(ennokirt)®

TÕRVA     DOKUMENDID

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

---

---

PUBLIKATSIOONID

Märt Jakobson. Monograafia. E.Kirt
Pdf-file, 2 MB

ÕHNE VALGALA VEEJÕUD. Enno Kirt.
Pdf-file, 12 MB

Õhne jõgi Tõrva linnas

Märt Jakobson. Monograafia. E.Kirt
Pdf-file, 2 MB

Õhne jõe erosioonikaitse. Enno Kirt.
Fail puudub, 0 MB

...

Tõrva veski paisjärve süvendamine.
Enno Kirt. 2000
JPG-failid, 10 lk

...

TÔRVA LINNA PUHKEALADE KORRASTAMINE: Kohvik TÔNISE JUURES. Enno Kirt.
Pdf-file, 130 kB

Tõrva kesklinna aerofoto. 1928.a.
Kuvatõmmis - Muis.ee /museaalView/2908906

Reinhold Tsirnaski ja Meie lugu.
Enno Kirt. 2013
Pdf-file, 10 MB

...

Tõrvat avastamas.
Enno Kirt. 1996. a. TXT-fail

.

.

.

.

.

. . .

LOODUS

 <<<    Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

Kalapääs Õhne jõel Tõrva linnas Tultsi veski paisul

Uus kalapääs Tultsi veskile!

Uus kalapääs Tultsi veskile!

Kalade ergutusvoolu tehissängi rajamise ja kanali kirjeldus

   Kavandatava tehissängi aluse geoloogia ei ole stabiilne, kuna põhineb täitepinnasest ja jõe/paisjärve voolusangist, tänava täite/puistepinnasest, ja jõe voolusängi kujundanud uhtepinnasest. Kogu tehissäng on vaja rajade toestusega mõlemalt poolt voolusängi betoonist kehamit. Toestuseks on metallist punnsein mõlemalt poolt betoonist rajatise elemente. Punnseina sügavuse määrab pinnase iseloom, geoloogia. Tehissäng koosneb monteeritavatest U kujulistest osadest, mis paigutatakse tehiisalusele voolusängi kalde järgi, metallist punnseinte vahele. Monteeritavad elemendid on igaüks erineva kõrgusega. U kujulised betoonelemendid ei ole tüüpsed, elementide konstruktsiooni ja mõõdud määrab projekteerija. Monteeritavad blokid kinnitatakse omavahel keevisühendustega, põhjast ja ülaservast, kõik liitumisservad servad peavad olema liiva/veekindlad.

   Voolusängi keskosas, täisnurkse pöörde kohal, rajatakse kalade puhkenurk suurema sügavuse ja mahuga. Vähemalt 0,5 m sügavam kui kanal.

   Puhkepaik rajatakse monteeritavatest detailidest, mõõdud määrab projekteerija, asukoha järgi, paigaldus elementitena. Kanali töötava osa laius on 0,90 m. Vooluosa sügavus keskmiselt 0,4 . . 0,5m, min sügavus 0,20m (ainult kohati! ). Kanalisse paigutataks graniitkivid vahelduva ujumiskeskuse saamiseks.

   Kanali U kujuline ristlõigelõige seotakse liitekohtadel metallist seostega, mis on ka kanalit ülalt katva võrgu sidumiseks ja on osadest monteeritav ning rüüstekindlalt betoonis alusega seotud/kinnitatud. Kanalit katvad võrgud kinnitatakse kanali metallkonstruktsiooni külge poltlukustusega.

   Voolusäng kulgeb rööbiti erinevate kinnistute piiridega kogu kanali pikkuses. Vahekaugus kinnistute piiridega kooskõlastatult vallavalitsusega.

   Esimeseks tööks on täpse topogeodeetilise alusplaani ja kogu ulatuses geoloogilise uuringu koostamisel ning konstruktsiooni määramisel on, olevate kaablite ja torustike olemasolu, asukoha, möödumise puhul ohutuse või muu tingimuse täitmiseks, juhtmete mõõtmete ja kaablites pinge suuruse määramisega.

   Voolusängi lang kujuneb ülakõrguse 49.00 m abs ja alakõrguse 46.00 m absvahelise ühtlase langu, mis selgub kanali pikkuse ja asukoha järgi. Kanali asukoht on vaja valida korraldada min pikkusega topogeodeetilisel mõõdistamisel, trassi valikuga. Kõik kanali elemendid on erineva sügavusega, kanali langu, maapinna ja põhja kõrguse järgi.
Kanali ülapäis ja alapäis on kaitstud jää toimest ja võrega ujuvprahi tõrjeks voolu sulgemisest, remondiks või hoolduseks, poltlukustusega metallist kilpsiiber.

   Kui kasutate soovitatud projekteerimisfirmat "Eesti Veeprojekti", saate kogemustega alltöövõtja, kes on tuttav vajalike detailidega. Ma ei ole nimetatud töövõtjaga Tõrva/Õnne võimalikust töövõtust eelnevalt konsulteerinud.

Enno Kirt, Kangro küla poiss

Kalapääsu olulisemad sõlmed:

Kalapääsu olulisemad sõlmed

• Lisan Õhne Tultsi vesiveski uuendatud klassikalise kalapääsuga, nii nagu senine praktika seda on õigustanud. Lisan joonisele veel soovituse, missugust firmat kasutada töövõtjana. Soovitan Tartu firmat "Eesti Veeprojekt". Olen selle meeskonnaga palju koostööd teinud, firma on teinud torutöid ka kodulinna Riiska linnaosas. Üks viimastest firmadest järjekorras. Praktiline töönäide on Eesti parim kalapääs, Põltsamaa linnas.
• Uus kalapääs
• Praegune peenvõre eemaldada
• Võre ette jäätõrje
• Lisada teine analoogne sukelturbiin, üks turbiin müüdi, kui tarbetu???.
• Korrastada ja uuendada kogu turbiiniruum ajakohaseks ning vajalike ohutus ja ründekaitse kaug-teavitamisega.
• Ülevoolupaisu veetõke, varjad metallist, avamine , reguleerimine, sulgemine programmiga, veepinna järgi, avariiteavitus, info jää ründest ja/või inimlikust ründest, valgustus ala- ja -ülaveel.
• Metallist ülevoolule jätta 0,6 m laiune sanitaarülevoolu luuk koos sulgarmatuuriga, veehoidlast vaade paremale, serva.
• Sanitaarvooluhulga voolule projekteerida ajalooline VESIRATAS, läbimõõdu ja muud detailid määrab projekteerija. Saadud energia kasutada kohaliku objektivalguste tarbeks ja veskihoone siseküttevooluks, kahe lähedase reoveepumpla avariienergiaks.
• Jõujaama ala ja -ülavee kohale rajada valvesüsteem koos avarii, kohaliku häirega ja sama häire edasikanne politsei kilbile ja vallavalitsuse valvelauda.
• Praegune kalapääs jätta muutmata kujul Patküla piirkonna loodusliku pindmise äravoolu kraavpuhastiks. * Praegust hundinuiastikku mitte hävitada.
• Patküla kraav ühendada olemasoleva kalapääsuga praeguse kalapääsu betoonist päise alaveel, vt kollaaž. * Kraavpuhasti päise ülavee ava sulgeda metallist kilpsiibriga, kinnitus rajatise ülaseina poolt poltlukustusega. Patküla kraavi ühendus kraavpuhastiga on näidatud fotol punasega.
• Turbiniruumi jõepoolsele seinal on kirutaja initsiatiivil jäetud vesioinaste ühendamiseks ühendusotsikud. Vesioinad oli kava paigutada vallavalitsuse akende alla paisjärve keskele.
• Hoiatus, pürotehnika kollaaž - see ei ole õnne toonud kodulinnas aastal 1944, septembris ja sama Karma soovitus, nägemus - ei ole õnne toonud ka palju aastaid hiljem. "Cave Canum"- on vanade roomlaste soovitus!
• Lisasin ka ajaloolise originaali kaugest minevikust, kalapääsu kavandamisest: mil olin asjaline samas ettevõtmises. Need visandid on isiklik ajalugu, isiklik tragöödia, mida kannan igal päeval endaga.

Lisatud soovitused on senise projekteerimispraktika järgi. Jätkajal on võimalik teha paremini!

Enno Kirt

Planeeringu detailid

Kunagi nägi see välja nii:

Vaade Tantsumäelt kesklinna suunas

Tultsi veskit meenutades:

Tultsi veski tragöödia

Ja pais tänapäeval:

"tõrva"veski

Kaugvaated kalatrepile:

Hundinuiad veepuhastuseks

Katkise kalapääsu küsimused:

Katkise kalapääsu küsimused

Katkise kalapääsu küsimused ver 2 :

Katkise kalapääsu küsimused -2

Hundinuiad Tõrva veskipaisu kalapääsul

Tõrva paisu prahitõke

Vaata lisaks

• Uurimus Õhne veejõud >
• Ülevaade Õhne jõgi >

---

Vanamõisa järv ja Õhne Liivakallas

Vanamõisa järve saatus on traagiline: ajalugu algas looduslikult, kauges minevikus, holotseenijärgses veemöllus mitme sajandi kestel. Jätkus hukatusliku legendiga, elustus imelise läbipaistvuse ja vee puhtusega - kaunistama Mulgimaa kauni- maastikulist väikelinna. Pedagoogid Madis Reisenbuk, ja kihelkonna suurmees Märt Jakobsoni õpilaste ja nende järglaste rõõmuks. Siis tulid „Suured Targad“ veesportlased, veel „Targemate Linnajuhtide“ juurde, veensid kergeusklikke sõnakuulekaid kohalikke ja kaugelt lõunavenemaalt pärit poliitikut – rajama ilma mõistlike aruteluteta: õhinapõhiselt ürgseid kohalike pärandväärtusega maastikuobjekte tundmata, oma hariduseta ja tarkuseta elanikke hävitama väikelinna pärandkultuurilisi maastikulisi väärtusi: järve ja ajaloolist liivakallast, pärandväärtusi. Kulus vähem kui pool sajandit, mis hävitas lõplikult loodusliku pärandi, taastumatult ja häbiväärse, sobimatu reklaamiobjektina. See lühikokkuvõte näitab uuete kohalesõitnute, mitme põlvkonna põlvkonna täilikku keskkonnakaitselisse kaosesse. Olgu see seletus ja kollaaž mälestusmärgiks inimlikust rumalusest ja harimatusest. Mõistus võib kaunistada inimest, mõistuse puudumine häbistab ja laostab inimese!  

Vanamõisa e. Väljamõisa ajalugu

Vanamõis või Patküla Vanamõis ehk Väljamõis ning saksa keeles Hof zum Felde (ka Hof zum Velde, Hofzumvelde) oli mõis tänapäevase Tõrva linna lähistel. Moodustas kaksikmõisa Patküla pärismõisast ja Patküla Vanamõisast. Nagu nimigi näitab, on viimane vanem. Mõlemad mõisad olid kogu aeg ühiste omanikkude käes ja Patküla mõis sai pikapeale peamõisaks, kuid oleks vale öelda, nagu seda saksakeelses kirjanduses sagedasti leida, et Owerlak ja Hof zum Felde on üks ja sama mõis.

