SAAREMAA TUULEVESKID
SAAREMAA TUULEVESKID 
Lehekülg annab ülevaate Saaremaa tuulikutest, nende kujunemisloost ja tuulikute ajaloost laiemalt.
Kirjeldatakse Saaremaal levinud peamisi tuulikutüüpe - pukktuulikuid, peaga tuulikuid ja hollandi tuulikuid.
Lehekülg sisaldab hulgaliselt nõuandeid tuulikute hoolduseks ja konserveerimiseks, aga ka hävinud tuulikute pärimuse talletamiseks ja kultuurilooliseks teadvustamiseks.
Parematel aegadel on Saaremaal üheaegselt eksisteerinud üle 1200 tuuliku. Tänapäeval on sellest säilinud küll armetud riismed, kuid Eesti kultuuriloos moodustab tuulikute pärand siiski tähelepanuväärse teemavaldkonna, mille laiema teadvustamise poole siinne lehekülg püüdleb.
AJALUGU
Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas
Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga.
Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (paremal joonisel).
Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive - ringi.
Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistanist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistan'is tuulikute olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas'udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.
Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse.
Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku - "ventorum molendina" - ehituseks, millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite ehituskeeld ühe miili raadiuses.
13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk- Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.
Skemaatiline tuulikute põlvnemine
Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust
| AASTAARV | SÜNDMUSED |
|---|---|
| 16000 eKr | Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks |
| 4000 eKr | Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist. |
| 2000 eKr | Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks |
| 1500 eKr | Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus |
| 1200 eKr | Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5 |
| 550 eKr | Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks |
| 500 eKr | Esimesed looma- või inimjõul ringiaetavad veskidVahemeremaade idaosas |
| 250 eKr | Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias |
| 50 eKr | Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses |
| 25 eKr | Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis |
| Kristuse sünd | |
| 50 | Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool |
| 100 | Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele |
| 200 | Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis |
| 319 | Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks |
| 398 | Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil |
| 488 | Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft |
| Keskaja algus | |
| 530/547 | Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama |
| 536 | Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski |
| 640 | Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik |
| 950 | Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud |
| 1105 | Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum" |
| 1143 | Varaseim viide tuulikule Inglismaal |
| 1180 | Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias |
| 1200 | Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas |
| 1220 | Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades |
| 1270 | Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril |
| 1270 | Horisontaalveski levib Hiinasse |
| 1341 | Pukktuuliku esmamainimine Hollandis |
| 1400 | Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt |
| 1486 | Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, sisaldab vesiveski kirjeldust |
| Uusaja algus | |
| 1500 | Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörava tiiviku mehhanismi |
| 1570 | Õlimanufaktuurid Itaalias |
| 1573 | Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal |
| 1575 | Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis |
| 1588 | Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal |
| 1640 | Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku |
| 1650 | Esimene kruubiveski Saksamaal |
| 1670 | Esimene galeriiga "hollandlane" Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel |
| 1701 | Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa |
| 1745 | Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks |
| 1754 | Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.) |
| 1756 | Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi |
| Algab tööstusrevolutsioon Euroopas | |
| 1760 | John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski |
| 1772 | Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid - tuule tugevusele seadistatavad labad |
| 1781 | Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures |
| 1782 | James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks |
| 1784 | London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt |
| 1787 | Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias |
| 1855 | Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema |
| 1865 | Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Tuulikute ehitamist ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. Kehtestati rendi või talude väljaostu määrad. Tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum. |
| 1869 | Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis, |
| 1880 | Cincinnatis, 1881 Londonis, 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis, |
| 1887 | Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis |
| 1873 | Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin. |
| 1875 | Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu |
| 1875 | Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid |
| 1875 | võetakse kasutusele vahetatavate sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid. |
| 1880 | Arvukate Paltrock-tuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas |
| 1891 | Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour. |
| 1909 | Patent pneumaatilisele teraviljaveskile |
| 1920 | Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks. Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm. |
| 1946/47 | Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud). |
| 1950/70 | Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada. |
| 1968 | Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi. |
| 1971-72 | Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal'i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ka ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut hooldati regulaarselt üksnes omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17 tk. |
| 1977-1979 | Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas. |
| 1979 | Jüri Ling taastab Muhus linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele. |
| 1985 | Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku muuseumi ekspositsiooniks. |
| 1991/92 | Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted. |
| 2004 | Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust. 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad. |
| 2008 | Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel, mis on turistidele külastamiseks avatud |
Mõistetest
Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks.
A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi).
Varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik <- tuuling <- tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale.
Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski = vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi).
Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna "tuulik" , ei maksa kõiki pukk- või hollandi-tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on.
- Eesti keele terminite rikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.
Tuulikute tüübid
Eesti alal on levinud kolme tüüpi tuulikuid - pukktuulikud, hollandi tuulikud ja peaga tuulikud. On ka üksikuid erikujulisi tuulikuid, mis oma erandliku konstruktsiooni või paiknemise poolest (näiteks hoonete katustel) on enamasti põhitüüpide tuletised, aga mis omaette tuulikutüüpe ei moodusta.
Pukktuulik
Pukktuulik on Kesk-Euroopast pärinev tuuliku tüüp, kus tuuliku neljakandiline kere toetub tuuliku kesksele emapuule (sambale) ja kogu keret on vastavalt tuulesuunale võimalik ümber telje tuulde keerata. Eesti pukktuulikutel on üks paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest.
Tuulik on üleni puidust ehitis, ka laudkatusega. Kivijalg, veskikivid ja kivilaager on ainukesed kasutuselolevad kividetailid. Ühenduste ja võllide jaoks on kasutatud separauda. Eesti pukktuulikuid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad, kuigi on piirkondlikke erandjuhtumeid.
Pukktuulikuid käsitletakse eraldi antud kodulehe peatükis PUKKTUULIKUD.
Hollandi tuulik
Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega, ülalt koonduv 3-5-kordne kivist või puidust kehandiga tuulikuhoone. Hollandlastel (hollandi tuulikutel, hollandi-tüüpi tuulikutel) on üldjuhul kaks vastaskülgedel asetsevat ust - kui tiivik ühe ukse ees parasjagu töötab, peab juurdepääs teisest uksest olema tagatud. Tähtsaim tunnus on tuuliku pea - hollandi
tuuliku pea tuuledepööramisel jäävad mehhanismid korruste lõikes kõik samadele kohtadele, pööratav on vaid pea, mis on põhiline süsteemierinevus pukktuulikutest, millel pöörab kogu kere. Hollandlastel on enamasti kaks või enam paari veskikive ja pukktuulikutest arenenum sisseseade. Kuna hollandi tuulikute kere on kõrge ja tiivad palju pikemad, on
tuulikute võimsus pukktuulikutest oluliselt suurem ja jahvatuskvaliteet ühtlasem, sest kõrgemates õhumassides on ka tuul ühtlasema vooluga kui maapinna lähedal. Hollandi tuulikutel võib olla palju erinevusi sõltuvalt kere kujust, korruste arvust ja materjalist, tiibade ja lisaseadmete teostusest.
