Tõrvat avastamas
Esimest korda avastasin Tõrva natuke üle 65 aasta tagasi, kahjuks ei mäleta sellest enam midagi!
Teist korda avastasin Tõrva hulga huvitavate inimeste kaudu, kellel oli tegemist Helme Piimaühisusega, kus noor tõrvalane avastas enesele maailma. Sellist põnevat elurütmi oli väikelinnas vaevalt mujal. Hobused koos varblaste ning pabulaid korjavate mutikestega, tõsimeelsed talumehed, vesi, piim, või, värske pett, transmissioonvõllid plagisevate rihmadega, aurumasin, katlamaja, tünnimeistrid, puhas-selge Tikste oja, imetore paisjärv kohiseva liigveega, punakaskollane liivakivikallas koopaga, puruvanakesed selgeveelise oja põhjakivide vahel, samas kõrval solgitoru.
Nendest mälestustest saab jõudu veel tänaseni!
Suur sõprus kahe naabruses tegutseva sepaga ning Tiskte veski möldriga.
Tänu nendele kõigile, et nad ei rikkunud usku inimestesse juba lapsepõlves.
Kolmandat korda avastasin Tõrva Patküla algkoolis, kus Olga Parts, Jüri Hansson ja paljud teised toredad pedagoogid suutsid luua parimad mälestused koolist.
Jätkuks ka täna selliseid inimesi meie lapsi kasvatama!
Maailm avardus, silmapiiri tagant avanesid peale Tikste-Pokardi veel Ōhne kääruline voolusäng, Vanamõisa, Riiska, Helme raba, Tohtri mets ja park ning Tantsumägi.
Neljas avastamine oli ränk. Kolmandal päeval peale sõjavankri veeremist üle Tõrva tulime koos emaga jalgsi enam kui 110 km, et olla veel tulesooja kodumaja tuha ja mälestuste - lapsepõlve varemetel. Tekkis nördimus tõrvalaste vastu, kes olid tulest säilinud keldrist juba jõudnud välja tassida ning tuhka tallata varjule viidud, tulest säilinud tarbeesemed.
Alguse sai soov ehitada, taastada kõik hävinu, teha uuesti ning paremini.
Edasi Keskkool - Arnold Tomberg, Juhan Palvadre, Veronika Viiret, Erich Märtson ning mõnus tihti naerumeelne a-klass, kellega on head suhted säilinud tänaseni.
Tõrvast lahkumine.
Kõik edasine oli kaugvaatlus, võimaluse piires, seoses insenerikutsega, oli vahetevahel võimalus osaleda-mõjutada elu Tõrvas. Sellest olulisem võiks olla Tõrva keskusesse, Kase tänava kohale, planeeritud reoveepuhasti projekteerimise-ehitamise nurjamine, ehituse suunamine Härma - Vanmõisa alale.
See oli nii ammu aega tagasi.
Viies avastamine kestab juba varsti teist aastat! Tegelikult avastan Tõrvat iga käiguga ikka ja jälle uuesti. Kuipalju toredaid võimalusi kätkeb see väikelinn!
Selle ajajärgu algust ning edasist juba tõsist koostööd meenutavad jälle esmajoones väga meeldivad inimesed - nüüd juba kolleegid ühiste muredega ning püüetega. Tundub, et oleme saanud hea koostöö. Mälestuste asemel nüüd aga juba töö.
Algas see kõik tänu headele kolleegidele Maakonnavalitsuse Keskkonnaosakonnast.
Tulla tagasi sünnilinna ja osaleda linna arenguprotsessis peale pea kaks põlvkonda kestnud eemalolekut, linna, kus endist tõrvalast enam ei tuntud-mäletatud, oli (on) raske.
Olles möödunud inseneri-aastate jooksul üsna põhjalikult eestimaad ja selle inimesi tundma õppinud, võin täie tõsidusega ning objektiivsusega öelda oma hinnangu-arvamuse Tõrva linna ja tänaste tõrvalaste kohta - see ongi minu tänase sõnavõtu eesmärk.
Soovin Teiega jagada oma viimase avastamiseperioodi muljeid esmajoones Ōhne jõega seonduvalt.
Vähe leidub Eestis nii huvitava loodusega linnu-alevikke-asulaid-külasid.
Tekib suur lugupidamistunne ammu möödanikku varisenud linna asutanud-arendanud-planeerinud inimeste vastu. Lihtsad töömehed Tõnised, Jaanid ja Juhanid on suutnud oma maainimese arukusega, vaatamata pidevalt rasketele oludele, meile jätta hästi kavandatud asumi.
Arvestades looduslikku omapära, on väga raske leida vigu linna planeerimisel ning seostamisel loodusega. Oskuslikult on paigutatud tänavatevõrk, hästi on seotud jõgi ning teised veekogud linna eluliste funktsioonidega. Ōhne paisutus kasutati ära nii energeetiliselt kui ka loodusliku ilu saamiseks.
Ōhne jõgi on minevikus olnud linna üks olulisemaid varasid, andes energiat nii saeveskile, jahuveskile kui ka elektrienergiat ammu enne Ulila energia jõudmist (1936) Tõrvani. Jõe vee-energia andis tööd paljudele tõrvalastele, oli oluliseks tõukejõuks kogu linna ja selle ümbruse arengule. Kes tegi linna saatust määrava olulise, tollal ka riskantse, insenerliku otsuse - paisutada jõgi ning luua linna ümbruskonda teenendav põllumajanutooteid töötlev tehnoloogiline kompleks? Pais lahendas ühendusteed ida-lääne suunas, moodustas meeldiva omapärase linnakeskme, mille sarnast on raske leida.