Ordumeister Bernd von der Borch andis a. 1478 Väljamõisa ühes Pikasilla vakusega (Paggaste zur langen Brück) Richard Velten'ile. Veel tänapäev (1932. a.) koosneb Patküla vald 2 suuremast osast: üks neist asub Patküla mõisa, Vanamõisa ja Tõrva ümbruses, teine osa eemal Pikasilla pool Väike-Emajõe ääres.
1553. a. sai Väljamõisa endale Johann Owerlacker, kelle sugukonnalt on pärit Patküla mõisa saksakeelne nimi. 1596. a. päris mõisa testamendi põhjal Johann Patkull.
Patkullid, kellede järele nimetatakse mõisa eesti keeles, olid Patküla omanikeks kogu rootsi aja kuni a. 1706, millal mõis läks päranduse ja abielu teel esiti v. Müller'ile ja vähe hiljemini Freytag v. Loringhoven'itele. Viimase sugukonna omanduseks jäi mõis 1861. aastani, millal selle ostis dr. jur. Georg Philipp von Stryk.
von Strykidelt võõrandati mõis Eesti maaseaduse alusel. Planeeriti 1922 ja asundati 1923.
Härrastemaja oli vana ühekordne lagunenud puuehitis.

Patküla mõisa juures näidatakse põlist tamme, mille rahvajutu järele olla istutanud Suure Põhja Sõja tekkimisloos tuttavaks saanud balti aadli eesõiguste eest võitleja Johann Reinhold Patkull. Tõeliselt ei olnud aga viimasel Patküla mõisaga, niipalju kui teada, mingi- suguseid suhteid ja rahvajutt näib põhjenevat vaid nimede sarnasusel.

EESTI. Maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. V

Valgamaa

Tartus, 1932

Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus

---

• 
  Kollaaž. Enno Kirt, 2025. märts
• 
  Vanamõisa "Kirdi" elurajooni planeering, Kobras OÜ

---

Helme-Tõrva maastikud

Õhne-Helme-Tõrva maastikud orienteerumiskaardil

Vanamõisa hüppetorni lugu. Enno Kirt, 2025. a.

Õhne liivaranna ajalugu. Enno Kirt. 2024

Õhne liivaranna ajalugu. Enno Kirt. 2025

Aeg kõnelda järvedest

Õhne suplusvee analüüs. Enno Kirt. 2025

Õhne ja jäänukjärved. Enno Kirt. 2025

Õhne ja jäänukjärved. Enno Kirt. 2025

Rääkides järvedest. Enno Kirt. 2025

Vanamõisa järve rüüste ajalugu

Keisripalu paljand

Nimi: Helme kalmistu paljand
Tüüp: paljand
Vald: Helme
Kõrgus: 53.50 meetrit
Koordinaadid 58.013822, 25.914947

Asukoha kirjeldus:
Helme paljand ehk Helme kalmistu paljand asub Helme surnuaia taga Helme jõe paremal kaldal Orjakivist ~200 m ülesvoolu. Ka Kõrgemäe paljand või Kõrgekalda paljand.
Raskesti ligipääsetav - tihe taimestik, järsk kallas. Paljand tähistamata.
Info allikas: https://geoloogia.info/locality/13591

• 
  Orjakivi või Keisripalu või Helme kalmistu paljand
• 
  Orjakivi paljand, lähivaade. 2025, mai. Foto R.V
• 
  Orjakivi paljand või ka Kõrgemäe paljand Helme jõe ääres
• 
  Orjakivi paljand ehk Keisripalu paljand Helme jõe ääres
• 
  Helme Orjakivi paljand
• 
  Orjakivi paljand, kaugvaade. 2025, mai. Foto R.V

Helme jõgi Helme kalmistu kohal.

Helme jõgi Helme kalmistu kohal

---

Jutluse mägi

Jutluse mägi on järsunõlvaline mägi Keisrepalu metsas Härma karjääri lähistel, mida paljud põlvkonnad Tõrva poisse on kasutanud suusamäena. Oma nime on ta saanud sellest, et 20. saj algul läinud Tõrva Vennastekoguduse usklikud õed ja vennad sinna maailma lõppu ja taevasse minemist ootama. Seal läheduses olnud nõlvast moodustus väike karjäär, kust võeti veel Nõukogude ajal omavoliliselt kruusa, mida sai tasuta, Härma karjääri kruusa eest aga tuli maksta.

https://eelis.ee/parandobj/27022262

Kusagil Tõrva lähistel

Vaade Jutluse mäelt lääne suunas

Jutluse mäe piirkonna aerofoto

Keisrepalu metsas Üpruse teelt vasakule loodesse suunduv metsasiht, mäele ainuomase astmega keset liukallet. Aste peagi liu keskel. All asunud väike tõus oli hea pidurduseks. Mäe järskude nõlvade tõttu oli hea liug kui lumi värske ja pehme. Kuivema jäätunud lume puhul jäid püsti vast ainult "profid". Mina nende hulka ei kuulunud. Jutluse mägi saab suusatajatele alguse teest, laskub alla ja oru põhjast väiksema tõusunurgaga kalle.

E.Kirt, 2019.a.

Kaitseliidu lasketiir

Jutluse mäe teise nõlva all asetses EW Kaitseliidu lasketiir. Asus juba mainitud Üpruse teega peagu samal sihtjoonel, nõlva rinnatiga ja kraaviga rööpne. Laskeala pikkus ca 1000 m.
Olen seal viibinud arvatavasti 1942 aasta suvel, kui Saarehansu talus karjane olin, nädalavahetusel koju ruttasin ja kuulsin koduteel ägedat paugutamist. Grupp sakslasi toimetas seal ja minu vaatlused neid ei seganud, kartust ei olnud ja mind ära ei aetud. Ajalehes "Lõuna Eestist" on olnud lasketiiru kohta paari artiklit.

E.Kirt, 2019.a.

Jutluse mäe lasketiiru halduspunker. Maaameti reljeefkaart

Tikste veski paisjärv

Vaade Tikste paisjärvele

Tikste allikas

...

...

...

TANTSUMÄGI

1. Referaat

Almanahh Tantsumäe „Lipumäe memoriaali taastamine” on Helme kihelkonna ja Tõrva linna ajaloo avalike materjalide tutvustus, loodusliku ja ajaloolise pärandkultuurimälestise, Tantsumäe keskosas asuva muistse linnamäe – Lipumäe memoriaali taastamise ettevalmistamiseks. Pühendame Lipumäe memoriaali taastamise Eesti Vabariigi iseseisvuspäevale, Liputraditsiooni 80. ja Tõrva 90. aastapäevale. Arheoloogid nimetasid linnamäe loodusliku erialaselt tuntud kujuvormi järgi „Kalevipoja sängiks”. Linnamäe „avastas” kohalik koduloouurija, Tõrva gümnaasiumi vilistlane, Tõrva algkooli õpetaja Ernst Karolin 1930. aastal. Vastavalt Eesti Vabariigi võidupüha pühitsemist korraldava keskkomitee üleskutsele 1936. aastal, võeti juhtmõtteks Eesti muistsete linnuste märkimine ja jäädvustamine, võidutulede kohtade leidmine ja võidualtarite püstitamine. Otsustati linnustele püstitada alalised lipuvardad, soeteda rahvuslipud ning püstitada linnustele jäädavad tähismärgid. Seejärel kujunes Linnamägi Tõrva linna kultuuriliseks püsi- ja pärandkultuuriobjektiks, kuhu tähtpäevade puhul heisati rahvuslipp. Lipumäe rajamine 1936. aastal sai 1937. aastal Tõrva suvituslinnaks püüdluse alguseks. Selle sündmuse tähistuseks on käesoleva ettpaneku tekstilehed vastavalt tähistatud. Linnamägi sai rahvasuus nimetuse „Lipumägi”. Tõrva linna piires ei ole teist nii olulist püsiväärtusega ajaloomälestist kui Tantsumäe Lipumägi. 1940. aastal lipumast ja memoriaal likvideeriti okupatsioonivõimude poolt kui rahvuslik sümbolobjekt, ilmselt lootusega, et sellega on livideeritud ka tõrvalaste rahvuslik ühtsustunne ja avatud üleminek kommunistlikule ideoloogiale. Okupantide soov ongi väliste tunnuste järgi on täitunud, okupatsiooni võim tõrvalaste vaimus kestab juba 76 aastat, kuni Lipumemoriaal ning lipuheiskamise traditsioon tõrvalaste hulgas on taastunud. Seoses Tõrva linna 90. aastapäeva tähistamisega tekkis võimalus ja lootus Lipumäe poliitilist-rahvuslikku mõju memoriaali taastamisega uuendada. Almanahh esitatakse kahes köites: 1. Köide: Lipumemoriaali taastamise ettepanek; 2. Köide: Tõrva Tantsumäe Lipumemoriaali taastamine, almanahh (esitatakse peale Lipumemoriaali taastamise ettepaneku vastuvõtmist ja memoriaali rajamist, Lipumemoriaali avamisel)

Heiskame taas Võidupühal Lipumäel trikoloori, ja istutame tammed Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks - iga aastakümnendi kohta ühe, teatena kõigile – tõotame - oleme vabad, okupatsioon on lõppenud, oleme okupantide tahtest tugevamad! Okupatsiooni järelmõjust ülesaamise tunnistamine inspireerib inimesi vabadust hoidma ja selle eest seisma!

2. Lehekülg Helme kihelkonna ja Tõrva linna ajaloost

Koostajad:

• Ilmar Kõverik, koostaja ja korraldaja
• Hilma Karu, koostaja
• Riho Karu, koostaja
• Enno Kirt, koostaja ja toimetaja

Tõrva kammersaali toimetised, 2016.1
Tõrva * Tallinn * 2015/2016

3.Sisukord

• 1. Almanahhi moto: Kristjan Raud, „Tõotus”, 1928
• 2. Referaat
• 3. Sisukord ja sisu moraal: Kristjan Ruad „Kalepipoeg ja sortsid”
• 4. Töö ülesanne ja eesmärk
• 5. Töö sisu ja töömahud Lipumemoriaali taastamisel
• 6. Lipumägi, lühiajalugu
• 7. Ametlikud dokumendid
• 8. Temaatilised fotod, väljalõiked ajalehtedest
• 9. Väljavõtted Eesti Rahvusarhiivist 1936. Ja 1937. a. III ja IV Võidupäeva teemal
• 10. Kasutatud algallikad

4. Töö ülesanne ja eesmärk

Käesolev töö on üks osa varem kavandatud almanahhist „Tõrva ja Helme pärandkultuuri lühiatlas”, koostajad ja autorid Hilma Karu, Riho Karu, Enno Kirt, Ilmar Kõverik ja Riho Vahtre (alfabeediline järjestus). Töö ülesandeks on vastavalt Eesti Vabariigi võidupüha pühitsemist korraldava keskkomitee üleskutsele 1936. aastal, mille juhtmõtteks oli võetud Eesti muistsete linnuste märkimine ja jäädvustamine, võidutulede kohtade leidmine ja võidualtarite püstitamine. Üleskutse alusel otsustati linnustele püstitada alalised lipuvardad, soetada rahvuslipud ning püstitada linnustele jäädavad tähismärgid. Võeti otsuseks moodustada kohtadel kohalikud komiteed, mis asuvad võidupüha korraldamisele (vt Foto 8 lk 13 ja „Postimees” 10. aprill 1936, lk 14). Eelnevate põlvkondade esivanemate tegutsemise jäljed maastikul on meie tänased pärandmaastikud ja pärandkultuur. Pärandkultuur ja –maastikud on oluline osa meie rahvuslikust kultuurist, tükike rahvuslikust indentiteedist. Meie tegevuse eesmärgiks on kaardistada Helme kihelkonna pärandkultuuri, sõltumata selle maa- ja omandivormist, märkida ja tähistada praeguse Tõrva linna algraku asukohta ja tähendust nii Eesti üldrahvaliku kui ka kohaliku kultuuri põlisosana. Pärand- ja pärimuskultuur on meie rahva ühisvara. Soovime otsida ning leida põhjendusi praeguse Tõrva linna asuala tekkimise aja, arengu ning põhjuste kohta, taastada varasema Owerlacki (Patküla) mõisa pargi ala ning hilisema patriootliku sisuga Tõrva linnamäe ehk Lipumäe memoriaali vaimsust, täiendavate ideoloogiliste kujunditega kaasaegseks linnakodanike hiiepaigaks ja endiste asukate poolt asutatud elupaiga – praeguse Tõrva linna asutamise ning ürgasukoha memoriaaliks.