Hoolimata välistest erinevustest on galeriiga hollandlaste, sokkelkorrusega hollandlaste jms. üldnimetus siiski hollandi tuulik või ka tuuleveski. Eestist erinev tüpoloogia esineb aga näiteks Lääne-Euroopas, kus ühte variatsiooni esindavaid tuulikuid on nii massiliselt, et teatud tunnus võib saada uue tuulikutüübi liigituse aluseks, nt. Saksa Erdholländer (maahollandlane).
Saaremaa hollandi tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: HOLLANDI TUULIKUD
Peaga tuulik
Peaga tuulik on XX sajandi algul valdavalt Saaremaa idaosas levinud ühe paari kividega väike tuulik, mille välimus on identne hollandi tuulikuga. Peaga tuulik kohandatakse enamasti ümber amortiseerunud kerekonstruktsioonidega pukktuulikuist, mille valdavalt heas seisus mehhanismidele ehitatakse ümber vaid hollandi tuuliku kere. Seega saadakse effektne tuulik, mis rahuldab edukalt ühe talu jahvevajaduse ja on hiljem oma jõududega parandatav. Peaga tuulikuid mujal maailmas ei esine, seega on tegemist vägagi ainulaadse tuulikutüübiga.
Saaremaa peaga tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: PEAGA TUULIKUD
Tuulikutüübid Lääne-Euroopas
Paltrocktuulik
(sks.k. Paltrock = Palte(volt), Rock(seelik)). Kuigi voltseeliktuulik ei kõla eesti keeles eriti usutavalt ja see tuulikutüüp on levinud enamasti Hollandis ning Kesk-Euroopas, ei saa siiski sellise tuulikutüübi olemasolust mõõda vaadata. Tuulikutüüp leiutati 17. sajandil Hollandis ja algselt kasutati tuulikuid saekaatritena. Sisu ja ehitusviisi poolest on see tuulikutüüp nagu pukktuulik, aga kere ei toetu sambale. Selle asemel on tuulikule alla ehitatud meetrikõrgune alusmüür, mille peal siin ning ligi 30 rulllaagrit kere tuuldepööramiseks. Kuna siin või liiper, millel rullid liiguvad on sarnane raudteesüsteemidega hüüti tuulikutüüpi ka "Eisenbahnmühleks" - raudteeveskiks. Paltrocktuulik püüdis ühendada pukktuuliku ja hollandi tuuliku eeliseid: puidust ehitatuna oli ta odavam kui hollandi tuulik, stabiilsuselt mitte maha jäädes. Puuduv sammas võimaldas veel ühe alumise korruse olemasolu.
Torntuulik
Euroopas harva esinenud, enamasti vahemeremaades kasutusel olnud tuulikutüüp, millega don Quijot võitles. Koosnes enamasti kõrgest tornist ja selle otsa ehitatud katusest, millest ulatus välja tiivavõll tiivikuristiga. Tiibu ei saanud tuulde pöörata ning jahvatamine toimus ainult paikkonnas enamlevinud tuulesuuna puhul. Üksikuid torntuulikuid võib leida Kesk-Euroopa linnade linnamüüri tornidelt. Kreeta saarel ja Nessebaris Bulgaarias on torntuulikuid säilinud.
Maahollandlane
Maahollandlane - sks. k. Erdholländer - kogu kerega vahetult maapinnale toetuv hollandi tuulik. Kere püramiidjalt tahuline või ümar, valmistatud puidust, mis toetub maa peale rajatud kivist kuni meetrikõrgusele vundamendile. Seinakonstruktsiooni nurgapostid ulatuvad läbi kõikide korruste tuuliku peani. Iga korruse kohta on seintes diagonaalristid kere kooshoidmiseks. Seinad on kaetud laudadega ja ülelöödud roomattide, laastude või sindlitega. Tiivad ulatuvad peaaegu maani ja on maapinnalt seadistatavad. Tuulikutüüp kujutab endast võrldemisi algupärase välimusega hollandi tuulikut. Kirjeldatud tuulikud on Eestis levinud peamiselt Mandri-Eesti aladel, eriti Lõuna-Eestis. Kuna termin maahollandlane ajab segadusse - kas on tegemist maa piirkonnas asuva või maapinnale toetuva kerega tuulikuga, on eesti keeles korrektne nimetada neid tuulikuid lihtsalt hollandi tuulikuteks.
Sokkelkorrusega hollandlane
Sokkelkorrusega hollandlane - sks. k. Sockelgeschossholländer - püramiidjalt tahulise ja puidust konstruktsioonil kerega, soklikorrus vertikaalsete kiviseintega. Soklikorrus võimaldab veski allolevat suuremat ruumi kasutada näiteks vankri ja viljakottidega veskisse sissesõiduks. Ka sellel tüübil seadistatakse tiibu enamasti maapinnalt, mis sinna välja ulatuvad. Soklikorrus võimaldab ehitada tuuliku kere kõrgemaks kui näiteks maahollandlasel, kuna samale konstruktsioonile lisatakse alla lisakorrus soklikorruse näol. Eestis sokkelkorrusega hollandlasi teadaolevatel andmetel ei leidu.
Galeriiga hollandlane
Galeriiga hollandlane - sks. k Galerieholländer - kere püramiidjalt tahuline ja puidust. Kivist soklikorrus või korrused ulatuvad galeriini, mille pealt seadistatakse tiibu. Alumised korrused võimaldasid veskihoone ühendada möldri elu- või kõrvalhoonetega. Tiivad ei kujutanud seega maapinnal liikujatele ohtu, olles galeriiga kõrgemal, kus ka parem tuul jahvatamiseks. Eesti tuulikud kirjeldatud Kesk- Euroopa tüübi alla siiski päris ei mahu - nimelt galerii esineb meil ka kivikehanditel, olles mõisatuulikutel (nt. Andja L-Virumaal, Rannamõisa Harjumaal) lausa võlvituna teostatud. Lääne- ja Kesk-Eestis esineb galerii sageli nii kivi- kui puithollandlastel, Saaremaal leidub hollandlastel galerii peaaegu alati.
