THE WINDMILLS OF SAAREMAA
The WINDMILLS of SAAREMAA 
This homepage gives an overview of the windmills on Saaremaa island (also known with its german name Oesel). In the past there existed over 1200 windmills on Saaremaa. These windmills were owned mainly by peasants. In Saaremaa exists 3 types of windmills - postmills, so-called windmills "with head" and dutch windmills. Nowadays there are still some windmills left on Saaremaa, but this looks only as a wreckage park compared to the great era of windmills - the time, when every respected peasant or farmer had his own windmill.
The HISTORY of WINDMILLS
Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas
Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga.
Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (paremal joonisel).
Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive - ringi.
Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistanist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistan'is tuulikute olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas'udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.
Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse.
Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku - "ventorum molendina" - ehituseks, millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite ehituskeeld ühe miili raadiuses.
13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk- Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.
Skemaatiline tuulikute põlvnemine
Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust
| AASTAARV | SÜNDMUSED |
|---|---|
| 16000 eKr | Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks |
| 4000 eKr | Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist. |
| 2000 eKr | Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks |
| 1500 eKr | Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus |
| 1200 eKr | Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5 |
| 550 eKr | Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks |
| 500 eKr | Esimesed looma- või inimjõul ringiaetavad veskidVahemeremaade idaosas |
| 250 eKr | Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias |
| 50 eKr | Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses |
| 25 eKr | Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis |
| Kristuse sünd | |
| 50 | Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool |
| 100 | Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele |
| 200 | Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis |
| 319 | Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks |
| 398 | Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil |
| 488 | Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft |
| Keskaja algus | |
| 530/547 | Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama |
| 536 | Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski |
| 640 | Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik |
| 950 | Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud |
| 1105 | Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum" |
| 1143 | Varaseim viide tuulikule Inglismaal |
| 1180 | Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias |
| 1200 | Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas |
| 1220 | Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades |
| 1270 | Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril |
| 1270 | Horisontaalveski levib Hiinasse |
| 1341 | Pukktuuliku esmamainimine Hollandis |
| 1400 | Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt |
| 1486 | Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, sisaldab vesiveski kirjeldust |
| Uusaja algus | |
| 1500 | Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörava tiiviku mehhanismi |
| 1570 | Õlimanufaktuurid Itaalias |
| 1573 | Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal |
| 1575 | Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis |
| 1588 | Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal |
| 1640 | Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku |
| 1650 | Esimene kruubiveski Saksamaal |
| 1670 | Esimene galeriiga "hollandlane" Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel |
| 1701 | Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa |
| 1745 | Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks |
| 1754 | Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.) |
| 1756 | Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi |
| Algab tööstusrevolutsioon Euroopas | |
| 1760 | John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski |
| 1772 | Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid - tuule tugevusele seadistatavad labad |
| 1781 | Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures |
| 1782 | James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks |
| 1784 | London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt |
| 1787 | Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias |
| 1855 | Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema |
| 1865 | Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Tuulikute ehitamist ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. Kehtestati rendi või talude väljaostu määrad. Tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. |
| 1869 | Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis, |
| 1880 | Cincinnatis, 1881 Londonis, 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis, |
| 1887 | Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis |
| 1873 | Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin. |
| 1875 | Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu |
| 1875 | Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid |
| 1875 | võetakse kasutusele vahetatavate sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid. |
| 1880 | Arvukate Paltrock-tuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas |
| 1891 | Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour. |
| 1909 | Patent pneumaatilisele teraviljaveskile |
| 1920 | Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks. Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm. |
| 1946/47 | Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud). |
| 1950/70 | Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada. |
| 1968 | Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi. |
| 1971-72 | Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal'i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ka ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut hooldati regulaarselt üksnes omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17 tk. |
| 1977-1979 | Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas. |
| 1979 | Jüri Ling taastab Muhus Linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele. |
| 1985 | Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku muuseumi ekspositsiooniks. |
| 1991/92 | Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted. |
| 2004 | Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust. 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad. |
| 2008 | Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel, mis on turistidele külastamiseks avatud |
Mõistetest
Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks.
A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi).
Varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik <- tuuling <- tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale.
Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski = vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi).
Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna "tuulik" , ei maksa kõiki pukk- või hollandi-tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on.
- Eesti keele terminite rikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.
The POSTMILL
Postmill is the common type of windmill in Saaremaa and Estonian islands.
During Soviet occupation in 1944 - 1991 postmill became a symbol of Saaremaa. This was caused by the lack of postmills in Estonian mainland and the very strong concentration of postmills in Saaremaa, Hiiumaa and smaller islands. The restoration of windmills begun in Saaremaa in 1979, when mr. Jüri Ling restored his Eemu postmill in Muhu island and opened it as a museum. This postmill is working and opened for tourists still today.
The other very famous group of windmills is located in village Angla, which is a common group of windmills for a village of Saaremaa. While the farmhouses are grouped together in a dense village, the windmills of almost every farmhouse are located separately on a higher place next to the village. The four postmills and one dutch type windmill of Angla are opened for tourists and one of the postmills is grinding.
Despite the very famous tourist icon windmills, Saaremaa has lots of hidden values. There are still existing some alternative groups of postmills, where the location is not good enough for tourist routes, but the postmills have preserved their ancient exterior and their surrounding milieu.