Rajame Lipumäele varasemate riiklike plaanide kohaselt Lipumemoriaali ja rahvusliku hiietammiku Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks, järkjärgult kujundades kogu Tantsumäe voorestiku ja looduskaitseala linna rahvuslikuks metsapargiks. Kutsume üles kõiki helmelasi/tõrvalasi ühinema rahvusliku memoriaali ja metsapargi loomiseks Tõrva linna vaatamisväärtuste nimistu esinumbriks!

5. Töö sisu ja töömahud Lipumemoriaali taastamisel

Ettepanek „Tõrva Tantsumäe linnamäe Lipumemoriaali taastamine” 1. Köide esitatakse Iseseisvuspäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval 2016. aasta 24. veebuaril, tähistamaks riiklikku Iseseisvuspäeva, Võidupäevaga seoses Lipumemoriaali rajamise 80. ja Tõrva linnaõiguse saamise 90. aastapäeva. Töö esitatakse kahes köites: 1. Köide Lipumemoriaali taastamise ettepanek 2. Köide Tõrva Tantsumäe Lipumemoriaali taastamine, almanahh (esitatakse peale Lipumemoriaali taastamise ettepaneku vastuvõtmist ning memoriaali rajamist, Lipumemoriaali avamisel). Lipumemoriaali taastamise ettepaneku vastuvõtjatele ja otsustajatele on antud võimalus hinnata ajaloolise memoriaali taastamise vajadust ning väärtust pärandkultuuriobjektina oma järgneva osalemise Otsusega ning tegutsemisega. 1940. aastal lipumast ja memoriaal likvideeriti okupatsioonivõimude poolt kui rahvuslik sümbolobjekt, ilmselt lootusega, et sellega on livideeritud ka tõrvalaste rahvuslik ühtsustunne ja avatud üleminek kommunistlikule ideoloogiale. Okupantide soov ongi väliste tunnuste järgi seni täitunud, okupatsiooni nähtamatu otsustajavõim tõrvalaste vaimus kestab juba 76 aastat, kuni Lipumemoraal ning Lipumäel lipuheiskamise traditsioon tõrvalaste hulgas on taastunud. Seoses Tõrva linna 90. aastapäeva tähistamisega tekkis võimalus ja lootus Lipumäe poliitilist-rahvuslikku mõju memoriaali taastamisega uuendada, selgitada Tõrva linna eellaste esiasukohta kui vaimsete juurte kasvupinnast. 1. Köide: Lipumemoriaali taastamise ettepanek on rakenduslik selgitav ja töömahtu kirjeldav, algatus memoriaali taastamiseks, vastavate organisatsiooniliste tegevuste korraldamiseks, 1936. aastal esitatud üleeestilise riikliku juhtmõtte abil tegutsemiseks (vt p. 6 lisatud ajaleheväljalõige „Postimees” 10. aprill1936, esileheküljel 1 ja suurendatud lõige Foto 8 lk 13). Esitatakse ka lühiväljavõte Riigiarhiivi säilikutest III ja IV õidupäeva teemal, aastad 1936 ja 1937. 2. Köide: Esitatakse almanahhina, kus antakse olemasolevad kirjalikud materjalid, ajaloolised ja arheoloogilised uuringud, temaatilised vanad ajalehed ja dokumendid, meenutamaks ajalugu ja tuletamaks meelde lipumemoriaali taastamise vajadust. Selgitatakse lipumasti ja memoriaalipaiga likvideerimise ja sellega näidatud sooviga hävitada ajutiselt okupeeritud väikerahva mälust rahvuslikku enesetaedvust ja sümbolmonumente. Memoriaali hävitamine oli okupantide tunnustuseks eesti rahva vaimsusele, rahvuslikele tähistele, ning näitas seega ka okupantide vaimset väiklust ja piiratust, lipumemoriaali tähtsust okupantide silmis. Käesoleval aastal möödub memoriaali hävitamisest 76 aastat, kolm inimpõlve. Köitesse lisatakse Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis 2013. aastal koostatud bakalaurusetöö: Airi Jegorov, TÕRVA TANTSUMÄE MUINASLINNUS, Tartu, 2013, lk 74, kus esitatakse koos arheoloogide erialaste kommentaaridega ülevaade seni linnamäel tehtud arheoloogilistest kaevetöödest, esitatakse fotod ning kirjeldused suuremetest leidudest ja 3D formaadis Lipumäe uuringud. Ajalooliseks pärandiks on ka Owerlacki (Patküla) mõisa arhivaale Riigiarhiivi säilikutena. 2. Köitesse lisatakse ajaloolise memona kõik memoriaali taastamise käigus Köide 1. esitamise järgselt toimunud tegevuste ja probleemide kirjeldused, uuringute materjalid ning hinnangud. Lisadena kõik uuringud, mõõtmistulemused ning oluline kirjavahetus. Arvestame, et Lipumäe memoriaali taastamine ning kõik sellega kaasnev on oluline püsilehekülg Helme kihelkonna ja Tõrva linna ajaloos. Memoriaali taastamise töömaht on väike. Esitatud programmist võib osa tegevusi jätta teise järjekorda, kui need ei takista põhitegevuste läbiviimist. Tantsumäe keskosas asuv linnamägi, „Kalevipoja säng” või Lipumäe memoriaal on linna ja piirkonna unustatud puhkepaik, mis korrastatuna väärtustab Tõrva linna suvituslinnana, kelle elanikkond ja linnavalitsus hindab, hoiab ja väärtustab rahvuslikku pärimust. Memoriaali taastamine annab linnale juurde olulise memoriaali ja näitab linlaste ning linnast lahkunud välistõrvalaste suhtumist kodupaika, esivanematesse ja vaimsesse pärimusse.

Taastamistööde sisu

Almanhhi/ettepaneku autorite hinnangul on vaja Lipumemoriaali taastamisel teha ühistöö korras järgmisi töid:

• 1. Kohaliku omavalitsuse poolt vajaliku korraldava töögrupi moodustamine, ametliku

dokumentatsioonipaketi koostamine. Muinsuskaitse, looduskaitse, arheoloogia ja keskkonnakaitse ametkondadele ettepaneku tutvustamine ja vajalike lubade taotlemine. Koostada ajaline graafik vajalike tööde valmimiseks Võidupäevaks 23. juuniks 2016.

• 2. Eel- avaasula ja linnamäe geodeetiline uuring kuni objekti jalamini. Ligikaudne hinnanguline mõõdistatav pindala on 2,5 ... 2,0 ha, tegelik töömaht selgub töö käigus või eelnevalt välise hinnnagu alusel. Geoloogilist uuringut vaja ei ole, kuna objekt on kaitse all. Üldhinnangu on andnud varasemad arheoloogilised uuringud.
• 3. Geodeetilise uuringu valmimisel koostada detailplaneering ning kooskõlastada kõigi vajaliku ametkondadega.
• 4. Kogu mõõdistatava ala puistu dendroloogiline uuring ja muinsuskaitsega kooskõlastatult

likvideeritavate puude märgistamine, puude mahavõtmine koos kändude juurimise ja pinnase silumine, kogu Lipumäe piiritletud kaitseala võsast puhastamine. Erialane soovitus 10 tamme istutamise kohale ja skeemile.

• 5. Lipumasti vundamendikaevises on vaja tööd teha käsitsi ja muinsuskaitse esindaja

kontrollile ning nõuetele alludes. Lipumast on vaja rajada samale kohale, kuna on kavas „taastamine”, kus varem likvideeritud lipuvarda vundament asus. Lipuvarda ümber rajada horisontaalne ala taastatavas ajaloolistes piirides, mis on loodusvaatluse abil tuvastatav. Horisontaalne ala tihendada ja sillutada looduskividega ja ala tihendada vibreerimisega.

• 6. Lipuvarda lähedale, kaugus määratakse kohapeal koha järgi, rajada looduskividega

piiratud võidu(altari)lõkkease. Lõkkeaseme ümber paigutada vajalikule kaugusele pinnasesse kaevatud immutatud puupakud istmeteks.

• 7. Lipuvarda lähedale, kaugus määratakse koha järgi, paigaldada katusega kaetud

infotahvel linnas varem rajatud infotahvlite stiili kohaselt. Infotahvlil vajalikud tekstid, mis lepitakse kokku lipumemeoriaali taastamise töögrupi poolt, piirkonna kaart, põhifotod ja info.

• 8. Lipuvarda kõrvale paigutatakse mälestuskivi raidtekstiga, kus aastaarvud , memoriaali

eesmärk ja taastamise aeg. Teksti koostab p. 1 nimetatud lipumemoriaali taastamise töögrupp koos käesoleva ettepaneku autoritega.

• 9. Lipumäele istutatakse 10 tamme (iga aastakümne kohta tamm), Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, Tõrva linna esiasukoha, esiasukate ja nende järglaste mälestuse ning Lipumäe memoriaali 80. ja Tõrva 90. aastapäeva tähistamiseks.
• 10. Ajaloolise varem likvideeritud trepi kohale trepp taastatakse, soovitavalt trepi keskkohale

teha puhkeala, trepp varustada käsipuuga. Kõigi lipumäele paigutavate väikeobjektide asukohad määratakse detailplaneeringuga.

• 11. Arvestades väikest töömahtu ning eelolevaid tähtpäevi, on koostajate ettepanekul

lipuvarda ja memoriaali avamine 2016. aasta Võidupäeval, 23. juunil 2016. aastal võimalik, olulise riikliku moraalse võla hüvitamiseks ja okupantide tahte alt väljumise lõpetamiseks.

• 12. Ettepaneku koostajate poolt esitatud tööde mahtude loetelu on soovituslik, mis

täpsustatakse ja korrigeeritakse p. 1 moodustatud töögrupi poolt. Ettepaneku esitajad avaldavad valmisolekut kõikides järgnevatest tegevustest tegusalt osa võtta.

