Ala-Rõuge veski

Ω
Rõuge veski postkaart.[1]
Veskid Rõuges 1684. a. kaardil[2]
Ala-Rõuge paisjärv. Suvi 2018. Foto: Ain Laidoja.
Ala-Rõuge pais. Suvi 2018. Foto: Ain Laidoja.
Ala-Rõuge vesiveski väljavoolutoru. Suvi 2018. Foto: Ain Laidoja.

Nimi/Nimed

Veski üldistav tänapäevane asulajärgne nimi on Rõuge veski. Kohalik täpsustav nimekuju on siiski Ala-Rõuge veski. On hüütud ka Arengu veskiks tulenevalt kuulumisest tekstiilivabrik Areng alluvusse 1963-1992. Harva on kasutatud ka nime Rõuge Suurveski. Pisut eksitav on selle veski koha kasutatav nimi Rõuge Alaveski, sest selline määratlus sobiks paremini Suurjärve ja Ratasjärve vahelisel ojal allavoolu asunud Rõuge Oruveskile. Arhiivides leiduduvatel dokumentidel on seda veskit märgitud veel nimedega Rõuge kirikumõisa veski, Rõuge mõisa sae- ja villaveski ning Rõuge villatööstus. Tänapäeval on selle veski paisule ehitatud Ala-Rõuge külalistemaja hüdroelektrijaam või lühemalt Ala-Rõuge elektrijaam ning kohalikus pruugis Külalistemaja hüdroelektrijaam või Külalistemaja elektrijaam. Saksa keele Rauge Mühle.

Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt on see veski olnud nii jahuveski (ka püüliveski), saeveski kui ka villaveski. Pärandi tüübilt on tegemist endise mõisaveskiga.

Asukoht/Paiknemine

Veski asukoht, aadress: Võru maakond, Rõuge vald, Rõuge alevik.

Veski paikneb Rõuge jõel, selle ülemjooksul.

Koordinaadid:

  • XY: 6402441.1, 673608.7
  • BL: 57.730053, 26.914739
  • BL: 57°43′48.192″, 26°54′53.059″

Veski asukoht Maaameti kaardil

Ajalugu

Väljavõte raamatust Noppeid ja mälestusi 20. sajandi Rõugest.[3]

Koostas Valter Pajumets. Allikad - Võrumaa Teataja 17. veebruar 1990 + isiklikud mälestused.

Esimeste mitteametlike andmete järgi olevat esimene vesiveski ehitatud praegusele kohale 1638. aastal. Selle (veski) vesiratta järgi sai endale nime allpool (allavoolu) asuv Ratasjärv. (RattalozJerw (*Ratt(a) + alos + järv). Esimesed ametlikud andmed pärinevad 1798. aastast – Rõuge vesiveski on märgitud Mollini (Ludwig August von Mellin) poolt koostatud Liivimaa kaardil. Samuti on Rõuge vesiveski eksisteerimist märgitud Liivimaa kroonikas.