Kuusnõmme tuulik
Villemi tuulik
The oldest existing postmill of Saaremaa dates back to 1701, it is located in Atla village. The farmer, who were at the same time millers, worked on postmills up to 1960-s, when industrial mills and Soviet collective farms closed the last grinding postmills. Because in Soviet era private enterprising and production was forbidden, the millers could not grind even for themselves. In 1960-s and 1970-s there was a purposed extermination of postmills - a direct order from Soviet government. In many villages the postmills were drown down with tractor, the wood and mechanisms were cut for heating.
The restored postmill in Viltina is built around 1780. Since its establishment, it has changed its location 3 times. The Viltina Villem´s postmill has been in its position now over 130 years and still belongs to the same owners family. Its construction and exterior has been restored, mechanisms are conserved at the moment.
Lots of Saaremaa windmills are in bad shape today, but some of these can be still rescued.
The HEADMILL
so-called windmills "with head"
Peaga tuulik on vaid Saaremaal mõne eksemplarina levinud ja säilinud tuulikutüüp, mida võiks nimetada ka hollandi tuulikuks, kuid sisuliselt on tegemist hollandlase ja pukktuuliku ristsugutisega. Peaga tuulik erineb pukktuulikust vaid kerekonstruktsiooni poolest. Nimelt toetub peaga tuulik oma kerekoonusega kivist vundamendile ning tuulde saab pöörata vaid tuuliku pead justkui hollandi tuulikulgi. Tuulikukerel on kaks ust vastasseintes, et mölder ühe ukse ees pöörlevate tiibade korral teisest uksest liikuda saaks. Kui aga vaadata peaga tuuliku sisemusse, siis on jahvatusmehhanism ning kahekorruselise kere teise korruse põrandal asuv ühe paari kividega jahvemehhanism samasugune kui pukktuulikul.
Kuna peaga tuuliku kogu sisemine värk, suur hammasratas, harkpilli värkel, kivid ja peaaegu kõik ülejäänud mehhanismid, on samade mõõtmetega, mis pukktuulikutel, on kogu kerekoonus väikesemõõduline ning peaga tuulik ei ole sugugi pukktuulikust kõrgem, pigem hoiab veel enam maadligi kui pukktuulik. Saaremaa peaga tuulikud on kõik puidust kerega, kuna kivikoonuse ehitus oleks vaevarikas ja kallis ning seinad peaksid püsimiseks omama küllaldast paksust, mistõttu ei ole kivikerega peaga tuulikuid teadaolevalt ehitatud. Peaga tuuliku kere kujutab endast eriti tugevat ja stabiilset tüvikoonust, kuna hollandi tuulikutes kasutatavaid seinadiagonaale kasutatakse sarnaselt pukktuulikutele ristuvate talade nurkades.
Tuuliku pea pöörleb rullide peal, mis on kas puidust või rauast ning harkpilli värkli võll asetseb täpselt pea tsentris, et võimaldada suurt hammasratast iga tuule järgi keerata. Sisemuses on eraldatavad enamasti kaks korrust sarnaselt pukktuulikule ning jahvatusmehhanismide paiknemine on samane. Kuna peaga tuulikul puudub emapuu ehk sammas, võtavad kivide raskuse enda kanda pillpaku vertikaalsed toed ning osati ka välisseinad, millele toetuvad teise korruse põranda kandetarindiks olevad raampakkude-laadsed põrandapaarid. Tiivad on samasugused kui pukktuulikutelgi; tiivad pöörlevad päripäeva; purjede asemel olid Ridala ja Rannaküla tuulikutel eemaldatavad laudluugid tuule püüdmiseks.
Peaga tuuliku kivid ja harkpilli värkel asuvad täpselt kere tsentris. Ühel juba peaaegu lagunenud peaga tuulikul Rannakülas asub pillpakust veidi kõrgemal pilli külge kinnitatud suur kaldhammastega hammasratas, mis annab jõu läbi kardaani edasi seina ääres asuvale rihmarattale. Ajamit kasutati värklilt jõuülekande võtmiseks, mis pani veorihma abil käima tuuliku jahukirstu all asuva ventilaatori. Kaldhammasratas ja kardaan aga pärinevad hobuajamist, kus ringiratast ümber ajami käivalt hobuselt tiisliga ülekantud jõud antakse läbi kardaani edasi kolm-neli meetrit eemal asuvale rihmaratta ajamile. Peaga tuulikutel erineb pukktuulikutega võrreldes veel vaid harkpilli värkel, mis on peaga tuulikutel vähemalt kaks korda pikem. Äärmiselt omalaadne on ka peaga tuuliku pärsisüsteem, mis pärsiringi osas on hollandi tuulikutele omane, ulatudes 3/4 osas suure ratta ümber, kuid pärsikang on pukktuulikule omane, kus pidurdamine toimub seestpool tuulikukere.
sisevaade 1
sisevaade 2
sisevaade 3
Selline peaga tuulikutüüp on aga harulduseks ning igati säilitamist väärt. Praegu (2008) on korrastatud ja konserveeritud Ridala peaga tuulik ja Rannaküla tuulik. Peale nende asub üks peaga tuulik veel Murajas. Kõik nimetatud tuulikud on riiklikud arhitektuurimälestised. Mitmetest tuulikuliikidest kokkusobitatuna annab tuulikutüüp märku meistrimeeste osavusest ristata mitme tuulikuliigi parimad omadused oma vajaduste järgi väikeseks stabiilseks ja tootlikuks tootmisüksuseks.