Ōhnel on ka praegu, kuigi mitte energeetiline, oluline roll. Paratamatult suureneb (taastub!) aasta-aastalt linna tähtsus puhke- ja turismiobjektina, kus veekogudel, eriti käärulisel Ōhnel, on määrav osa. Kordub linna algsel arenguperioodil toimunu - olulise, nüüd juba esteetilise, vaimse energia annab meile ning Tõrva külalistele jõgi.
Seni on jõgi olnud paratamatu, tihti tülikas kaaslane. Takistas otseliikumist, teda oli vaja hooldada, kuigi oli ka meeldivat - tavaks oli üle kaldaserva lepavõssa oma elutegevuse jääke visata. Tehke väike ekskursioon Ōhne jõe ja Tikste-Pokardi paisjärve kallastele, näete kõike, mis on meie kallistel kaaslinlastel ülearuseks on osutunud. Mida kõrgem ning kaunim on lepavõssa kasvanud kallas, seda enam on seal liigset varandust. Harrastatakse ka kallaste mahakaevamist peene valge liiva hankimiseks, lausa ekskavaatoriga!
Mida teha?
Ilmselt mitte loenguid ning loosungeid! On vaja hakata järk-järgult tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba aastaid. Jõgi tuleb puhastada, kaldad avada peenvõsast, jättes kalda kindlustamiseks kasvama elujõulise ning vajaliku. Kopsikute ja koli kogumiseks tuleks luua lihtsam ning legaalne maksuline võimalus. Kodanikul on vaja linna, samuti on linn huvitatud kodanikust, seega tuleb maksta ka oma elutegevuse jääkide eest - ja igaühel. Teadupäraselt ongi selline kord juba loomisel.
Möödunud suvel võeti ette esimene kapitaalsem tegevus jõe päästmiseks ning linnakeskme lähedase jõeääre sanitaarolukorra parandamiseks. Ōhne linnakeskne kaldaala oli avariiohus. Eriti laastavalt mõjusid möödundsuvised paduvihmad, kiirendades looduslikku erosiooni. Kalda korrastamiseks ning avariiolukorra ennetamiseks kasutasime kaasaegseid kaldakaitse võtteid, puhastades ühtlasi ka jõekalda võsast ning aastatega kogunenud prahist, likvideerisime aastaid niitu soostanud solgitiigid ning avasime väljavoolu allikatele millel
puudus looduslik äravool ja soostasid niitu, rajasime sadeveele puhastustiigid. Voolab ju kogu Tartu ja Valga tänavate vahelise ala sadevesi jõkke ühes kohas, seal kus oli avariioht.
Lahendus ongi olemas - vaevalt enam on kellegil südametunnistust korrastatud alale risu ning rämpsu tassida.
Vaja oleks senise töö intensiivistamiseks teha järgmist:
Koostada Ōhne jõe korrastamiseks-saneerimiseks töögrupp, kes koostaks töödele programmi, minnes tööjärjega linnakeskmest kaugemale.
Möödunud suvega loodi alus jõeäärsele linna parkmännikule, mis saab alguse linnakeskusest, kulgedes liitununa olemasoleva keskkooli pargiga (Tohtri metsaga) kuni staadionini. Tulevikus laieneks parkmets kuni Härmani, olemasolevad reovee puhastustiigid likvideeritakse, vabastades jõekalda. Edaspidi puhastatakse linna reovett Helme rabasse rajatud seadmetes.
Teha on veel palju, ootame kõiki linna kodanikke selles osalema.
Üks raskemaid töid on jõekallaste puhastamine, jõe vabastamine rämpspaisudest, mis ohustavad voolu suunates kallaste püsivust. Rida uhtekohti ning suured kulutused kalda päästmiseks on tulemas juba varsti, kui jõge ei puhastata. Teadupäraselt ei ole raha kallaste remondiks aga kusagilt võtta.
Jõgi ei ole praegu “laevatatav” - risutammide ning jõkkelangenud puude tõttu ei ole võimalik linlastele ning puhkajatele pakkuda võimalust kanuu- või süstasõiduks jõel.
Jõgi vajab juurdepääsu - piki jõge on vaja jalgteed, jõe kallas peaks olema käidav ning juurdepääsetav igaleühele, nii mõlemalt poolt. Selleks on isegi vastav seadus olemas!
Loomulik, et likvideeritaks reovee otselasud jõkke, puhastamist vajab ka sadevesi. Sadevee parimaks puhastamisviisiks, kus kasulik on ühendatud meeldivaga, on looduslike vanade jõekäärude avamine sadeveetiikideks, eriti kui need on praegu soostunud sääsefarmid. Nii tegime ka möödunud suvel. Seda on vaja jätkata ka mujal ning kõikjal, kus selleks on võimalus.
Leidsime linnakeskuses seni võssavarjunud neeme, mis puhastati võsast, ning kuhu on kavandatud noortekohvik ning tõrvapõletusahi, mis jääks Tõrva linna sümboliks, nimigi on juba olemas: kuna tegemist on esitõrvalaste (tõrva TŌNIS) mälestamisega, siis on esialgseks nimeks neemele TŌNISE NEEM, kohviku nimeks on TŌNISE JUURES. Jalkäigusild üle jõe neemele on projekteeritud, eelprojekti omab ka kohvik. Vaja oleks leida asjast huvitatud finantseerijaid.
Esitatu oli väikeseks avastusreisiks ka Teile lugupeetud tõrvalased, jõudsin seekord pajatada ainul ŌHNEST.
Avastada on veel palju, Teil kõigil!
- Enno Kirt.
Tallinn - Tõrva, aprill 1996