  • 1885. aastal ehitas Rõuge mõisnik von Samson põllukivist hoone, mis on suuresti säilinud praeguseni.
  • 1892. aastal jahvatas vilja mõisa rentnik meister Viebrose, siin kraasiti ka villa.
  • 1902. aastal hangiti ka käsiketrusmasin.
  • Alates 1902. aastast oli möldriks-rentnikuks Jaan Kreil. Siis hangiti esimesed püülisõelad (sametist) ja hakati tegema püüli.
  • 1909. aastal töötas veskis kolm kivipaari, püüli tegemise ja villa kraasimise-ketramise kõrval oli veel laualõikus ja sindlilaastu löömine. Rentnikuks oli siis Palm.
  • 1915. aastal oli veski rentnikuks Julius Alksnis.
  • 1920 riigistati veski koos Rõuge mõisaga. Uus rentnik oli Gustav Anier, tema ajal hakati ka tärklist valmistama.
  • 1922. aastal puhkes tärklise kuivatusruumis tulekahju ja veski hävis.
  • 1923. aastal taastas Anieri veski, ametlikult registreeriti jahu-, villakraasimise- ketruse- ja saeveski ning tärklisetööstus.
  • Põllutööminister müüs veski Viljandi tütarlastegümnaasiumi direktorile Mihkel Varikule ja veskit volitati majandama direktori õemees Kaska.
  • 1930. aastal ostis veski endale nelja miljoni sendi eest Johannes Saaremaa, kes peatselt pankrotistus ja müüs veski edasi sakslasele Brauerile.
  • 1939. aastal Hitleri kutsel Saksamaale siirdunud Braueri asemel sai hooldajaks vanemtööline Jaan Kapp.
  • Algul oli veskil puidust pais, 1927. aastal see betoneeriti, töid jätkati 1939. aastal.
  • Rõuge varupais(järv) oli Rõuge Suurjärv. Paisuehitis (ise) asus praeguse kaupluse kõrval. Veskit toidavad Tautsa ja Ajo oja (Rõuge jõgi).
  • Veski töötas kuni 1927. aastani pealttöötava vesirattaga. Siis hangiti Tartust Jellepi (Lellepi) turbiin, hiljem ka teine turbiin võimsusega 16 hobujõudu.
  • Elektri seadis esimesena sisse Gustav Anier 1920. aastal, voolu anti ka alevile.
  • 1940 veski natsionaliseeriti ja allutati Võru rajooni tööstuskombinaadile,
  • 1944. aastal Võru rajooni täitevkomiteele.
  • Hakati pihta ka käsitelgedel kudumisega, hiljem mehhaniseeritud telgedel. Valmistati ka mööblit.
  • 1955. aastal põles vana villaosakond, kannatada sai kraasimisosakond.
  • Pärast remonti hangiti uus ketrusmasin (sulfaator). Tehti juurdeehitus – tisleritöökoda, hiljem viimistlus ja TKO-osakond. Tsehhi juhtisid Sepp, Loos ja Sinimets.
  • 1963. aasta reorganiseerimise järel liideti tsehh Tartu tekstiilivabrikuga Areng.
  • Aastatel 1963–1990 ehitati oma jõududega juurde 3000 ruutmeetrit uusi tootmis- ja olmeruume.
  • Tsehhi hakkas juhtima Valter Pajumets. Oli 100 töölist.
  • Pärast rekonstrueerimist oli toodang seitse miljonit rubla.
  • Enne 1963. aastat oli plaan 190 000 rubla.
  • Moskvast toodi uued teljed.
  • Esimene kraasimiskombain koos rõngasketrusega jõudis Rõugesse 1970. aastal. Enne seda tehti tööd tsaariajast pärit masinaga.
  • 1983. aastal monteeriti taas kord uued teljed. Hakati kuduma mööbliriiet. Kogutoodang oli kaheksa miljonit rubla.
  • Lõpuaastail töötas tsehhis 140 töölist. Toodang läks välisriikidesse ja Venemaale.
  • 1992. aastal likvideeriti tsehh seoses erastamisega.
  • 1998. aastal alustati restaureerimistöödega.
  • Nüüdseks on veskihoonest saanud puhkekompleks.
  • Vanast veskist on jäänud vaid paksud maakivist seinad koos sisseraiutud aastaarvuga 1885.
Koostas
Valter Pajumets. Allikad: Võrumaa Teataja 17. veebruar 1990; isiklikud mälestused.

Seisukord ja muu teave

Veski esmane ehitusaega teatakse olevat 1638. aastal. 1684. aastal koostatud kaardil on kahe vesiveski tingmärgid sellel kohal olemas.[4]

Veskihoone on ümber ehitatud külalismajaks[5]. Pais ja paisjärv on säilinud.

Elektrienergia tootmine

Tootmisüksuse nimi: Ala-Rõuge külalistemaja hüdroelektrijaam

Elektri tootmist alustati veskis juba 1920. aastal. Vooluga varustati veskit ennast, leerimaja, koolimaja ja osa alevikust. Genereeritava võimsus oli kuni 10 hobujõudu.

Ajo ojale (tänap Rõuge jõgi) rajati vesiveski päris ammu. Kahe sajandi jooksul on see arenenud väikeelektrijaamaks. Veel 1992. aastal töötas siin Arengu tekstiilivabrik, kus töödeldi villa, kooti kangast ja värviti villa. Põhitoodanguks olid mööbliriie ja naiste villased õlasallid. Asutuse pankrotistumisel müüdi varad Põlva KEKile ja aastal 1997 praegustele omanikele. Hoonete uuendamisel ja kordategemisel leiti kaks turbiini võimsusega kokku 40 kW. Turbiini käivitamiseks puhastati šaht mudast ning hangiti elektriseadmestik. Generaatoriks paigaldati asünkroonmootor. Hoonekompleksi tarbeks kasutatakse ära keskmiselt 3-5 kW, seejuures on jõujaama koguvõimsus ligikaudu 10 kW. Voolu tarbivad külalistemaja põrandaküte, külmikud ja valgustus. Omanikud püüavad hoida tarbimist tasakaalus tootmisega. Kuigi veskitammi ja Rõuge Suurjärve veetaseme erinevus ulatub ainult poole meetrini, on looduses leitud koht, kus kõrguste vahe küünib 4 meetrini. Paisu enda sügavus on vaid 2 m. [6]


Viited