Norra veski
Norra veski on mõistena tihti kasutusel (primitiivse ehituse ja elementaarse sisseseadega) horisontaalse vesirattaga veskitüübi sünonüümina.
Sageli tuuakse vanima/arhailiseima vesiveski tüübi näitena just niinimetatud norra veskit so lamava ehk horisontaalse vesirattaga veskiehitist, milles otse vesiratta püstvõllile on kinnitatud jahvatuskivid. Ning tehniliselt uuenduslikumana käsitletakse püstise so vertikaalse vesirattaga ja teljelt pööratud jõu-ülekandega veskikividele hoogu andev veskitüüp.
Päris kindlat selgepiirilisust selles siiski pole. Pigem näib see erinevus/eelistus olevat piirkondlik ja looduslikest põhioludest tulenev.
Nii on olnud esimesena mainitud veskitüüp algselt laiemalt levinud mägistel aladel (Iiri, Norra, Soome, Jaapan, Hiina), kus raske ja vettinud vesiratta püst-telje toetamiseks on olemas tugev kaljupinnas, ohtralt kiirevoolulist vett ja läheduses käepärane materjal (palju eri mõõdus kive) veevoolu suunamiseks vesiratta labadele või jäätumisohtlikul ajal vastupidi – tõkestada see võimalus.
Samuti ei anna ka antiik-kirjandusest leitud veskite kirjeldused selget eelistust ühe või teise veskitüübi kasuks. Straboni kirjeldatud horisontaalse Früügia veski (50 a. eKr) ja vertikaalse nn Virtuviuse veski (25 a. pKr) kirjelduse ajavahe on vaid 75 aastat, mis ei luba veenvat kinnitada, et üks veskitüüp oleks teise tehniline edasiarendus või tehnoloogiline evolutsioon.