The DUTCH WINDMILL
The Dutch type windmill is a windmill with conical body. The main difference with postmills comes from the rotating cap in top of the windmill, while postmills will turn their whole body.
Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandlased on kaheksatahulise kerega, kivist hollandid aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Koonuseline kereehitus annab parema staatilise püsivuse ja väiksema tuulesurve. Kehandid on ehitatud murtud paest, kohati ka tahutuna või raudkivist. Lääne-Euroopas esineb ka tahulisi kehandeid, mis kivist ehitatud. Need on kaheksatahulised, harvemini kuue, kaheteist või isegi kuueteisttahulise kerega. Müüri paksus kivist hollandlasel on alaosas 90 - 100 cm, üleval kuni 40 cm. Eesti tuulikute pead on kas a) ümberpööratud paadi-, b) hulktahuka- või c) kaheksatahulise kiivri kujulised, Saaremaal ainult paadikujulised.
Hollandi tuulikutel on enamasti kaks paari kive, suurematel kivituulikutel ka kolm või neli paari (Kõrkvere hollandlane). Viljakotid vinnatakse teisele või kolmandale korrusele mehhanismi abil, mida on võimalik tuule abil käitada ülekandega püstvõlli küljest. Selleks on vahelagedesse tehtud kotivinnamise luugid, mis avanevad ja sulguvad ise vastavalt viljakottide liikumise järgi. Hollandi tuuliku töötamise põhimõte ning sisseseade on sarnane pukktuulikule, mistõttu osad kannavad samu nimetusi, kuigi nende paiknemine ning tööskeem on erinev. Hollandi tuuliku tiivavõll on hästi jämedast puust (tamm, mänd) läbimõõduga 50 - 80 cm ning ahenev tagumisest otsast. Uuemad võllid on kokku liidetud jöduratest tammeprussidest ja klambritega kõvasti kokku tõmmatud.
Võll toetub tiibade pool otsas kaelaga kivilaagrile, tagaosas aga lõppeb rauast pusiga, mis on kinnitatud riiviga määrdepannile. Tiivavõllilt saadav ülekanne käitab suure hammasratta, mis annab läbi värkli jõu edasi püstvõllile. Võll on läbi mitme korruse ulatuv männipalk, mis paneb mitu korrust allpool liikuma horisontaalse hammasratta - kammratta, millelt omakorda kahe mõlemal pool võlli asuva veskikivipaari jaoks olevad värklid jõu üle võtavad ja kivid liikuma panevad. Viljajuhtimise süsteem on sama kui pukktuulikul. Ülevalt koludest pealevalatav vili käib kivide vahelt läbi ja valgub kivikorruse all oleval korrusel jahukirstu, kus jällegi sõelade abil keed ja praht välja tuulitakse.
Vastavalt kivipindade töötluserinevustele on sageli kruubi ja jahu jaoks kivipaarid erinevalt seadistatud, samuti vahetatakse söelasid. Suurematel Saaremaa hollandi tuulikutel on 4 - 5 korrust, kusjuures kammratas, värklid ja jahukirstud paiknevad teisel korrusel (Angla, Kõrkvere, Kõljala Mamma, Suure-Rootsi, Nõmmküla, Võhma, Kuressaare tuulikud).
Hollandi tuuliku tiivad kaeti sageli purjedega, Saaremaal kohati aga ka laudluukidega. Hollandi tuuliku tiivad käivad valdavalt kogu maailmas tuuliku eest vaadates vastupäeva. Tiiva õigest kumerusest sõltub tuuliku jahvatusvõimsus. On juhtumeid, kus tiibade purjeriie saadi karile jooksnud hukkunud laevadelt.
Tuulikud ehitati võimalikult kõrged, kuna tuule tugevus maapinna läheduses kahaneb. Seega on ka puidust tuulikutel vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata.
Galeriid ehk ringrõdu läks tuulikul vaja mitmeks otstarbeks - eelkõige keerati selle pealt tuulik vihmrit-pidi tuulde; sealt oli võimalik käia kergelt tiibu ja purjesid kohendamas ning kontrollimas, ilma et oleks pidanud kogu aeg redeliga tiibadeni ronima.
Ja lõpuks oli tuulik, mille tiivad maani ei ulatunud, ohutum möldrile, mängivatele lastele ja karjamaal olevatele loomadele.
Millal hollandi tuulikud kasutusele võeti, seda on raske tänapäeval kindlaks teha. Vanim teada olev daatum, mis pajatab hollandi tuulikust pärineb aastast 1526, kui Loozerdijki poldris Madalmaades vahetati Wippmühle kahekasatahulise puidust tuuliku vastu, mille kirjeldus vastab hollandi tuulikule. Selle põhjal võib järeldada, et hollandi tuulikud tulid algselt kasutusele just kuivendustuulikutena. Arvatakse, et kivist kooniline hollandi tuulik on siiski kaheksatahulisest vormist vanem, kuid siiski ka pärit Hollandist. Kivist hollandlased on kasutusel peaaegu alati jahvatusveskitena. Piirkonnas Zuid-Holland aga leidub ka kuivendushollandlasi.
