Neeruti veski

Arvatavasti ehitati Neeruti vesiveski samal ajal koos ümberehitatud kivist mõisahoone püstitamisega 1878. a. Selle hoone jõepoolses otsas toimus jahvatamine, kuna lääneosas asusid möldri eluruumid. Veski idaotsa juures sulges voolu kahe vesiväravaga tamm. Läänepoolse värava kaudu suunati vesi veskisse, idapoolse kaudu pääses liigne vesi otse alla voolama. Viimane mõisnik Eduard Kirschstein laskis 1913. aastal veskile valada Udukülas elanud ehitusmehel betoontammi. Selles võib praegugi näha kirja "MIS 1913", mis Arnold Kastemäe andmeil pidi tähendama lühendit sõnadest "MEISTER JAAN SANDMANN 1913.a.".

Veski pidi olnud samal kohal olema ka oluliselt varem, kuna 1832. aastal toimunud revisjoni andmeil andmeil oli umbes 1710-1732 Neeruti mõisa möldriks Otto Strandmani (30.11.1875-16.02.1941) esiisa Maddi Jakob (sündinud umbes 1674), kes sai mõisa vilja jahvatamise eest 1/3 endale, sest tal endal põldu ei olnud. Revisjoniprotokoll selgitab: "Möldrimaja, mis on lastud ehitada viitsepresidendi Magnus Wilhelm von Nierothi poolt, on 10 sülda pikk ja neli sülda lai. Vesiveski on 6½ sülda pikk ja 4 sülda lai, enam-vähem kõlbulik. Aastas on veskis vilja jahvatatud umbes 16 tündrit, vahel ka vähem."

Viimane mõisamölder oli Anton Kärmik, kes sai veski 1919. aasta maareformiga endale, tegi seal mõningaid täiendusi ning alustas kahe kivipaariga jahvatamist, kuni ettevõte märtsis 1945 maha põles (E. Leppik "Neeruti mõis" Võduvere 1997, lk 22-23).

Käsikiri Eduard Leppik, Neeruti Selts MTÜ