projekteerima asudes säilinud vaid tühi kivikoonus. Mehhanismid, nagu 90% Mandri-Eesti tuulikutest omane, olid juba aastakümnete eest ilmastiku toimel hävinud. Tuuliku eksterjöör on kavandatud traditsioonilisest tuulikuehitusest lähtuvalt -tiivad, pööri iged, pea, galerii ning avatäited on projekteeritud ajalooliste analoogiate alusel, siseruum on kohandatud kaasaegseks suvilaks.

12. Järvamaa Seidla mõisa tuuleveski Muinsuskaitse eritingimused ja restaureerimistööde põhiprojekt. 2008

13. Vaike talu peaga tuuliku restaureerimistööde põhiprojekt (Laimjala vald, Rannaküla). 2009

Peaga tuulikute tüüpi kuuluv haruldane tuulik, mille konstruktsioonis on erinevalt pukktuulikutest kasutatud rohkesti haaba, saart ja jalakat.

14. Tohvri-Jaani pukktuuliku restaureerimistööde põhiprojekt (Lihula vald, Kirikuküla). 2009 - 2010

Tuulik on haruldane suure-tüübiline pukktuulik, mis on omane Läänemaa lõunaosale ja Pärnumaa lääneosale, mõningal määral esineb suuri maani laudisega pukktuulikuid ka Põhja-Lätis. Kuna tuulikust oli säilinud vaid alusraamistik, emapuu ja söömer ning purunenud tiivavõll, on tuuliku küljepikkused rekonstrueeritud antud detailide järgi. Tuuliku kõrgus on rekonstrueeritud vastavalt seadmete mahutamisele paari ajaloolise foto kaasabil.

Tuulik kujutab endast vanemat tüüpi sisseseadega pukktuulikut, kus tuuliku uksed paiknevad tagaseina suhtes sümmeetriliselt kohakuti. Ka suur ratas on vanemat tüüpi, kus ratta aardamid läbivad tiivavõlli. Tuuliku poolkelpkatust katab veesoontega ja katteliistuga lihtlaudis, mis kinnitub haripuusse. Poolpunn-seinalaudis ulatub kivijalani, varjates titsid ja alusraamistiku. Küljekonstruktsioonid on tapitud ja puitnagadega fikseeritud, diagonaalid kinnituvad samuti nagade abil. Põlvepakkude kinnitamiseks on kasutatud tammest puitsõlgesid, mis on valdav 19. sajandi I poole tuulikute puhul. Vihmer riputatakse abipaarile põlvepakkude vahele kiilutult. Tuuliku välistrepile lisatakse projektiga originaalis puudunud piire turvalisuse tagamiseks, kuna põlvedepealne on maapinna suhtes küllalt kõrge.

Tuuliku tiivad varustatakse purjedega. Tuuliku tuuldekeeramine käib tuuldepöörivintsi abil, mis ladustatakse peale tuulikutöö lõppu kivijala peal vihmavee eest varjul. Tuuliku tagaseinast ulatub välja kotivinna plokiratas, millel jookseb kotivinnamise köis või kett. Sisseseadelt on tuulik tüüpilise moderniseeritud pukktuuliku mehhanismidega – üks paar graniidist veskikive, laudtõrs, suur ratas ja pärss, kotiratas, kolu ja king - 2. korrusel; jahukirst, tangukast, raputi, söelad, tuulepass ning pilljalg - 1. korrusel.

Funktsionaalselt seatakse restaureerimstööde käigus tuulik töökorda ja tuulikus on võimalik jahvatada nii lihtjahu kui tangu.

15. Põlluvälja pukktuuliku mõõdistusprojekt (Muhu vald, Koguva küla). 2009

Tüüpiline Saaremaa pukktuulik, mille valmistasid tuulikumeistrid Raimo ja Kaino Kolk ning Arne Maripuu; mõõdistusprojekt oli aluseks hoonele kasutusloa väljastamiseks. Tuulik on sisseseadelt uuematüübline pukktuulik, mille 1. korrusel on jahukirst söeladega ning tangukastiga. Tuulik on täiskomplektne ja töökorras ning jahvatab omaniku tarbeks.