Puidust kaheksatahuliste kehandite kasutuselevõtu tingisid paikkondlikud olud kuivendusaladel. Esiteks ei saadud soisele pinnasele ehitada rasket kivikehandit ja teiseks ei olnud piisavalt ehituskive, et torne laduda. Tahuline puitkehand oli kerge, materjali transport ei olnud vähese koguse juures probleemiks ja traditsiooniline fachwerk-ehitiste piirkond tagas fachwerki kasutamise ka tuulikute juures. Hollandis tingis hulgalise tuulikute leviku maapuudus, misjärel rahakad kaupmehed omade kuludega paljud soistunud alad poldriteks muutsid. Hollandi tuulikutele lisati 17. sajandil peagi peale kuivendusülesande ka teisi ülesandeid.
Paljud tuulikud said kivipaari jahvatamiseks, teised saeraami, misjärel Holland tõusis tähtsaimaks laudade eksportijaks Kesk-Euroopas. 1707 loeti Hollandis Zaali ümbruses ligi 1200 tuulikut. See paikkond oli üks rikkamaid, vahendades ja töödeldes tuuleenergia abil kaupasid, mis liikusid merelt jõgesid pidi sisemaale või vastupidi. Täna leidub selles piirkonnas paarkümmend tuulikut, mis restaureeritud ja regulaarselt töös.
Eestis olid esimesed hollandi tuulikud Mandrimaal mõisnike kasutuses, XIX sajandi keskpaigast alates võisid tuulikuid omada ka talupojad, kes siiski püstitasid alguses pukktuulikuid. Kuressaare ettevõtja Trei rajas tänaseni säilinud hollandi tuuliku 19. sajandi viimasel kümnendil, mis on täna Kohvik-veskina tuntud. II maailmasõjas hävinenud Kuressaare Mühlemanni hollandlane ehitati veidi varem 19. sajandil. Saaremaal kerkivad mitmed puidust kerega hollandlased alles Eesti Vabariigi alguses. Nii on Kõljala Mamma tuuliku seina raiutud ehitusaasta 1921, Angla hollandlane kerkis 1927, Kõrkvere tuulik 1930. aastatel. Hollandi tuulikud jäid seisma veidi hiljem kui pukktuulikud, seiskudes 1950. aastatel. Võib mainida, et täna Saaremaal ühtki töötavat hollandi tuulikut ei leia. Töökorda seatavaid ja komplektselt säilinuid on aga mitmeid: Kõrkveres, Nõmmkülas, Võhmal, Eeriksaares, Anglas, Karidas.
The RESCUING WINDMILLs
According to windmills maintenance conditions windmills in Saaremaa can be classified into 5 categories. This chapter is introducing these conditions and gives advise how to save the regional heritage and take care of the windmills and their former standing places.
1. I - The windmill building and mechanisms are maintained regularly, condition is very good
2. II - The windmill building and mechanisms are not maintained, condition is bad
3. III - The windmill building is decayed, danger of collapse, construction and type are still visible
4. IV - Only parts of the windmill building are left - post or masonry wall
5. V - The windmill is destroyed, the place is still recognizable
1. The windmill building and mechanisms are maintained regularly, condition is very good
2. The windmill building and mechanisms are not maintained, condition is bad
3. The windmill building is decayed, danger of collapse, construction and type are still visible
4. Only parts of the windmill building are left - post or masonry wall
5. The windmill is destroyed, the place is still recognizable.
The CARE of WINDMILLs
Iga aastaga jääb Saaremaa maastikupildist mõni tuulik vähemaks, sest varemed kukuvad kokku ning maaomanikud või ka naabrid tassivad kõik veel vähegi kuju omavad detailid ning agregaadid oma suvilatesse ekspositsiooniks. Kuna Hiiumaal on tuulikuid õige väheks jäänud, on Muinsuskaitse ning hakkajad tuulikuomanikud pannud lagunemisele piiri ning naabersaarel tekib isegi tuulikuid juurde, kuna ka üksikutest pehkinud palgijuppidest on seal tuulikuid üles ehitatud. Saaremaal on tuulikuid palju küll püsti, aga tuulikute seisukord on väga kehv. On tuulikuid, mis kaugelt vaadates näevad välja tugevad ning ilusad, tegelikult aga äärmiselt varisemisohtlikud on, ning turnijatele ja uudishimulikele kaela võivad sadada.
Päästmisprotsessi käik:
- 1. Esmalt puhastada tuuliku ümbrus (ehitus)prahist ja prügist
- 2. Ehitise seisukorra kindlaksmääramine, püsimiseks vajalike julgeolekumeetmete planeerimine
- 3. Seisundi kindlustamine - uuendada või julgestada eriti vigased konstruktsioonid
- 4. Katusekatte uuendamine või parandamine, hoone veekindluse tagamine
- 5. Hoone kindlustamine vandaalide eest: ukseavad sulgeda, uksed lukustada, omanike poolt märgistada.