6. Tantsumäe linnamägi, lühiajalugu

Asustatud u 6. – 7. sajandil, aastatel 500 – 600 maj /4/. Sel ajajärgul Eesti siseosa asustus tiheneb järk-järgult. Kasvab jõukate talude arv, peremehed demonstreerivad oma edukust uhkete panustega kalmetes. Keskmise rauaaja vanem järk ehk nn rahvaste rännuaeg on põhjalike muutuste periood. Uusi tarandkalmeid enam ei ehitata, maetakse edasi vanadesse või rajatakse uusi. Ajutiselt kasutatakse sel ajal üksikuid linnuseid. Paljud senised sõle- ja ehetetüübid kaovad. Uute ehete, tööriistade ja relvade kujus hakkab ilmnema tugev balti hõimude mõju, Põhja- ja Lääne Eestis ka Sakandinaavia ja Soome esemetüüpide mõju. Hilisrauaajal - aastatel 600 – 800 keskmise rauaaja noorema järgu ajal ehk nn eelviikingiajal Eestis, eriti maa ida- ja lõunaosas, hakatakse arvukalt püstitama linnuseid. Paljusid neist kasutatakse püsivalt kuni 11. sajandi keskpaigani (1250. aastateni). Enamasti paikneb linnuse vahetus naabruses ka avaasula, kuhu koondub käsitöölisi. Sageli seostatakse linnuste rajamist esmajoones sõja- ja röövretkede ohu suurenemisega. Samas on linnused ilmselt ülikute residentsid ja võimukeskused. Linnuste asend omaaegsete teede ääres viitab kaubandusele, milles etendavad juhtivat rolli ülikud. Mitmed hõbeaarded on leitud linnuste lähikonnast, osa siiski ka kaugemalt. Samas võib ühe linnuse-asulavaldaja võimupiirkonda kuuluda mitu küla. Suur osa lihtrahvast elab tavalisetes avaasulates. Need koosnevad nüüd juba mitmest talust. Seega algab Eesti traditsioonilise küla ja külaühiskonna kujunemine. Mitmedki selleaegsed külad jäävad pidevalt asustatuks kuni tänaseni. Sellise ajaloolise Eesti oludes tüüpilise skeemi kohaselt on kujunenud ka Lipumäega naabruses asunud Owerlacki (Patküla ) mõis ja neljasuunalise sõja- ning kaubateede ristmikul Õhne jõe kallastel vesiveski ja kõrtsihoonega käsitööliste asula, hiljem pigilinnaks kutsutud alevik ja praegune suvituslinn Tõrva. Alul võis teeristmikul asunud asula eelkäijad paikneda väiksemal kujul Linnamäe avaasulas või lähikonnas. Kuna teederistmikul väikeasula elanikke ohustasid rändrüüstajad, on algne asulapaik teeristmikust eemal küngastikul kaitstuna tõepärane. Praegune Lipumägi on muistne linnusepaik, mis asub Lõuna-Eestis Valga maakonnas Tõrva linna lõunaservas. Lipumäe koos lähima ümbrusega kutsutakse Tantsumäeks. Lipumägi arvatakse olevat 12. – 13.- sajandi Lõuna-Sakalamaa üks sõjalisi keskusi. Eesti linnuste hulgas paistab Tõrva Lipumägi silma nii suuruse kui ka ehituse keerukusega ning teda on võrreldud Äntu linnuse ja Neeruti Sadulamäe ja Iru linnamäega. Tõrva linnamäe puhul on tegemist Kalevipoja sängi tüüpi linnusega, mille kaitsesüsteem on lõplikult välja kujunenud mitme sajandi jooksul. Linnus paikneb umbes 16 m kõrgusel loode-kagusuunalisel mäel ning on juba looduslikult hästi kindlustatud. Muinaslinnus moodustab linnusest ja sellega loode pool liituvast eeslinnusest. Linnuseala on loode-kagu suunas ovaalse kujuga, õue pindalaga 1100 m2, mille pikkus on umbes 50 m ning laius keskel 21 m. Eeslinnus on nelinurkse kujuga, õue pindalaga ligi 1000 m2. Eeslinnus on loodes mäejalamist eraldatud madala valliga. Kuid selline eraldus on arvatavasti tehtud hilisrauaajal ning vaatluse järgi ei omandanud see väga suurt praktilist otstarvet. Tugevamad kaitseehitised paistavad silma eelkõige pealinnuse osas. Linnuse kagupoolses osas laiub võimas otsavall millele järgneb järsknõlv ning kaks kaarvallikraavi, mis ulatuvad linnuse kirdepoolse jalamini. Kaitsesüsteem on arvatavasti välja kujunenud hilisrauaajal. Tõrva linnuse – Lipumäe linnusel asuvad väravakohad mõlema otsavalli juures. 19. sajandi keskel (aastatel 1850) asus praeguse linnamäe (Lipumäe) paigas Owerlacki (Patküla) mõisa park sildade, treppide, teede ja tantsuplatsidega. Seoses Owerlacki mõisa omaniku vahetusega (uus omanik Alexander Oskar von Stryk), kes ise oma uude mõisa elama ei jäänud, jäi park hooletusse ja kasvas metsa. Loode-kagusuunalise Tõrva linnamägi „avastas” 1930. aastal kohalik koduloouurija, Tõrva algkooli õpetaja Ernst Karolin. Aastal 1936 rajati linnamäele Kalevipoja sängi loodepoolsele otsakingule vabadussõja ja iseseisvuse mälestuseks lipuvarras rahvuslipu heiskamiseks riiklikel ja muudel tähtsate sündmuste austamiseks. Linnarahvas nimetas linnamäe peale lipumasti rajamist Lipumäeks. 1965. – 1967. aastal tehtud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus, mida juhatas akadeemik Harri Moora, selgus, et eeslinnuses oli esialgu 6.- 7. sajandil (500. - 600. aastatel) olnud avaasula. Pealinnuses on elatud I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses (1030-1050. aastal). Kuna leide on suhteliselt vähe, arvatakse, et linnus oli kasutusel pigem sõjaolukordadel kui pideva asulakohana. Samal ajal - 1030. aastal Vene kroonikute teatel, korraldas Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Tark sõjakäigu eestlaste vastu, võidab neid ja rajab Jurjevi (Tartu) linnuse. Arheoloogide andmetel eksisteeris seal eestlaste linnus juba mitu sajandit. 1950 . . . 1960 aastatel seoses Helme Mehhaniseerimiskooli noorte sooviga rajati Tantsumäele praeguse laululava piirkonda baar paljude laudadega puude vahel ja kellavõrendiku kaldanõlval. Kohalike pereisade alkoholisõltuvuse vähendamiseks ja kodurahu taastamiseks süütasid pereemad baari ja joomakoht likvideeriti. Lipumägi on alati olnud noortele suusamäeks laskumissuunaga läände, Patküla mnt suunas. Tantsumäe Lipumäest lääne suunas asub Patküla mõisast lähtuv looduslik oja, mis toimetab Õhnesse kogu Patküla-Kaarlimäe piirkonna ja oja vasakkalda ajaloolistest asuniktaludest ojja valguva reostunud sademevee, otse Õhne kalapääsu ülaveesuudme kõrvale. Kaarlimäe ja Veski tänava sademevesi juhitakse kalapääsu alaveesuudme kõrvale. 1970. aastal ehitati Tantsumäe linnapoolsesse ossa vabaõhulava, kus korraldati laulu- ja tantsupidusid ja jaanipäeviti jaanituld. Tantsumägi tervikuna on osalenud ja viimastes sõdades: 1939. aasta 18. oktoobril alanud Punaarmee okupatsioonivägede sissetungiga Võrust Pärnu suunas Tõrva linna läbinud punaväed jätsid osa jalavägedest Tõrva linna laagrissse. Laagrid rajati Tolmanni metsa ja Tantsumäele, kus küngastik oli üks laagripaikadest. Linnamäe eesasula läänenõlvale rajati raskekuulipidujakaevik, laskesuunaga Patküla - Tõrva maanteele. Õhne jõele praeguse kaarsilla kohale rajati jalakäigusild, mille järgneval talvel jää allavoolu viis. 1940. . . 1941 aastal (täpne aeg ei ole teada) lipuvarras likvideeriti kui kodanlik igand ja eestlaste rahvusluse sümbol. Selle teoga osutasid okupandid lipuvardale kui rahvusliku kandjale erilise tunnustuse ja poliitilise tähtsuse. Lipumemoriaal unustati, kuigi teised memoriaalid, „Juku” gümnaasiumi pargis ja rahvuslipp linnavalitsuse tornis, on aja jooksul taastatud. Seni on taastatud Tõrva Gümnaasiumi juurde Vabadussaõja langenutele pühendatud mälestusmärk „Juku”, linnavalitsuse torni heisati alles äsja rahvusvärvidega lipp, taastamata on endine lugupidamine Tantsumäe Lipumäe ja Lipumemoriaaali traditsioonide vastu. Käesoleva töö autorid loodavad, et saame alates käesolevast aastast igal rahvuslikul tähtpäeval Lipumäel heisata sini-must-valge!

7. Ametlikud dokumendid

(koopiad Vikipeediast, toimetuse lisade ja kommentaaridega) Mälestise nimi : Linnus „Tõrva Tantsumägi” Mälestise registri number : 13069 Regitreeritud : Kinnismälestis Arvel  : 09.01.1998 Registreeritud : 09.01.1998 Mälestise vana number: 1718 Liigitus  : arheoloogiamälestis

Määrused ja käskkirjad(1)

• "Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954)
• Kuupäev: 01.09.1997
• Inspekteerimised(4)
• Seisund: hea
• Inspekteerimise kuupäev: 28.11.13
• Inspektor: Ingmar Noorlaid
• Katastrikood(1) 82301:007:1002 (Mälestisel)
• Aadress(1): Valga maakond, Tõrva linn, Aakre metskond 78 (Mälestisel)
• Omanikud/valdajad(2):
  • Keskkonnaministeerium (70001231) (Omanik, Mälestisel) Alates 14.06.2011
  • Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) (70004459) (Volitatud asutus, Mälestisel) Alates 14.06.2011
• Muistised ja pärimuspaigad kohad(1) :4124 linnamägi Tansumägi; Tantsumägi

Fotokogu(1) Linnus "Tõrva Tantsumägi", Arheoloogia fotokogu

Märksõna(3) Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus. Kirjeldused(6) Mälestise tunnus (25.02.2011) Mälestise kirjeldus (22.11.2011) Mälestise asukoha kirjeldus (22.11.2011) Mälestise ajalugu (22.11.2011) Meedia (19.05.2011) Üldinfo (12.03.2015) Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Sisestatud: 25.02.2011. Mälestise kirjeldus Linnust piirab kirdest Õhne jõe org, edelast soine heinamaa. Linnamägi moodustub linnusest ja sellega loode pool liituvast kindlustatud asulaosast nn eeslinnusest (mälestis reg nr 13071). Linnuseala on loode-kagu suunas ebakorrapäraselt ovaalse kujuga, tema pikkus loodest kagusse on ligikaudu 57 m, laius 18-20 m, õue pindala on umbes 1100 ruutmeetrit. Eeslinnuse poolt on linnus kaitstud valli ja viimase välisjalamil oleva 2-3 m sügavuse kraaviga. Valli kõrgus on seestpoolt 3 m, välisnõlvalt, so kraavi põhjast 6-7 m. Välisnõlva keskosas on kitsam terrassitaoline vöönd, mis kujunes nõlva ülaosa kõrgendamisel. Kagu otsas on kolmest 2,5-3,5 m kõrgustest vallist ja nende vahel olevatest kraavidest mitmekordne kaitsesüsteem. Kraavide kirde poolsed otsad ulatuvad nõlva mööda kaarjalt põhja poole pöördudes kuni seljaku jalamini. Kaitsesüsteem on kujunenud ilmselt mitmes järgus. Linnuse loodenõlva on rikutud linnusel käimisega, siin on mitu rada, millest ühe kohal on pinnas varisenud (Mälestise kirjeldus on koostatud Eesti Arhitektuur 4 ja mälestise passi põhjal).

