Nagala veski

Loobu lisajõel Udriku ojal (tuntakse kohapeal ka mitmete rööpnimedega, mis on tuletatud tema kaldail asuvate külade nimetustest) on praegu elamuna kasutatav Udriku mõisale kuulunud Nagala veski, mis "Brieflades" on ära toodud juba 1429. aastal. Sagedased mainimised mitmesugustes dokumentides osutavad, et Nagala veski on tegutsenud vahetpidamata 20. sajandi keskpaigani, võib-olla, et väikesed pausid Liivi- ja Põhjasõja ajal. Algul kuulus veski koos 7 adramaa suuruse Nagala külaga kellelegi Walterile, siis Kurisaare (hilisema nimega Polli) mõisale. Kui Polli jagati 11.06.1642 Henrik (Heinrich) ja Berend (Bernhard) Rehbinderi vahel vastavalt Udriku ja Polli (varasema nimega Kurisaare) mõisateks, sattus Nagala veski Udriku valduste hulka (vt R. Tammik "Kadrina kihelkond läbi aegade", käsikiri 2000, lk 164). 18. sajandist alates on veski olnud rendil ettevõtlike talupoegade käes, kusjuures rendina kehtis kohustus jahvatada Udriku mõisa vilja. 19. sajandi lõpus sai rentnikuks Jakob Sakk, kel tekkis selle kohustuse pärast mõisnikuga lahkarvamusi. Asi läks kohtusse. Kui oli ilmne, et mölder protsessi võidab, hankis mõisnik palgamõrvari, kes lõi J. Sakile veski juures mingi raske esemega selja tagant kuklasse, mille tagajärjel mees paar päeva hiljem suri. Uueks rentnikuks tuli Fischbach (rahvapäraselt Vispa, ka Veispa), aga see ostis mõne aasta pärast Raja talu. 1912. aasta paiku läks Nagala veski Joosep Siispooli kätte, nagu Sutter kirjutas 12.07-11.08.1955 oma 90. sünnipäeva puhul käsikirjas "Madis Sutteri autobiograafia".

Käsikiri Eduard Leppik, Neeruti Selts MTÜ