Vihjeid konserveerimiseks
Katus
Katus on veskikere püsimise kõige tähtsam osa. Pukktuuliku katus on reeglina laudadest, millele on sisse faasitud vihmavee juhtimise sooned. Levinuim on lauaülekattega katustamisviis, kus lauad on naelutatud kahes kihis, alumised soontega ülespidi ning pealmised nende pragusid üle kattes. Katuse korrasolekut saab jälgida päikesepaistelise ilmaga seestpoolt laudist uurides, kas kusagilt valgus läbi ei paista. Tuleb jälgida, et lauad räästast üle ulatuvad ning harja juures pragusid ei oleks. Vana ja pehkinud katuse töökorrasolekut saab katsetada vihmase ilmaga tuulikus sees katust jälgides. Kui katuselt puudub laud, ei maksa seda tähelepanuta jätta, sest kuigi sealt palju läbi ei saja, teeb viimane aastate takka ikkagi mädandavat tööd, eriti kahjulikuks saab aga talvel, kui avast hakkab lund sisse tuiskama. Nii kaua, kui 80 % katuselaudisest on veel kõbus ning vahetada tuleb üksikuid laudu tasub paigata üksikute laudadega.
Kui katuselaudis on terves tükis vaja vahetada, ei piisa uute laudade pealelöömisest. Sel juhul eemaldada vana laudis, jättes mõned tervemad vana katuse jupid säilitamiseks ning restauraatoritele adekvaatsete saneerimisjooniste tegemiseks alles. Konsulteerida muinsuskaitsega ning paigaldada kas samaste profiilidega uus katuselaudis või ajutine katus, kui materjali või ressurssi ei juhtu olema.
Ajutine katus võib olla eterniitplaatidest, mida on kerge hankida ning mida ühe tuuliku katuse jaoks kulub väga vähe.
Kui majapidamises ei juhtu materjali olema, võib (lehes) kuulutada ning kindlasti leidub lahkeid inimesi, kellel mõni plaat ära anda ning ajutine katus saab paika.
Ajutine katus võib olla ka plekist või mõnest muust katusematerjalist, ruberoidi (tõrvapappi) aga ei soovitata, kuna see ei lase laudisel kuivada läbijooksu korral ja mädandab kiiresti katuse läbi. Kui pukktuulikul katus ja sarikad puuduvad, tuleks taastada sarikad ning anda katusele tema algne kaldenurk või ajutiselt katta katus väikseskaldelise lamekatusega, mille kattematerjaliks peaks olema aga eterniit või plekk (vt. joonist).
Hollandi ja peaga tuuliku puhul on olukord kriitilisem, kuna puidust paatkatust on raske paigata. Kui tuuliku katus tõsiselt läbi sajab, võib muretseda suure koormapresendi ning selle tuulikule üle pea tõmmata ja peast allapoole kere külge tugevasti kinni naelutada, et tuul viimast ära ei viiks. Kui tuulikul pea üldse puudub, tuleks ehitada ajutine ilmastiku eest kaitsev lame- või viilkatus, et otseseid sademeid eemale juhtida. Paatkatuse taastamine jätta aga restauraatorite ja meistrite hooleks. Puidust kerega hollandi tuulikutel on kere sama tähtis kui pukktuulikutel katus. Kui on tegemist laastuga ülelöödud seintega, jälgida seina paikamisel, et paik satuks ülemise laasturea serva alla. Tühjad aknaaugud tasuks puithollandlasel kindlasti sulgeda ajutiste luukide või uute akendega, sest vihmavesi hakkab vastupidisel korral sisse ning mõõda seinakonstruktsiooni alla sadama.
Avaused
Tuulikul on soovitud avaused ehk uksed ja luugid ning mittesoovitud avaused ehk ärakukkunud või rebenenud lauad ning rähnide taotud augud ja muud praod. Tuleks jälgida, et kõik avaused oleks kinni. Kui tuulikul on puudu uksed, võib ülemise korruse ukse asendada ajutiselt laudadest teisaldatava luugiga või kinni naelutada. Esimese korruse uks tuleks kindlasti jätta endale läbipääsetavaks kuid varustada hoiatussildiga vandaalide eest. Ust ei tasu kere külge naelutada, sest siis muutub tülikaks sisemuse kontrollimine. Avauste katmine hoiab ära uksepakkude ning põrandate mädanemise - esimene ei ole pelgalt uksepakk, vaid oluline kere konstruktsiooni detail, mille mädanemisel võib veski kokku variseda. Kontrollida tuleks ka tiivavõlli ja seina kokkupuutekohta fassaadil. Fassaadi ülemiselt poolviilul ei tohi olla laudu puudu. Kõik kere ning otsaviilude puuduvad lauad võimalikult asendada ning korralikult naelutada, et tuul neid lahti ei rebiks, kuna laudisel on kere konstruktsiooni stabiliseerimise roll.
Tuuliku ümbrus
Paljud tuulikud on kasvanud tänaseks päevaks metsa sisse, kuigi nad 60 aastat tagasi võisid asetseda lagedal väljal. Tuulikut kahjustavad vastu seinu ja liiga lähedal kasvavad puud ja põõsad. Puud ja põõsad hoiavad kuigi palju niiskust ja ei lase tuuliku seintel kuivada ning aitavad tekitada sammalt. Tuulise ning vihmase ilmaga peksab tuul võsa vastu tuulikukeret ning kõik seinalaudise poorid täituvad veega, hiljem mitte välja kuivades. Hollandi tuulikutel kipuvad taimed kasavama müüri peale, mis oma juurestikuga kahjustavad seinamörti. Tuuliku ümbrusest on soovitatav kõik põõsad ka eemaldada piirini, mis on vajalik tuuliku saba keeramiseks kõikidesse ilmakaartesse. Vastu kivijalga kasvavad põõsad ei lase titsidel ning raampakkudel ja kõigel, mis kivikoonuse sees, tuulduda ning ka veski sammas võib seeläbi pehkida. Kõik tuuliku ümbruses paiknevad puit- ja rauddetailid koguda tuulikusse kokku, isegi kui ei ole teada, kas detail on tuuliku küljest kukkunud või mitte. Tuuliku ümbrusest eemaldatud võsa annab märku omaniku olemasolust ja tublist peremehest, hoides eemale uudistajaid ning kurikaelu.