Mälestise asukoha kirjeldus Linnus asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Linnus paikneb Tõrva linnast umbes 1,5 km lõuna pool, piki Õhne jõe ürgorgu kulgeva loode-kagu suunalise oosi kõige kõrgemal ja järsemate nõlvadega osal. Mälestise ajalugu Saadud leiumaterjali alusel oli Tõrva Tantsumäe linnus ja asulakoht (mälestis reg nr 13071) kasutusel I at keskpaigast kuni II at alguseni. Tõrva linnamägi avastati 1930. a kohaliku koduloouurija ja Tõrva Gümnaasiumi kooliõpetaja Ernst Karolini poolt. Kohapeal kontrollisid teadet E. Laid ja M. Schmielelheim, kes tõestasid omapärase kaitsesüsteemiga muinaslinna olemasolu. E. Laidi poolt 1930. a „Päevalehes“ selle kohta avaldatud teates võrdleb autor teda Väike-Maarja Äntu Punamäega ning Jõelähtme linnusega Irus, dateerides ta 12.-13. sajandisse (E. Laid, Uus huvitava ehitusega muinaslinn Tõrva külje all, Päevaleht 1930. a). Tõrva Tantsumäe linnusest on kirjutanud ka E. Tõnisson (E. Tõnisson, Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966, lk 88-90), kus ta märgib, et linnuse komplitseeritud kaitsesüsteemi põhjal kuulub ta nähtavasti II at algusesse, loodepoolne eeslinnus oli aga kasutusel juba I at. Tõrva tantsumäe ja eeslinnuse arheoloogilist uurimist alustati 1965. a. Arheoloogilisi kaevamisi juhatas H. Moora. 1966.-1967. a kaevamised jätkusid. Esimene kaevend rajati asula loodevalli lähedusse ja osalt loodevallile. Vallist saadi kaevamistel rohkesti savinõukilde, mis näitab, et vall on kuhjatud varasema asula kultuurkihist. Asula kaevamist jätkati 1966. a. Asula kultuurkiht on üsna paks, mustjas ning söesegune. Siit saadi rohkesti savinõukilde ja muud esemelist leiumaterjali. Võis eraldada varasemat ja hilisemat kihti, kusjuures varasem asula on ulatunud rohkem loode poole. Vall ja kraav on rajatud asula loodeossa tema hilisemal ehitusjärgul. Peale valli kuhjamise on tõstetud ka kirdepoolset külge, mis algselt oli nähtavasti laugem Hilisema asustusperioodi põhiliseks leiumaterjaliks on kerdrakeraamika. Linnusele rajati esimene kaevend 1966. a loodevalli lähedale. 1967. a jätkati uurimistöid sellest kagu ja kirde poole. Linnuse kultuurkiht on suhteliselt õhuke ja leiuvaene. Leidudena saadi siit enamasti savinõukilde, mille hulgas oli nii varasemat, tekstiilkeraamikad kui ka I at II poolele iseloomulikku nn rõuge keraamikat, aga ka II at algusest pärinevat kedrakeraamikat. Leiti jälgi hoonetest, avastati kividest laotud leease. Linnuse kultuurkihis, nagu asulaski, võis eraldada hilisemat ja varasemat järku. Pruunika kruusa kiht varasema linnuse kultuurkihi peal tunnistab, et hilisemal ehitusperioodil on linnuse pinda veidi tasandatud. Tantsumäe arheoloogilise kaevamise tulemusi on käsitlenud H. Moora, Einige Ergebnisse der Burgbergforschun im Ostbaltikum. Suomen Museo,1967, S 76-77; E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008, lk 280. 19. sajandi keskel asus praeguse linnamäe paigas Patküla mõisa park sildade, treppide, teede ja tantsuplatsidega. 20. saj algul kutsusid vanemad inimesed kohta Liinmäe metsaks. Sisestatud: 22.11.2011. Vikipeedia andmetel on tantsumäe uuringutega saadud hulga leide.

• Uuring: kaevamisel 26.07.1965 on H. Moora juhtimisel. Saadud 11.09.1965 aktiga 18 (971) invent.

H. Moora 1. l – 1967; 1865 leidu.

• Uuring: kaevamisel 4. – 26.07.1966 H.moora juhtimisel, saadud 4.11.1966 aktiga 30 (1023) Fpl; invest.

H. Moora 1. l – 1967 – 10.09.1968; 2559 leidu. Kaevamised toimusid Tõrva S – serval asuva linnuse nn Tantsumäe eeslinnuse ja linnamäe territooriumil, piirab eelmise asta kaevendit edela ja kagu poolt ja linnuse õue loodest. H. Moora andmetel Tantsumäel märkimisväärset pinnase kutuurkihti ei ole, tugev kultuurkiht on jäljitav eeslinnusel. Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

8. Temaatilised fotod, väljalõiked ajalehest ja kaardid

jätkub hiljem, pooleli

.

HELME-TÕRVA KAARDID

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

• KAART 1 - TÕRVAHELMEd

• KAART 2 - Helme-Tõrva pärandkultuuri objektid

HELME-TÕRVA INIMESED

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

Tõnis Bergmann - Tõrva arst

Tõnis Bergmann sündis 19. jaanuaril 1891. aastal Viljandi kreisis Viljandi vallas, kus tema isa töötas möldrina Piispa veskis. Aastal 1900 astus Bergmann Päri algkooli. Selle järel Viljandi kreiskooli ning edasi Tartu Treffneri gümnaasiumi, mille lõpetas 1912. aastal. Sama aasta sügisel asus ta õppima Tartu ülikoolis arstiteadust.
Enne ülikooli lõpetamist 1917. aastal mobiliseeriti nooruk Vene armeesse. 1917. aasta oktoobris viidi diviisi nooremarst dr T. Bergmann üle äsja formeeritud Eesti Rahvuspolku ja suunati Haapsalu garnisoni.
1918. aasta aprillis saatsid Saksa okupatsiooniväed rahvuslikud väeosad laiali ja T. Bergmann demobiliseerus. Seejärel sooritas ta puuduva eksami ülikoolis ning, saanud arsti kutse, hakkas kohe Tõrvas eraarstina tööle. Ta asus elama kaupmehest venna juurde, hiljem M. Nepi majja Turu tänav 4. Haigeid võttis ta vastu oma korteris ja tegi koduvisiite.
1919. aasta jaanuari lõpul mobiliseeriti Tõnis Bergmann Eesti sõjaväkke, kus ta töötas I diviisi tagavarapataljoni arstina Tallinnas, hiljem vanemarstina Rakvere garnisonis. Pärast Tartu rahu sõlmimist 2. veebruaril 1920 vabanes ta armeest ja siirdus 2. juunil 1920 uuesti Tõrva. Varsti kinnitati ta Helme kihelkonnaarsti kohale ja asus elama nn tohtri majja.
27. aug 1920 kuni 21. dets 1921 töötas Tõrva vabakutselise sisehaiguste arstina Christian Gross. Siis lahkus mees Rakverre. Umbes samal ajal töötas Tõrvas närviarstina eraarst Romeo Peterhoff.
Dr Bergmann oli ainult Helme jaoskonna arst. 1926 oktobris valiti ta kooliarstiks kuupalgaga 1200 marka. 1. veebr 1927. aastal asus ta tööle Tõrva linnaarstina palgaga 3000 marka kuus. Linna hoolealustel oli arstiabi tasuta. Tavainimene tasus vastuvotul arstile 50 marka. Koduvisiidi eest 100 marka. Öösel hind kahekordistus.
Linnaarst pidi kontrollima linna puhtust, toiduainete kõlblikkust ning müüjate puhtust turul ja poodides. 1928. aasta lõpul võttis dr T. Bergmann osa Tartu ülikoolis toimuvatest linna- ja maakonnaarstide kursustest ja sai ka vastava tunnistuse.
1934. aastal saabus Tõrva Artur Tammark, kes oli oma erialalt kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arst. 1. nov 1934 asus ta tööle Helme jaoskonna ja ka Tõrva gümnaasiumi arstina. Ta töötas Tõrvas kuni 1939. aastani, millal siirdus Valga maakonna arstiks. Dr Tammark asus elama Tohtrite majja, kus võttis vastu ka haigeid. Dr Bergmann kolis aga oma uude valminud majja Tartu tn 37, kus tal oli ka kabinet ambulatoorseks haigete vastuvõtuks.
Dr Bergmann oli Torvas väga tunnustatud ja armastatud arst. 1937. aastal määrati talle, seoses tema kohusetruu 10-aastase töötamisega Tõrva linnavalitsuse teenistuses, ühekordne lisatasu kuupalga ulatuses.
II Maailmsõja Väikese-Emajõe lahingute algusest oli T. Bergmann sõjapaos Ruhijärvel ja käis abis Saksa sõjaväe välilaatsaretis, mis asus seal lähedal Kõnnu talus. Seal oli kuus haavatut surnud ja nad on ka sinna maetud.
Pärast sõda võttis T. Bergmann haigeid vastu oma kodus, tuli olla nii kirurg kui hambaarst.
1945. a. asutas Tõrva haigla H. Kitsi maja teisel korrusel. 1946. a. tuli peaarstiks Sergei Golubev, T. Bergmannist sai naistenõuandla ning nahahaiguste punkti juhataja.
T. Bergmann vabastati töölt 25. VII 1948. a. kui kulak. Nähtavasti oli keegi jõudnud sosistada kuhu vaja, et T. Bergmann oli Ruhijärve veski (Ruije) ja talu (26,59 ha) omanik Karksi kihelkonnas. Ostetud 1931. aastal.
Augustis 1948. a. oli T. Bergmann Jõgeva ambulatooriumi peaarst, 1950. a. Põltsamaa haigla peaarst, 1954 Kolga-Jaani haigla arst. 1957 läks pensionile, suri 11. X 1969. a.

Meie naabril, lauavabrikant Aleksander Lambal (Raie`l) nn Tõrva Lammase saeveski omanikul juhtus õnnetus. Suur palk veeres jalale ja murdis jalaluu. Ka temal tuli sõita Tartusse operatsioonile.Oli külm talv ja väga paks lumi. Tõrva-Puka buss ei väljunud.Jäi üle sõita hobuse ja saaniga Pukka ja sealt rongigaTartusse.Et haige väga ei külmetaks, aeti maakivid soojaks ja pandi saaniteki alla. H. Teenurm, Lehekülgi Tõrva ajaloost.

Tultsi üks sugulane poos end Tultsi veskis üles. Kohalikus ajalehes LÕUNA EESTI, leidsin artikli, kus kohalik arst Tõnis Bergmann uuris toimunut ning selgitas, et laibal vägivalla tunnused puudusid. Uuring toimus pärast haua avamist ja Tõnis Bergmanni tegevusega.
Minu kohtumistest eelnimetatutega: minu esimene kogemus tollaste hambarstidega oli Tultsi veskis hambaarsti vastuvõtul, elus esimene selline sündmus(!) ühel suvisel päeval. Kohtumine oli väga kannatusrohke, kuna hambapuurimist tehti tavalise "taluperenaiste vokki" meenutava jalaga käivitatava hambapuuriga.

