Veerenni kanal
Veerenni kanal
Ülemiste järv teenindas Tallinna reguleeritud veevarustust juba 14. sajandist alates niinimetatud Veerenni kanali kaudu. Intensiivne veevõtt järvest ja selle töötlemine joogiveeks algas veepuhastusjaama rajamisega 1927. aastal ja edaspidi on läbivool järvest pidevalt suurenenud. Tänapäeval kuulub Ülemiste järv Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse ja seda majandab AS Tallinna Vesi.
Suurim sissevool Ülemiste järve on Pirita-Ülemiste kanal ehk Vaskjala-Ülemiste kanal. Järve toob vett ka magistraalkraaviks muudetud Kurna oja ehk Mõigu oja. Vett lisavad mõningal määral ka põhjaallikad.
Looduslikuks väljavooluks oli varem Härjapea jõgi (nimetatud ka Härjapea ojaks), tänapäeval toimub väljavool Tallinna veevarustussüsteemi kaudu ja liigvee ülevool Kadrioru suunas, endise Peetri kanali kaudu. Järve veetase kõigub aasta jooksul 2-3 m ulatuses.
Ajalugu
Tallinna linna rae taotlusel andis Taani kuningas Waldemar IV 29. septembril 1345. a. Tallinna raele ja linna kodanikele õiguse juhtida vett linnakraavidesse Nunnade veski (hilisema nimetusega Tiigiveski juurest, Härjapea allikatest ning kõikidest linnasarase lõuna- ja idapoolsetes osades asuvatest jõgedest, ojadest, allikatest jt. kohtadest, kust sobivam ja kasulikum. Samuti lubati rajada veskeid. Mõlemal juhul oli aga tingimuseks, et ei kannataks riigile kuuluva Ülemiste veski veerežiim.
Kuninga loal rajatigi Ülemiste järvest linna 4 km pikkune veekanal. See algas Härjapea jõest Ülemiste veski lähistelt, kulges piki Ülemiste järve nõlva kuni kunagise kitsarööpmelise raudtee ja Veerenni tänava ristumiskohani, jätkus mööda praegust Veerenni tänavat (millest tuleneb ka viimase nimi) Süda tänavale ja sealt läbi linna Harju väravani.
Harju värava juurest rajati 1,5 km pikkune kanaliosa merre. Viimasele ehitati XIV sajandi keskpaiku kolm vesiveskit: Harjuvärava veski, Karjavärava veski ja Viruvärava veski. Need rajati pürjermeistri, raehärra ja ühe linnakodaniku ühisettevõttena. Järk-järgult ostis linn neilt kaasosanike õigused, tasudes ehitamiseks kulutatud kapitali ja rendise.
Kanal ehitati algul lahtise veejuhtmena, mille põhi ja seinad olid laotud paest. Hilisematel aastatel kaeti see võlvlaega. Millal katmist alustati, ei ole teada. Kuid Samuel Waxelbergi linnaplaanil (1688) on kanal Ülemiste Kuningaveski paistiigist lüüsimajani (praeguse Veerenni tänava ja Tallinn-Väikese kitsarööpmelise raudtee ristumiskoha lähedal) näidatud võlvidega kaetuna. Muu osa kaeti ajavahemikul 1737 — 1877.
Veeerenni kanali ehitajateks olid tööle käsutatud linna elanikud — eestlased, nn. «korralised». Tööle käsutas linnasundija (Stadtvogt) kohtuteenrite kaudu. Selline tööle käsutamise kord oli laenatud pärisorjuslikust mõisamajapidamisest.
Tollaste Tallinna rae arveraamatute järgi oli kanali rajamise eeltööde (u ~1396) ning Veerenni kanali ehituse tehniliseks juhatajaks Johannes Bonnynghof. Tema looditud ligi 4 km pikkune kanal oli oma aja hüdrotehniliseks suursaavutuseks. Äärmiselt täpsed nivelleerimistööd võimaldasid kanali trassi nii valida, et ehitamisel ei tekkinud lähtekoha ja kesklinna (Harjuvärava paistiigi) maapinna suurte kõrgusvahede tõttu kanali uhtumise ohtu. Sellest johtuski, et 1417. a. palus Riia ordumeister von Spanheim teda Riiga tööle, et aidata neid nivelleerimistöödel Daugava jõe vee juhtimisel linna vesiehitistesse.