Kere konstruktsioon
Tuuliku kere on tugev kui ilmastik sellele liiga pole teinud. Kui aga tuulik on silmnähtavalt pehkinud ning vekikivide raskuse tõttu tekib viltu- või ümbervajumise oht, tuleb toestada kere vertikaalsed nurgapostid, sidudes need maapinnga. Kõige otstarbekam sellelaadne ehitusabinõu on ehitada tuulikule alla toolvärk, mis kujutab endast nurgapostide pikendust vastu maapinda, asetatuna kividele ning seotud omavahel diagonaalidega (vt joonist). Ükski tuulik ei ole nii mäda ja pehkinud, et teda ei oleks mõtet toestada. Kui konstruktsioon on ennast mõnest tapist lahti rebinud kuid tuulik veel püsti seisab, tasuks lahtirebenebud koht uuesti liita kasvõi väljaspoolt tuulikut seinale naelutatud laudadest või plankudest vööga.
Varisenud kivijalg
Jalg ja selle sees asuvad titsid alusristil hoiavad tuuliku sammast vertikaalselt ning ei lase tuuliku sambal viltu vajuda. Kui kivijalg on varisenud, tasuks tuuliku vertikaalsed nurgapostid toolvärgiga toestada ning uurida ekspertide juuresolekul jala titside seisukorda. Kivikuhik hoiab raskusena titse kindlalt vastu sambatappe. Kui aga jalg on varisenud, ei ole ka titsidel pinget peal ning titside väljakukkumisel võib tuulik ümber minna. Kuna kivijalg variseb enamasti kusagilt alt või keskelt, tuleb varisenud koht nii vähe lahti lammutada kui võimalik ja nii palju kui vajalik ning kivid tagasi lappida. Hävinenud tuuliku kivijalga ei tohiks lammutada ja laiali tassida, vaid jätta maamärgina meenutuseks kunagisest tuulikust enesele ja külarahvale. Eriti väärtuslikud on tahutud kividest kivijalad, milliseid Muhus ja Lääne-Saaremaal kohata võib. Talurahvaarhitektuuri ja kohalikku ehitustava iseloomustavad tuuliku jalad on uurimisallikaks ka geoloogidele ja etnograafidele.
Tiivad
Vanadel tuulikutel on tavaliselt tiivad puudu ja murdunud ning paremal juhul võib näha tiivikurootsusid kere küljes rippumas. Enne, kui koristada tuuliku ümbrust vanast puitmaterjalist ja pudenenud tükkidest, tuleks hoolega vaadata, et tiiva tükid saaks eraldatud ja alles hoitud. Kui tekib idee taastada veski tiivad, peab uurima tiivavõlli seisundit. Kui võll on kivilaagrist väljastpoolt pehkinud, võib see kergelt koos uute tiibadega ära murduda. Tiibade rekonstrueerimisel on aluseks vanad fotod ja säilinud tiivajupid. Kuna tiibade kaldenurgad, pikkused, ja sõlgede arv, samuti laudluukide katvus on tuulikutel erinevad, ei tasuks umbropsu ilutiibasid paigaldada, vaid mõelda konkreetse tuuliku karakterile, mille annab sageli tiiva kuju. Tasuks uurida, kas on säilinud tuulikust vanu fotosid, kust näeb restaureerimiseks vajalikud profiilid. Eriti haruldaseks on jäänud tsentraalse tiivarootsu ehk aardamiga tiivad, kuna meistrid ja ka omanikud ei vaevu tuuliku varasemast väljanägemisest lugu pidama ning iga uus meister või ehitusmees teeb tiivad oma äranägemise järgi. Keskaardamiga tiivikut võib näha vaid veel Asva küla viimasel säilinud tuulikul.
Veskikivid
Tüüpilised on juhtumid, kus tuulikuvaremetest viiakse tuulikuomanike teadmata ära veskikivid kellelegi peenrasse või aialauaks. Sellega kaotavad kivid oma pärinevusloo, mis on seotud tihedalt paigaga, kus tuulik asus. Kui tuulikust pole midagi muud säilinud kui ainult kivid ja kivijalg, on see ikkagi mälestus ja meeldetuletus, et antud koha peal on kunagi tuulik olnud ja mölder töötanud. On ka juhtumeid, kus veel püstiolevast tuulikust on traktoriga julmalt välja tõmmatud veskikivid, mistõttu on tuulik kokku varisenud. Ripakilolevad veskikivid tasuks omanikel talu hoovi transportida, sest seal ei ole nad kurjale silmale ahvatluseks ja oma pärinevustalus eksponeerituna jutustavad kivid eelmiste peremeeste kätetööst. Parim oleks siiski raiuda võsast hävinenud tuuliku kivijalg ja korrastada ümbrus ning jätta ka kivid tuuliku asukohta märkima ja mälestama. Kõikide ümbruskonna veskikivide kokkukogumine on aga lubamatu ja hävitab võimaluse uurida tuulikute levikut ja ajalugu.