Tornhollandlane
Tornhollandlane - sks. k. Turmholländer - massiivse kivikerega hollandlane kuni tuuliku pea alla välja. Varieeruvaid kerekujusid on väga palju. Alumise tahulise korruse ja ülalt koonilise kerega; alt silinderjad, ülalt ümarad koonuselised; täismassiivsed tahulised jt.; vanimad tüübid on silinderjad, mille kuju pärineb Vahemere maade torntuulikutest. Tornhollandlased võivad omada maahollandlase, sokkelkorrusega hollandlase või galeriiga hollandlase kuju. Nende kere on valmistatud vastavas piirkonnas enamlevinud kivist. Tornhollandlane ja ka teised eelpoolkirjeldatud hollandlaste tüübid võivad omada keldrit, kui nad on rajatud looduslikule, sageli ka kuhjatud künkale, mis on keldri kaevamiseks sobiv. Tornhollandlase nimetus esineb siiski vaid Saksamaal, kuna alles 1739. aastal Madalmaadest Saksamaale leviv hollandi tuulik ei suuda uut nimetust üle tuua. Kõikide varasemate mittekeeratava peaga torntuulikute järgi nimetatakse kivikerega hollandi tuulikuid edasi tornideks, lisades vaid torn-hollandlase. Eestis nimetatud Saksa tüpoloogiat ei kasutata, meil on tornhollandlased lihtsalt hollandi tuulikud.
Wippmühle - vabisev tuulik
Wippmühle - (sks. k. wippen = vabisema) - leiutati 1414 Hollandis tuule abil vee tõstmiseks. Pukktuuliku kere mõõtmeid vähendati tunduvalt, kuna see pidi nüüd mahutama vaid suure hammasratta, värkli ja pärsi. Kere tõsteti õõnsa samba otsa ning titsidele anti pikkust juurde, lõpuks seisis tuulik vaid koonuseliselt ühendatud titsidel. Selle titsidekoonuse keskel asus püstvõll, mis tuule jõu alla kehandisse edasi kandis, kus asus käitatav mehhanism. Vanimad joonised sellest tuulikutüübist pärinevad Leonardo da Vinci visandiplokist. 17. sajandil kohandati Wippmühle Belgias jahu jahvatamiseks. Alumine koonus tehti suurem ja kaeti laudadega kinniseks ruumiks, mille sees asusid veskikivid. Tuule surve ja pisikese ülemise kehandi kergus panid sageli veskikere vabisema, millest ka tuulikutüübi nimi. Peamine erinevus pukktuulikuga võrreldes seisnes selles, et käitatav mehhanism ei asunud enam keeratava kere sees, vaid selle all asuvas koonuselises ehitises. Wippmühlet kasutati ka laudade saagimiseks. Selle eeliseks oli maa ligidal laudade saagimise võimalus, kus ei pidanud sajakiloseid palke kõrgele veskikeresse tirima. Hollandis võib imetleda tänapäeval kuni sadat Wippmühlet. Eestis võib üksikuid tuulikuid liigitada wippmühle alla, kuid kuna meil ei ole seda nimetust kunagi tuntud, on targem meie erandlikke tuulikuid wippmühleks mitte nimetada.
Tjasker
Tjasker on väikseim leiduv tuulikutüüp, mille funktsiooniks on vee transport. 17. sajandil Hollandis kasutusele võetud minituulik kujutas endast ainult tiivavõlli, mille ühes otsas olid tiivad, 30-kraadise kaldenurgaga võlli allosas aga puidust tigu (Archimedese kruvi)vee kerimiseks mõõda võlli üles anumasse. 1950-ndate keskel hävines tuulikutüüp pea täielikult, vaid üks 1915. ehitatud kehand säilus Heidescapis Brandeburenis. 1980. a. meisterdas Hollandi tuulikuehitaja Dijksma 16 uut tuulikut loodushoiualade kuivendamiseks, mis on tänaseni töös. Hüüdnimeks oli Tjaskeril "Schrickmöhl" - hirmutusveski. Tjaskereid Eestis ei esine.
PUKKTUULIKUD
Pukktuulik on Saaremaa sümbol. Kes ei ole tuulikuid näinud ei ole Saaremaal käinud. Eemu ja Angla tuulikud on kõige rohkem kuulsust Saaremaale toonud, kuna esimene asub ideaalse koha peal ning Angla tuulikute gruppi lihtsalt peab nägema - seegi asub ühe põhilise liiklus- ning turismimarsruudi ääres. Peale nende on aga Saaremaal säilinud ka teisi tuulikute gruppe, kuigi varem oli neid ridamisi mitmete külatänavate ääres. Näiteks Pöitse külasse sissesõidul võib märgata paremal pool külatänavat asuval karjamaal vähemalt kolme lagunenud tuulikujalga, mis meenutavad kunagist tuulikutegruppi. Kõnnu küla tuulikutepaarist külaväljakul on resatureeritud vaid üks, teine, aastaid tagasi remontimise kaalutlustel laiali lammutatud, laseb ajahambal hea maitsta. Kuusiku küla tuulikuterivist on säilinud vaid kolm vanakest, keskmine kokkuvarisemise äärel. Lööne küla tuulikute grupist on viimaste aastatega kadunud kaks tuulikut. Kõõru küla tuulikutereast pole peaaegu enam midagi alles. Ratlas oli varasel Nõukogude ajal isegi tuulikute hävitamise kampaania. Paljud varemed tähtsamate liiklemisteede ääres lükati siis kokku, et sotsialistlikule süsteemile meelehead teha ja eesrindlikult viisaastaku plaani täita.
Saaremaal on säilinud palju küla põldudel üksikuna asuvaid tuulikuid. Üks selliseid on Kuusnõmme küla ainuke säilinud tuulik, mida mainitakse paljudes turismibrožüürides ja ka valla kodulehel, aga mille seisukord hetkel (2006) ei ole just turistidele eksponeerimist väärt.[1] Kui hollandi tuulikut võib vaadelda iseseisva üksusena - tootmisvahendina, siis pukktuulikut arvatakse enamasti taluhoonestuse hulka. Pukktuulik paikneb ka enamasti talu krundil, olles küla- või põlluvaheteega liidetud taluhoonestusega ühte. Vähemalt püüdsid maakorraldajad lapimaade korraldamise ajal 20. sajandi alguses talu krundid võimalikult selliselt luua, et talu tuulik jääks ikka talu maa peale. Kõrusel, kus ka Eesti Vabariigi jooksul ei suudetud maakorralduskava läbi viia, tekkis tüliküsimus viimaste säilinud tuulikukerede osas veel 1990 lõpus, kui ühe pere säilinud pukktuulik oleks äärepealt naabrite maa peale jäänud. Varemete kuuluvuse üle on ka nüüdsel ajal parajalt isepäist omavolitsemist täheldada.
