Ahja jõgi

Muud nimed: Aya jõgi. Ülemjooksul: Tilleoja, Tille jõgi; keskjooksul: Taevaskoja jõgi.

Emajõe alamjooksu suurim lisajõgi. Jõe ülem- ja keskjooks paikneb Põlva- ja alamjooks Tartumaal. Jõel on suur valgala ja rohkesti lisajõgesid. Algab Erastvere järvest ja suubub Emajõkke paremalt kaldalt 8,8 km kaugusel suudmest; pikkus 95 km, valgala 1070 ruutkilomeetrit.

Jõe lähe asub Otepää kõrgustiku nõlval, ülem- ja keskjooks Kagu-Eesti lavamaal ning alamjooks Peipsi nõos. Jõe ametlikuks lähteks peetav Erastvere järv (pindala 16,3 ha) paikneb Otepää kõrgustiku kagunõlval Ahja jõe ülemjooksu ürgorus, Kanepist 1,5 km kagu pool. Väljavoolukoht asub järve kirdeosas, ent väljavool pole püsiv, vaid toimub ainult kõrge veeseisu aegadel. Praksi külas ühineb jõega vasakult Valgepera oja, mis algab Hurmi külast, on püsiva allikalise toitega ja mida seetõttu oleks õigem pidada Ahja jõe lähteosaks.

Tille veski ja selle lähedal oleva Tartu-Võru vana maanteesilla juurest algab Tilleoru maastikukaitseala. Kaitseala hõlmab Ahja jõe ülemjooksu ürgoru 3 km ulatuses, kuni Möksi veskini. Jõgi voolab seal kuni 300 m laia ja 35 m sügava, järskude nõlvadega ürgoru allikaterikkal soisel lammil silmusklevas sängis. Jõeoru nõlvadel leidub üksikuid liivakivipaljandeid, millest tuntuim on koopa ja veerohke allikaga Merioone ehk Sõjatare kalju Varbuse oja suudme lähedal. Tille silla juures oru vasakul veerul asub teineteise lähedal kaks väikest linnamäge - Kantsimägi ja Rõõmumägi.

Möksi veskist kuni Hilba jõe suubumispaigani jätkab jõgi sügavas orus vääneldes voolu endises suunas. Kinksi külas, Hilba jõe suubumiskohas, käändub jõgi põhjakirdesse ja jõuab 3 km alamal Koorvere veskini. Sealtpeale aheneb jõeorg uuesti, nõlvad muutuvad järsemaks ja kõrgemaks ning ilmuvad Devoni liivakivi paljandid. 3 km Koorverest allavoolu möödub jõgi oru vasakul veerul asuvast Valgemetsa külast ja suvitusasulast ja käändub kilomeeter alamal, Lootvina peakraavi ehk Kotiku oja suudme juures järsult kagusse. Sealt veel 3 km edasi läbi jõgi Kiidjärve veskipaisu ja küla, misjärel voolab Kiidjärve metsade vahel. Järk-järgult jõgi laieneb, hõlmab orulammi kogu laiuses ja vool jääb üha aeglasemaks, sest tunda annab paisutuse mõju - on alanud 1952. a. rajatud Saesaare paisjärv (pindala 54 ha). Saesaare HEJ paisust kuni Väike-Taevaskoja kaljuni voolab jõgi sirges kunstlikus sängis. Edasi algab uuesti looduslik säng. Ahja jõe ürgoru 18 km pikkune lõik Koorvere ja Valgesoo veski vahel on võetud looduskaitse alla. Ürgoru nõlvad on enamasti kauni metsaga kaetud, järsud, kõrged, sälkorgudest lõhestatud ja moodustavad ligikaudu 40 suuremat Devoni liivakivi paljandit (tuntuim neist 22,5 m kõrgune Suur-Taevaskoda). Paljandeis leidub arvukalt koopaid, millest väljuvad allikanired. Jões on rohkesti kivikärestikke, neist võimsaim ja kauneim Saesaare kärestik hävitati Saesaare hej ehitamisel 1951. a. Jõe lähiümbruses on ülemjooksu piirkonnas ülekaalus põllud ja keskjooksul metsad. Alamjooksu ülemises osas on jõge ümbritsev maastik vahelduv ja alumises osas soine.

Jõgi on keskmise kaldega. Jõe langus on 87,6 m ja keskmine lang 0,92 m/km. Lang on suurim esimesel viiel kilomeetril. 1930. aastail oli Ahja jõel 12 vesiveskit (alates ülemjooksult): Vedela, Kaska, Roti, Leesmendi, Tille, Möksi, Aarna, Koorvere, Kiidjärve, Valgesoo, Porgandi ja Sulbi. Praegu töötab ainult Kiidjärve veski. 1994. a. lasti käiku uuesti 1952. a. valminud Saesaare hüdroelektrijaam. Suudmest kuni Läänisteni on jõgi laevatatav.

Kalanduslikult kuulub Ahja ülemjooksu piirkond forellijõe, keskjooksu ülemine osa kuni Orajõe suudmeni jõeforelli-harjuse jõe ja keskjooksu alumine osa särje-haugi-turva jõe tüüpi.

A. Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001