PROJECTS
The projects shown here, consist mainly architectural drawings, which are made by the author of this homepage - architect M. Koppel. Here are shown various tpyes of windmills in Saaremaa island and Estonian mainland, which have been researched and documented, most of them restored or conservated, but several of these have been fallen down and are not existing anymore. Typical views and sections are presented.
1. Investigation drawings for "Kaamese postmill" in Nässuma Village, island Saaremaa, august 2005.
The postmill was built in 1807, at first it belonged to a village tavern in Sandla. In 1920-s it was bought by a farmer - Tambet of Kaamese and brought into Nässuma village. Since 1920-s it has stayed on the same place next to the Kaamese farmhouse complex. The postmill was last used for grinding in the beginning of 1960-s. Today the postmill is in a very bad shape - the crown tree and the windshaft are broken, floors and constructions are 60% rotten, the whole building has been tilted. In 2005 the construction was stablized by a very simple method (shown on the picture below) to prevent the total collapse. Also a hole up to 1 squaremeter in the wooden roof was repaired. This simple rescuing method will not last forever - the windmill needs a quick reparation.
2. Investigation drawings of "Mamma windmill" in Kõljala village, Saaremaa. 2004 - 2006.
This wooden Dutch type of windmill was built in 1922. It was a very famous and modern windmill when it was built - on the market of town Kuressaare located 20 km from the windmill, people asked to buy the flour made in this windmill. Because of the location next to the only first class road form Kuressaare to Kuivastu harbour, every islander knew the windmill on the first part of XX century. Around 1960-s under the Soviet occupation all the mechanisms of the windmill were cleared up and transported into the Valjala industrial mill. Nowadays the windmill waits restauration - the boat type cap has been removed and it is covered with a support-roof.
3. Investigation drawings for Külasema windmill, village Külasema, island Muhu, 2005 (below).
This very small postmill is typical especially for island Muhu. Probably built in the beginning of XX century, the postmill belonged to a small farmhouse in Külasema village. In 2005 there were only collapsed ruins left, which were hidden into young forest around the windmill. Today only several rotten wooden parts will be found in the location. The lack of forests and the low timber, witch the farmers got from their own forests on the overcrowded and forestweak Muhu island in the beginning of XX century, was the reason to design these small postmills. The diameter of grindingstones are only 90cm, the dickness of stones - 20cm each. Presumably this was enough for grinding to one family.
4. Heritage preservation requirements and architectural drawings for Vilidu postmill in Angla village, Saaremaa island, 2008, in co-operation with historian Tõnu Sepp.
5. Investigation drawings for Künka postmill in Jööri village, island Saaremaa, 2008.
This is a typical postmill for Saaremaa, built in 1869. It represents the era, when the peasants bondage ends by law (in Saaremaa 1865). The peasants knew that everything what they build, collect or do for now on, will be for themselves and for their families in the future and forever, and the manor rulers (mostly Baltic germans) will not rule their own households anymore (for peasants there was a prohibition to build new windmills before). This postmill is 100% made of oakwood - to be lasted forever. Around 2005, one cottage-owner from the nearby village thought, that he will need the millstones, so he drew with a rope connected to a tractor the ruined windmillframe down and went away with these stones. I found the oakwood construction peaces in this condition laying on ground. It was possible to take measures. I found the landowner and told him what to do as next. We decided to collect the valuable construction parts, stack them and cover with a simple tarp.
6. Heritage preservation requirements and architectural drawings for the Keblaste manor windmill in Mihkli village, Pärnumaa, Estonian mainland, 2008.
In co-operation with historian Tõnu Sepp. This is the biggest Dutch type windmill in Pärnumaa district, built in 1899. The empty limestone-cone was measured with an electronic tachymeter to get all the angles, diameters, height and topography. The owner decided to cover the windmill with a conservating roof. When the empty openings and cap will be covered, there is time to hold the condition and prepare the next steps.
7. Heritage preservation requirements and architectural drawings for Tedre dutch type windmill in Angla village, Saaremaa island, 2008, in co-operation with historian Tõnu Sepp.
8. Heritage preservation requirements and architectural drawings for Laose postmill in Angla village, Saaremaa island, 2008, in co-operation with historian Tõnu Sepp.
9. Heritage preservation requirements and architectural drawings for Reinu postmill in Angla village, Saaremaa island, 2008, in co-operation with historian Tõnu Sepp.
10. Heritage preservation requirements and architectural drawings for Viite postmill in Angla village, Saaremaa island, 2008, in co-operation with historian Tõnu Sepp.
11. Renovation project for Habenicht dutch type windmill in Järvamaa, Estonian mainland, 2008.
This 5-story windmill, built in 1894, was until 2008 an empty stonecone. The owner, who bought the empty cone, wanted to have a summer cottage inside, built into a traditional-looking windmill. The exterior is made as authentic as possible, and the cap is almost real - when needed, it only needs a crane to remove the cap, change the curb ring to make the cap rotating, and place back the same cap, then the exterior is ready for grinding. Offcourse in this case the windmill needs mechanisms inside, but right now (2008) the mill is under construction and will soon be an interresting summer house.