Pukktuulik on Saaremaal enamlevinud tuulikutüüp. Tuulik seisab püsti sambal, mille ümber võimaldab terve kere pöörata ning vastavalt tuule suunale end vastu tuult suunata. Sammas on enamasti jämedast kuni 60 cm läbimööduga tammest nelja-viie meetri pikkune puitpost, mille ülaserva on lõigatud ümar tapp.Sammas seisab püsti titside ehk tugede abil, mis on sissetapitud diagonaalideks samba ja alusraami vahel. Titside ümber on laotud lahtistest murtud või lõhatud looduslikest kividest tuuliku jalg, milles üks või enam tuulutusava.
Kogu kere raskuse võtab enese peale ematala ehk söömer, mille alaküljel asub ümar sisepidine tapp. Viimase uksepoolsele küljele on tavaliselt kirjutatud või sisse lõigatud tuuliku ehitamise ja parandamise aastaarvud. Söömeri otsadele toetuvad tammest horisontaaltalad, mis on põhilised tuuliku kere kandeelemendid. Kere raamistik koosneb neljast enamasti männipuust nurgapostist, mille sisse on tapitud tammised horisontaaltalad esimese ja teise korruse ning ka sarikate kandmiseks. Mõlema korruse igas seinas on nurkade tugevduseks diagonaalid, mis oluliselt stabiliseerivad tuuliku keret ning hoiavad ära väänet ja läbipainet kere keeramisel.
Mõnedel tuulikutel on need diagonaalid kumerad nagu laevaehituses, Lääne-Saaremaal leidub ka pikki läbi kahe korruse ulatuvaid diagonaale. Osade tuulikute põlvpakkude all asetseb puidust ring, mis võtab muist kere koormusest enesele ja stabiliseerib raamistikku (Kuusiku, Kõnnu, Kuumi tuulikud). Katus on ühekelbaline laudkatus. Seinalaudis on täissulundiga, Muhus ka sulundita, kuid veesoontega. Harvemini on näha ka vertikaallaudist esiseinal (Paenase, Kuusiku). Laudis ühtlustab horisontaaltalades tekkivaid pingeid ning muudab küljed monoliitsemaks.
Kere asendit kindlustavad paralleelsed jämedad puittappidega raampakud - põlvpakud, mis paiknevad esimese korruse põranda all. Tuulikusse pääseb põlvpakkude küljes rippuvat treppi pidi. Trepimademe piire oli vahest kaunistatud rombjate ja diagonaalsete latimustritega, mis tänapäevaks juba aegade hämarusse kadunud. Esimene korrus on jahukirstu ja sõelade päralt, teisele korrusele pääseb nurgas asuvat treppi pidi. Teise korruse põrand on jämedatest plankudest ja paksem kui alumisel korrusel.
Veskikivid toetuvad teise korruse põrandale aga mitte keset ruumi, vaid sambast pisut tiibade pool, kuna kividest läbiulatuvat vertikaalset võlli - pilli ei ole võimalik kere tsentrisse asetada, sest söömer on juba ees. Veskikivid tõmmati tuulikusse tuule jõul, mistarvis tuuliku parema poole küljelaudis on teise korruse kohalt kivide laiuselt katkestatud ja äravõetavate laudadega. Pukktuuliku taastajad on aga sageli teinud selle vea, et löönud uue laudise paremale tuuliku küljele täispikana, mistõttu algne kivide sisse vinnamise idee on kaduma läinud. Kivide tuulikust väljatõstmine oli aga küllalt tavaline nähtus, selleks piisas teise korruse seinas olevast eemaldatavast laudiseosast täiesti.
PEAGA TUULIKUD
Peaga tuulik on vaid Saaremaal mõne eksemplarina levinud ja säilinud tuulikutüüp, mida võiks nimetada ka hollandi tuulikuks, kuid sisuliselt on tegemist hollandlase ja pukktuuliku ristsugutisega. Peaga tuulik erineb pukktuulikust vaid kerekonstruktsiooni poolest. Nimelt toetub peaga tuulik oma kerekoonusega kivist vundamendile ning tuulde saab pöörata vaid tuuliku pead justkui hollandi tuulikulgi. Tuulikukerel on kaks ust vastasseintes, et mölder ühe ukse ees pöörlevate tiibade korral teisest uksest liikuda saaks. Kui aga vaadata peaga tuuliku sisemusse, siis on jahvatusmehhanism ning kahekorruselise kere teise korruse põrandal asuv ühe paari kividega jahvemehhanism samasugune kui pukktuulikul.
Kuna peaga tuuliku kogu sisemine värk, suur hammasratas, harkpilli värkel, kivid ja peaaegu kõik ülejäänud mehhanismid, on samade mõõtmetega, mis pukktuulikutel, on kogu kerekoonus väikesemõõduline ning peaga tuulik ei ole sugugi pukktuulikust kõrgem, pigem hoiab veel enam maadligi kui pukktuulik. Saaremaa peaga tuulikud on kõik puidust kerega, kuna kivikoonuse ehitus oleks vaevarikas ja kallis ning seinad peaksid püsimiseks omama küllaldast paksust, mistõttu ei ole kivikerega peaga tuulikuid teadaolevalt ehitatud. Peaga tuuliku kere kujutab endast eriti tugevat ja stabiilset tüvikoonust, kuna hollandi tuulikutes kasutatavaid seinadiagonaale kasutatakse sarnaselt pukktuulikutele ristuvate talade nurkades.
Tuuliku pea pöörleb rullide peal, mis on kas puidust või rauast ning harkpilli värkli võll asetseb täpselt pea tsentris, et võimaldada suurt hammasratast iga tuule järgi keerata. Sisemuses on eraldatavad enamasti kaks korrust sarnaselt pukktuulikule ning jahvatusmehhanismide paiknemine on samane. Kuna peaga tuulikul puudub emapuu ehk sammas, võtavad kivide raskuse enda kanda pillpaku vertikaalsed toed ning osati ka välisseinad, millele toetuvad teise korruse põranda kandetarindiks olevad raampakkude-laadsed põrandapaarid. Tiivad on samasugused kui pukktuulikutelgi; tiivad pöörlevad päripäeva; purjede asemel olid Ridala ja Rannaküla tuulikutel eemaldatavad laudluugid tuule püüdmiseks.