16. Kalmuste pukktuuliku põhiprojekt (Torgu vald, Ohessaare küla). 2010.

Tüüpiline Saaremaa pukktuulik, mis on täiel määral uusehitis. Pukktuuliku konstruktsioon vastab tüüpilisele vanemat tüüpi pukktuulikule, millised levivad Saaremaal ja Muhus 19. saj I poolel. Tuuliku omapäraks on selle suured ja massiivsed proportsioonid, (eekujuks on võetud tänaseks hävinud Võrsna küla pukktuulik oma põhimõõtudes). Kereraamistiku ja põlvepakkude välimised otsad on profileeritud vastavalt Sõrves ajalooliselt esinenud kõrgetasemeliselt viimistletud pukktuulikutele (milliseid tunneme C. O. Bulla jt. ajaloolistelt fotodelt). Tuuliku kivijalg on tavapärasest kõrgem ja mahukam olles seoses tuuliku proportsioonidega. Tuulikule mehhanisme ei paigaldata, need on aga võimalik soovi korral hiljem lisada.

Lehekülg on autoriõigusega kaitstud. Mihkel Koppel

KONTAKT

Lehekülje koostas arh. Mihkel Koppel

The homepage was created by architect Mihkel Koppel mihkel.koppel(fi)mail.ee

KIRJANDUS

• 1. "Vanad Eesti pukktuulikud"; Eesti Riiklik vabaõhumuuseum V.Fuchs; Kirjastus Valgus, Tallinn 1971 (kokkuvõte EST, RUS, D, FIN keeltes) 50 lk.
• 2. Artikkel: "Tuulikud"; Arh. kand. K.Tihase; ajakiri: Ehitus ja arhitektuur nr. 5 1967.
• 3. "Tuulik, kadakas ja leib", Aadu Toomessalu, Valik korrespondentide murdetekste. Valgus 1969 - Pukktuuliku kirjeldus.
• 4. "Eesti Talurahvaarhitektuur"; K.Tihase, Kirjastus Kunst, Tallinn 1974, 380 lk.
• 5. "Suitsutare" - Vabaõhumuuseumi uurimused 1957-1972; Artikkel: Hollandi tuulikud Eestis; V.Fuchs, (28 lk), Kirjastus Valgus, Tallinn 1976.
• 6. "Angla tuulikute aastasada"; A.Trei, Kuressaare 2000, 24 lk.
• 7. "Eesti tuulikud; vanu fotosid aastaist 1867-1944." H.Talving, Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2005, 192 lk. (ISBN 998562288x)
• 8. "Saaremaa tuuleveski", Tehnika kõigile 1938 nr.7, lk 212-213 - Saaremaa tuuliku ehitusplaan ja sisseseade loend.
• 9. "Tuulikud läbi aegade"; A. Juske, P.Raesaar, 2008, 240 lk. (ISBN 9789949157563)
• 10. Windmühlen in Deutschland, Holland, Belgien; Edelgard ja Wolfgang Fröde; kirjastus Dumont, 1981, Köln; 239 lk (ISBN 3-7701-1222-9)
• 11. Mühlen: Geschichte der Getreidemühlen; technische Denkmale in Mittel- und Ostdeutschland; Otfried Wagenbreth; Leipzig, 1994; 448 lk(ISBN 3-342-00672-2)
• 12. Mühlenbau: Wasserräder und Windmühlen - bewahren und erhalten; Werner Schnelle; kirjastus Bauwesen Berliin, 1999; 208 lk (ISBN 3-345-00678-2)
• 13. Ölands Väderkvarnar - Kulturhistorisk analys; Torbjörn Sjögren, Ove Lassen; Kalmar Läns Museum, 2001, 31 lk (ISBN 91-85 926-54-X)

Soovitatavaid lehekülgi

• 1. Database of European windmills: molendatabase.org
• 2. www.molens.eu
• 3. Rahvusvaheline Molinoloogia Ühing
• 4. Photochronic for rebuilding a postmill on Saarnaki islet: http://www.algonet.se/~plofgren/TheMill/Frame1.html
• 5. MTÜ Eesti Veskivaramu koduleht: veskivaramu.ee