Enno koos vanematega toimunud "välisreisil" Tartu linna, Silmakliinikusse"

Tõnis Bermann võttis mind vastu siia vaenuliku ilma. Suurim tänu temale selle eest!
Teiseks kohtumiseks Tõnisega oli minu silmade ravi eelvaatus, ja koos vanematega toimunud "välisreis" Tartu linna, Silmakliinikusse". E. Kirt, 2024

---

• 
  "Arstiabist Helme kihelkonnas, Läbi sajandite", koostanud Vello Padrik, Tartu-Tõrva 2015
• 
  "Arstiabist Helme kihelkonnas, Läbi sajandite", koostanud Vello Padrik, Tartu-Tõrva 2015
• 
  "Arstiabist Helme kihelkonnas, Läbi sajandite", koostanud Vello Padrik, Tartu-Tõrva 2015
• 
  "Arstiabist Helme kihelkonnas, Läbi sajandite", koostanud Vello Padrik, Tartu-Tõrva 2015
• 
  T. Bergmanni maja
• 
  Nimeline mälestuspink T Bergmannile Tõrvas, hävinud jaoskonnaarsti hoone läheduses. Foto R.V, 2024
• 
  Enno Kirt, Almanahh AEG ja MEIE : ja MINA lk 139.
• 
  Tõnis Bergmanni hauaplats Helme kalmistul.
  Foto : Enno Kirt; august, 2005. a.

---

Magnus Kirt

Käesoleva kollaaži fotod on kõik seotud kodulinna pärandkultuurilisel/maastikulisel teemal, sümbol - Magnusega, perekonnaga, kohaliku pärandkultuuri/maastike seostega.
Põhiline foto on pärandkultuuuri iidsel teemal - vasakul, keskel, kui kohalikud "ajaloolised "hõimlased/sugulased" võitlesid, kaitstes OMA/ ÕHNET/JÕGE/ iseenda elu ja toiduvarude säilimiseks - vt vasakul suure "ürgõhne kaldal" odadega oma maad kaitsmas.
Kõik fotod on omavahel lahutamatult seotud ja räägivad OMA LUGU.
Oleme kõik lahutamatult seotud ajalooga, pärandkultuuri ja maastikega, eelajalooliste inimestega, kes oma kodu on kaitsnud ja hoidnud, mehe au kõrgel hoidnud.
Sümbol - kollaaž, kes oskab seda lugeda. Kohalikud inimesed, kes veel Õhnet kasutasid, on ju oma jõge kasutamisega austanud ja vaimselt kaitsnud! Praegu ei ole sel paigal mingit tähistust, et seal oli meelispaik - Magnuse uus kodu on sellest paigast kiviviske kaugusel.

Enno Kirt. 2025.

• 
  Kollaaž. Enno Kirt, 2025. märts
• 
  Vanamõisa "Kirdi" elurajooni planeering, Kobras OÜ

---

Märt Jakobson

vaata pikemalt > Jakobson, Märt või Terviktekst "Märt Jakobson. Monograafia." Autor Enno Kirt ( pfd-fail ~2 MB )

Piirkonna kaart 1:25000

Foto 2.

Koostaja kommentaarid: Märt Jakobsoni Porimõisa talu rentnikud

Märt Jakobsoni talu koosnes kahest kinnisosast Porimõisa 34A ja Variku 34B, vt Kirikumõisa päristalude kaart, Foto 2, originaali mõõtkava 1:15689
Pärandilepingu kohaselt sai Märt Jakobson Porimõisa ja Variku omanikuks 4.juulil 1872. Pärandidokumendid vormistati Riias kubermanguvalitsuses, Akt nr 378 4. Juulist 1872 ja akt nr 221 1872. aastast.
Päranditehing avalikustati „Kubermangu Teatajas” 1875. aastal, Nr 6 17.09.1875 ja nr 14, vt lisatud väljalõiked ajalehtedest.
Porimõisa 34A kinnisosa jagati rentimiseks 6 osakinnistuks. Rentnikud vastavalt rendiaastatele ja osakinnistutele on järgmised:

Porimõisa 1

• Rentnik Aado Reichmann: 1875 -1877 kokku, 3 aastat
• Rentnik Märt Zimmermann: 1876 – 1888, kokku 13 aastat
• Rentnik Jakob Eedenberg: 1889 - 1898, kokku 10 aastat
• Rentnik Matt Heisler: 1897 – 1904, kokku 8 aastat (NB. vt arveraamatut, surmaeelne makse)
• Rentnik Jüri Konze: 1901 – 1903, kokku 3 aastat

Porimõisa 2

• Rentnik Tõnis Anresson: 1871 – 1874, kokku 4 aastat
• Rentnik Jakob Buschmann: 1875 – 1888, kokku 14 aastat
• Rentnik Ain Heisler: 1888 - 1897, kokku 10 aastat.
• Rentnik Jüri Preedel (Ain Heisleri eest): 1896 – 1899, kokku 4 aastat
• Rentnik Andres Kirt: 1899 – 1900, kokku 2 aastat
• Rentnik Matt Heisler: 1901 – 1903, kokku 3 aastat
• Rentnik Johan Nusvald:1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. vt arveraamatut, surmaeelne makse)

Porimõisa 3

• Rentnik Jaak Pehme: 1875 – 1888, kokku 14 aastat

Rentnik Karl Buschmann: 1883 – 1887, kokku 5 aastat

• Rentnik Jaan Suuder: 1888, üks aasta
• Rentnik Andres Leinbok: 1889 – 1892, kokku 4 aastat
• Rentnik Jaan Usberg: 1895 – 1896, kokku 2 aastat
• Rentnik Jüri Pok: 1897 – 1898, kokku 2 aastat
• Rentnik Märt Altement: 1898 – 1899, kokku 2 aastat
• Rentnik Hendrik Tomp: 1899 – 1900, kokku 2 aastat
• Rentnik Jüri Konze: 1900 - 1904, kokku 5 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Porimõisa 4

• Rentnik Aado Rits: 1871 – 1877, kokku 7 aastat
• Rentnik Hendrik Kokamägi: 1877 – 1883, kokku 7 aastat
• Rentnik Jaak Vister: 1882 – 1888, kokku 7 aastat
• Rentnik Aadu Jaakson: 1889 – 1895, kokku 7 aastat
• Rentnik Jakob Org: 1895 – 1897, kokku 3 aastat
• Rentnik: Jakob Eedenberg: 1898 – 1899, kokku 2 aastat
• Rentnik: Johan Nusvald: 1899 – 1901, kokku 3 aastat
• Rentnik Andres Kirt: 1901 -1903, kokku 3 aastat
• Rentnik Jakob Kull: 1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Porimõisa 5

• Rentnik Jakob Põrgu 1871 – 1874, kokku 4 aastat
• Rentnik Jakob Org: 1875 – 1893, kokku 18 aastat

Porimõisa 6

• Rentnik Ain Jänes: 1871 – 1876 kokku 6 aastat
• Rentnik Kaarel Jänes: 1877 - 1894, kokku 17 aastat

Variku

• Rentnik Aadu Karpa: 1874 – 1879, kokku 6 aastat
• Rentnik Matt Telling ja Matt Nuuter: 1879 – 1883, kokku 5 aastat
• Rentnik Matt Telling: 1883 – 1887, kokku 5 aastat
• Rentnik Tani Kirt: 1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Nimistu koostas: Enno Kirt

• 
• 
• 

---

Reinhold Tsirnask

PDF-Versioon

Reinhold Tsirnaski ja Meie lugu.
Enno Kirt. 2013
Pdf-file, 10 MB

Uurimus "Reinhold Tsirnaski ja Meie lugu" (.pdf, 10 MB) allalaadimiseks

---

Eduard Vääri

Tõrva Gümnaasiumi vilistlane Eduard Vääri.
Enno Kirt.
Pdf-file, 1,2 MB

Tõrva Gümnaasiumi vilistlane Eduard Vääri. Enno Kirt. (.pdf-file, 1,2 MB) allalaadimiseks

---

Kristjan Tults

Kristjan ja Anna Tultsi haud Helme kalmistul

Anna Tultsi surmakuulutus ajalehes "Eesti Veski""

Kristjan Tults (25. detsember 1871 - 22. jaanuar 1919), Tõrva veskipidaja ja veskilise ühistegeluse aktiivne eestvõtja ja liige.

Anna Tults

Anna Marie Tults (24. september 1872 - 22. mai 1938), Tõrva veskipidaja.

---

HOONED ja EHITISED

 <<<    Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

Kesklinna piirkond

Vaade Tantsumäelt kesklinna suunas

Tõrvakõrtsi hoone

Tõrva kõrtsihoone on ajalooline maakivist ehitis Lõuna-Eestis Tõrva linnas. Seda peetakse Tõrva üheks esimeseks tänaseni säilinud ehitiseks ning linna sümboliks. Kõrtsihoone ehitati esmakordselt Pärnu–Tartu ja Viljandi–Valga maantee ristumiskohale 1834. aastal.

Algselt oli hoone valmistatud puidust ning see kuulus tollase Patküla mõisa omandisse. 1890. aasta sügisel põles vana puidust kõrtsihoone maha ning hoone ehitati taas üles maakivist. Kõrtsihoones tegutses kõrts ning tall.

Ümberehitatuna oli kõrtsihoone pikk krohvimata dekoratiivselt laotud maakivihoone, mis kaetud poolkelpkatusega. Uste ja akende avad olid historitsismile omaselt markeeritud valgete krohviraamistustega. Enamus hoone algsest väljanägemisest on restaureeritult säilinud tänaseni.

19. sajandi viimasel veerandil oli kõrtsihoone omanik ja kõrtsipidaja ning hobupostijaama ülem tollal Tõrva lähistel asuva Riiska talu omanik Hugo Wecram. Sajandi lõpus ostis kõrtsihoone läti rahvusest ärimees Zakrits, kes tellis uue kõrtsipidajana seniste savi- ja puunõude asemele klaaskannud ja fajansstaldrikud, mille alla oli varguste ennetamiseks graveeritud "Tõrva kõrtsist varastatud".

Pärast Teist maailmasõda tegutsesid hoones einelaud ja Tõrva Tarbijate Kooperatiivi kauplused.

Aastatel 1998–2000 renoveeriti Tõrva linna omandisse kuuluv kõrtsihoone, mille käigus vahetati välja hoone sarikad, laoti uus kivikatus ning restaureeriti hoone maakividest müüritis.