Peaga tuuliku kivid ja harkpilli värkel asuvad täpselt kere tsentris. Ühel juba peaaegu lagunenud peaga tuulikul Rannakülas asub pillpakust veidi kõrgemal pilli külge kinnitatud suur kaldhammastega hammasratas, mis annab jõu läbi kardaani edasi seina ääres asuvale rihmarattale. Ajamit kasutati värklilt jõuülekande võtmiseks, mis pani veorihma abil käima tuuliku jahukirstu all asuva ventilaatori. Kaldhammasratas ja kardaan aga pärinevad hobuajamist, kus ringiratast ümber ajami käivalt hobuselt tiisliga ülekantud jõud antakse läbi kardaani edasi kolm-neli meetrit eemal asuvale rihmaratta ajamile. Peaga tuulikutel erineb pukktuulikutega võrreldes veel vaid harkpilli värkel, mis on peaga tuulikutel vähemalt kaks korda pikem. Äärmiselt omalaadne on ka peaga tuuliku pärsisüsteem, mis pärsiringi osas on hollandi tuulikutele omane, ulatudes 3/4 osas suure ratta ümber, kuid pärsikang on pukktuulikule omane, kus pidurdamine toimub seestpool tuulikukere.
Selline peaga tuulikutüüp on aga harulduseks ning igati säilitamist väärt. Praegu (2008) on korrastatud ja konserveeritud Ridala peaga tuulik ja Rannaküla tuulik. Peale nende asub üks peaga tuulik veel Murajas. Kõik nimetatud tuulikud on riiklikud arhitektuurimälestised. Mitmetest tuulikuliikidest kokkusobitatuna annab tuulikutüüp märku meistrimeeste osavusest ristata mitme tuulikuliigi parimad omadused oma vajaduste järgi väikeseks stabiilseks ja tootlikuks tootmisüksuseks.
HOLLANDI TUULIKUD
Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandlased on kaheksatahulise kerega, kivist hollandid aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Koonuseline kereehitus annab parema staatilise püsivuse ja väiksema tuulesurve. Kehandid on ehitatud murtud paest, kohati ka tahutuna või raudkivist.
Lääne-Euroopas esineb ka tahulisi kehandeid, mis kivist ehitatud. Need on kaheksatahulised, harvemini kuue, kaheteist või isegi kuueteisttahulise kerega. Müüri paksus kivist hollandlasel on alaosas 90 - 100 cm, üleval kuni 40 cm. Eesti tuulikute pead on kas a) ümberpööratud paadi-, b) hulktahuka- või c) kaheksatahulise kiivri kujulised, Saaremaal ainult paadikujulised.
Hollandi tuulikutel on enamasti kaks paari kive, suurematel kivituulikutel ka kolm või neli paari (Kõrkvere hollandlane). Viljakotid vinnatakse teisele või kolmandale korrusele mehhanismi abil, mida on võimalik tuule abil käitada ülekandega püstvõlli küljest. Selleks on vahelagedesse tehtud kotivinnamise luugid, mis avanevad ja sulguvad ise vastavalt viljakottide liikumise järgi. Hollandi tuuliku töötamise põhimõte ning sisseseade on sarnane pukktuulikule, mistõttu osad kannavad samu nimetusi, kuigi nende paiknemine ning tööskeem on erinev. Hollandi tuuliku tiivavõll on hästi jämedast puust (tamm, mänd) läbimõõduga 50 - 80 cm ning ahenev tagumisest otsast. Uuemad võllid on kokku liidetud jöduratest tammeprussidest ja klambritega kõvasti kokku tõmmatud.
Võll toetub tiibade pool otsas kaelaga kivilaagrile, tagaosas aga lõppeb rauast pusiga, mis on kinnitatud riiviga määrdepannile. Tiivavõllilt saadav ülekanne käitab suure hammasratta, mis annab läbi värkli jõu edasi püstvõllile. Võll on läbi mitme korruse ulatuv männipalk, mis paneb mitu korrust allpool liikuma horisontaalse hammasratta - kammratta, millelt omakorda kahe mõlemal pool võlli asuva veskikivipaari jaoks olevad värklid jõu üle võtavad ja kivid liikuma panevad. Viljajuhtimise süsteem on sama kui pukktuulikul. Ülevalt koludest pealevalatav vili käib kivide vahelt läbi ja valgub kivikorruse all oleval korrusel jahukirstu, kus jällegi sõelade abil keed ja praht välja tuulitakse.
Vastavalt kivipindade töötluserinevustele on sageli kruubi ja jahu jaoks kivipaarid erinevalt seadistatud, samuti vahetatakse söelasid. Suurematel Saaremaa hollandi tuulikutel on 4 - 5 korrust, kusjuures kammratas, värklid ja jahukirstud paiknevad teisel korrusel (Angla, Kõrkvere, Kõljala Mamma, Suure-Rootsi, Nõmmküla, Võhma, Kuressaare tuulikud).
Hollandi tuuliku tiivad kaeti sageli purjedega, Saaremaal kohati aga ka laudluukidega. Hollandi tuuliku tiivad käivad valdavalt kogu maailmas tuuliku eest vaadates vastupäeva. Tiiva õigest kumerusest sõltub tuuliku jahvatusvõimsus. On juhtumeid, kus tiibade purjeriie saadi karile jooksnud hukkunud laevadelt.
Tuulikud ehitati võimalikult kõrged, kuna tuule tugevus maapinna läheduses kahaneb. Seega on ka puidust tuulikutel vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata.
Galeriid ehk ringrõdu läks tuulikul vaja mitmeks otstarbeks - eelkõige keerati selle pealt tuulik vihmrit-pidi tuulde; sealt oli võimalik käia kergelt tiibu ja purjesid kohendamas ning kontrollimas, ilma et oleks pidanud kogu aeg redeliga tiibadeni ronima.
Ja lõpuks oli tuulik, mille tiivad maani ei ulatunud, ohutum möldrile, mängivatele lastele ja karjamaal olevatele loomadele.
Millal hollandi tuulikud kasutusele võeti, seda on raske tänapäeval kindlaks teha. Vanim teada olev daatum, mis pajatab hollandi tuulikust pärineb aastast 1526, kui Loozerdijki poldris Madalmaades vahetati Wippmühle kahekasatahulise puidust tuuliku vastu, mille kirjeldus vastab hollandi tuulikule. Selle põhjal võib järeldada, et hollandi tuulikud tulid algselt kasutusele just kuivendustuulikutena. Arvatakse, et kivist kooniline hollandi tuulik on siiski kaheksatahulisest vormist vanem, kuid siiski ka pärit Hollandist. Kivist hollandlased on kasutusel peaaegu alati jahvatusveskitena. Piirkonnas Zuid-Holland aga leidub ka kuivendushollandlasi.