12. Heritage preservation requirements and architectural restoration drawings for Seidla windmill, Järvamaa, 2008.
Seidla windmill belonged to Seidla manor and was built in XVIII century, in 1920-s was bought by the miller whos farm was near the windmill. In 1989 was last restored, but because of the lack of interrests in the beginning of Estonian Republic in 1990-s the windmill was standing still. The new owner is planning to restore the windmill and all the mechanisms. The windmill will work again and will be opened to public.
13. Architectural restoration drawings for Vaike "head"-mill in Rannaküla village, Saaremaa island, 2009.
This is a very seldom windmill combined together from old postmill mechanisms and dutch windmill construction, which is scaled smaller than an ordinary wooden dutch type windmill. Rannaküla windmill was in very bad shape, allmost collapsed, half-burned and rotten. In 2006 the windmill was conservated by the funds of National Heritage Foundation. The new owner will restore the whole windmill and the mechanisms.
14. Architectural restoration drawings for Tohvri-Jaani postmill in Kirikuküla village, Lihula parish, Läänemaa, Estonian mainland 2009-2010.
This is a bigger postmill common for Western Estonia, who were only ruins left - post with a rotten collar beam and partly the wind shaft. The restoration plans were made in 2 stages - in 2009 the main windmill building construction and 2010 the mechanism drawings. In 2010 the windmill will be under construction. Typical for Estonian mainland windmills - the sails are covered with sail cloth and the sails are running counter-clockwise (if looked on sails side). The inner mechanisms are made with old type brake wheel, which were also seen on the old wind shaft; the flour sorting system is already newer type - a reconstruction.
15. Põlluvälja postmill, Koguva village, Muhu island, district Saaremaa - Survey project for a new postmill, 2009.
Põlluvälja postmill is 100% new complete working order postmill, made by Saaremaa local millwrights Raimo Kolk, Kaino Kolk and Arne Maripuu. The mechanisms are made in newer type common for Saaremaa windmills between 1900- 1945. The postmill is working for owners use.
16. Kalmuste postmill, Ohessaare village, Torgu parish, Saaremaa island - Architectural drawings for new postmill, 2010.
Traditional Saaremaa postmill, which is 100% new construction. The proportions of this postmill are common for older type postmills in the beginning of 19-th century. The speciality of this postmill is the look of massive bright proportioned windmill building and high stone foundation. The beam and rafter outside endings are profiled more than usually, which is typical for Sõrve peninsular windmills seen on the old photos of Carl O. Bulla in the beginning of 20-th century. The postmill will not have mechanisms, but these can be added later.
CONTACT
Lehekülje koostas arh. Mihkel Koppel
The homepage was created by
architect Mihkel Koppel
Literature about estonian windmills:
1. Title: "Vanad Eesti pukktuulikud" ("Old Estonian Postmills"); Author: V. Fuchs; Publisher: Eesti Riiklik vabaõhumuuseum, Valgus, Tallinn 1971 (Summary in EST, RUS, D, FIN languages) 50 pages.
2. Article: "Tuulikud" (Windmills); Author: Architect Karl Tihase; Published in Magazine: Ehitus ja arhitektuur nr. 5 1967 (Building and architecture nr. 5 1967). language: EST
3. Title: "Eesti Talurahvaarhitektuur" ("Estonian Vernacular Architecture"); Author: Architect Karl Tihase, Publisher: Kunst, Tallinn 1974, 380 pages. language: EST; Second print: 2007; (ISBN-13 9789985596975; ISBN-10 9789985596975)
4. Title: "Angla tuulikute aastasada" ("100 years of Angla windmills") ; Author A. Trei, Published in Kuressaare 2000, 24 pages. Languages: EST, RUS, D, ENG, FIN
5. Title: "Eesti tuulikud" ("Windmills in Estonia;" Old photos between 1867-1944.") Author: Hanno Talving, Publisher: Tänapäev, Tallinn 2005, 192 pages. (ISBN-139789985622889; ISBN-10 998562288x)
Additional literature:
6. Windmühlen in Deutschland, Holland, Belgien; Edelgard and Wolfgang Fröde; Publisher: Dumont, 1981, Köln; 239 pages (ISBN 3-7701-1222-9)
7. Mühlen: Geschichte der Getreidemühlen; technische Denkmale in Mittel- und Ostdeutschland; Otfried Wagenbreth; Leipzig, 1994; 448 pages (ISBN 3-342-00672-2)
8. Mühlenbau: Wasserräder und Windmühlen - bewahren und erhalten; Werner Schnelle; Publisher: Bauwesen Berliin, 1999; 208 pages (ISBN 3-345-00678-2)
Recommended pages in internet:
- 1. Database of European windmills: molendatabase.org
- 2.
www.molens.eu - 3. Rahvusvaheline Molinoloogia Ühing
- 4. Photochronic for rebuilding a postmill on Saarnaki islet:
http://www.algonet.se/~plofgren/TheMill/Frame1.html - 5. MTÜ Eesti Veskivaramu koduleht: veskivaramu.ee