2017. aasta seisuga tegutsevad hoones infopunkt, kaks lillepoodi, postkontor, juuksur, bussijaam ja Musta Kõutsi Kõrts (bistroo), suletud on varem samas tegutsenud Swedbanki harukontor.

koopia Vikipeediast

• 
  Müüritis
• 
  Õhufoto
• 
  Teeviit kõrtsihoone ees.
  Foto: Teeviidad Tõrva linnas 1948, EMM F 64:59, Eesti Maanteemuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1175308
• 
  Tõrva keskristmikule püstitatud Emapuu.
  Enno Kirt kollaaž 2025. a.
• 
  Kiosk keskristmikul, 1944. a.
• 
  Kõrtsihoone, 2001 a.H. Talving
  Foto: Tõrva kõrts, EVM N 406:362, Eesti Vabaõhumuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2558759

Tõrva, Vanamõisa-Postijaama piirkond

Tõrva, Tartu mnt ja Puiestee tn piirkonna plaan . Enne 1944. a põlengut

Tõrva, Madise tn 5 elamu

Tõrva, Madise tn 5 elamu

Patküla (Helme) valla magasiait

Patküla (Helme) valla magasiait

Tartu tänav Aida tänava ristmiku juures. Fotol paistab magasiaida ots, mis ka Aida tänavale on nime andnud. 1944. a septembris põles ait maha ja on nüüd jäljetult linnapildist kadunud. Aidast pisut kesklinna pool tegutses hobupostijaam. Selle ametlik nimi XIX sajandil oli Pferde-Poststation Owerlack ehk siis Patküla hobupostijaam. XIX sajandi lõpul asus majja ka telefoni keskjaam. Foto:

Foto aastast 1915, Tõrva postijaama aias, tagaplaanil üle tee magasiait.
Vasakult - Ludvig Intson, Mary Sakkis, Intson (taga), Ellinor Sakkis (ees), Robert Schultz. Foto:

---

Tõrva, Vanamõisa piirkond

Vanamõisa e. Väljamõisa ajalugu

Vanamõis või Patküla Vanamõis ehk Väljamõis ning saksa keeles Hof zum Felde (ka Hof zum Velde, Hofzumvelde) oli mõis tänapäevase Tõrva linna lähistel. Moodustas kaksikmõisa Patküla pärismõisast ja Patküla Vanamõisast. Nagu nimigi näitab, on viimane vanem. Mõlemad mõisad olid kogu aeg ühiste omanikkude käes ja Patküla mõis sai pikapeale peamõisaks, kuid oleks vale öelda, nagu seda saksakeelses kirjanduses sagedasti leida, et Owerlak ja Hof zum Felde on üks ja sama mõis.

Ordumeister Bernd von der Borch andis a. 1478 Väljamõisa ühes Pikasilla vakusega (Paggaste zur langen Brück) Richard Velten'ile. Veel tänapäev (1932. a.) koosneb Patküla vald 2 suuremast osast: üks neist asub Patküla mõisa, Vanamõisa ja Tõrva ümbruses, teine osa eemal Pikasilla pool Väike-Emajõe ääres.
1553. a. sai Väljamõisa endale Johann Owerlacker, kelle sugukonnalt on pärit Patküla mõisa saksakeelne nimi. 1596. a. päris mõisa testamendi põhjal Johann Patkull.
Patkullid, kellede järele nimetatakse mõisa eesti keeles, olid Patküla omanikeks kogu rootsi aja kuni a. 1706, millal mõis läks päranduse ja abielu teel esiti v. Müller'ile ja vähe hiljemini Freytag v. Loringhoven'itele. Viimase sugukonna omanduseks jäi mõis 1861. aastani, millal selle ostis dr. jur. Georg Philipp von Stryk.
von Strykidelt võõrandati mõis Eesti maaseaduse alusel. Planeeriti 1922 ja asundati 1923.
Härrastemaja oli vana ühekordne lagunenud puuehitis.

Patküla mõisa juures näidatakse põlist tamme, mille rahvajutu järele olla istutanud Suure Põhja Sõja tekkimisloos tuttavaks saanud balti aadli eesõiguste eest võitleja Johann Reinhold Patkull. Tõeliselt ei olnud aga viimasel Patküla mõisaga, niipalju kui teada, mingi- suguseid suhteid ja rahvajutt näib põhjenevat vaid nimede sarnasusel.

EESTI. Maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. V

Valgamaa

Tartus, 1932

Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus

---

• 
  Kollaaž. Enno Kirt, 2025. märts
• 
  Vanamõisa "Kirdi" elurajooni planeering, Kobras OÜ

---

Vanamõisa hüppetorni lugu. Enno Kirt, 2025. a.

Raudtee Tõrvas

Jaamahoone

Trassi plaan

Raudteeprojekti kollaps

Trassi profiil

Trassi profiil 2

Trassi Enno Kirt variant

Trassi Enno Kirt variant 2

---

Riiska piirkond

Patküla algkooli ajalooline lend

Kirikumõisa piirkond

Porimõisa

Piirkonna kaart 1:25000

Foto 2.

Koostaja kommentaarid: Märt Jakobsoni Porimõisa talu rentnikud

Märt Jakobsoni talu koosnes kahest kinnisosast Porimõisa 34A ja Variku 34B, vt Kirikumõisa päristalude kaart, Foto 2, originaali mõõtkava 1:15689
Pärandilepingu kohaselt sai Märt Jakobson Porimõisa ja Variku omanikuks 4.juulil 1872. Pärandidokumendid vormistati Riias kubermanguvalitsuses, Akt nr 378 4. Juulist 1872 ja akt nr 221 1872. aastast.
Päranditehing avalikustati „Kubermangu Teatajas” 1875. aastal, Nr 6 17.09.1875 ja nr 14, vt lisatud väljalõiked ajalehtedest.
Porimõisa 34A kinnisosa jagati rentimiseks 6 osakinnistuks. Rentnikud vastavalt rendiaastatele ja osakinnistutele on järgmised:

Porimõisa 1

• Rentnik Aado Reichmann: 1875 -1877 kokku, 3 aastat
• Rentnik Märt Zimmermann: 1876 – 1888, kokku 13 aastat
• Rentnik Jakob Eedenberg: 1889 - 1898, kokku 10 aastat
• Rentnik Matt Heisler: 1897 – 1904, kokku 8 aastat (NB. vt arveraamatut, surmaeelne makse)
• Rentnik Jüri Konze: 1901 – 1903, kokku 3 aastat

Porimõisa 2

• Rentnik Tõnis Anresson: 1871 – 1874, kokku 4 aastat
• Rentnik Jakob Buschmann: 1875 – 1888, kokku 14 aastat
• Rentnik Ain Heisler: 1888 - 1897, kokku 10 aastat.
• Rentnik Jüri Preedel (Ain Heisleri eest): 1896 – 1899, kokku 4 aastat
• Rentnik Andres Kirt: 1899 – 1900, kokku 2 aastat
• Rentnik Matt Heisler: 1901 – 1903, kokku 3 aastat
• Rentnik Johan Nusvald:1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. vt arveraamatut, surmaeelne makse)

Porimõisa 3

• Rentnik Jaak Pehme: 1875 – 1888, kokku 14 aastat

Rentnik Karl Buschmann: 1883 – 1887, kokku 5 aastat

• Rentnik Jaan Suuder: 1888, üks aasta
• Rentnik Andres Leinbok: 1889 – 1892, kokku 4 aastat
• Rentnik Jaan Usberg: 1895 – 1896, kokku 2 aastat
• Rentnik Jüri Pok: 1897 – 1898, kokku 2 aastat
• Rentnik Märt Altement: 1898 – 1899, kokku 2 aastat
• Rentnik Hendrik Tomp: 1899 – 1900, kokku 2 aastat
• Rentnik Jüri Konze: 1900 - 1904, kokku 5 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Porimõisa 4

• Rentnik Aado Rits: 1871 – 1877, kokku 7 aastat
• Rentnik Hendrik Kokamägi: 1877 – 1883, kokku 7 aastat
• Rentnik Jaak Vister: 1882 – 1888, kokku 7 aastat
• Rentnik Aadu Jaakson: 1889 – 1895, kokku 7 aastat
• Rentnik Jakob Org: 1895 – 1897, kokku 3 aastat
• Rentnik: Jakob Eedenberg: 1898 – 1899, kokku 2 aastat
• Rentnik: Johan Nusvald: 1899 – 1901, kokku 3 aastat
• Rentnik Andres Kirt: 1901 -1903, kokku 3 aastat
• Rentnik Jakob Kull: 1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Porimõisa 5

• Rentnik Jakob Põrgu 1871 – 1874, kokku 4 aastat
• Rentnik Jakob Org: 1875 – 1893, kokku 18 aastat

Porimõisa 6

• Rentnik Ain Jänes: 1871 – 1876 kokku 6 aastat
• Rentnik Kaarel Jänes: 1877 - 1894, kokku 17 aastat

Variku

• Rentnik Aadu Karpa: 1874 – 1879, kokku 6 aastat
• Rentnik Matt Telling ja Matt Nuuter: 1879 – 1883, kokku 5 aastat
• Rentnik Matt Telling: 1883 – 1887, kokku 5 aastat
• Rentnik Tani Kirt: 1903 – 1904, kokku 2 aastat (NB. Vt arveraamatut, saadud surmaeelne makse)

Nimistu koostas: Enno Kirt

• 
• 
• 

---

AJALUGU

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

Tõrva põleng 1944. a. septembris

Linn tervikuna ja mõjuala, linna 1944. aasta 17. septembri põlengu ala

Linna põlengu üksikasjad ning tõenäolised põhjused: Rinde ülemineku eel või ajal sihilikku manuaalset süütamine ei ole tõenäoline, kuna vt kaarti, ei ole süüdatud strateegilisi objekte ja plekkkatusega hooneid. Kirjutaja viibis enne ja pärast rinde üleminekut linnas, ning märgib järgmist: Sõjaliselt elanike elamute põletamine ei olnud mõlemale vaenupoolele strateegiliselt vajalik.

Linnas ei olnud kaitserajatisi ega patareisid. Pealetungijal ei olnud vajalik linnast lausläbiminekut, kuna haare põhja ning lõuna suunalt oli otstarbekam.

Linna looduslik olukord ei võimaldanud otse rünnakut, kuna Helme soo, Õhne, Helme ja Jõku jõgede ürgorud ei võimaldanud kiiret läbimist, Tõrva-Tartu mnt oli Rulli-Jõgeveste vahel langetatud puudega läbipääsematu. Rünne suunati piki Jõgeveste-Roobe mnt-d ja üle Õhne Helme alevikust põhjas Taagepera ja Koorküla suunas.

Linnas ei olnud ühtegei kaevikut ega muud laadi kindlustust. Kahurituli suunati ainult Õigeusu kiriku tornile, mis purustati. Tõenäoliselt torni purustamise käigus esimene lask tabas linnavalitsuse volikogu hooneosa, teine korrigeeritud lask tabas torni. Linna rünnati peamiselt pardarelvade tulega, vt lisatud foto. Lisan ka kahritule laskeala kaardi, kus on näha laskeala plaan.

SÜÜDIMATUS

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

Vali mind, MEES!

"tõrva"veski

Tultsi veski tragöödia

Häda võidetuile

Puuduvad JUURED

Elujuurte häving. Enno Kirt. 2024

Vanamõisa hüppetorni lugu. Enno Kirt, 2025. a.