Puidust kaheksatahuliste kehandite kasutuselevõtu tingisid paikkondlikud olud kuivendusaladel. Esiteks ei saadud soisele pinnasele ehitada rasket kivikehandit ja teiseks ei olnud piisavalt ehituskive, et torne laduda. Tahuline puitkehand oli kerge, materjali transport ei olnud vähese koguse juures probleemiks ja traditsiooniline fachwerk-ehitiste piirkond tagas fachwerki kasutamise ka tuulikute juures. Hollandis tingis hulgalise tuulikute leviku maapuudus, misjärel rahakad kaupmehed omade kuludega paljud soistunud alad poldriteks muutsid. Hollandi tuulikutele lisati 17. sajandil peagi peale kuivendusülesande ka teisi ülesandeid.
Paljud tuulikud said kivipaari jahvatamiseks, teised saeraami, misjärel Holland tõusis tähtsaimaks laudade eksportijaks Kesk-Euroopas. 1707 loeti Hollandis Zaali ümbruses ligi 1200 tuulikut. See paikkond oli üks rikkamaid, vahendades ja töödeldes tuuleenergia abil kaupasid, mis liikusid merelt jõgesid pidi sisemaale või vastupidi. Täna leidub selles piirkonnas paarkümmend tuulikut, mis restaureeritud ja regulaarselt töös.
Eestis olid esimesed hollandi tuulikud Mandrimaal mõisnike kasutuses, XIX sajandi keskpaigast alates võisid tuulikuid omada ka talupojad, kes siiski püstitasid alguses pukktuulikuid. Kuressaare ettevõtja Trei rajas tänaseni säilinud hollandi tuuliku 19. sajandi viimasel kümnendil, mis on täna Kohvik-veskina tuntud. II maailmasõjas hävinenud Kuressaare Mühlemanni hollandlane ehitati veidi varem 19. sajandil. Saaremaal kerkivad mitmed puidust kerega hollandlased alles Eesti Vabariigi alguses. Nii on Kõljala Mamma tuuliku seina raiutud ehitusaasta 1921, Angla hollandlane kerkis 1927, Kõrkvere tuulik 1930. aastatel. Hollandi tuulikud jäid seisma veidi hiljem kui pukktuulikud, seiskudes 1950. aastatel. Võib mainida, et täna Saaremaal ühtki töötavat hollandi tuulikut ei leia. Töökorda seatavaid ja komplektselt säilinuid on aga mitmeid: Kõrkveres, Nõmmkülas, Võhmal, Eeriksaares, Anglas, Karidas.
TUULIKUTE PÄÄSTMINE
Laias laastus on võimalik tuulikud säilivuse järgi jagada 5 erinevasse säilivusklassi. Antud peatükk jagab soovitusi ja toob näiteid iga tuulikute säilivusolukorra kohta, kuidas kõige paremini meie kultuuripärandit päästa, hooldada ja tulevastele põlvkondadele säilitada.
I - Kehand ja sisseseade hooldatud, tuulik töökorras
II - Kehand ja sisseseade säilinud, halb seisukord
III - Kehand lagunenud, varisemisohtlik, konstruktsioon ja tüüp jälgitavad
IV - Kehandi osad säilinud, säilinud kivijalg või ringmüür
V - Hävinud, koht tuvastatav / koht tuvastamatu
1. Kehand ja sisseseade hooldatud, tuulik töökorras
Säilinud ja heas korras tuulikud on enamasti omanike poolt regulaarselt hooldatud, osad neist on tunnistatud riiklikeks arhitektuurimälestiseks. Säilinud tuulikutel reguleeritakse ja keeratakse uude asendisse tiibu, tõrvatakse katust ja tiivavõlli otsa iga 5 aasta tagant, paigutatakse tagasi varest väljakukkunud kivid, tuulik hoitakse lukus ja selle katuse ja laudiste veepidavust kontrollitakse vihmase ilma ja keskmisest tugevama tuule korral tuulikus sees viibides.
Sellises korras tuuliku omanikud tunnevad oma esivanemate ehituspärandit ja tuulikuga seotud hooldusvõtteid, mäletavad suulist pärimust ja jõudu mööda talletavad ise tuulikutega seotud lugusid ja juhtumisi.
2. Kehand ja sisseseade säilinud, halb seisukord
Halvas seisukorras tuulikud on vastavasse seisukorda sattunud enamasti seetõttu, et nende peremehed on surnud 10-20 aastat tagasi. Järeltulijad või taluhoonete uued omanikud ei ole suutnud piisavalt tuulikut hooldada või on puudunud selleks vahendid, oskused ja mõte, miks tuulikut üldse korras hoida. Täna halvas seisukorras olevad tuulikud on kultuurilooliselt võibolla just seepärast kõige väärtuslikumad, et nende omanikud on elu lõpuni läbi Nõukogude aja jätkanud põhimõtet, et tuulik on põlvest-põlve käiv ehitis (erinevalt moodsatest elumajadest, mis on ehitatud ühe põlvkonna vajadusi silmas pidades).
Antud seisukorra juures on võimalik kogu tuulikukehand ja sisseseade hävingust päästa, muutes tuulikukehand vettpidavaks avatäidete sulgemise, ajutiste uute laudiste pealelöömise või katuse eterniitplaatidega katmise teel (täpsemalt vt. peatükk HOOLDUS alt). Halvas seisukorras koos sisseseadega säilinud tuulikut ei ole otstarbekas laiali lammutada, veel vähem traktoriga pukilt alla tõmmata. Viimase hetkeni on otstarbekas säilitada tuulik oma asukohas ja asendis, lisades vajadusel tugesid ja toetavaid toolvärke. Tasub konsulteerida ekspertidega, et iga konkreetse tuuliku säilimiseks vajalikud abinõud kasutusele võtta, kuna iga tuulik on detailides erinev ja kõige tavalisem ja silmapaistvatum detail või konstruktsioon võivad olla antud tuuliku originaalseimad ja kultuuriväärtuslikemad osad.
3. Kehand lagunenud, varisemisohtlik, konstruktsioon ja tüüp jälgitavad
Lagunenud kehandiga varisemisohtliku tuuliku puhul tuleb otsus langetada kohe - tuulik tuleb säilitada! Kuna Saaremaal on tuulikuid säilinud häbiväärselt vähe, ei ole tänapäeval enam mõtekas lagund tuulikut juppideks saagida ja ahju ajada, saavutamaks silmapiirile taluhoovi või suvila ümbruses kena korrastatud vaate. Kasvõi kinnisvara arendamise seisukohalt on tuulik see, mis teie talukompleksile lisab ligi kolmandiku turuväärtusest. Lisaks on iga varisemisohtlik tuulikukorjus tükike talukoha või küla ajalugu, mille säilitamisest peavad lugu lisaks tuulikuomanikule ka tema naabrid, küla ja kogu omavalitsus.
