Poka veski(3)
Nimi/Nimed
Poka veski(3) või Poka veski (Kam) või Poka veski (Põlvamaa). Saksa keeles Pocka Mühle. Veski nimeks on olnud ajalooliselt küla nimi, kuni aastal 1977 külade liitmisel muutus Poka küla Veski külaks.
Asukoht/Paiknemine
Poka veski asub Kambja kihelkonnas Leevi jõe (nr 475), teise nimega Valgejõe keskjooksul. Aadressil: Veski-Poka Veski küla Kanepi vald Põlva maakond.
Koordinaadid N: 58.1147 E: 26.8194 H=91m
Ajalugu/Pärimus
Vanim teade veskist on aastast 1582, kui poola revisjonis on märgitud, et Joana Frangielia mõisa (Prangli mõisa) Wainataka külas on töötav veski.[1]
- 1601. aasta rootsi revisjoni andmeil oli Prangli mõisa Wemetage külas veski.[2]
- 1638. aasta revisjoni andmeil oli Prangli mõisa Wainatacka külas mölder Haudj Mick (nimi peaks vist olema Hundi Mikk), aga veski oli tülialune ülejõe asuva Piigaste mõisaga[3], mistõttu pidi Poka veski kuni Eesti Vabariigi alguseni Piigaste vilja jahvatama tasuta.
- 1721. aasta adramaarevisjon[4] Poka külas (Dorf Pocka) on mölder Andrese Thomas, kellel 1/8 adramaad.
- 1744. aasta adramaarevisjon[5] Prangli mõisal on kolm vesiveskit. Mõisaveski ehk Konsa veski, mis oli mõisakeskusele lähim, Poka (Dorf Wenetagge oder Huntiküll) ja Oriku veski.
- 1794. aastal eraldati Prangli mõisast Abissaare ja Poka külad ning moodustati uus rüütlimõis Mühlenhof, keskusega Oriku veskitalu kohale. Eesti keeles mõisa nimed Oriku mõis või Veski mõis.
- 1795. aasta hingerevisjon. Veski mõisa Poka veskis on mölder Gustav 24-aastane, tal oli naine Ann Liis ja pojad Hans ning Adam.
- 1811. aasta hingerevisjonis on, et Poka mölder Gustav on aastal 1801 koos perega ära põgenenud.
Aastatest 1824 kuni 1875 on Eesti Ajalooarhiivis kaheksa Poka veski rendilepingut. Näiteks aastal 1824 on Veski mõisa omanik Tartu linna apteeker Cristian Gotthard Wegener ja prii mees mölder Johan Kimm sõlminud lepingu 300 rubla eest aastas. See on eestikeelne leping ja lepingu pitser on näha kõrval oleval fotol. Järgmised rentijad on Friedrich Heldt, Spehr, David Pape, David Mending, Peter Mending, Cristian Karniol, Jaan Weiding, Mihkel Lutsar.
- 1887. aasta kevadel müüs Veski mõisa omanik Nicolai von Andreae Poka veski ja Orava talu Peter Ellerile. 20. sajandi alguses oli Orava talu ja Poka veski omanik juba Jaan Madison (Madise), kes andis veskit rendile. Tollastest rendilepingutest on näha, et veski töötas vesiratta jõul ja endiselt oli nõue jahvatada Piigaste mõisale tasuta. Millalgi eraldati veski Orava talust ja moodustati Pokaveski kinnistu.
- 1926. aastal uuendati veski hoonet ja paisu ning paigaldati uus turbiin 38 hj.
Kaubandus-Tööstuskoja andmete järgi oli aastatel 1929 kuni 1935 veski omanik Paul Bach.
Viimane omanik enne natsionaliseerimist oli äri "G. Mitri ja Pojad". Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 6/1936 järgi olid täisosanikud Georg Jüri p Mitri, Verner Georgi p Mitri ja Georg Ilgvard Georgi p Mitri.[6] Veskis oli seitse masinat, mis võimaldasid teha kõiki jahvatusi: lihtjahu, püüli, mannat, tangu, kruupe. Veskis oli elektrivalgustus ja telefon.
Sõjajärgse haldusreformi tulemusena sai Tartumaa Veski valla Poka küla veski Otepää rajooni Veski külanõukogu Poka veskiks ja veski töötas kuni 1958. aastani artell "Savikoda" koosseisus. Artelli kuulusid veel Sahkri veski, Savikoja lauavabrik ja Otepää juuksurid, kingsepad jt. 1959. aastal sai Poka küla Põlva rajooni osaks ja Poka veski Veski sovhoosile ning jahvatas seni, kuni kuuekümnendatel jõudis elektrivõrk Poka külla. Enam ei vajatud veejõul jahvatavaid kive, sest sovhoosil piisas söödajahu jahvatamiseks elektri jõul töötavast haamerveskist kuskil aida juures. Veskihoone lagunes ja seadmed viidi minema. 1970. aastatel hakkas Eesti Põllumajandus Akadeemia veskit tudengitele õppebaasiks ehitama. Sai valmis betoonpais ja elektriajamitega vesiväravad aga hoone jäi ootele.
Aastast 1999 on Poka veski ehitismälestis nr23724.
Veskil on omanik olemas ja visa töö tulemusena on hoone päästetud.
Jõuame Leevi jõel asuvale kultuurimälestiseks kuulutatud Poka vesiveskile. Praegune kõrge soklikorrusega 1-korruseline, krohvimata fassaadiga maakividest vesiveski ehitati 1925. aastal. Viimati töötas veski 1960. aastatel. 1970. aastatel oli vesiveski Eesti Põllumajanduse Akadeemia valduses, kes rajas veskitammi asemele uue paisu ja kalatrepi. Veski on erakätes ja 2008. aastal alustati veski restaureerimisega.
(Allikas: Kultuurilooline palverännutee Piritalt Vana-Vastseliina)