Õhne liivaranna ajalugu. Enno Kirt. 2024

Õhne liivaranna ajalugu. Enno Kirt. 2025

Helme jõgi, Orjakivi paljand. Enno Kirt. 2025

Aeg kõnelda järvedest

Õhne liivaranna ajalugu. Enno Kirt. 2024

Õhne suplusvee analüüs. Enno Kirt. 2025

Õhne ja jäänukjärved. Enno Kirt. 2025

Õhne ja jäänukjärved. Enno Kirt. 2025

Rääkides järvedest. Enno Kirt. 2025

Raudteeprojekti kollaps

Initsiatiiv

Kaitse oma kodu

Probleem pika plaaniga

LISATUD

Kurb-morbiidne lugu

Sic transit

Oli kord üks lubadus Keiserepalu ja TG pedagoogide teemal. Saadan nn "Vaimse Surmatunnistuse ja Vaimse Meene" kahele kodulinna hüljatud ja meenutamata väärtustele. Miks seda teen: Veronikat on vaja mälestada: kui arukat pedagoogi, kes võttis nähtavalt ja tuntavalt oma eesmärgiks noort inimest kasvatada, arendada ja samas jälgida tundlikult kuidas see õppus mõjus. Kui nägi, et mõjus, andis vastu hea ja sõbraliku tegevuse, vaimse vastuviipe. Mina, kui edasipürgia sain ilmsi, vastuse, vastavte sõnateta, kogemuse, kõik, eriti vajaliku edasimineku puhul, kavandada, süstematiseerida ja siis kujundada terviklik pilt kogu mõtte-, või ideedepuntrast. Tunnistan avameelselt, et Veronika ja minu, oma õpilaste, 28. lennu vaimsus, on mind aidanud paljude probleemide lahendamisel, ka kodulinna inseneri - veeasjanduse loomisel, arendamisel ja mis olulisem, ka kohaliku "hävituspataljoniga" jõukatsumise kavandamisel ja teostamisel. Tänan Veronikat ja 28. lendu selle eest! Käesolev meenutus on, Veronikale ja minu, oma - TG 28. lennu vaimsele pärandile, tunnuskirjaks, mälestusdokumendiks. Vaata kui hästi annab kaasaegne reljeeffoto edasi kogu "inimrottide" kaevetegevuse, ei olegi vaja pikemalt seletada, kõik positiivne ja negatiivne on dokument, nähtav, mõõdetav, igati aus, erapooletu, ja juriidiline dokument, hävitavavast ja raiskavast inimtegevusest. Kes seda reaalajas huvitab, hindab, kontrollib, karistab või kiidab, EI KEEGI?! Kriminaalselt lihtne on leida karistust vääriv "rotitegevus", kõikjal, isegi Tantsumäe äärealadel ja otse esindusala servas. Ei keegi päri, kes, see ei paku huvi, ei ole peremeest ega omanikku, selles ongi täieliku allakäigu loogika!! Linna/vallavalitsuse akende all seisab juba üle 10 aasta tegijate lapsemeelne rumalus/harimatus, EXEGI MONUMENTUM tegijatele. Keegi tegijatest ei saa sellest aru, mis on ka haridust/harimatust tõendav dokument, mis on müügimehele eitav hinnang, ära mind häiri!.

Rannap-Leinapuu-Emapuu

     

Vanamõisa järve rüüste ajalugu

LÕPETUSEKS

Turbasammal ja Vanamõisa järv

Saadan täna olulise täienduse, PALUN "LISA" olulisele "viimasele kirjale", mis selgitab ka võhikutele lihtsa keskkonnakaitselise TÕE: nn PUUST ja PUNASELT, kuidas siin Maarjamaal ja kogu vaimses maailmas asjad on ja "KÄIVAD"! (Kasulik on lisada ka seesama kaaskiri, et SEE oluline vaimne düstroofia Tõrva linnas lõpetada!)

Kangro küla poiss, Enno

Vanamõisa järve saatus on traagiline: ajalugu algas looduslikult, kauges minevikus, holotseenijärgses veemöllus mitme sajandi kestel. Jätkus hukatusliku legendiga, elustus imelise läbipaistvuse ja vee puhtusega - kaunistama Mulgimaa kauni- maastikulist väikelinna. Pedagoogid Madis Reisenbuk, ja kihelkonna suurmees Märt Jakobsoni õpilaste ja nende järglaste rõõmuks. Siis tulid „Suured Targad“ veesportlased, veel „Targemate Linnajuhtide“ juurde, veensid kergeusklikke sõnakuulekaid kohalikke ja kaugelt lõunavenemaalt pärit poliitikut – rajama ilma mõistlike aruteluteta: õhinapõhiselt ürgseid kohalike pärandväärtusega maastikuobjekte tundmata, oma hariduseta ja tarkuseta elanikke hävitama väikelinna pärandkultuurilisi maastikulisi väärtusi: järve ja ajaloolist liivakallast, pärandväärtusi. Kulus vähem kui pool sajandit, mis hävitas lõplikult loodusliku pärandi, taastumatult ja häbiväärse, sobimatu reklaamiobjektina. See lühikokkuvõte näitab uuete kohalesõitnute, mitme põlvkonna põlvkonna täilikku keskkonnakaitselisse kaosesse. Olgu see seletus ja kollaaž mälestusmärgiks inimlikust rumalusest ja harimatusest. Mõistus võib kaunistada inimest, mõistuse puudumine häbistab ja laostab inimese!  

LÕPP

 Publikatsioonid    Loodus    Inimesed    Ehitised     Ajalugu    Õhne jõgi    Süüdimatus    Pärand    Kaart    Lõpp  

PÄRAND-OBJEKTID  

 Helme kihelkonna ajalugu - 1. Õhne - elu tee   

 Helme kihelkonna ajalugu - 2. Suurmehed, koolmeistrid ja kultuur   

 Helme kihelkonna ajalugu - 3 . Võitlused vaenuväega   

 Helme kihelkonna ajalugu - 4. Süüdimatus  

  Helme kihelkonna ajalugu - 5. Loodus – kõik voolab (Panta Hrei)   

  Helme kihelkonna ajalugu - 6. Tults ja tema viis veskit   

---

Helme kihelkonna pärandkultuuri ja –maastike lühiatlas 2019 -2022

Tõrva linna lähiümbruse pärandkultuuri ja –maastiku objektid M 1:100 000
Legend: tume/must - olemasolevad objektid; punane - hävitatud või likvideeritud

1. Kihelkond ja linn tervikuna, mõjuala

• 1.1 Helme kihelkonna/Tõrva valla Tõrva linna mõjuala kaart,
  • Foto 1.1,
  • Foto 1.2,
  • Foto 1.3,
  • Foto 1.4j
  • Foto 1.5
• 1.2 Tõrva koolid
• 1.3 Linnavalitsused
• 1.4 Linna asutused
• 1.5 Linna volikogud
• 1.6 Linna veskid
• 1.7 Helme piimaühisus, vt eraldi köide Helme piimaühisus
• 1.8

2. Õhne jõgi

• • 2.0 Õhne jõgi
  • 2.1 Õhne vesiveskid
  • 2.2 Õhne pikiprofiil
  • 2.3 Õhne iidkanjon devonis, fotod.
  • 2.4 Õhne suletud veehaare Tartu veehaare, linna suletud puurkaevud ja veehaarde rekonstrueerimise lugu
  • 2.5 Eesti devoni iidkanjonid,
  • 2.6 Tõrva/Tultsi vesiveski.
  • 2.7 Õhne (Tultsi /Tõrva veski rekonstrueerimise projekt ja ajalugu, eraldi köited, paisjärv
  • 2.8 Tultsi vesiveski
  • 2.9 Õhne kalapääs
  • 2.10 Õhne vee . . . .
  • 2.11 Patküla kraav ja valgala fotokoaart

3. Helme jõgi

• • 3.1 Helme jõe Vanamõisa järve veevahetusvee veehaare ja torustik, kaart ja pikiprofiil
  • 3.2 Koruste oja kaart ja oja tehnilised andmed
  • 3.3 Ennuse oja kaart ja oja tehnilised andmed
  • 3.4 Upruse järv
  • 3.5 Ennuse järv
  • 3.5

4. Pokardi oja

• • 4.1 Pokardi oja saneerimiskava
  • 4.2 Pokardi oja ürgoru ja Tiskte paisjärve arengukava, Tikste veski paisjärve devonikaldad
  • 4.3 Linna likvideeritud prügila Pokardi oja valglas
  • 4.4 Pokardi ürgoru Tikste vesiveski
  • 4.5 Helme kirik ja kirikumõisa Koduloomuuseum

5. Helme soo, ja kinnikasvanud jäänukjärved

• • 4.1 Helme suurjärv, 100 ha, 1 km2
  • 4.2 Helme suurjärve uurimisjoonised
  • 4.2 Kinnikasvanud järv 1. (tiik 1.)
  • 4.3 Kinnikasvanud järv 2. (tiik 2.)
  • 4.4 Kinnikasvanud järv 3. (tiik 3.)
  • 4.5 Kinnikasvanud järv 4. (tiik 4.)
  • 4.6 Kinnikasvanud järv 5 (tiik 5.)
• 5. Vanamõisa järv
  • 5.1 Vanamõisa Legend
  • 5.2 Vanamõisa järve kirjeldus enne plaanilist ülekoormamist/reostamist, autorid ja süüdlased
  • 5.3 Vanamõisa järve uuringud
  • 5.4 Vanamõisa järve saneerimise kava,
  • 5.5 Vanamõisa järve veevahetuse projekti ideekavand
  • 5.6 Vanamõisa järve settemuda utiliseerimise ideekavand
• 6. Riiska järv
• 7. Õhne (Tultsi /Tõrva veski ja paisjärv)
  • 7.1 Õhne saeveski ja veejuhtmed
• 8. Tikste talu, veski ja paisjärv
• 9. Patküla järv
• 10. Ennuse järv
• 11. Devonipaljandid:
  • 11.1 Õhne: Liivarand
  • 11.2 Helme j.orjak.
  • 11.3 Helme j. Arstle
• 12. Vooluvee ürgorud:
  • 12.1 Õhne jõe ürgorg, asustus ja objektid
  • 12.2 Helme jõe ürgorg, asustus ja objektid
  • 12.3 Pokardi oja ürgorg, asustus ja objektid
  • 12.4 Ennuse oja ürgorg, asustus ja objektid
  • 12.5 Patküla oja ürgorg, asustus ja objektid
  • 12.6 Koruste oja ürgorg, asustus ja ojektid
  • 12.7 Kangru oja asustus, kaart kaart ja kirjeldus
  • 12.8 Kantsioja ürgorg, kaart ja kirjeldus
• 13. Musumägi, Õhne ja Vanamõisa järve paaris-ürgmaastik
• 14. Tantsumäe voorestik ja ürgmaastik
• 15. Helme kants ja ürgmaastik, kantsi kaardid ja fotod, ajalugu
• 16. Keisrepalu mets, Härma liivakarjääri pärand/ürgmaastik, holotseeni ürgvooluvagumuste koondumisala (NB!)
• 17. Tohtri park ja tohtrijaoskond
• 18. Kooli park
• 19. Helme mõis ja ordulossi varemed
• 20. Mõisavalitsus
• 21. Patküla mõis
• 22. Kaarlimäe karjamõis
• 23. Vanamõisa karjamõis
• 24. Roobe kõrts
• 25. Roobe mõis
• 26. Helme kirikla
• 27. Ürgne sõjateeristmik:
  • 27.1 Tartu suund
  • 27.2 Valga suund
  • 27.3 Viljandi suund
  • 27.4 Holdre/Koorküla suund
• 28. Devoni ajastu ürgorud

---

6. Õhne - elu tee (kihelkonna arengu äriplaani alusdok.)

• köide 1
• köide 2

• KÖIDE 2
• Teema 1
• tekst
• tekst
• Teema 2
• tekst

7. Võitlused vaenuväega

• KÖIDE 1
• Teema 2
• tekst
• tekst

8. Kristjan Tults ja tema veskid

• Mälestusmärk/haud Helme surnuaias

• 

---

Viited

• "Arstiabist Helme kihelkonnas, Läbi sajandite", koostanud Vello Padrik, Tartu-Tõrva 2015
• Enno Kirt, Almanahh AEG ja MEIE : ja MINA lk 139.