Varisemisohtliku pukktuuliku saab päästa enamjuhul kahel viisil: 1) kohese restaureerimisega, 2) lahtivõtmise, ladustamise ja konserveerimisega.
3.1 Kohene restaureerimine
Kohene restaureerimine eeldab pukktuuliku juppideks lahtivõtmist kraana abil või varisenud tuulikujuppide ladustamise ja katmise sademete eest, säilitades isegi iga pehkinud mehhanismi detaili ja raudosa kindlas kohas vihma eest varjul. Lahtivõtmise ajal või osalt enne seda tuleb kõik tuuliku jupid (nii konstruktsioon kui mehhanismide säilmed) nummerdada ja täpsete mõõtudega üles joonestada. Kõige parem viis täpsete andmete ja jooniste saamiseks on kaasata ekspert, kes koostab tuuliku restaureerimisprojekti. Peale restaureerimisprojekti valmimist ehitab tuuliku valmis tuulikumeister, kes jälgib kõiki vanade pehkinud tuulikujuppide iseärasusi ja töötlusviisi, säilitab ja kasutab ära nii palju originaalset materjali kui võimalik, ehitab tuuliku üles ning seadistab tuuliku töökorda. Selline restaureerimisviis on üldiselt jõukohane vähestele, kuid pika strateegilise planeerimise läbi võimalik paljude aastate peale ära jaotada.
3.2 Konserveerimine
Teine päästmisviis - lahtivõtmine, ladustamine ja konserveerimine on mõnes mõttes otstarbekam, kuna planeeritakse veel pikemalt aega nii vahendeid kui omi mõtteid, mis konkreetsest tuulikust tahetakse üldse teha - kas suvila, mängumaja, või jahvatav tuulik? Ka selle planeerimisviisi juures võetakse tuulik osadeks lahti kraana abil, või korjatakse maast kokku pehkinud tuulikujäänused. Lahtivõtmise ajal jäädvustatakse ja mõõdetakse tuuliku osad ja konstruktsioonid täpselt ja nummerdatakse, samuti parim viis on pidada nõu eksperdiga. Osad ladustatakse tuuliku vahetus läheduses või taluhoovil vihma eest kaitstuna. Juhul kui praegusel põlvkonnal ei ole tahtmist või vahendeid tuulikut uuesti püsti panna, on tuuliku autentsed jäänused vähemalt kaitstud ja säilivad järgmise põlvkonna jaoks, kellel väga sageli on tahtmine tuulik uuesti taastada. Kui ülesmõõtmisjoonised ja fotomaterjal tuuliku lahtivõtmisest säilitatakse omaniku käes, on näit. 30-40 aasta pärast võimalik tuulikumeistrile materjal ette näidata ja tuuliku taasatmine võib alata.
Kui ei ole omal tahtmist tuulikut taastada, siis konserveeritud ja ladustatud tuulikukehand on 30-40 aasta pärast juba atraktiivne restaureerimise algmaterjal ning sellise omandamisest on kopsaka raha eest huvitatud paljud taluomanikud ja ka meistrid. Tuulikujuppide väärtus tuleneb sel juhul eelkõige sellest, et selleks ajaks 30-40 aasta pärast on kõik praegused varemed lõplikult hävinud ning säilinud on ca 40 heas või rahuldavas seisukorras peamiselt muinsuskaitsealust tuulikut.
Veskikivid üksinda ei oma Saaremaa pinnal mingisugust erilist turuväärtust. Kividel on vaid ajalooline ja pärimuslik väärtus, kui nad seostuvad konkreetse tuuliku, talukoha või külaga. See tuleneb sellest, et kui 19. sajandi lõpus on võimalik Saaremaa pinnal kokku lugeda üle 1200 tuuliku ja igal tuulikul on valdavalt üks paar kive, tähendab see seda, et Saaremaa pinnal on tänaseni vähemalt 2400 kulunud või kulumata veskikivi. See teeb Saaremaa elanikke arvestades (37 000 inim.) 15 elaniku kohta ühe veskikivi. Kui arvestada, et linnainimesed (15 700inim.) ei ole veskikividest huvitatud, siis saame ühe veskikivi kohta 9 elanikku. Veskikividel on seega eelkõige väärtus ainult koos ladustatud ja konserveeritud tuulikudetailidega, millest on võimalik taastada pikemas perspektiivis töötav tuulik.
Varisemisohtliku või laguneva hollandi tuuliku korral (vt. ülemisel pildil) on kindlasti otstarbekas paigaldada tuulikule konserveeriv abikatus, mis võib olla lihtne ühele poole kaldega katuse, mis kaitseb müüride ülemist serva sademete eest. Samuti on vajalik kiiremas korras ette võtta müüride vuukimine ja lagunevate / varisenud silluste toestamine või tagasiladumine. Kuna hollandi tuuliku kehandid on kõik väga erinevad, on kindlasti otstarbekas konsulteerida spetsialistiga, et välja töötada tuuliku edasine funktsioon ja säilitamise viis.
4. Kehandi osad säilinud, säilinud kivijalg või ringmüür
Üksikute säilinud tuulikuosade puhul on kahtlemata tegemist kultuuriväärtuslike ja külamaastikku ilmestavate elementidega. Antud säilivusastme juures on otstarbekas tuuliku jalg või säilinud soklikorrus võsast puhastada, laduda tagasi varest väljakukkunud kivid ja eksponeerida tuulikujalg taluhoovi rikastava elemendina mälestuseks kunagisest tuulikuasemest. Ka põldudel asetsevad üksikuna seisvad tuulikuasemed on kultuuriloolises plaanis otstarbekas säilitada, kuigi põlluharimisele võivad need ette jääda. Põllumaa puudus ei ole kunagi nii suur, et vähesed säilinud tuulikujala vared tuleks põllult kokku korjata, pealegi on Nõukogude ajal maaparanduse läbi hävinud sadakond tuulikut, mis on kultuuriväärtuslikult väga suur arv. Kui oleks teadlikult hävitatud näiteks 100 kivikalmet või hauakääbast, nagu hävitati sel perioodil tuulikuid, ei andestaks kaasaeg rüvetamisele kunagi.
Kui tuuliku emapuu on tammest ja rahuldavas seisukorras, on otstarbekas selle ots katta väikese plekist mütsiga, et pikendada samba vastupidavust ilmastikule ning võimaldada vajadusel tuuliku emapuud kasutada tulevikus uue tuuliku valmistamisel. Sammas on otstarbekas immutada veel tõrvaõliga, et tagada monumentaalse mälestusmärgi maksimumeluiga. Kui tuuliku läheduses on säilinud sepisdetaile ja raudosi, mille päritolu ja otstarvet te ei suuda kindlaks teha, on otstarbekas detailid ladustada vandaalide eest kindlas kohas muust sepikoja-kolast eraldi. Tuuliku harkpill, pusi, rangid ja kuli on väärtuslik originaalmaterjal tuulikumeistritele ja tuuliku-uurijatele ja ekspertidele, andes kohe teada, mis tüüpi tuulikuga oli tegemist, mis ajastust tuulik pärines ja mis olid selle ligikaudsed mõõtmed.
Hollandi tuulikute säilinud ringmüürid - soklikorrused on arhitektuurselt atraktiivne algmaterjal arhitektidele, võimaldades välja töötada müüridele vastava uue funktsiooni kuuri, kaminanurga, vaatetorni vms. näol. Hollandi tuuliku soklikorrus on üldiselt väga heast tahutud kivist valmistatud ringmüür, mis varieerub nii paksuses, avatäidetes kui materjalis, mistõttu igale säilinud soklile tuleb lähendega erinevalt, seega säilitamiseks on otstarbekas nõu pidada ekspertidega. Kuna hollandi tuulikud ei paiknenud ajalooliselt taluõuedest just väga kaugel, on säilinud soklikorrus atraktiivsem seda enam, et võimaldab müürid iseseisva rajatisena uuesti kasutusele võtta või konserveerida.
5. Hävinud, koht tuvastatav või koht tuvastamatu
Hävinud tuulikukohad, kus on sümmeetriline kivivare kuju tuvastatav, on otstarbekas asustatud kohtades korrastada, ladudes üles väljavarisenud kivid ja puhastades tuulikukoha võsast, jättes alles mõne üksiku kivirauna ilmestava varemel kasvava puu(pihlakas, poopuu, vaher, tamm, kuusk, kadaka pöösas). Kui tuuliku jalg asub asustusest eemal kinnikasvanud karjamaal või noorendikus, ei ole otstarbekas tuuliku jalga tingimata korrastada, hääbumise ilu on omaette väärtus ning tulevane aines arheoloogidele.
Enne tuulikuaseme korrastamist on otstarbekas teha kindlaks tuulikujala kunagine iseloom: 1) Kui suure läbimõõdu ja millise kõrgusega tuulikujalg võis algselt olla? Selle saab kindlaks teha kergesti möödulindi abil, samuti selgub see olemasolevat kivide hulka hinnates 2) Kas tuuliku jalg oli laotud põllupaest, murtud paest, lõhatud või ümaratest raudkividest või hoopis segalaona? 3) Kas kivide ladumisel esines mingi seaduspära? Näiteks suured raudkivipunnid all, ülemises osas paas; või lõhatud raudkivist vooder väljas ja põllupaas sees.
Samuti ei ole ilmtingimata vajalik tuulikuaseme korrastamisel kivide juurdetoomine, kui kivijalg on näiteks kiviaedadesse juba varem laiali veetud. Üsna korrektselt vormistatud kunagise tuuliku asukoha markeerimise saab teha ka iluaianduse võtetega, seades alumise korra tuulikujala säilinud kive sümmeetriliselt ringi ja täites ülejäänud konarliku kivirauna pinnasega, mis moodustab hiljem väikese niidetava või loodusliku heinaga terrassipinna.
TUULIKUTE HOOLDUS
Iga aastaga jääb Saaremaa maastikupildist mõni tuulik vähemaks, sest varemed kukuvad kokku ning maaomanikud või ka naabrid tassivad kõik veel vähegi kuju omavad detailid ning agregaadid oma suvilatesse ekspositsiooniks. Kuna Hiiumaal on tuulikuid õige väheks jäänud, on Muinsuskaitse ning hakkajad tuulikuomanikud pannud lagunemisele piiri ning naabersaarel tekib isegi tuulikuid juurde, kuna ka üksikutest pehkinud palgijuppidest on seal tuulikuid üles ehitatud. Saaremaal on tuulikuid palju küll püsti, aga tuulikute seisukord on väga kehv. On tuulikuid, mis kaugelt vaadates näevad välja tugevad ning ilusad, tegelikult aga äärmiselt varisemisohtlikud on, ning turnijatele ja uudishimulikele kaela võivad sadada.
|
|
PROJEKTID
|
|
KONTAKT
ALGUS AJALUGU PUKK PEAGA HOLLAND PÄÄSTMINE HOOLDUS PROJEKTID KONTAKT English
- The homepage was created by architect Mihkel Koppel mihkel.koppel(fi)mail.ee
VIITED
- 1. Database of European windmills: www.molendatabase.org ; www.molens.eu
- 2. Photochronic for rebuilding a postmill on Saarnaki islet: http://www.algonet.se/~plofgren/TheMill/Frame1.html
- 3. Title: "Eesti Talurahvaarhitektuur" ("Estonian Vernacular Architecture"); Author: Architect Karl Tihase, Publisher: Kunst, Tallinn 1974, 380 pages. language: EST; Second print: 2007; (ISBN-13 9789985596975; ISBN-10 9789985596975)
- 4. Title: "Angla tuulikute aastasada" ("100 years of Angla windmills") ; Author A. Trei, Published in Kuressaare 2000, 24 pages. Languages: EST, RUS, D, ENG, FIN
- 5. Title: "Eesti tuulikud" ("Windmills in Estonia;" Old photos between 1867-1944.") Author: Hanno Talving, Publisher: Tänapäev, Tallinn 2005, 192 pages. (ISBN- 139789985622889; ISBN-10 998562288x)
Additional literature:
- 6. Windmühlen in Deutschland, Holland, Belgien; Edelgard and Wolfgang Fröde; Publisher: Dumont, 1981, Köln; 239 pages (ISBN 3-7701-1222-9)
- 7. Mühlen: Geschichte der Getreidemühlen; technische Denkmale in Mittel- und Ostdeutschland; Otfried Wagenbreth; Leipzig, 1994; 448 pages (ISBN 3-342-00672-2)
- 8. Mühlenbau: Wasserräder und Windmühlen - bewahren und erhalten; Werner Schnelle; Publisher: Bauwesen Berliin, 1999; 208 pages (ISBN 3-345-00678-2)
- ↑ "Eesti tuulikud; vanu fotosid aastaist 1867-1944." H.Talving, Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2005, 192 lk. (ISBN 998562288x)
